prantsuse-teaser

irène némirovsky

prantsuse süit

Tänu Kultuurkapitalile Ilmunud sarja „Areeni Bestseller” 5. raamatuna

Originaali tiitel: Suite française Irène Némirovsky Copyright © Éditions Denoël, 2004 Published by arrangement with Literary Agency „Agence de l'Est”.

Prantsuse keelest tõlkinud Mirt Väli Toimetanud Kaia Sisask Sarja kujundanud Tarmo Rajamets Küljendanud Piret Jürisoo Kaane kujundanud Marko Russiver Kõik õigused kaitstud Autoriõigus: OÜ Hea Lugu ja Mirt Väli, 2012 ISBN 978-9949-489-03-9 (trükis) ISBN 978-9949-489-04-6 (epub) Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

irène némirovsky

prantsuse süit Romaan

areeni

bestseller

Pühendan selle romaani oma ema ja isa mälestusele, oma õele Élisabeth Gille’ile, oma lastele ja lastelastele ning kõigile, kes on kogenud või kogevad siiani sallimatuse tragöödiat.

Denise Epstein

6

5.

Tänavad olid tühjad. Kaupmehed sulgesid poodide raudluuke. Vaikuses kostus vaid metalset kolksumist; heli, mis sõja või mässu ajal ohustatud linnades nii teravalt kõrva riivab. Veidi eemal, oma tänaval, nägid Michaud’d ministeeriumi ukse ees ootavaid kaubikuid. Nad vangutasid pead. Harjumusest võtsid nad pangahoone vastas Opéra avenüüd ületades teineteisel käe alt kinni, kuigi sel hommikul polnud maanteel ühtegi autot. Nad mõlemad töötasid pangas ning samas majas, kuid mees oli seal juba viisteist aastat raamatupidaja ametit pidanud, naine seevastu alles mõni kuu tagasi „ajutiselt sõjaajaks” tööle võetud.

Ta oli muusikaõpetaja ning oli septembrikuus kõigist oma õpilastest ilma jäänud, sest need olid perekondadega õhurünnakute hirmus maale põgenenud. Abikaasa sissetulekust äraelamiseks ei piisanud ning nende ainus poeg oli sõjaväkke mobiliseeritud. Tänu sekretärikohale olid nad seni hakkama saanud, ja nagu naine öelda armastas: „Ei saa nõuda võimatut, mu kallis mees!” Nende elu ei olnud kunagi lihtne olnud; alates päevast, mil nad kodust jalga lasid, et vastu vanemate tahtmist abielluda. Sellest oli juba kaua aega möödas. Naise kõhnas näos oli veel märke kunagisest ilust. Ta juuksed olid hallid. Mees oli lühikest kasvu, tema väljanägemine oli väsinud ning hooletusse jäetud, kuid kui ta naise poole pöördus, teda vaatas ning naeratas, süttis tolle silmis õrn kelmikas tuluke – „Just nagu varem,” mõtles mees, „jah, tõepoolest, peaaegu samasugune nagu kunagi ammu.” Ta aitas naisel kõnniteeserva ületada ning korjas üles ta mahakukkunud kinda. Naine tänas teda kerge käepigistusega. Teised töötajad kiirustasid avatud pangaukse poole. Üks neist küsis Michaud’delt möödaminnes: „Kas me lahkume siis lõpuks või mitte?”

Michaud’d ei teadnud midagi. Oli 10. juuni, esmaspäev. Kui nad ülemöödunud päeval töölt koju olid läinud, oli kõik rahulikuna paistnud.

Väärtpaberid oli linnast minema viidud, kuid töötajate osas ei olnud

47

mingit otsust langetatud. Nende saatus määrati esimesel korrusel asuvates suurte roheliste polsterdatud ustega juhatajakabinettides, millest Michaud’d vaikides mööda kiirustasid. Koridori otsas läksid nende teed lahku. Mees suundus raamatupidamisosakonda, naine privilegeeritud alale – ta oli maja tõelise pealiku, kahest juhatajast ühe, härra Corbini sekretär. Teine, krahv de Furières (abielus Salomon-Wormsiga), tegeles peamiselt panga välissuhetega. Panga klientuur oli piiratud, sinna kuulus väga valitud seltskond – aktsepteeriti vaid suurmaaomanikke ja juhtivaid tegelasi, soovitatavalt metallurgiaärist. Härra Corbin lootis, et kolleeg krahv de Furières aitab tal Jockey Club’iga* liituda. Juba mitu aastat elas ta selles ootuses. Krahv aga leidis, et kutsed õhtusöökidele ja Furières’ide jahiretkedele on Corbinile tänutäheks enam kui küll. Vahel tavatses proua Michaud õhtuti abikaasale kahe juhataja vahelisi vestlusi parodeerida – ta ahvis nende hapusid naeratusi, Corbini grimasse, krahvi pilke. See meestevaheline rivaliteet vürtsitas veidi monotoonseid tööpäevi. Kuid juba mõnda aega puudus seegi meelelahutus – härra de Furières oli Alpidesse mobiliseeritud ning panka valitses Corbin üksinda.

Proua Michaud sisenes juhataja kabineti kõrval asuvasse väikesesse ruumi. Õhus hõljus kerge parfüümihõng. See andis märku, et Corbin on hõivatud preili Arlette Corail’ nimelise tantsijannaga. Kõik tema armukesed olid tantsijannad. Teiste elukutsete esindajad ei paistnud temas mingit huvi äratavat. Ükski masinakirjutaja, olgu ta nii ilus või noor kui tahes, polnud suutnud teda sellelt teelt kõrvale kallutada.

Kõigi oma alluvate vastu – olgu see inetu või ilus, noor või vana – oli ta võrdselt tige, jämedakoeline ja kitsi. Ta kõneles teraval falsetitoonil, mis ta jämeda, nuumatud kehaga sugugi kokku ei sobinud ning mis muutus vihaseks saades nii läbilõikavaks ja vibreerivaks, et meenutas pigem naise häält.

Täna kuulis proua Michaud seda tuttavat kimedat tämbrit läbi suletud uste. Üks töötaja sisenes ruumi ning teatas vaikselt: „Lahkume linnast.” – „Millal?” – „Homme.”

Koridoris liikusid sosistavad varjud. Koguneti akende alla ja kabinetiuste vahele. Viimaks avas Corbin ukse ning lasi tantsijanna välja.

48

Naine kandis kärtsroosast kangast kostüümi, tema värvitud juukseid kattis suur õlgkübar. Ta oli sihvakas ning kauni kehaehitusega. Meigikihi alt paistis karm ja väsinud nägu. Ta oli silmanähtavalt raevunud – põskedel ja otsaesisel lõkendasid punased laigud. „Nii et teie arvates pean ma jalgsi lahkuma?” kostis proua Michaud’ kõrvu. „Te ei taha mind ka kunagi kuulda võtta. Minge otsemat teed automehaaniku juurde. Ärge olge kitsi, lubage neile, mis nad tahavad, ja auto parandatakse ära.” „Ma ju räägin teile, et see on võimatu! Võimatu! Kas te saate prantsuse keelest aru!” „Sellisel juhul, sõbrake, mida ma teile ütlema peaksin? Sakslased on peaaegu Pariisis. Ja teie tahate minna Versailles’ maanteele? Miks te sinna üleüldse minema peaksite? Minge rongiga.” „Kas te kujutate ette, mis rongijaamades praegu toimub?” „Ega olukord teedel parem pole.” „Te ... te lihtsalt ei tea asjadest midagi. Teie lähete oma kahe autoga ...” „Minuga tulevad toimikud ja osa personalist. Mida ma siis teie arvates personaliga ette peaksin võtma?” „Ah! Palun teid! Ärge olge naeruväärne! Ka teie naisel on auto!” „Te tahate sõita mu naise autos? Tõepoolest geniaalne mõte!”

Tantsijanna keeras mehele selja ning vilistas oma koerale, kes silmapilkselt kohale tormas. Nördimusest värisevate kätega kinnitas ta koerale rihma kaela. „Olen kogu oma nooruse ohverdanud mingile ...” „Olge nüüd! Jätke see draama. Helistan teile õhtul. Vaatan, mis teha annab ...” „Ei, ei. Ma sain juba aru, et teie poolest võin ma tee äärde kraavi surema minna ... Ah, olge parem vait! Te ajate mu ahastusse ...”

Neile jõudis lõpuks kohale, et kogu jutt kostab sekretärini. Nad tasandasid häält. Corbin võttis armukese käsivarrest kinni ning juhatas * Jockey Club de Paris – 19. ja 20. sajandi prantsuse eliidi kogunemispaik. Tlk märkus.

49

ta koridoriukseni. Tagasi pöördudes heitis ta pilgu proua Michaud’le, kes tema halba tuju kohe omal nahal tunda sai. „Kutsuge osakondade juhid nõupidamisruumi. Otsekohe, palun!”

Proua Michaud kiirustas käsku täitma. Mõni hetk hiljem suundus töötajate rodu suurde ruumi, kust neile vaatas vastu praeguse tegevdirektori, juba mõnda aega vanadusest tingitud aju pehmenemise käes kannatava härra Auguste-Jeani täispikkuses portree ning panga asutaja marmorbüst.

Härra Corbin ootas neid, seistes ovaalse laua taga, millele valmis seatud üheksa paberilehte märkisid juhatuse liikmete istekohti. „Härrased, homme hommikul kell kaheksa läheme Tours’i ning jätkame tegevust sealses filiaalis. Mina võtan oma autosse kõik toimikud. Proua Michaud, teie koos abikaasaga tulete minuga. Kõik, kellel on auto, võtavad peale ka mõne kolleegi ning kogunevad homme kella kuueks panga peaukse ette. Kellel transporti pole ... püüan midagi välja mõelda, aga kui muud üle ei jää, peavad nad rongiga tulema. Tänan teid, härrased.”

Ta lahkus, ning otsekohe võttis ruumis maad murelik pomin. Alles ülemöödunud päeval oli Corbin teatanud, et mingist lahkumisest pole juttugi, et kõik kuuldused hädaohust on puhas jama ning et nende pank jääb omale kohale ja jätkab tööd ka siis, kui teised tegevuse katkestama peaksid. Nüüd, mil „taandumine”, nagu seda tagasihoidlikult nimetati, nii järsku päevakorda oli kerkinud, oli kõik ilmselt läbi!

Naised kuivatasid pisarais silmi.

Michaud’del õnnestus keset rahvasumma teineteiseni trügida. Mõlemad mõtlesid nende pojale Jean-Marie’le. Tema viimane kiri oli saadetud 2. juunil. Nädal tagasi. Mis kõik selle aja jooksul juhtunud võis olla! Ainus, mis neid selles ängistuses lohutas, oli ühine olevik. „Milline õnn, et me teineteisest lahkuma ei pea,” sosistas naine.

50

6.

Pimeduse saabumine polnud enam kaugel, kuid Péricand’ide auto seisis ikka veel värava ees. Katusele oli kinnitatud suur pehme madrats, mis viimased kakskümmend kaheksa aastat nende abieluvoodit oli katnud. Pakiruumi oli paigutatud lapsevanker ja jalgratas. Suure vaevaga üritati ära mahutada kõiki kotte ja kohvreid ning lisaks veel toidukorve võileibade, termose, laste piimapudelite, külma kanaprae, singi, saia ja vanahärra Péricand’ile mõeldud piimapulbri purkidega. Kõigepealt oli viivitamist põhjustanud pesunaine, kes polnud õigeks ajaks voodipesu kohale toimetanud ning keda ka telefoni teel kätte saada ei õnnestunud. Tikanditega tekikottide hülgamine tundus aga ilmvõimatu; need moodustasid Péricand-Maltête’ide perekonna pärandist niisama lahutamatu osa kui juveelid, hõbenõud ja raamatukogu. Terve hommikupoolik oli läinud otsingute nahka, kusjuures tuli välja, et pesunaine ise oli juba Pariisist lahkunud. Proua Péricand sai oma vara küll lõpuks kortsunud ja niiske pakina kätte, nii et lõunasöögi aeg möödus tal pesu kokku voltides. Plaanis oli, et teenijad ning Hubert ja Bernard lahkuvad rongiga, aga juba olid kõik rongijaamad raudtaraga suletud ning sõjaväe valve all. Rahvamassid klammerdusid metallvarbade külge, raputasid neid ning tunglesid siis kõrvaltänavatele. Nutvad naised jooksid lapsi süles kandes arutult ringi. Peatati viimaseid taksosid; Pariisist väljapääsemise eest pakuti mitu tuhat franki. „Ainult Orléans’ini ...” Taksojuhtidel polnud aga enam piisavalt kütust ning nad keeldusid. Péricand’id pidid koju tagasi pöörduma. Viimaks õnnestus neil endale väike kaubik muretseda. Sellesse pidid mahtuma Madeleine, Maria, Auguste ja Bernard, kes pidi sülle võtma ka väikevenna.

Hubert pidi neile jalgrattaga järgnema.

Eemalt Delessert’i bulvarilt paistis ühe maja ees elavalt žestikuleeriv kamp naisi, lapsi ja vanureid. Nad üritasid kõigest väest, alguses rahulikult, peagi veidi närvilisemalt ning lõpuks hullunult kogu perekonda

51

ja pagasit väikesesse Renault’sse mahutada. Ühestki aknast ei paistnud valgust. Taevasse hakkasid ilmuma tähed, kevadele iseloomuliku hõbedase helgiga tähed. Pariis lõhnas magusalt õitsvate kastanipuude ning kütuse järele. Õhus lendlesid tolmuterad, mis hamba alla sattudes krigisesid. Pimedus rõhutas hädaohtu. Tuulevaikses õhus hõljus äng. Isegi kõige külmanärvilisemad ja rahulikumad inimesed ei suutnud rahutusele ja surmahirmule vastu seista. Valutava südamega vaadati oma kodusid ning mõeldi: „Homme on sellest vaid varemed järel, homme pole mul enam midagi. Ma pole kellelegi halba teinud. Miks?” Samas valdas nende hinge ka sügav ükskõiksus: „Mis sellest ikka! Need on kõigest asjad!

Kõige tähtsam on oma elu päästa!” Kes mõtles isamaa õnnetule saatusele? Igatahes mitte need inimesed; mitte need, kes sel õhtul Pariisist lahkusid. Paanika andis juhtimise üle instinktidele, maad võttis loomalik käitumine. Haarata kaasa kõik kõige hinnalisem ja siis ...! Sel ööl olid midagi väärt vaid need, kes elasid, kes hingasid, nutsid, armastasid! Väga vähestel oli kahju oma varast – kui sul oli naine või laps, keda kaisus hoida, polnud muu enam oluline, kõik muu võis leekides hävida.

Kõrvu kikitades võis õhus kuulda lennukite mootorimüra. Prantslased või vaenlased? Keegi ei teadnud vastust. „Kiiremini, kiiremini,” utsitas härra Péricand.

Kord tuli aga meelde, et pitskangastega kohver on maha ununenud, teinekord meenus triikimislaud. Teenijad olid kaotanud igasuguse terve mõistuse. Nad värisesid hirmust. Nad tahtsid lahkuda, kuid rutiini jõud oli tugevam kui hirm ning nad pidasid väga oluliseks, et kõik oleks täpselt nii nagu tavaliselt enne puhkuseks maale sõitmist. Kohvrites pidi kõik oma harjumuspärasel kohal olema. Nad ei olnud veel päriselt aru saanud, mis toimub. Võiks öelda, et nad tegutsesid kahes ajas korraga – poolenisti olevikus, poolenisti minevikus, justkui oleksid sündmused vaid õhkõrnalt nende teadvusse jõudnud, lastes suuremal osal ajust rahulikult magada. Lapsehoidja, kelle hallid juuksed olid soengusse sättimata, huuled kokku pigistatud ning silmad pisaraist märjad, voltis üllatavalt elavate ja täpsete liigutustega Jacqueline’i värskelt triigitud taskurätte. Proua Péricand, kes oli juba autos, hüüdis teda, kuid 52

vana naine ei vastanud, ta isegi ei kuulnud hõiget. Philippe oli sunnitud talle järele minema. „Tule nüüd. Mis sinuga on? Peate minema hakkama. Mis sinuga ometi on?” kordas ta leebelt, võttes naisel käest kinni. „Oh! Jäta mind rahule, väikseke,” ütles naine ohates ning instinktiivselt möödunud aegade pöördumisvormelit kasutades, olles unustanud, et kutsus meest nüüd vaid „härra Philippe’iks” või „härra küreeks”. „Jäta mind rahule ja mine minema! Sa oled armas küll, aga kõik on läbi!” „Ei ole ju! Ära nüüd haletse end niimoodi, kullake. Jäta need taskurätid sinnapaika, pane riidesse ning tule kiiresti alla, ema ootab.” – „Ma ei näe oma poisse enam kunagi, Philippe!” „Näed ikka, küll sa näed,” lohutas Philippe ning korrastas ise naise soengu ja pani talle pähe musta õlgkübara. „Kas sa palvetaksid mu poiste eest?”

Preester suudles teda õrnalt põsele. „Jah, luban sulle. Tule nüüd.”

Treppidel ristus nende tee autojuhi ja majahoidja omaga, kes olid vanahärra Péricand’ile järele tulnud. Teda oli viimse hetkeni kogu sellest segadusest eemal hoitud. Auguste ja põetaja lõpetasid parajasti mehe riietamist. Vanakesel oli mõni aeg tagasi operatsioon olnud ning ta keha oli nii paksult sidemetesse mähitud, et meenutas muumiat. Auguste sidus ta välisjalanõude paelad kinni ning ulatas talle kerge sooja kampsuni ja jaki. Vanahärra Péricand, kes oli endaga seni lasknud talitada nagu vana nukuga, sõnagi sekka lausumata, näis nüüd otsekui unest ärkavat. „Villane kardigan!” porises ta. „Härral hakkab liiga palav,” märkis Auguste ning tahtis teema lõpetatuks lugeda.

Peremees jõllitas teda aga klaasjal pilgul ning kordas veidi valjemal häälel: „Villane kardigan!”

Ta sai oma villase kardigani. Lisaks pandi talle selga pikk mantel ning seoti kaela sall, mis haaknõelaga seljale kinnitati. Siis asetati ta ratastooli ning veeti viis korrust allapoole. Ratastool ei mahtunud lifti. Põetaja, tugev punapäine alsace’lane, sättis end, selg ees, treppidele ning kandis vanakest eestpoolt, Auguste tõstis ratastooli tagantpoolt.

53

Igal trepimademel jäid mehed seisma, et otsmikult alla nirisevat higi pühkida. Vanahärra põrnitses samal ajal rahulikult põrandat ning õõtsutas õrnalt oma ilusat habet. Võimatu oli ära arvata, mis ta sellest rutakast lahkumisest arvab. Vastupidiselt sellele, mida uskuda võinuks, oli ta aga hiljutiste sündmustega täiesti kursis. „Ilus selge öö ... Ma poleks sugugi üllatunud, kui ...” oli ta pobisenud sel ajal, kui teda riidesse pandi. Siis oli ta mõte paistnud uitama minevat. Lause lõpetamiseni jõudis ta alles natuke aega hiljem, ukselävel. „Ma poleks sugugi üllatunud, kui meid teel olles pommitatakse.” „Mis mõte see selline on, härra Péricand!” oli põetaja oma ametile kohase optimismiga hüüatanud.

Vanake oli aga juba tagasi oma tavapärasesse tardumusse langenud.

Lõpuks õnnestus ratastool majast välja saada. Vanahärra Péricand paigutati auto paremasse nurka, mis jäi tõmbetuule eest ilusti varju. Minia sättis talle oma kannatamatusest värisevate kätega veel ümber šotiruudulisest kangast õlasalli, mille pikki narmaid mehele punuda meeldis. „Minekuvalmis?” küsis Philippe. „No nii! Siis kiiresti teele!”

Kui nad enne homset hommikut Pariisist välja saavad, on hästi, mõtles ta endamisi. „Mu kindad,” ütles vana mees.

Talle ulatati kindad. Suure vaevaga mahtusid need mitme kampsunikihiga kaetud randmete ümber. Viimaks oli kõik valmis. Pisike Emmanuelle röökis hoidja süles. Proua Péricand suudles abikaasat ja poega. Ta surus nad enda vastu. Ta ei nutnud, kuid mehed tundsid oma rinna vastas ta südame kloppimist. Autojuht pani mootori tööle. Hubert istus jalgratta selga.

Mõni hetk hiljem tõstis vanahärra Péricand käe. „Üks hetk,” lausus ta selgesõnaliselt rahulikul ja vaiksel toonil. „Mis viga, papa?”

Vanake andis märku, et ei saa seda oma miniale öelda. „Kas unustasite midagi?”

Vanake noogutas pead. Auto peatus. Meeleheitest kahvatu proua Péricand kummardus autouksest välja.

54

„Papa unustas vist midagi maha,” hõikas ta endiselt kõnniteel seisvale abikaasale, pojale ja põetajale.

Kui auto oli tagasi pöördunud ja maja ees peatunud, kutsus vanake tagasihoidliku viipega põetaja enda juurde ning sosistas talle midagi kõrva. „Milles ometi asi? Täielik hullumaja! Me ei saa siit enne homset minema,” ahastas proua Péricand. „Mida te soovite, papa? Mis ta tahab?” päris ta.

Põetaja langetas pilgu. „Härra soovib, et ta üles tagasi viidaks ... seoses oma annetusega ...”

55

Tänuavaldused

Suurim tänu Olivier Rubinsteinile ja kõigile kirjastuse Denoël töötajatele, kes võtsid selle käsikirja vastu suure entusiasmi ja sügavate emotsioonidega; Francis Esmenard’ile, kirjastuse Albin Michel tegevdirektorile, kes oli lahkelt nõus avaldama selle tükikese minevikust; Myriam Anissimovile, kes on ühenduslüli Romain Gary, Olivier Rubinsteini ja Irène Némirovsky vahel, ja Jean-Luc Pidoux-Payot’le, kes osales käsikirja ülelugemisel ning aitas mind väärtuslike nõuannetega.

Denise Epstein

431

„Areeni Bestseller” aitab Eesti lugejal orienteeruda värske ilukirjanduse kirjus maailmas. Sarja valitud romaanid on hinnatud nii kriitikute kui lugejate seas oma kodumaal ning ka laiemalt. Ilmuvad juba tuntud kirjanike raamatud, mida on saatnud suur menu kogu maailmas ning ka autorid, keda alles avastatakse. Eesmärk on üks – pakkuda lugejale tõeline lugemiselamus.

Samas sarjas veel: Tom Rachman „Imperfektsionistid” Emma Donoghue „Tuba” György Dragomán „Valge kuningas” S. J. Watson „Ei. Tohi. Magama. Jääda.”

Joel Haahtela „Liblikakoguja” (ilmumas)