porist mullaks

Porist mullaks

Ühe perekonna Ühe perekonna teekond teekond taastava taastava põllumajanduse põllumajanduse juurde juurde

Gabe Gabe Brown Brown

Sisukord

Eessõna – 9 Sissejuhatus: Parim õpetaja – 13 I osa Teekond 1 Raskelt saadud õppetunnid – 19 2 Ökosüsteemi taastamine – 35 3 Taastavad ilmutused – 55 4 Fookuse muutus loomakasvatuses – 73 5 Järgmine põlvkond, tuleviku rajamine – 89 6 Nourished by Nature – 105 II osa Suur pilt 7 Viis mullatervise põhimõtet – 117 8 Bioloogiliste ettevalmistajate kasvatamine – 131 9 Kas see töötab teie farmis? – 157 10 Kasum, mitte saagikus – 182 Kokkuvõte: Tehke midagi – 207 Tänusõnad – 213 Soovitatud allikad – 215 Register – 217

Sissejuhatus

Parim õpetaja

M

eie elu sõltub mullast. See teadmine on minusse nüüd nii juurdunud, et mul on raske uskuda, kui palju mulda hävitavaid meetodeid ma farmipidamisega alustades järgisin.

Ma ei olnud sugugi targem. Kolledžis õpetati mulle kõike praeguse tööstusliku tootmismudeli kohta, mis põhineb reduktsionistlikul teadusel, mitte sellel, kuidas looduslikud ökosüsteemid toimivad. Minu farmi lugu räägib sellest, kuidas ma võtsin väga degradeerunud ja väikse kasumiga majandi, mida oli juhitud tööstusliku tootmismudeli abil, ning muutsin selle terveks, kasumlikuks majandiks. Sel teekonnal tuli ette palju katsumusi ja pidevaid katsetusi koos paljude ebaõnnestumiste ja mõne õnnestumisega. Mul on olnud palju õpetajaid, nende hulgas teised põllupidajad ja karjakasvatajad, teadlased, ökoloogid ja minu pere. Kuid kõige parem õpetaja on loodus ise.

Enamik otsuseid, mida ma oma farmi igapäevatöös teen, on ühel või teisel viisil ajendatud eesmärgist jätkata mulla huumuskihi kasvatamist ja kaitsmist. Järgin viit põhimõtet, mille loodus on ajastute jooksul välja arendanud. Need on samad igal pool maailmas, kus paistab päike ja kasvavad taimed. Aednikud, põllupidajad ja karjakasvatajad kõikjal maailmas järgivad neid põhimõtteid, et kasvatada toitainerikast, sügavat mullakihti koos tervete valgaladega.

Mullatervise viis põhimõtet on järgmised: 1. Vähene häirimine. Piirake mulla mehaanilist, keemilist ja füüsilist häirimist. Mullaharimine hävitab mullastruktuuri.

See rebib pidevalt tükkideks „maja“, mida loodus ehitab, et

14 | Porist mullaks

kaitsta mullas looduslikku mullaviljakust loovaid elusorganisme. Mullastruktuur sisaldab agregaate ja mulla poore (avasid, mis võimaldavad veel pinnasesse imbuda). Mullaharimise tagajärg on mulla erosioon, väärtusliku loodusressursi raiskamine. Ka sünteetilised väetised ja keemilised taimekaitsevahendid avaldavad elule mullas halba mõju.

2. Kaitsekiht. Hoidke mulda kogu aeg kaetuna. See on oluline samm mullatervise taastamisel. Paljas taimkatteta muld on anomaalia – loodus püüab alati mulda katta. Loodusliku „soomusrüü“ eest hoolitsemine kaitseb mulda tuule- ja vee-erosiooni eest, pakkudes samal ajal makro- ja mikroorganismidele toitu ja elupaika. Samuti takistab see niiskuse aurustumist ja umbrohuseemnete idanemist.

3. Mitmekesisus. Püüelge nii taime- kui ka loomaliikide mitmekesisuse poole. Kus looduses leidub monokultuure? Ainult seal, kuhu inimesed on need külvanud! Kui vaatan mõnd looduslikku preeriaala, siis ühe esimese asjana märkan uskumatut mitmekesisust. Kõrrelised, muud rohundid, liblikõielised ja põõsad elavad ja edenevad üksteisega kooskõlas. Mõelge, mida kõigil neil liikidel pakkuda on. Mõnel on lühikesed juured, mõnel pikad, mõnel kiulised, mõnel jämedad. Mõni on suure süsinikusisaldusega, mõni vähesega, mõni on liblikõieline. Igaühel on mullatervise säilitamisel oma osa. Mitmekesisus tugevdab ökosüsteemi toimimist.

4. Elusad juured. Säilitage juuri mullas elusana aasta ringi nii kaua kui võimalik. Tehke kevadel üks jalutuskäik ja te näete, kuidas rohelised taimed endale läbi viimase lume teed rajavad. Käige sama teed hilissügisel või talve alguses ja te näete endiselt rohelisi kasvavaid taimi, mis on märk elusatest juurtest. Need elusad juured toidavad mullaelustikku, pakkudes sellele peamist toiduallikat: süsinikku. See elustik tagab omakorda toitainete ringluse, mis toidab taimi. Põhja-Dakota keskosas, kus ma elan, on viimane kevadkülm tavaliselt umbes mai keskpaigas ja esimene sügiskülm umbes septembri

Sissejuhatus | 15

keskpaigas. Varem arvasin, et need 120 päeva ongi kogu minu kasvuperiood. Kuidas ma küll eksisin. Nüüd külvame sügisel kaheaastaseid taimi, mis kasvavad kuni varatalveni ja katkestavad puhkeoleku kevadel varem, toites sellega mullaorganisme ajal, mil põllumaa seisis jõude.

5. Loomade kaasamine. Loodus ei toimi ilma loomadeta. Nii lihtne see ongi. Kariloomade kaasamine majandisse annab palju hüvesid. Peamine hüve on see, et rohusöömine stimuleerib taimi pumpama mulda rohkem süsinikku. See juhib elustiku toitmise kaudu toitainete ringlust. Loomulikult on sel väga kasulik mõju ka kliimamuutusele, kuna kõrvaldab atmosfäärist rohkem süsinikku ja viib selle pinnasesse. Ja kui te soovite oma farmis või rantšos tervet ja toimivat ökosüsteemi, peate pakkuma kodu ja elupaika mitte ainult põllumajandusloomadele, vaid ka tolmeldajatele, röövputukatele, vihmaussidele ja kogu ökosüsteemi toimimist juhtivale mikroelustikule.

Pöördun nende põhimõtete juurde kogu raamatu vältel ikka ja jälle tagasi. Pühendan nendele koguni terve peatüki (7. peatükk), et arutada põhjalikult nende tähtsust. Need põhimõtted on juurdunud kõigesse, mida ma oma rantšos teen. Loodan, et kui te olete selle raamatu läbi lugenud, siis te mitte ainult ei tea neid peast, vaid soovite järgida neid ka oma ökosüsteemi taastamiseks. See on „Porist mullaks“ teekond.

I OSA

Teekond

Üks

Raskelt saadud õppetunnid

K

uidas sai üks linnas kasvanud mees, kelle ainus kokkupuude taimekasvatusega oli suvine muruniitmine, nii väga mullatervisele ja maa taastamisele pühenduda? See on küsimus, mida enesele aeg-ajalt esitan, kui mõtlen kõigele, millega maa taastamine on mind õnnistanud.

Ma kasvasin üles Bismarckis Põhja-Dakotas, kolmandana neljast pojast, kes sündisid eluaeg kohalikus maapiirkonna elektrikooperatiivis töötanud isale ja kelle ema põhitöö oli hoida neli poissi jamadest eemal. Minu lapsepõlv oli üsna sündmustevaene, hõlmates palju pesapalli, bowling’ut ja kodutöid, ent mitte kuigi palju kokkupuuteid põllumajandusega, välja arvatud mõni lühike reis onu farmi. See kõik muutus üheksandas klassis, kui läksin vanemast vennast Jayst inspireerituna kutselise põllumajanduse kursusele. Varsti pärast seda liitusin organisatsiooniga Future Farmers of America ning vaimustusin kiiresti kõigist põllupidamise ja karjakasvatusega seotud asjadest. Tahtsin õppida kõike, mida võimalik, mis toona tähendas teadmist, kus, miks ja kuidas kasutada väetisi, keemilisi taimekaitsevahendeid, kunstlikku seemendust, söödaplatse, tasakaaluratsioone, diiselmootoreid ja kõike muud, mis oli seotud tööstusliku põllumajandustootmisega.

Keskkooli ajal käisin pärast koolitunde kohaliku farmeri juures põllult kive korjamas, mis ei ole Põhja-Dakotas sugugi haruldane. See oli esimene kord, kui ma päriselt farmis töötasin, ja kividest hoolimata

20 | Porist mullaks

see meeldis mulle. Siis ma veel ei teadnud, et tollest farmerist saab varsti minu äi! Mu kallim Shelly ja mina abiellusime 1981. aastal.

Minu äi Bill ja ämm Jeanne olid tohutult töökad inimesed, kes alustasid 1956. aastal vaid unistusega ja suutsid aastatepikkuse pühendunud tööga lõpuks 712-hektarise farmi eest võla ära maksta, kasvatades samal ajal üles kolm tütart. 1983. aastal, pärast seda, kui olin kolledžis põllumajandusökonoomikat ja loomakasvatust õppinud, kolisime Shellyga Billi ja Jeanne’i farmi alale haagiselamusse. Nad olid meilt küsinud, kas oleksime huvitatud farmi ülevõtmisest. Muidugi me tahtsime seda teha! Oih, peaksin selle ümber sõnastama, sest Shelly rõhutas, et abiellus linnapoisiga selleks, et farmist minema pääseda. Ja mina vedasin ta sinna tagasi! Aga ilmselt ta siiski armastas mind, sest ta ei öelnud ei. Tema vanemad pidasid farmi 1991. aastani. Kuna neil ei olnud poega, kes oleks koha üle võtnud, pidid nad leppima linnas üles kasvanud ja vähese põllutöökogemusega väimehega.

Bill ja Jeanne pidasid farmi tavapärasel moel, mis sisaldas ka intensiivset põlluharimist. Tegelikult räägin inimestele sageli, et mu äi tegeles „meelelahutusliku põlluharimisega“. Talle meeldis istuda traktoris ja vedada rasket ketast läbi põllu. Igal aastal jätsid nad pool põllumaast suveks puhkama, seda tava nimetati söötijätmiseks, harides seda korduvalt, et mitte lasta umbrohul kasvada. Nad jätsid maa sööti, sest arvasid, et niimoodi varutakse niiskust viljakasvatamise aastaks. Teisel poolel maast kasvatasid nad teravilju. Nad kasvatasid teravilja, peamiselt suvinisu, kaera ja otra, ning väetasid igal aastal, kuigi mitte väga kõvasti. Samuti kasutasid nad igal aastal põldudel umbrohumürke.

Neile kuulus kuuekümne viie pealine lehmakari ja umbes kakskümmend aastavanust mullikat. Veised jagati kolme rühma ja neid karjatati igal aastal terve kasvuperioodi vältel farmi kolmel põlisel rohumaal, niimoodi aastast aastasse, ilma igasuguse muutuseta. Sügisel sõid veised põllult viljakoristuse jääke ja seejärel söödeti neile talvel viis kuni kuus kuud söödaplatsil heina. Vasikad võõrutati lehmadest oktoobris ja neid ka söödeti enne müüki mõnda aega. Loomadele sai igal aastal osaks standardne kombinatsioon pealevalatavatest putukatõrjevahenditest ja mitmest vaktsiinist.

Gabe Brownil ei olnud mingit kavatsust maailma muuta, ta soovis olla lihtsalt põllumees. Kui aga äärmuslikud ilmaolud Ameerikas Põhja-Dakotas mitu aastat järjest katastroofilise ikalduse kaasa tõid, hakkas ta koos oma naise Shellyga äia farmis julgeid muudatusi tegema. Selleks, et ellu jääda, hakkasid nad katsetama uusi meetodeid, toetudes teadlaste uuringutele ja karjakasvatajate kogemustele.

Nii leidsid nad tee taastava põllumajanduse juurde.

Gabe ja Shelly loobusid enamiku umbrohu- ja putukamürkide ning sünteetiliste väetiste kasutamisest, läksid üle otsekülvile, hakkasid külvama vahekultuure ja muutsid karjakasvatustavasid. Teekonna käigus ärkas nende otsalõppenud majand uuesti ellu ja muutus kasumlikuks.

Kogu ökosüsteem muutus mullast alustades ja ülespoole liikudes taim taime ning loom looma haaval taas elujõuliseks ja terveks.

Raamatus selgitab Gabe mullatervise viit põhimõtet, mis kehtivad kogu maailmas: • • • • •

vähene häirimine kaitsekiht mitmekesisus elusad juured loomade kaasamine

Meie elu sõltub mullast.

postimehekirjastus.ee