Pyhasodalase raamat

PÜHASÕDA LASE R A A MAT

ŠAMIL BASSAJEV 283

Eessõna.

Tšetšeenia, Bassajev ning Eesti

Eesti ja Tšetšeenia: nii erinevad, ja samas nii sarnased!

Esmapilgul võib tunduda, et meid ei seo Tšetšeeniaga mitte miskit.

Linnulennult oleme sealt 2300 kilomeetri kaugusel, maanteed pidi aga lausa üle kolme tuhande – teisele poole sama maad minnes jõuaksime vaat et äärmisse läände Lissabonini välja. Erineme Tšetšeeniast kõiges, alates ajavööndist (vahe üks-kaks tundi) ja kliimavöötmest (meil parasvööde, neil kontinentaalne), rääkimata pinnavormidest (valdavalt mägise Tšetšeenia kõrgeim tipp Tebulosmta küünib 4493 meetrini) ja keelest (kuulume täiesti erinevatesse keelkondadesse: meie, Uurali keelkonnal, pole tšetšeenide nahi-dagestani keeltega mitte vähemaidki ajaloolis-grammatilisi kokkupuutepunkte, lähedasemad on meile lingvistilise külje pealt näiteks türklased, ja ehk isegi jaapanlased).

Erinevused meelelaadis, kultuuris ja ajaloos tunduvad samuti igasugust teineteisemõistmist välistavat. Niisamuti on lahknevus hetkel valitsevas poliitilises olukorras: seal võimul olev „Putini jalaväelane“1 Ramzan Kadõrov (sündinud 1976, president alates 2007) on üks 1

Я пехотинец… (Siin ja edaspidi eessõnas kasutatud kirjanduse allikaviited lahti kirjutatud lk 24-25 ja järelsõnas kasutatud allikaviited lahti kirjutatud lk 265-281. Siin ja edaspidi sisutoimetaja märkused.)

9

EESSÕNA

häälekamaid Ukraina invasiooni toetajaid nii Vene Föderatsioonis kui ka maailmas, samas kui Eesti on per capita suurim Ukraina abistaja majanduslikult ja sõjaliselt2 ning üks südikamaid sõnavõtjaid agressiooni vastu rahvusvahelisel areenil.

Pindalalt võime endid pidada vaat et suurriigiks oma 45 339 km2 nende 17 300 km2 võrreldes. Ja vaevalt leiduks Eestile demograafilise olukorra vastandunuimat võrdpilti: Läti järel (63%) oleme väikseima põlisrahvastikuga riik läänemaailmas (68%), asume sügaval „demograafilises augus“ (1,6% viljakuskordajaga), samas aga maailmas jumalaeitajate liidrirolli kandes: kaks kolmandikku Eestimaa elanikest peab end ateistideks/religioonituteks. See moodustab räige kontrasti Tšetšeeniaga, mis on nüüdseks muutunud monoetnosega riigiks (97% rahvastikust tšetšeenid), mis üle 3% küündiva viljakuskordajaga asub maailma esirinnas Musta Aafrika (6–4%) järel ning vaevalt leidub end ateistiks pidada julgevat tšetšeeni – kõik on seal muslimid ning islami seaduse – šariaadi – kohaselt karistatakse usueitamist surmaga.

Ajas tagasi minnes ja otsides Nõukogude Liidust kahte kõige erinevamat kohta, sobiksid selliseks vastandiks punaimpeeriumi kõige läänelikum ja sotsiaalselt arenenuim, haritud ja ja jõukas „Soome-televisiooni-Eesti“ ning sellele vastanduv sotsiaalselt mahajäänum ning osalt keskajas elav madalaima haridustaseme ning juba toona kõrgeima sündivusega Tšetšeenia3.

Kuid äärmused mitte ainult ei põrku, vaid ka tõmbuvad. Hoolimata loetletud erinevustest, leidub Eesti ja Tšetšeenia vahel enam sarnasusi, kui esmapilgul paistab.

Olime Nõukogude Liidu „keskmisest“ kõige erinevamad, st jäärapäisemad piirkonnad: kui miski erines totaalselt homo soveticus’est, siis nendeks olid klanniühiskonnas elavad ja oma iidset aukoodeksit ja käitumisjuhist adat’i järgivad tšetšeenid ühes impeeriumi otsas ning läänelikud „pribaltid“ teises servas. Baltikum ja Tšetšeenia olid ka kaks 2

Per GDP…

3

Olukorrast vt Peterson 2023: 581–582

10

EESSÕNA

piirkonda, kus üheksakümnendatel toimus kõige aktiivsem „punase maha pesemine“.

Sarnaneme ka venestamisega osaks saanus: meil räägiti „fašistide keeles“ ja kirjutati „saksa tähtedega“, seal aga ei võinud väidetavalt kohalikud „barbarite keelt“ pealinnas Groznõis nõukaajal, kui enamuse elanikkonnast moodustasid seal venelased, üldse kasutada.4 Ka geopoliitiliselt on meil teatav sarnasus. Eesti on vene-šovinistlikus käsitluses russki mir’i läänepoolseim ääremaa, Läänele aga oleme Õhtumaade idapoolseim kant Narva bastioni näol. Niisamuti Tšetšeenia: vene maailma kaugeim kant lõunas, venestamise lõunapoolseim võidulipp, samas islamimaailmal rajajoon põhjas. Eesti ja Tšetšeenia kujutavadki endast Vene seisukohast kahte mentaalset, veel enam aga geopoliitilist ekstreemsust.

Tšetšeenia iseseisvus ja Eesti Tšetšeenia rippumatuse lugu ajavahemikus 1991–2000 ei saa pidada muuks kui vaid traagikaks. Kaks verist sõda 1994–1996 ja 1999–2000 ning kaks luhtunud „iseseisvusperioodi“: 1991–1994 parlamentarismi häving Dudajevi ainuvõimu kehtestamisega ning 1996–1999 islamismi võidukäik igasuguse demokraatia antipoodina. Kõigis neis neljas perioodis oli Eestil teatav või siis ideoloogide manatud mõtteline osa, kuid etteruttavalt olgu öeldud, et ei midagi positiivset.

Esimesel iseseisvuse ajal (1991–1994) oli Tšetšeenia poliitikas keskseks tegelaseks Džohhar Dudajev (1944–1996, Tšetšeenia president 1991– 1996), ta oli äsja saabunud Eestist, kus ta Tartus raskepommituslennuväe diviisi ülemana oli kõigi aegade kõrgeima aukraadiga tšetšeeni sõjaväelane.

Džohhar oli Eesti andunud patrioot, arvas eestlasi mitte ainult sõpradeks, vaid ka Tšetšeenia poliitilisteks liitlasteks, oma sõnavõttudes tõi ta meid aina eeskujuks. Kuid esimeseks märgiks, et siinmail ehk päris adekvaatselt 4

Vt olukorrast Peterson 2023: 582.

11

EESSÕNA

ei osata hinnata Tšetšeenias toimuvat, oli aastal 1993 parlamendi ja presidendi vaheline konflikt, mis lahenes Dudajevi liitlase Šamil Bassajevi poolt poolsada inimelu nõudnud parlamendi laialiajamise ning sisuliselt presidendi diktatuuri kehtestamisega5: ei Dudajevi suur sõber Eestis Linnart Mäll (1938–2010) ega teised intellektuaalid siin, ega ka meie ajakirjandus, eriti ei reageerinud. Tegelikult huvitas toona meie üldsust Tšetšeenimaa demokraatia asemel palju enam nn rublatehing, ainus kahe väikerahva reaalselt toimunud tulemuslik ühine ettevõtmine, mille käigus vene karule müts silmini pähe tõmmati! See ongi sisuliselt kogu eestlaste ja tšetšeenide vahel aset leidnud koostöö, kõik muu on siitpoolt suur sõnavaht, sealt aga siirad ja lihtsameelsed lootused mingilegi poliitilisele toetusele. Kuid isegi moraalne abi jäi saamata, v.a mõned üksikud juhud, mida ka Bassajev avalikult tunnustas ja millest järelsõnas ka juttu tuleb.

1994–1996 nn Esimeses Tšetšeenia sõjas „osaleb“ Eesti aktiivselt Venemaa seisukohast; idanaabrile sai väike mägilastest vaenlane (bandiidid) lõunas peegelpildiks deržaava läänenurga „fašistidele“, st Eestile. Vene poliitiline uusmütoloogia on kahte väikerahvast püüdnud siduda vaat et sõjalisteks liitlasteks Esimeses Tšetšeenia sõjas: Kaitseliit jt paramilitaarsed rühmitused võtnud aktiivselt osa, nagu ka Naiskodukaitse liikmed kurikuulsa „Valged sukkpüksid“ rühmituse liikmetena. Nagu toonane duumasaadik Stanislav Govorukhin (Станисла́ в Говору́ хин, 1936–2018) sedastas: „Vaat kuulutanuks Eesti meile toona sõja, võitnuks ta sedamaid – meie aga hakkasime Tšetšeenias sõdima!“6 1994–1996 sõja ja sellele järgnenud „iseseisvuse ajal“ 1996–1999 Eesti aga mitte kuidagi „vennasrahvast“ ei aidanud, tehti vaid suuri sõnu ning lubati loota. Tühisõnalisuse näiteks kõrgeimal riiklikul tasemel on president Lennart Meri sõnavõtt aastast 1995: kõmisevast ilukõnest kostab karm tõdemus: me mitte ainult ei saa, vaid ka ei kavatse mitte midagi 5

Vt Peterson 2023: 592–595.

6

Сборник: 391.

12

EESSÕNA

Tšetšeenia heaks teha.7 Praktikas avaldus see meie riigistruktuuride poolt vääritu käitumisena olukordades, kus tegelikult leidunuks teid vastutulekuks: Eesti ametnikule oli tšetšeenist saanud paaria, eriti kui tegu oli Vene keskvõimude vastustajaga. Enim vastukaja tekitanud ning häbiväärsemaid intsidente leidis aset aastal 1997, mil Läti ja Leedu võimaldasid Venemaad kartmata sissesõidu toona de facto iseseisva Tšetšeenia parlamendidelegatsioonile, Eesti aga otsitud põhjustel keeldus, nagu Ainar Ruussaar sedastas: Mis juhtus Läti ja Leeduga pärast otsust lubada reisidokumentideta Tšetšeeni parlamendiliikmed maale? Mitte midagi. Mitte ühtegi diplomaatilist nooti või demarši Venemaalt, mitte mingit rahvusvahelist isolatsiooni, mitte ühtegi avalikku etteheidet Läänest ega Põhjamaadest.

Midagi poleks juhtunud ka Eestiga.8

Jah, meie parlamentäärid vahel lendasid sinna „iseseisvasse Tšetšeeniasse“ sööma-jooma, pärast jutustades lugejatele kollase ajakirjanduse vahendusel, kui kindlalt end võib tunda rikkaliku õhtusööki nautides nelja turvamehe saatel Groznõis9 (inimröövid olid toona Tšetšeenias igapäevane nähtus), ning sellega poliitiline koostöö toona piirduski.

Kui 1990. aastatel hoidsid meil Tšetšeenia teemat avalikkuses orientalistid eesotsas Linnart Mälliga ning paari maateadlasest rännu- ja filmimehega, siis nullindatel sai parlament veidigi selgroogu ilmutatud, seda küll „liiga hilja liiga vähe“, kuid näo säilitamiseks asi seegi. Teise Tšetšeenia sõja puhkedes 1999. aasta sügisel kuulutati: Pöördume maailma avalikkuse poole veendumuses, et üksikute kurjategijate tabamise ettekäändel on lubamatu pommitada rahulikke elanikke, linnu ja külasid, purustada tehaseid ning kahjustada looduskeskkonda.

7

https://vp1992-2001.president.ee/est/k6ned/Intervjuu.asp?ID=4573

8

Ruussaar 1997.

9

Krista Kilvet…

13

PÜHASÕDA LASE R A A MAT

Šamil Bassajev (1965–2006) tegi endale nime südikate sõjaliste operatsioonidega Esimeses Tšetšeenia sõjas 1994–1996, temast sai üks tuntumaid mägilaste vabadusvõitlejaid, kuid alates Teisest Tšetšeenia sõjast 1999 omandas ta ka islamiterroristi kuulsuse. Nullindateks oli temast saanud maailma üks enim tagaotsitud tegelane, kelle nimi tekitab senimaani hirmuvärinaid Venemaal, nagu ka leidub arvukalt tema imetlejaid islamimaailmas.

Vähem on teada Bassajevist poliitikuna või näiteks seda, et tal on olnud üllatavaid – kuid kohati ka vene propagandistide välja mõeldud – kokkupuutepunkte Eestiga.

Veel vähem aga on tuntud Bassajevi kirjalik pärand. Käesolevas väljaandes ongi tõlkes esitatud džihaadivõitlejatele – mudžahiididele – kirjutatud vaimne teejuht pealkirjaga “Pühasõdalase raamat”, mille järelsõnas antakse ka ülevaade Bassajevi poliitilisest ja sõjalisest tegevusest. „Pühasõdalase raamat“ on huvitav lugemine kõigile Tšetšeenia, Kaukaasia ja Venemaa poliitikaga tegelejatele, nagu ka islamihuvilistele ning sõjanduse asjatundjatele, eriti aga neile, keda köidab vaimse võitluse ja eneseületamiste temaatika. postimehekirjastus.ee

282