Pingutuseta tervenemine

Sisukord 9 11

Eessõna Sissejuhatus

Esimene osa: Pingutuseta tervis 1. peatükk: Mis on pingutuseta tervenemine ja miks te seda vajate 2. peatükk: Enne alustamist

19 31

Teine osa: Aidake kehal end ise parandada Tervenemispõhimõte 1: Jooge puhast vett Tervenemispõhimõte 2: Sööge köögivilju Tervenemispõhimõte 3: Põletage kütusena rasva Tervenemispõhimõte 4: Treenige vähem ja saage rohkem kasu Tervenemispõhimõte 5: N autige päikest ja varustage end D-vitamiiniga Tervenemispõhimõte 6: Laske oma soolestikuflooral õilmitseda Tervenemispõhimõte 7: Puhastage oma aju unega Tervenemispõhimõte 8: K äige paljajalu – ja muud viisid enda maandamiseks Tervenemispõhimõte 9: Vältige neid kuut „tervislikku toitu“

43 65 87 105 125 143 165 181 203

Kolmas osa: Haarake ohjad enda kätte 3. peatükk: Teie pingutuseta tervenemisplaan

231

Tänusõnad Märkused

249 252

Eessõna

T

eile on antud peaaegu veatu kingitus, mida on valmistatud üle kahe miljoni aasta. Teie DNA-d, teie elu koodi on lihvitud ja viimistletud arvutute põlvkondade jooksul, et tagada teile optimaalne tervis, funktsionaalsus ja pikaealisus.

Ja siiski on meie võime haigusi vältida viimase poole või ühe protsendi jooksul inimese kui liigi ajaloost tugevalt proovile pandud.

Diabeedi, ülekaalulisuse, kõrgvererõhktõve, Alzheimeri tõve ja teiste degeneratiivsete haiguste esinemise plahvatuslik kasv ei kujuta endast äkilise muutuse ilmnemist meie geneetikas. Tegelikult oleks geneetikateadlastel raskusi inimgenoomi märkimisväärsete muutuste tuvastamisega võrreldes 20 000 aasta taguse inimese omaga.

Mis siis muutunud on? Kui geneetiline plaan, mis kodeerib tervise ja pikaealisuse, on jäänud samaks, millised on siis sisenenud tegurid, mis on selle näiliselt muutumatu koodi sõnumi rikkunud?

Nagu selgub, vaadeldakse ettekujutust, et meie DNA esindab fikseeritud ja muutumatut koodi, nüüd kui iidset teadust. Oleme jõudnud arusaamani, et meie geneetiline kood on oma avaldumises tegelikult agressiivselt dünaamiline. Neidsamu geene, mida vaadeldi kui klaaskasti lukustatuid, nähakse nüüd igal hetkel reageerivatena erinevatele keskkonnamõjudele.

See, epigeneetika-nimeline teadus avab uue viisi meie geenide käitumise jälgimiseks, kuid veelgi tähtsam on asjaolu, et see annab uue vaatenurga nüüdisaegset lääne maailma iseloomustavate ohjeldamatute terviseprobleemide mõistmiseks.

Epigeneetika uuringud paljastavad, et meie elustiilivalikud – toit, toidulisandid, liikumine ning isegi meie igapäevaste kogemuste

6

P i n g u t u s e ta t e rv e n e m i n e

e­ motsionaalne sisu – on kõik hõlmatud, tekitades keemilisi reaktsioone, mis aktiveerivad või deaktiveerivad meie genoomi neid osi, mis kas kodeerivad tervist ohustavaid ja haiguste suunas teed sillutavaid tulemusi, või loovad pikaealisust ja haigustele vastu seisvat sisekeskkonda.

Selline on geenide ja nende avaldumisega seonduv uus arusaam.

Uue paradigma sügavaks kasupooleks on, et see paljastab, kuidas igaühel meist on võimalik muuta omaenda geneetilist avaldumist ja tervise kulgu.

Järgmistel lehekülgedel annab dr Mercola teile väe ja võime kirjutada ümber teie tulevast tervist puudutav lugu. Pöörates hoolikat tähelepanu tema edastatavale infole õpite te positiivselt mõjutama enda DNA avaldumist, et parandada ja säilitada oma tervist ja pikendada eluiga.

Olgu selleks dieedimuutus, mis toob rasva lauale tagasi, rohkema päikesepaiste nautimine, pikem uneaeg või isegi aeg-ajalt paljajalu käimine – kõik „Pingutuseta tervenemise“ soovitused on esitatud elu säilitava ja täiustava suhte taasloomiseks teie kõige hinnalisema kingitusega, teie elu koodiga.

DAVID PERLMUTTER, MD

Sissejuhatus

V

õite arvata, et olen alati olnud pühendunud tervisele, kuid tegelikult ei ole see sugugi nii. Kasvasin üles, süües pärast iga einet magustoitu, sõõrikuid, kooke, krõpse ja jäätist. Teisiti öeldes kasvasin ma tüüpilist Ameerika toitu süües. Minu vanemad andsid endast parima, püüdes toita meid kodus valmistatud einetega. Kuid nad ei teadnud siis seda, mida meie teame toitumisest nüüd. Selle tulemusena olid mul keskkoolis käimise ajaks pooltes hammastes augud ning minu nägu ja selg olid aknest täpilised. Ilmselgelt töötasin ma, nagu paljud teisedki tänapäeval, oma keha vastu, mitte sellega koos.

See on veider algus inimese jaoks, kes on nüüd üks juhtivamaid toidu ravimina kasutamise propageerijaid maailmas. Kuid minu kogemused on andnud mulle indu aidata keskmist inimest – kes on harjunud sööma kõike, mis maitseb hästi, ning võitleb krooniliste haigusseisunditega, kuid pole neid kaht punkti omavahel veel ühendanud.

Olen kolme viimase aastakümne jooksul ravinud arstina üle 25 000 patsiendi, uurinud põhjalikult suurt hulka lähenemisi toitumisele, kirjutanud kaks New York Timesi menuraamatut ning loonud maailma kõige külastatuma loomulikku tervist käsitleva võrgulehekülje, mis on pühendatud lugejate harimisele tervise parandamise tõendatud viiside osas. Lehekülje Mercola.com lugejate hulk ulatub nüüd igal kuul 25 miljonini.

Peamiseks põhjuseks, et minust sai toitumise alal liider, oli minu armastus lugemise vastu. See oli üks artikkel ajakirjas Parade 1968. aastal, mis mind praegusele rajale juhatas. Artikkel rääkis dr Ken Cooperist ja tema tuttuuest raamatust nimega „Aerobics“. Sel ajal ei tegelnud praktiliselt keegi regulaarse liikumisega. (Kui ma sel ajal Chicago lääneosas sörkisin, loopisid inimesed mind kivide ja karpidega, kuna arvasid, et olen

8

P i n g u t u s e ta t e rv e n e m i n e

sündmuskohalt põgenev kurjategija.) Lugesin Ken Cooperi raamatut ja alustasin nüüdseks peaaegu viiekümne aasta pikkust vormisolekule pühendumist. Muidugi on minu vaatenurk aja jooksul arenenud. Ma pole enam orjalik pühendunu sellele, mida me praegu nimetame kardiotreeninguks – tegelikult on asi hoopis vastupidine. Kuid sellest räägime raamatus hiljem.

Tol ajal polnud meditsiiniga tegelemine mul mõtteski. Astusin ülikooli, võttes põhiaineks inseneriteaduse, ja vahetasin selle meditsiini vastu alles hiljem. Lähenesin siis meditsiinile väga traditsiooniliselt – töötasin enne meditsiinikooli astumist kuus aastat apteekriõpilasena. Nautisin seda tööd ja tundsin, et ravimid, mida aitasin levitada, on kasulik lahendus meie patsientide terviseprobleemidele.

Selline põhitõdede õppimine jätkus ka meditsiinikoolis, kuigi erinevus meditsiini peavoolu ja minu vahel hakkas juba esile kerkima – minu kaasõpilased andsid mulle hüüdnimeks härra Kiud, tänu minu pühendumisele kiudainetele ja nende seosele soolte tervisega. (Minu arusaam soolte tervise tõelistest soodustajatest on pidevalt arenenud paljude õpingu- ja uuringuteaastate jooksul – rohkem sellest teemast kuuenda tervenemispõhimõtte juures.)

Perearstina töötades olin ma palgaline ravimifirmade eest kostja ja lendasin nende kulul mööda maad ringi, andes teada östrogeenasendusravi kasudest.

Oma erapraksise varastel aastatel keskendusin ma depressiooni ravimisele, kuna see oli nii aladiagnoositud tervisehäda. Inimesed olid ilmselgelt kannatamas, kuid ainsaks mulle teadaolevaks raviks olid ravimid.

Tuhanded minu patsiendid said tervenemislootuse neile välja kirjutatud retsepti kujul. Sel ajal ei osanud ma paremini.

Kuidas ma siis jõudsin loodusliku meditsiini juurde?

Lugesin 1980. aastate keskel dr William Crooki raamatut „The Yeast Connection“. Selles kirjeldati inimeste imelisi paranemisi, ravides pärmseene vohamist. Tundsin paljud kirjeldatud sümptomid ära oma patsientidel. Sel ajal ignoreerisin ma muidugi Crooki toitumissoovitusi ja kasutasin selle asemel seenevastaseid ravimeid, mida ta raviks soovitas, ning see kukkus muidugi õnnetult läbi. Lugesin seda raamatut uuesti 1990. aastate alguses. Selleks ajaks olin ma omandanud mõningaid teadmisi ning võtsin sel korral toitumissoovitusi tõsiselt. Need toimisid äärmiselt

Sissejuhatus

9

hästi ning avasid minu silmad toidu – mitte ravimite – vägevusele medikamendina. Hakates osalema tervisekonverentsidel, mõistsin ma, et on olemas suur ringkond arstidest, kes kasutavad oma patsientide ravimiseks looduslikke teraapiaid.

Kui ma need uued oskused oma praktikasse rakendasin, nägin põnevusega, kui paljud inimesed paranesid, muutes oma toitumist ja elustiili. Olin neis tulemustes nii veendunud, et võtsin oma praktikas kasutusele looduslikku meditsiini ning keeldusin vastu võtmast patsiente, kes ei soostunud võtma ette teekonda oma haiguste algpõhjustega tegelemiseks.

See oli tõsine risk minu sissetulekule, kuna praktiseerisin üksi ning kaotasin lõpuks 75% oma patsientidest. Kuid nagu enamik otsustest elus on tehtud õigetel põhjustel, kukkus ka see hästi välja ning varsti oli minu vastuvõtt tulvil inimestest, kellele olid mind soovitanud minu edukalt ravitud patsiendid. Lõpuks hakkasin vastu võtma patsiente kogu maailmast.

See tekitas üsna suure muutuse minu enesepildis – muutusin arstist, kes võis manustada ravimeid patsiendi tervise „parandamiseks“ pigem õpetajaks, kes saab tutvustada inimestele, kuidas arendada tervenemisvõimet. Teie keha on loodud olema terve ilma ravimiteta. Andke kehale, mida see kosumiseks vajab, ning tavaliselt taastab see end ise ilma väliste sekkumisteta. Seda loomupärast taastumistendentsi nimetangi ma pingutuseta tervenemiseks.

See muutus – anda inimestele väge saada ise enda tervendajateks – sai minu meditsiinipraktika juhtivaks jõuks. Koos uurimise ja tõe välja selgitamise kirega viis see soov mind esirinda paljude nüüdseks tavaliste tervist puudutavate muutuste tegemises – GMO sildistamise väitlused, elavhõbedat sisaldavate hambaplommide vältimine kogu maailmas, munitsipaalvette fluori lisamise lõpetamine, D-vitamiini tähtsus üldise tervise ja vähi ennetamise puhul ning oomega-3-rasvhapete, näiteks krilliõli olulisus.

Minu teiseks kireks on alati olnud tehnoloogia – osalesin esimesel arvutiprogrammeerimise kursusel 1969. aastal. Üheks perearstina töötamise frustreerivaks osaks oli see, et patsiendid tulid ja küsisid ravimit või ravi, mida nad olid televiisorist näinud. Kaheksakümmend või enam tundi nädalas töötava professionaalina oli mul harva aega või huvi televiisorit vaadata.