poliitilised hoimud

ÜHISKOND

AMY CHUA POLIITILISED HÕIMUD

POSTIMEHE RAAMAT

Grupivaist ja rahvaste saatus

Sissejuhatus

9

1. peatükk: Ameerika erakordsus ja Ühendriikide meretaguse grupipimeduse lätted 19 Supergrupid on harukordsed 23 Ameerika tõus supergrupiks 27 Välispoliitilised tagajärjed 32 2. peatükk: Vietnam 34 Hõimuinstinkt ja rahvus 35 Vietnami identiteet 38 Arengumaade turge valitsevad vähemused 41 Hiina vähemus Vietnamis 42 Ameerika sekkumine 43 Tagajärg: etniline puhastus 46 3. peatükk: Afganistan 49 Afganistan ja Pakistan 50 Nõukogude oma Vietnam 52 Ühendriigid kui Pakistani geopoliitiline malend 53 Taliban: rahvust rõhutades 54 Ühendriikide sissetung Afganistani 57 4. peatükk: Iraak 61 Sunniidi vähemuse võim Iraagis 63 Kuidas Iraaki demokraatiat toodi 65 2007. aasta sööst 67

poliitilised hõimud

7 amy chua

Sisukord

poliitilised hõimud

amy chua

8

Demokraatia ja Iraagi hõimupoliitika Külma sõja järgne võidutsemine ja etnorahvuslus

72 75

5. peatükk: Terrorihõimud 77 Gruppide psühholoogia 78 Kurjuse labastamine 82 Vaesuse mõistatus 86 6. peatükk: Venezuela 90 Ilu ja Venezuela hõimupoliitika 91 „Pigmentokraatia” ja rasside demokraatia müüt 93 President Hugo Chávez 96 Venezuela eliidi vastuhakk 98 7. peatükk: Ebavõrdsus ja hõimkondlikud lõhed Ameerikas 104 Hõivajate liikumine 106 Suveräänsed kodanikud 109 Tänavajõugud ja narkopühakud 112 Õitsenguteoloogia 115 NASCAR-i rahvas 117 Show-maadlus ja Trumpi fenomen 119 Ameerika kaks valget hõimu 121 8. peatükk: Ameerika demokraatia ja poliitiline hõimkondlikkus 124 Ameerika pruunistumine 125 „Valge vastulöök” 127 Ameerikas ohustatud 130 Identiteedipoliitika vasakul ja paremal 133 Uus hõimkondlikkus vasakul tiival 136 Uus hõimkondlikkus paremal tiival 140 Etnorahvusluse kergem vorm 144 Järelsõna Tänusõnad Viited ja märkused Register

148 158 160 200

poliitilised hõimud

I

nimesed on hõimukesksed. Meil on vaja kuuluda rühmadesse.

Me igatseme sidemeid ja kuhugi koondumist, ning sellepärast meeldivad meile ka igasugused klubid, võistkonnad, vennaskonnad ja peresuhted. Peaaegu keegi pole erak. Isegi mungad ja orduvennad kuuluvad ju ordudesse. Aga hõimuvaist ei tähenda ainult tungi kuhugi kuuluda – see tähendab ka vajadust kedagi välistada, kõrvale jätta.

Mõne grupiga liitutakse vabatahtlikult, mõnega mitte. Mõned hõimud toovad kaasa rõõmu ja lunastuse, teised on põhimõttelagedate võimuihkajate vihaõhutamise jälk tulemus. Aga kui inimene kuulub kuhugi rühma, võib tema enesepilt sellega veidralt kokku sulada. Inimesed kipuvad soosima oma rühmakaaslasi ka siis, kui nad sellest isiklikult kasu ei saa. Nad karistavad võõraid esmapilgul põhjuseta. Nad ohverdavad, isegi tapavad või surevad oma rühma eest.

Paljudes maailma osades – sealhulgas nendes, mis on Ühendriikide riiklike julgeolekuhuvide jaoks väga olulised – mängivad kõige tähtsamat rolli just rühmaidentiteedid, millest ameeriklased tihti isegi aru ei saa. Need identiteedid pole üldse seotud riikidega, vaid põhinevad rahvusel, piirkonnal, religioonil, kildkonnal või klannil.

Ameeriklaste välispoliitika on juba vähemalt pool sajandit olnud erakordselt pime hõimupoliitika jõudude suhtes. Ameeriklased kipuvad nägema maailma kui kogumit, kuhu kuuluvad kindla maaalaga, kultuuriliselt teatud piirini ühtsed riigid, mis astuvad üksteisega suurtesse maailmavaatelistesse võitlustesse, nagu kapitalism

9 amy chua

Sissejuhatus

poliitilised hõimud amy chua

10

kommunismi, demokraatia autoritarismi ja vaba maailm kurjuse telje* vastu. Omaenese maailmavaatest pimestatuna on ameeriklased korduvalt eiranud märksa ürgsemaid rühmaidentiteete, mis on miljarditele inimestele kõigest muust tähtsamad ja sügavamad ning seega suunavad poliitilisi pöördeid kogu maailmas. Suutmatus seda näha on olnud Ühendriikide välispoliitika Achilleuse kand.

Näiteks võib tuua Vietnami sõja, mis oli väidetavalt Ühendriikide ajaloo kõige suurem ja kõige alandavam sõjaline kaotus. Praeguseks on laialt mõistetud, et ameeriklased alahindasid seda, millisel määral võitlesid vietnamlased oma rahvusliku iseseisvuse, mitte külma sõja marksismi eest. Aga ühest asjast ei saa enamik ameeriklasi – ei asjatundjad ega võhikud – tänaseni aru. Vietnamis oli 70 kuni 80 protsenti riigi kaubanduslikust jõukusest ajalooliselt koondunud ühe protsendi sügavalt vihatud hiinlastest vähemuse kätte. Seega moodustasid äärmiselt ebavõrdelise osa Vietnami „kapitalistidest” rahvuselt hiinlased, keda vihkasid nii põhja- kui ka lõunapoolsed vietnamlased.

Kuna ameeriklased ei taibanud üldse kokkupõrke rahvuslikku külge, ei mõistnud nad ka seda, et peaaegu iga kapitaliste soosiv samm Vietnamis tõmbas neile igal juhul kaela üldist pahameelt. Kui ameeriklaste eesmärk oleks olnud vietnamlasi tõsiselt enda vastu keerata, siis kuigivõrd paremat retsepti poleks nad saanudki leida.

See on läbiv muster. Toon veel ühe saatusliku näite: Iraagi sõja eel oli Washington küll teadlik sunniitide ja šiiitide vahelistest lõhedest, kuid üritas korduvalt nende tähtsust alahinnata. Samal ajal ei mõistnud ameeriklased Iraagi hõimustruktuuride keskset tähtsust ega nende otsest mõju sellele, kellele ühed või teised iraaklased ustavaks jäävad. Nagu Ühendriikide endine välisminister Condoleezza Rice 2017. aastal tunnistas: „Ilmselt ei mõistnud me hõimude rolli täielikult.” Ameerika Iraagi-poliitika rajanes veendumusel, et rahvuslikud, hõimu- ja kildkondlikud lõhed hajuvad demokraatia ja turumajanduse toodud jõukuse tulemusena. President George W. Bushi sõnul on vabadus ja demokraatia alati ja igal pool kütkestavamad kui vihaloosungid.

Iraak aga langes hoopis ägenevate kokkupõrgete ja vägivalla keerisesse, millest see riik pole siiamaani taastunud. * Kurjuse telg (axis of evil) – Ühendriikide presidendi George W. Bushi 2002. aasta jaanuari kõnes kasutatud kuulus fraas, mis pidi kirjeldama terrorismi toetavaid ja vabaduse­vaenulikke režiime, vastandades neid Ameerika juhitud vabale maailmale. – Siin ja edaspidi tõlkijate märkused, kui pole osutatud teisiti.

Ma arvan, et meeleavaldamine on kõrgklassidele peaaegu nagu staatuse sümbol. Sellepärast nad laadivadki Facebooki üles pilte, et kõik nende sõbrad teaksid, et nad avaldavad meelt. Kui ladvik avaldab meie, vaeste nimel meelt, ei ole need inimesed meie jaoks ainult kasutud; nad justkui muudaksid meid, kellest paljudel on siiski omajagu eneseuhkust, järgmiseks „meemiks”. Meile ei meeldi, et keegi teine kasutab meid eneseõigustuse vahendina.

Irooniakilluna võib Occupy Wall Streetiga võrrelda liikumist, mida Ameerika kehvemad ja vaesemad tegelikult üliväga armastavad. Õitsenguteoloogia (prosperity gospel) on üks kiiremini kasvavaid liikumisi Ühendriikides. See õpetab, et rikkus on vagadus ja et Jumal teeb rikkaks need inimesed, kes õigesti palvetavad (ja kirikule maksavad). Õitsenguteoloogia kirikutesse kuuluvate vaeste ja töölisklassi Aafrika ja Ladina-Ameerika juurtega inimeste arv on plahvatuslikult

poliitilised hõimud

Ka kodumaal pole Ühendriikide kõrgklass kunagi hoolinud või pole veidral kombel olnud üldse teadlik rühmaidentiteetidest, mis on väga paljudele tavalistele ameeriklastele kõige tähtsamad. Seda isegi siis, kui kõrgklassi liikmed on väidetavalt soovinud neid aidata.

Näiteks Occupy Wall Street (Hõivake Wall Street) oli liikumine, mis justkui kavatses vaeseid inimesi aidata, kuid millesse tegelikult vaeseid ei kuulunud. Vastupidi, seda juhtisid ja sinna kuulusid peamiselt suhteliselt privilegeeritud inimesed. Töölisklassi ameeriklased mitte ainult ei osalenud Occupys, vaid paljud neist (kui mitte enamik) lausa vihkavad ja põlgavad selliseid aktivistide liikumisi. Üks LõunaCarolina osariigi maapiirkonnast pärit üliõpilane kirjeldas seda nii:

11 amy chua

Käputäis kahtlejaid hoiatas sellise ohu eest. Mina olin üks nendest.

2003. aastal ilmus mul raamat „World on Fire” („Maailm tules”), milles kutsusin üles ettevaatlikkusele ja hoiatasin, et Iraagis hargneb kõik, ka vabadus ja jõukus, rahvuslikke ja kildkondlikke piire mööda. Kuna Iraagis moodustasid šiiidid 60-protsendilise enamuse, keda Saddam Husseini vihatud sunniitlik Baathi partei valitsusvõim pikalt rõhus, hoiatasin, et demokraatia võib ajaloolise vimma uuesti lõkkele lüüa ning valimised ei pruugi kaasa tuua ühinenud Iraaki, vaid hoopis suhteliselt kildkondliku šiiitliku valitsuse, mis jätaks sunniidid kõrvale ja maksaks neile kätte.

Selline olukord oleks soodne sügavalt Ameerika-vastaste tugevate usuäärmuslike liikumiste tekkeks. Kahjuks täpselt nii just läkski.

poliitilised hõimud

kasvamas. Kolm neljandikku Ühendriikide latiinodest usub, et Jumal toob kõigile tugeva usuga inimestele rahalist edu ja tugevat tervist. Üks Mehhiko juurtega üliõpilane (kelle pereliikmeid ähvardab väljasaatmine Trumpi valitsuse poolt) kirjutas mulle hiljuti nii:

amy chua

12

Minu arvates seletab õitsenguteoloogia seda, kuidas nii suur osa mu perest võib olla Obama vastu ja Trumpi poolt, kuigi see on ilmselgelt nende huvidega vastuolus. See on lootuse kaotanud vaeste viis siin maailmas toime tulla. Just paar nädalat tagasi saatis ema mulle video ühest oma lemmikpastorist Trumpi ametisseastumise ballil snäppimas. Mu ema oli niivõrd elevil, et Trump võtab vastu inimesi, keda tema peab nii „pühaks”. Minus tekitas see ääretut nördimust.

Aga kõige tähtsam hõimkondlik identiteet, mida Ameerika kõrgklassid märgata ei suutnud, oli töölisklassis tekkinud võimas ladvikuvastane identiteet, mis aitas võimule Donald Trumpi. Kuni valimisõhtuni välja ei teadnud Ühendriikide ülemkiht kummastki parteist – teiste seas igat sorti asjatundjad, avaliku arvamuse spetsialistid, suured meediakontsernid ega majandusanalüütikud –, mis toimuma hakkab.

Rassid on löönud lõhe Ameerika vaeste vahele, klassivahed on löönud lõhe Ameerika valgete vahele. Veel praegu ei suuda paljud president Trumpi valimisvõidu hõimupoliitilisi tagamaid mõista. Kuidas võis Trump nii suurt osa Ameerika töölisklassist „tüssata”? Kuidas madalama sissetulekuga ameeriklased ometi aru ei saa, et Trump pole üks nende seast?

Eliiti kuuluvad inimesed ei mõista ühte asja: tunnetuse, maitse ja väärtuste poolest seisab Trump tegelikult valgele töölisklassile väga lähedal. Hõimuinstinkt keskendub samastumisele ja Trumpi põhivalijad samastuvad tunnetuslikult temaga viisis, kuidas ta räägib (nagu mehed muiste), kuidas ta riides käib ja puusalt tulistab, kuidas ta vigu teeb ja vahele jääb, ning kuidas liberaalne meedia teda alatasa ründab, sest ta pole piisavalt poliitkorrektne, feministlik ega loe eriti raamatuid. Need inimesed tunnevad, et Trumpi vastased on nende vastased. Nad samastuvad isegi tema jõukusega, sest just seda enamik neist soovib, nagu ka ilusat naist ja suuri hooneid, millel oleks nende nimi.

Paljudele töölisklassi ameeriklastele ei tähenda ladviku vastu olemine sugugi rikkusevaenulikkust.

Hõimupoliitikale on tähtis, et eri rühmad saaksid märgistatud, ning erinevused kõrgemate ja madalamate kihtide vahel on alati osaliselt

Ameeriklased kipuvad mõtlema demokraatiast kui ühendavast jõust.

Aga teatud tingimustes võib demokraatia hoopis sütitada gruppide­ vahelisi kokkupõrkeid – näiteks siis, kui ebavõrdsus käib mööda rassilisi, rahvuslikke või kildkondlikke jooni. 2009. aastal Kairo ülikooli

poliitilised hõimud

13 amy chua

välised. Ameerika praegune ladvik, eriti selle eesrindlik osa, ei mõista tihti, kui ülikriitiline ta olla võib. Need inimesed põlgavad maotuid asju, näiteks võltspäevitust, hiiglaslikke soenguid, show-maadlust ja kroomivärvi pullimunade kujutisi, mida suurte veokite taha riputatakse. Pole sugugi juhuslik, et neid maitsetusi seostatakse enamasti madalama sissetulekuga ameeriklastega.

Ameerika ladvikus mõtlevad paljud samamoodi patriotismist – vähemalt selle „USA!” karjuvast, Budweiseri õlut joovast, „Make America Great Again” alaliigist. Ameerika koorekihile meeldib tihti pidada ennast hõimkondluse vastandiks, „maailmakodanikeks”, kes hindavad üleüldist inimsust ning on vastu võtnud ülemaailmsed ja kosmopoliitilised väärtused. Aga see kiht ei näe, et ka nende maailma­ kodanlikkus on omamoodi hõimuteema. Hea haridusega ja palju reisinud ameeriklased on maailmakodanikena eraldi kildkond, kelle kõrval joonistuvad selgelt välja grupivälised rühmad ja hirmutised (praegusel juhul lippe lehvitavad maakad). Kui vabariiklasest endine esindajatekoja esimees Newt Gingrich 2009. aastal teatas: „Mina ei ole maailmakodanik,” rünnati teda otsekohe. Üks Huffington Posti kaasautor nimetas teda „ülimuslaseks”, „tagurlaseks”, „eliitlikuks” ja „rassistlikuks”, võttes lõpuks asja kokku lausega: „Härra Gingrich, kui te pole selle maailma kodanik, siis kerige siit minema.” Mitte just kuigi kaasav tundeavaldus.

Pole midagi hõimkondlikumat kui ladviku põlgus provintsliku, lihtrahvaliku, patriootliku vastu. Ühendriikide ladviku ülemaailmset panust alavääristamata peab ütlema, et selle liikmed paistavad tihti rohkem kaasa tundvat ülejäänud maailma, mitte Ameerika vaestele – võib-olla sellepärast, et esimesi on lihtsam romantiseerida. Samal ajal on tavalised ameeriklased omakorda hakanud kõrgklassi pidama külmaks, kaugelt võimuhoobasid liigutavaks vähemuseks, kes ei tea „päris” ameeriklastest midagi ega tunne nende vastu ka huvi. Ameerika eliit pani 2016. aasta presidendivalimistega nii mööda osaliselt sellepärast, et eliidi liikmed ei mõista ja isegi suhtuvad üleolevalt sellesse, mis enamikule Ameerika tavainimestele korda läheb.

poliitilised hõimud amy chua

14

suures saalis peetud kõnes ütles president Barack Obama: „Usun järeleandmatult, et kõik inimesed tahavad samu asju: võimalust oma arvamust avaldada ja otsustada, kuidas neid valitsetakse; elada õigusriigis ja olla kindel võrdses õiguslikus kohtlemises; läbipaistvat valitsust, kes oma rahvalt ei varastaks; vabadust elada oma valikute järgi. Need pole ainult Ameerika ideed, need on inimõigused ja seepärast me toetame neid kõikjal.”

Need liigutavad sõnad, mis sarnanesid presidentide George W. Bushi ja Bill Clintoni ning veel paljude Ühendriikide välispoliitika juhtide samasuguste avaldustega, väljendasid põhimõttelist lootust, et vabadus on inimeste sügavaim igatsus. Kuid paraku ihkavad inimesed ka muud.

Valgustusajastu suured põhimõtted – liberalism, ilmalikkus, ratsionalism, võrdsus, vaba turg – ei anna inimestele hõimkondlikku grupikuuluvust, mida inimesed ihkavad ning on alati ihanud. Need põhimõtted on tugevdanud üksikisiku õigusi ja vabadusi, toonud kaasa ennenägematud võimalused ja õitsengu ning muutnud inimteadvust, kuid siiski on need kõnetanud inimesi kas üksikisikutena või siis inimrassi liikmetena, samas kui hõimuinstinktid on kusagil vahepeal. (Hollywoodi filmides on Maa ühtne ainult siis, kui seda ründab mõnelt teiselt planeedilt pärit liik.) Eriti neis ühiskondades, kus inimesed kardavad turvalisuse pärast või peavad mõnikord otsest olelusvõitlust, kõlavad idealistlikud põhimõtted õõnsalt ega suuda mingil juhul ürgsete rühmakirgedega võistelda. Ränga ebavõrdsuse korral üleüldise vendluse idee ei tööta.

Ameeriklased pole varem sellises olukorras olnud. Esimest korda Ühendriikide ajaloos seisavad valged ameeriklased silmitsi võimalusega jääda vähemuseks omaenda riigis. Kuigi paljud mitmerahvuselised linnad võivad ülistada „Ameerika pruunistumist” kui „valgete ülevõimust” eemaldumist, on väga tõenäoline, et suur osa Ameerika valgetest on selle ilmingu pärast pigem ärevil (ükskõik, kas nad tunnistavad seda või mitte). 2011. aasta uuring näitas ilmekalt, et üle poole valgetest ameeriklastest usub, et mustade asemel on nüüd diskrimineerimise peamisteks ohvriteks valged. Samal ajal pole lähenev demograafiline nihe vähemuste muresid diskrimineerimise suhtes kuigivõrd leevendanud. Hiljutine uuring leidis, et 43 protsenti mustanahalistest ameeriklastest ei usu, et Ameerika viiks kunagi läbi muudatused, mis

Me kõik tahame uskuda edasiliikumisse, et ajalugu rühib kena joont pidi edasi, et erinevustest saab üle olla ja sallivus kasvab, et valged inimesed on nii heaks muutunud. [---] Ma ei arva, et Darren Wilson või Daniel Pantaleo* kavatsesid mustanahalisi mehi tappa.

Olen kindel, et mendid, kes mu isa arreteerisid, tahtsid ainult head.

Aga mis kasu on teie headest kavatsustest, kui nad meid tapavad? * Darren Wilson ja Daniel Pantaleo – kaks USA politseinikku, kes sattusid laia meediakajastust saanud vahejuhtumitesse noorte mustanahaliste kurjategijatega. Mõlemad juhtumid lõppesid kurjategijate surmaga ja mõlemal juhul mõistsid vandemehed hiljem politseinikud õigeks.

poliitilised hõimud

15 amy chua

annaksid mustadele võrdsed õigused. Veel rohkem paneb muretsema see, et vihakuritegude arv on 2016. aasta presidendi­valimiste järel 20 protsenti kasvanud.

Kui rühmad tunnevad end ohustatuna, tõmbuvad nad hõimkondlusse. Nad lähenevad üksteisele, pöörduvad sissepoole, asuvad kaitsesse, nuhtlevad ägedamalt. Nende maailmas hakkab tooni andma „meie versus nemad” suhtumine. Tänapäeva Ameerikas tunnevad end mingil määral niimoodi kõik rühmad. Valged ja mustad, latiinod ja asiaadid, mehed ja naised, kristlased, juudid ja moslemid, hetero- ja homoseksuaalid, liberaalid ja konservatiivid – kõigile tundub, justkui nende rühma rünnatakse, hirmutatakse, kiusatakse taga ja diskrimineeritakse. Muidugi satuvad ühe rühma väidetavad hirmud, et neid ähvardatakse ja maha surutakse, mõne teise grupi pilgete märklauaks, sest need kahandavad tunnet, et neid ennast kiusatakse taga. Kuid just selline poliitiline hõimkondlikkus ongi.

See ja uutesse kõrgustesse jõudnud ebavõrdsus on põhjus, miks me näeme nüüd poliitilise spektri kummaski otsas identiteedipoliitikat.

Vasakul tiival on „kaasamine” olnud eesrindlaste pikaaegne loosung, aga praegused rõhumisvastased liikumised eralduvad tihti uhkusega. Rassilise ebavõrdsuse kangekaelne püsimine ka pärast president Barack Obama väidetavalt „rassijärgset” ametiaega on röövinud paljudelt noortelt progressivismi pooldajatelt rassiteemalise edenemise lugudest pärit kujutelmad, mis olid veel paar aastat tagasi liberaalide seas levinud. Kui vandekohtunikel ei läinud korda mõista süüdi musta mehe surnuks kägistanud valget politseinikku, kirjeldas mustanahaline kirjanik Brit Bennett essees pealkirjaga „Ma ei tea, mida heade valgetega peale hakata” seda aina suurenevat umbusaldust järgmiselt:

poliitilised hõimud amy chua

16

Selle tulemusena on paljud vasakul tiival hakanud vastu „kaasavale” universalistlikule käsitlusele (näiteks All Lives Matter*), nähes seda katsena kustutada ajalooliselt tõrjutud vähemuste kogemuste ja rõhumise erilisust.

Uus tõrjuv suhtumine on osaliselt tunnetuslik ning väidab, et rühma­ välised inimesed ei saa jagada rühma liikmete teadmisi („Sa ei saa X-st aru, sest sa oled valge”; „Sa ei suuda mõista Y-t, sest sa pole naine”; „Sa ei tohi Z-st rääkida, sest sa oled hetero”). Kultuurilise omandamise idee rõhutab muu hulgas, et „need on meie grupi sümbolid, traditsioonid ja pärand ning neil, kes rühma ei kuulu, pole neile mingit õigust”. See polnudki väga ammu, kui valge inimene võis kanda sari või kimonot, afropunutisi või rastapatse, ja näidata end seeläbi vasakpoolse, mitmekultuurilise ja avatuna, sest ta ei tunnustanud etnotsentrismi. Tänapäeval võidakse kõiki neid tegusid pidada „pisirünnakuteks”, võimu­ grupi patuseks grupipiiridest üleastumiseks.

Samal ajal on identiteedipoliitika jõudnud ka Ameerika paremale tiivale: häirivalt on sagenenud valge rahvusluse rõhutamine ning moslemite, mehhiklaste ja migrantide vastased jutud. Peavoolu poliitikud räägivad riigi tagasi võtmisest ja ähvardavad sõjaga valgete vastu. Kõik see tirib koost vabariiklaste traditsiooniliste väärtuste tuuma. Aastaid on Ameerika parem tiib väitnud, et nemad on isikuvabaduste ja värvipimeduse peamine kaitsja. Sellepärast väidavadki vabariiklased üldiselt, et vasak tiib on oma käitumisega neile valgete identiteedipoliitika peale surunud. Kohe pärast 2016. aasta presidendivalimisi seletas endine vankumatu Trumpi-vastane oma meelemuutust ajakirjas The Atlantic nii: Minu hilisteismeline tütar kuuleb pidevalt valgete eriõigustest ja rassiidentiteedist, eraldi ühikatest eri rassidele (mille peale Martin Luther King raputab kusagil taevas pead ja nutab). [---] Ma vihkan identiteedipoliitikat, [aga] ... kui kõik keerleb identiteedi­poliitika ümber, kas vasak tiib on siis tõesti üllatunud, et teisipäeval hääletasid miljonid valged ameeriklased „valgelt”? Kui te tahate identiteedi­ poliitikat, siis just selle te ka saate.

Nõnda ongi Ühendriigid jäänud uudsesse ja ohtlikku olukorda: peaaegu keegi ei paista enam kaitsvat ilma identiteedipoliitikata * All Lives Matter („kõigi elud on tähtsad”) – liikumine, mis teatud mõttes kritiseeris liikumist Black Lives Matter („mustanahaliste elud on [ka] tähtsad”), mis tekkis musta­ nahaliste ja politsei vahel toimunud vahejuhtumite tagajärjel. Mõlemat liikumist on süüdistatud rassismis ja sõnumite valesti tõlgendamises.

17 amy chua

Enamik Euroopa riike ja kõik Ida-Aasia riigid said alguse ja ka jätkavad rahvusriikidena. Nende riikide rahvastik koosneb suures osas ühest kindlast rahvusrühmast, mis üldiselt annab riigile ka nime ja riigikeele ning tooni andva kultuuri. Seega on Hiinas poliitiliselt ja kultuuriliselt ülekaalus hiinlased, kes räägivad hiina keeles, Saksamaal sakslased, kes räägivad saksa keelt, Ungaris ungarlased, kes räägivad ungari keelt jne.

Vastupidiselt ei määratle Ameerika riiklikku identiteeti mitte ükski lugematutest etnilistest alarühmadest, kes moodustavad Ühendriikide rahvastiku. Ameeriklased on hoopis hõimude hõim, kelle kodakondsus on võrdselt saadaval kõigile, kes on nende riigi pinnal sündinud, päritolust hoolimata. Veider oleks öelda „Prantsusmaa iirlane” või „Korea jaapanlane”. Aga Ameerikas võid sa olla Ameerika iirlane, Ameerika jaapanlane, Ameerika egiptlane või Ameerika kes iganes muu, ning sealjuures veel erakordselt patriootlik.

Suurriikide seas on Ameerika ainus, keda mina nimetan super­ grupiks. Supergrupp on esmajoones grupp. Grupp ei ole üleüldine, sinna ei kuulu kogu inimkond. Sellel on oma „meie” ja „kõik teised”.

Aga supergrupp erineb teistest gruppidest: sinna võivad kuuluda kõikvõimalike rahvusliku, usulise, rassilise ja kultuurilise taustaga inimesed.

Veelgi enam, supergrupil pole vaja seda, et selle liikmed kaotaksid oma alarühma identiteedid või neid maha suruksid. Vastupidi, supergrupp laseb alarühmade identiteetidel õitseda ka siis, kui isikud ise on üksteisega seotud tugevama ja üleüldisema ühisidentiteedi kaudu.

Enamiku oma ajaloost polnud Ameerika supergrupp. Vastupidi, Ühendriigid muutusid selleks alles läbi pika ja valuliku heitluse, mis hõlmas nii kodusõda kui ka kodanikuõiguste pööret. Aga Ameerika püsimine supergrupina on praegu tohutu pinge all.

Ameerikas on hakanud ilmnema destruktiivsed poliitilised arengud, mis on märksa omasemad arengumaadele ja mitte-Lääne riikidele, nagu etnorahvuslikud liikumised, kõrgemate klasside vastutegevus massidele, üldrahvalik vastuseis nii „ladvikule” kui ka „võõrastele vähemustele”, keda peetakse ülemäära tugevaks. Ning eriti asjaolu, et demokraatia on muundumas masinaks, mis toodab poliitilist hõimkondlikkust, mille tulemus on alati null.

poliitilised hõimud

Ameerikat, Ameerika identiteeti, mis ületaks ja ühendaks selle riigi paljude alarühmade identiteete.

poliitilised hõimud amy chua

18

Donald Trump võib Ühendriikides täiesti enneolematu tunduda, kuid arengumaades on tal jahmatav võrdkuju. Trump polnud maailma esimene „säutsuv riigipea” ega ka esimene riigipea, kellel oli televisioonis tõsielusari. Esimene oli hoopis Venezuela president Hugo Chávez.

Samamoodi nagu Trumpi puhul, oli kõrgklassile kohutav vapustus ka Chávezi valimisvõit, kui ta 1998. aastal ladvikuvastase programmiga ning peavoolumeediat ja kõikvõimalikke „rahvavaenlasi” rünnates ülekaaluka võidu saavutas. Sarnaselt ennast Valgesse Majja välja säutsunud Trumpiga oli ka Chávez meister rahvaga otse suhtlemisel ja võitis riigi miljonid kehvikud enda poole spontaanselt kõlanud kõnedega, mida eliit pidas labaseks, solvavaks, rumalaks ja tihti lihtsalt valeks.

Ning lõpuks oli nii Trumpi kui ka Chávezi võlul rassiline mõõde.

Aga kui Chávezi põhivalijaskonna moodustasid peamiselt tumedama nahaga rahvahulgad, keda oli varem pikemat aega kõrvale surutud, siis Trumpi põhitoetajad olid valged.

Huvitaval kombel pani Washington ka Venezuelas täiesti mööda.

Hinnates Chávezi läbi tavalise antikommunistliku vaatevinkli, olid Ühendriikide välispoliitika otsustajad 1998. aastal taas pimedad Venezuela ühiskonna ägedate rassipingete ja kasvava jõulise hõimkondliku ning ladvikuvastase vimma suhtes. Selle tulemusena tehti korduvalt halbu välispoliitilisi otsuseid, nagu 2002. aasta Chávezivastase riigipöörde kuulutamine „demokraatia võiduks”, mis õõnestas Ameerika piirkondlikku seisundit ja võimalusi peatada praegust tõelist rünnakut Venezuela demokraatia vastu.

Kui Ameerika tahab oma välispoliitika korda saada, kui nad ei taha enam alatasa ettevalmistamatusest tulenevaid vigu teha, võitmatuid sõdu pidada ja ainult halbade valikute vahel valida, peab Ameerika üritama mõista teiste riikide poliitilist hõimkondlikkust. Kui ameeriklased tahavad oma riigi päästa, peavad nad üritama mõista ka poliitilise hõimkondlikkuse kasvu kodumaal.

„Ameerika on Jumala seguanum, suur sulatuspott, kus kõik Euroopa rassid sulavad ja moodustuvad uuesti!”

— Israel Zangwill, „The Melting Pot”

„Issi ütles mulle kunagi, et kõik mustad mehed on esivanematelt pärinud raevu, mis tekkis siis, kui nad ei suutnud takistada orja­ pidajaid nende perele haiget tegemist.”

— Angie Thomas, „The Hate U Give”

S

uurbritannia suurriikliku õitsenguaja terav grupiteadlikkus on ragisevas vastuolus Ameerika praeguse grupipimedusega. Britid olid täpselt teadlikud, isegi väga huvitatud etnilistest, usulistest, hõimulistest ja klassilistest erinevustest alistatud rahvaste seas. Nad uurisid ja dokumenteerisid, rakendasid ja kasutasid neid ära, tihti rühmi sihilikult üksteise vastu üles ässitades. Samuti jätsid nad endast maha viitsütikuga pomme, mis siiamaani lõhkevad.

Jäigalt strateegilisest vaatenurgast oli Briti „jaga ja valitse” poliitika hämmastavalt tõhus. Umbes 40 000 Briti ohvitseri ja soldatit haldasid Indias 200 miljonit kohalikku ligi kaks sajandit. Seevastu Ameerika ei suutnud püsida Vietnamis enam kui kümme aastat, tasakaalustada Afganistani kauemaks kui viieks aastaks või ühendada Iraaki isegi aastaks.

Mis põhjusel ei järginud Ameerika Briti mudelit? Osaliselt peitub vastus lihtsalt ajastuses. Suurbritannia nutikas „jaga ja valitse”

19 amy chua

Ameerika erakordsus ja Ühendriikide meretaguse grupipimeduse lätted

poliitilised hõimud

1. peatükk

poliitilised hõimud amy chua

20

strateegia tulenes koloniaalvalitsuse praktilisest paratamatusest – neil tuli võrdlemisi väheste jõududega hallata suurt hulka koloniaal­ alamaid. Kui Ühendriigid olid Suurbritannia maailmalavalt kõrvale tõrjunud ja külma sõja ajal ise supervõimuks kerkinud, olid suurriiklikud mängureeglid juba muutunud. Vallutussõjad ja maa-alade hõivamised polnud enam moes. Sõjajärgne Ameerika ei pidanud kunagi toime tulema kümnete miljonite teistes maades elavate alluvate valitsemisega ning seetõttu ehitas Ameerika oma „impeeriumi” üles hoopis teisiti: korraldas riigipöördeid, sättis pukki sõbralikke valitsusi, ehitas sõjaväebaase, avas turge ja tekitas mõjusfääre, mitte ei anastanud ega valitsenud võõraid alasid päriselt.

Aga ajastus on parimal juhul mittetäielik seletus. Ühendriikide välispoliitika grupipimedusel on sügavamaidki põhjusi, mille juured peituvad Ameerika erakordses ajaloos – seda nii parimas kui ka halvimas mõttes.

1915. aastal pidas USA president Woodrow Wilson kõne mitmele tuhandele hiljuti kodakondsuse saanud sisserännanule. Ta ütles nii: Te ei saa end pühendada Ameerikale, ilma et te muutuksite igas mõttes ja kogu tahtejõu sihikindlusega läbinisti ameeriklasteks.

Te ei saa muutuda ameeriklasteks, kui te mõtlete endast gruppidena.

Ameerika ei koosne gruppidest. Inimene, kes mõtleb endast kui mõne Ameerika rahvusgrupi osast, ei ole veel ameeriklaseks saanud ...

See on tüüpiline Ameerika grupipimeduse väljendus. Mõjub rabavalt, et Wilson võis niimoodi öelda ajastul, mil paljudele indiaanlastele keelduti kodakondsust andmast, valitsesid juudikvoodid, asiaatidest immigrantidel takistati Californias maad omada, edelaosariikides lintšiti mehhiklasi ning mustanahalised pidid kogu riigis ja peaaegu kõigis eluvaldkondades kannatama vägivalda, hirmu ja alandusi. Wilson väitis, et Ameerika ei koosne gruppidest, olles samas ise hõimkondliku poliitikategemise osaline ning kasusaaja. Nagu iga president ja samamoodi peaaegu iga kõrge riigiametnik enne teda, oli Wilson protestandist valge mees. Pealegi oli Wilson ise see, kes juhatas sisse ametnikkonna rassilise segregatsiooni.

Rassism on grupiteadlikkuse kõige vastikum vorm, mis on rajatud eeldusele, et inimesi saab nahavärvi järgi jagada loomupäraselt ülemateks ja alamateks gruppideks. Ometi on rassism paradoksaalselt samuti

Eeskujulik vähemus (model minority) – nii nimetatakse vähemusgruppi, kellel on teiste gruppidega võrreldes keskmiselt kõrgem haridustase, väiksemad kuritegevuse näitajad vms. Kasutatakse eriti Ameerika Ühendriikide kontekstis Aasia juurtega sisserändajate ja nende järeltulijate kohta. ** John Hector St. John de Crèvecœur (1735–1813) – Prantsusmaalt pärit Ameerika kirjanik, kelle teosed tutvustasid eurooplastele 18. sajandi lõpus Ameerika elulaadi. *

poliitilised hõimud

21 amy chua

grupipimeduse avaldusviis. Rassikategooriad nagu „musta­nahaline”, „valge” ja „asiaat” kustutavad etnilised iseärasused ja identiteedid.

Alguses teadsid Aafrikast Ameerikasse toodud orjad – ja võib-olla üritasid nad ka oma järglastele õpetada –, et nad pärinesid malinke hõimust või tviidest või et nad olid jorubade pika kuningaliini järel­ tulijad. Isegi kui neilt oli juba riisutud õigus elule, vabadusele ja õnne poole püüdlemisele, kisuti Ameerika orjadelt ära ka nende rahva identiteet. Orjapered lahutati meelega ning pärimused läksid kaotsi, tugevamad kahandasid need vaid pigmendiks. Isegi tänapäeval on näiteks Ghanast, Jamaicalt või Nigeeriast pärit immigrandid alatihti rabatud, et Ameerikas on nad ainult „mustad”.

Midagi sarnast võib öelda ka indiaanlaste ning Ameerika asiaatide kohta. Tajuda kõiki indiaanlasi Benjamin Franklini vaimus kui sõda nautivaid ja mõrvade üle uhkeid metslasi, tähendab mitte näha ega mõista erinevusi tšerokiide, lakotade, odžibveide, tšoktode ja navahode vahel. (Tänapäeval on Ühendriikides 566 keskvalitsuse poolt tunnustatud hõimu.) Ameerika asiaatide üks suurimaid kaebusi „eeskujuliku vähemuse”* lahterduse vastu on see, et see taandab nad hiiglaslikuks, ühetaoliseks kuritarvitatud, konformistlike poolrobotite grupiks, tallates nii jalge alla teiste seas taiwanlaste, hmongide ja kambodžalaste rahvuslikud ja sotsiaal-majanduslikud erinevused. See oligi üks ameeriklaste muredest Vietnamis: muu hulgas ei mõistnud nad erinevusi hiinlaste ja vietnamlaste vahel sellepärast, et ameeriklastele olid nad kõik lihtsalt „pilud”.

Aga Wilsoni kinnitus, et Ameerika ei koosne gruppidest, ei vääri tähelepanu mitte ainult sellepärast, kuivõrd vale see oli, aga ka seetõttu, kui palju on selles vähemalt teatud põhiliste rahvastikulõikude jaoks tõtt. Mitte ükski maailma riik ei ole suutnud kokku tuua nii mitme­kesise päritoluga sisserändajad ja nad kõik uude, ameeriklase identiteeti ühendada.

See vastas tõele ka Ühendriikide asutamise ajal. „Kes siis ikkagi on see uus inimeseloom, see ameeriklane?” küsis Crèvecœur** aastal

poliitilised hõimud amy chua

22

1782. Ta vastas ise, et ameeriklane „on veider veresegu, mäherdust ei või sa leida üheski teises riigis. Ma võiksin teile osutada perekonda, kus vanaisa oli inglane, tema naine hollandlane, poeg abiellus prantslannaga ja omakorda tema neli poega on abielus nelja eri rahvusest naisega. Tema on ameeriklane ... jätnud maha kõik oma ürgsed eel­ arvamused ja kombed.”

See ongi Ameerika juures sedavõrd iseäralik. Meie, ameeriklased, oleme olnud ühtaegu ainulaadselt rassistlikud ja samas erakordselt avatud.

Nüüdisaegsetest Lääne demokraatiatest lubas üksnes Ameerika oma piirides ulatuslikku rassipõhist orjandust. Seda ei keelustatud enne kui aastal 1865, peaaegu sajand pärast seda, kui Briti kohus otsustas, et Inglismaa pinnal on orjus ebaseaduslik, ning 30 aastat pärast orjuse kaotamist Suurbritannia kolooniates. Seejärel asendasid ameeriklased orjapõlve seadusliku „eraldi, kuid võrdsete” süsteemiga, milles polnud mingit võrdsust ja mis pani paljudes riigi osades põhimõtteliselt maksma apartheidi. Veel tänapäevalgi painavad orjanduse järelkajad Ameerikat süstemaatilise ebavõrdsuse ja ülekohtuna.

Ameerika on erakordne ka teisel, esmapilgul vastandlikul moel.

Läbi sajandite on Ameerika olnud ainulaadselt edukas turgude, demokraatia, segaabielude ja individualismi kokkusegamises, mitme­ kesise elanikkonna kohale meelitamises ja ühiskonda sulandamises. Sisserändajate riigina tuntud Ameerika Ühendriigid on alati olnud üks etniliselt ja usuliselt avatumaid riike maailmas. Praegu on Ameerika elanikkonnas absoluutarvuna 47 miljonit välismaal sündinut, kes on pärit üle 140 riigist – see teeb 19 protsenti kogu maailma migrantidest, mis asetab Ühendriigid teistest maadest kaugele ette. Pingerea järgmises riigis ehk Saksamaal on immigrante vaid 12 miljonit.* Ameerika ainulaadne ajalugu – rahvusteülene riiklik identiteet ja selle ebatavaline edu eri juurtega rahvaste ühtesulandamises – on * Samas suhtarvuna elanikkonnast võtavad teised riigid vastu suurema protsendi sisserändajaid. 2014. aastal võtsid Austraalia ja Kanada vastu sisserändajaid vastavalt 1 ja 0,7 protsendi jagu oma rahvastikust, Ühendriikides oli sama näitaja 0,3 protsenti. 2015. aasta seisuga on 28 protsenti Austraalia ja 22 protsenti Kanada elanikkonnast sündinud väljaspool riiki. Ameerika puhul on see protsent 14. Vt Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon, International Migration Outlook 2016 (Pariis: OECD, 2016); ÜRO majandus- ja sotsiaalosakonna rahvastikuosakond, International Migrant Stock 2015.

– Autori märkus.

Supergrupid on harukordsed Ameerika on erandlik veel ühel selle välispoliitikat tähelepanuväärselt mõjutanud viisil. Ehk on seda kõige lihtsam vaadelda, kui naaseme mitte 2016. aasta, vaid kahtede eelmiste presidendivalimiste juurde Ameerikas.

2008. aastal valiti Barack Obama Ameerika Ühendriikide presidendiks. 2012. aastal valiti ta tagasi. Selle sündmuse erakordsuse tabamiseks on väärt siin hetkeks pidama jääda. Loomulikult torkas Obama valituks osutumine silma osalt Ameerika rassistliku mineviku pärast. Rasside järgi jagunevad valimisblokid, mustade järjekindel halvustamine, nende peaaegu et puudumine riigi võimukatest ja varakatest kihtidest – see kõik oli nii sügavalt kinnistunud, et vaid paar aastat enne Obama tõusu tundus mustanahalise valimine Valgesse Majja paljudele ameeriklastele „mõeldamatu” (nagu New York Times selle 2008. aastal sõnastas).

Ent eriti 2016. aasta Ameerika presidendivalimiste kontekstis peaksime meenutama, millisel määral kinnitasid 2008. ja 2012. aasta valimised maailma võrdluses Ameerika erakordsust. Ükski teine suurriik pole demokraatlikel valimistel eales valinud rassilisest vähemusest riigipead.

poliitilised hõimud

23 amy chua

kujundanud ameeriklaste nägemust muust maailmast ja mõjutanud sügavalt meie välispoliitikat. See polnud ainult asjatundmatus, rassism või upsakus, mis kallutas meid eirama rahvusest, kildkonnast või hõimust tulenevaid lõhesid riikides, kuhu me sekkusime. Kui Ühendriikides saavad kõikvõimaliku taustaga sisserännanud muutuda „ameeriklasteks”, miks siis ei võiks sunniidid ja šiiidid, araablased ja kurdid kõik samamoodi „iraaklasteks” hakata?

Siit tulenevalt on just Ameerika pimedus teiste rahvaste poliitilisteks hõimudeks jagunemise suhtes see, mis toob esile Ameerika parimad ja halvimad jooned. Puhuti, näiteks Vietnamis, on rassistlik sõgedus võõrrahvaste suhtes üks ameeriklaste segaduse põhjuseid.

Samas tuleneb Ameerika meretagune grupipimedus teatud õilsamatest aadetest: sallivus, võrdsus, individualism, mõistuse võit seosetu viha üle ja veendumus, et kõik inimesed jagavad üldist inimlikkust ja vabadusearmastust.

AMY CHUA Amy Chua on Yale’i Õiguskooli John M. Duff Jr õppetooli õigusteaduste professor. 2011. aastal valis ajakiri Time Chua maailma saja mõjukaima inimese hulka.

Etniliste konfliktide ja üleilmastumise tunnustatud ekspert on kirjutanud viis raamatut, peale käesoleva on enim tunnustust pälvinud 2003. a ilmunud „World on Fire: How Exporting Free Market Democracy Breeds Ethnic Hatred and Global Instability” („Maailm põleb. Kuidas vaba turu demokraatia sünnitab etnilist viha ja üleilmset ebastabiilsust”). ◆ Inimesed vajavad hõimkondlikku grupikuuluvust.

Mitmel pool üle maailma on kõige olulisem grupiidentiteet, mis pole üldse seotud riigiga, vaid põhineb rahvusel, piirkonnal, religioonil, kildkonnal või klannil. Amy Chua värske analüüs paljastab Ameerika Ühendriikide välis- ja sisepoliitiliste näidete varal, kui oluline on teadvustada ja mõista, kuidas hõimuinstinkt inimeste valikuid ja otsuseid mõjutab. ◆ „Me kõik üritame tajuda ümbritsevat maailma lihtsamana, kui see tegelikult on. Omistame selle osadele väärtusi skaalal oma-võõras, hea-halb.

Kodeerime ise sisse vea, mis mõjutab mitte ainult isiklikul, vaid ka rahvusvaheliste suhete tasandil tehtud otsuseid.

Käesolev raamat illustreerib, kuidas identiteet, n-ö hõimukuuluvus, võib muutuda. Kuidas parimate kavatsustega tehtud algatused võivad anda vastupidise tulemuse, kui ei arvestata selle kuuluvuse pidevalt muutuvat tausta.”

Karmo Tüür, politoloog

Esikaanefoto © Dreamstime Autori foto © Fadil Berisha