Meie
Jätka
töötamist
nii kaua, kuni see pakub rõõmu ja sind vajatakse
kultuuris on juurdunud ettekujutus pensionieast
kui „teenitud puhkusest“ – ajast, mil tööriistad pannakse nurka ja algab passiivne olesklemine. Ometi näitavad nii kaasaegne teadus kui ka pikaajaline reaalne kogemus, et ei inimese vaim ega ka keha ole loodud jõude seismiseks. Elu teises pooles ei ole töö enam pelgalt ellujäämisstrateegia või majanduslik paratamatus, vaid see on üks meie võimsamaid tervise ja pikaealisuse vundamente. Küpsemas eas töötamine, olgu täiskohaga, osalise koormusega või vabatahtliku panusena, on bioloogiline ja psühholoogiline mõjur, mis hoiab meid elumerel tähenduseta triivimast.
Töö kui kognitiivne ja sotsiaalne vitamiin
Miks on jätkamine nii oluline? Inimese aju on oma olemuselt kasuta-või-kaota süsteem. Kui me lakkame lahendamast ülesandeid, suhtlemast kolleegidega ja tundmast vastutust, hakkavad väljakujunenud närviseosed meie ajus vaikselt hääbuma. Töö pakub meile igapäevast kognitiivset treeninglaagrit: me peame planeerima, kohanema uute tehnoloogiatega, lahendama konflikte ja hoidma püsivalt fookust. Uuringud on näidanud, et inimestel, kes jätkavad eneseteostust ka pärast ametlikku pensioniiga, on märgatavalt väiksem risk haigestuda depressiooni ja südame-veresoonkonnahaigustesse, aga ka neurodegeneratiivsetesse haigustesse nagu näiteks dementsus või Alzheimeri tõbi.
Kuid töö mõju ei piirdu vaid ajurakkudega. Elu teises pooles on üks suurimaid terviseriske sotsiaalne isolatsioon. Töökeskkond pakub loomulikku kuuluvustunnet. See, et hommikul on põhjust riidesse panna, kodust väljuda ja kellegagi tere vahetada, on meie heaolu tarvis bioloogiliselt määrava tähtsusega. See hoiab kontrolli all kortisooli ehk meie keha kõige võimsama stressihormooni taset ja stimuleerib dopamiini – preemia- ja motivatsioonihormooni, mis tekib siis, kui me saame millegagi hakkama või tunneme end vajalikuna.
Vajaduspõhisus ja tähendus
Võtmeküsimus peitub punkti teises pooles: nii kaua, kuni sind vajatakse. Inimese üks sügavamaid eksistentsiaalseid vajadusi on olla vajalik ja kasulik teistele inimestele. Kui me tunneme, et meie kogemus, oskused ja kogunenud teadmised on kellelegi kasulikud, annab see elule suuna. See „miks“, mille nimel hommikul ärgata, on jaapanlastel tuntud kui ikigai.
Samas on küpsemas eas töötaja ka organisatsioonile hindamatu väärtus. Noorematel võib olla kiirus ja värskeimad teoreetilised teadmised, kuid elu teises pooles olijal on kogemus, mustrite tuvastamise võime, oskus näha suurt pilti, säilitada rahu kriitilistes situatsioonides ja pakkuda mentorlust. See vastastikune vajadus loob põlvkondadeülese silla, mis on kasulik ja tegelikult ka tervendav kõigile osapooltele.
Töö kui elujõu allikas, mitte kurnaja
Oluline on siinkohal rõhutada mõõdukust. Me ei räägi rabamisest kuni kurnatuseni. Elu teises pooles on meil luksus (või vähemalt peaks olema tahe ja võimalus) valida töö vormi ja tempot. See võib tähendada üleminekut konsultandi rolli, osaajaga tööaega või hoopis valdkonna vahetust millegi vastu, mis on alati südamelähedane olnud, kuid milleks varem polnud lihtsalt aega ja võimalust. Kui töö muudab meid rõõmsaks, siis see ei kuluta, vaid laeb meie energiavarusid. See on vooluseisund, kus tegevus ise pakub rahuldust. Selline positiivne hõivatus on seotud madalama vererõhu, parema unekvaliteedi ja tugevama immuunsüsteemiga. Meie keha justkui saaks signaali: „Ma olen veel vajalik, ma pean olema heas vormis.“
traditsiooniline vaade:
elukaared ja tarkuse jagamine
Paljudes traditsioonilistes kultuurides puudub mõiste „pension“ sellisel kujul, nagu meie seda tunneme. Näiteks põlisrahvaste juures või idamaistes kogukondades muutus vanemaks saades vaid töö iseloom. Inimene liikus füüsiliselt raskelt töölt juhendaja, nõuandja ja hoidja rolli.
Vana-Kreeka filosoofias ja konfutsianismis peeti vanemaid inimesi ühiskonna mäluks. Nende töö oli hoida traditsioone ja suunata noori. Traditsiooniline vaade rõhutab, et elu teises pooles panustamine ei lõpe, vaid see muutub kvalitatiivselt – kvantiteedilt (kui palju ma jaksan midagi teha) kvaliteedile (kui palju ma suudan väärtust ja tarkust edasi anda). India veeda-traditsioonis jagatakse elu neljaks etapiks, kusjuures hilisemates etappides on töö eesmärk teenida kogukonda ja jagada vaimset tarkust, mis on samuti aktiivne ja vajalik tegevus.
Mida teha:
z Analüüsi oma praegust tööd. Küsi endalt: mis osa minu tööst pakub mulle päriselt rõõmu? Kas ma saaksin vähendada rutiinseid või kurnavaid ülesandeid ja keskenduda sellele, kus minu kogemus kõige rohkem kasu toob?
z Ole avatud paindlikkusele. Kui tunned väsimust, ära mõtle kohe lõpetamisele. Uuri võimalusi töötada osaajaga, kodukontorist või projektipõhiselt. Ka paar tundi nädalas „asjas sees olemist“ on tervisele parem kui täielik eemaldumine.
z Hakka mentoriks. Paku oma teadmisi noorematele kolleegidele või alustavatele ettevõtjatele. Teadmiste jagamine aktiveerib aju tasustamissüsteemi ja tugevdab eneseväärtustunnet.
z Õpi midagi uut oma valdkonnas. Uudishimu on nooruse eliksiir. Osale koolitusel või konverentsil – see hoiab sind sotsiaalselt ja intellektuaalselt erksana.
z Valmista ette „pehme maandumine“. Kui plaanid siiski põhitegevusest loobuda, leia asendustegevus (vabatahtlik töö, kogukondlik projekt) juba enne töölt lahkumist. Tühimik, mis tekib järsul lõpetamisel, võib olla tervisele ohtlik.
Pea silmas:
z Töö ei defineeri sinu väärtust, aga toidab sinu vaimu. Sa ei ole mitte „viies ratas vankri all“, „pensionieelik“ või „pensionär“, vaid sa oled oma positsioonil kogenud spetsialist.
z Kuula oma keha. Kui töö põhjustab kroonilist stressi või füüsilist valu, on aeg muuta koormust või tegevusala. Lahkus enda vastu tähendab ka oskust tempot maha võtta.
z Sotsiaalne võrgustik on oluline. Töö kaudu saadud suhted on sageli meie peamine sotsiaalne kapital. Kui lõpetad töö, pead teadlikult looma uusi sotsiaalseid võrgustikke.
z Vajadus olla vajatud ei kao kuhugi. See on kõigi meie kehade bioloogilise programmi keskne küsimus. Leia viis selle rahuldamiseks ka siis, kui su ametlik karjäär on lõppenud.
z Rahaline kindlustatus on vaid üks osa tööst. Isegi kui sa rahaliselt enam töötama ei pea, vajavad su aju ja süda tegevust, millel on tähendus.
Doktor Margus Punabi raamatus on esindatud nii uusimad teaduspõhised kui ka iidsed kogemuslikud teadmised vananemisest, need on konkreetselt ja selgelt kokku võetud praktilisteks soovitusteks pea kõigi eluvaldkondade kohta.
– Kai Saks, südamearst, geriaater
Hakkasin mõttes enese viimase 46 aastaga võrdlema. Et – jah, seda ma teen. Seda teen vähem, aga kas ma nii palju peaksingi (jooma päevas 1,5 l vett)? Suur osa inimesi on raamatus soovitatust teadlikud, ent ei asu tegudele või loobuvad (süütundega) peatselt.
Kõige raskem on muuta harjumusi nii, et ei tule tagasilangust.
– Rein Taagepera, politoloog
Selles raamatus on 60 (!) peatükki, mille pealkirjad on lihtsad ja löövad: „Tee iga päev kellelegi midagi head“, „Ole kohal. Elu toimub praeguses hetkes“, „Hari teadlikult oma sisemist aeda“ jne. Tekst on sisukas ja vaimukas, mis teeb selles sisalduvad targad ja kasulikud õpetussõnad loetavaks ja suupäraseks.
– Ene-Margit Tiit, rahvastikuteadlane
Suurepärane teos, kirjutet elutõe ja -kogemuse põhjal. Sain mitmest olulisest asjast esimest korda aru. Kõigest teadagi mitte, ent ega säändset raamatut olegi olemas, mida lugenuna igaüks kõigest aru saaks. Kindlasti annab dr Punab oma arukate soovitustega väga paljudele suure hulga häid eluaastaid juurde. Nautigem neid!
– Karl-Martin Sinijärv, kirjanik