pimedus

„Viha, otsekui välgusähvatus põrgust, väänab kahekorra kõik inimese liikmed ja süütab põrgutule ta silmis …“ Piiskop Jón Vídalín

I

S

L

A

N

D

Reykjavík Álftanes Njardvík

Onn

Flekkuvík

0 0

50 50

100 miili 100

150 km

E S IMENE PÄ E V

„Kuidas te mu leidsite?“ küsis naine. Ta hääl värises pisut, nägu väljendas hirmu.

Inspektor Hulda Hermannsdóttir tundis, kuidas temas tekkis huvi, ehkki ta oli kogenud politseinikuna juba harjunud küsitletavatelt ootama teatavat närvilisust isegi siis, kui neil midagi varjata polnud. Politseinike küsimustele vastamine oli alati hirmus, polnud oluline, kas tegemist oli ametliku vestlusega politseijaoskonnas või mitteametliku jutuajamisega nagu see siin. Nad istusid teineteise vastas Reykjavíki hooldekodu töötajate söökla kõrval asuvas umbses puhketoas, naine töötas hooldekodus. Ta oli umbes neljakümnene, lühikeste juustega, väsinud moega ja Hulda ootamatu külaskäigu tõttu ilmselgelt segaduses. Muidugi võis sellele kõigele olla mõni igati mõistlik põhjendus, kuid Hulda oli üsna kindel, et naisel oli midagi varjata. Ta oli aastate jooksul rääkinud nii paljude kahtlusalustega, et tal oli välja kujunenud oskus märgata, kui inimesed püüdsid talle puru silma ajada. Seda võis nimetada intuitsiooniks, kuid Hulda seda sõna ei sallinud, pidades seda märgiks politseitööga üle nurga laskmisest. „Kuidas ma teid leidsin?“ kordas ta rahulikult kuuldud küsimust. „Kas te ei tahtnud, et teid leitaks?“ Ta küll püüdis naisele sõnu suhu panna, kuid samas oli vaja jutt kuidagi jooksma saada. „Mida? Ei …“ Õhus heljus kohvivinu – lõhnaks seda nimetada ei saanud – ja kitsuke ruum oli pime, mööbel vana ja standardse kontorisisustuse moega.

Naise käsi lamas laual. Kui ta selle taas vastu põske kergitas, jäi sellest lauaplaadile niiskuselaik. Enamasti oleks Hulda seda nähes rõõmustanud, teades, et on kurikaela kätte saanud, kuid seekord jäi tavapärane rahulolu saabumata.

P i m e d u s

I

11

J ó n a s s o n R a g n a r

12

„Ma pean teile möödunud nädalal aset leidnud vahejuhtumi kohta mõned küsimused esitama,“ jätkas Hulda pärast lühikest pausi. Nagu talle kombeks, rääkis ta pisut liiga kiiresti, sõbraliku ja reipa häälega – see oli osa ta positiivse inimese kuvandist, mida ta ametialases elus kasutas, ka käsilolevaga sarnaseid raskeid ülesandeid täites. Õhtuti üksi kodus viibides võis ta olla selle inimese täielik vastand, kõik ta energiavarud oli ammendunud ja ta alistus väsimusele ja masendusele.

Naine noogutas, ta taipas ilmselgelt, mida järgmisena oodata. „Kus te reede hommikul olite?“ Naine ei kõhelnud vastamisega: „Enda mäletamist mööda tööl.“ Hulda tundis peaaegu kergendust, et naine ei kavatse oma vabadusest võitluseta loobuda. „Kas olete selles kindel?“ küsis ta.

Hulda jälgis teraselt ta reaktsiooni ja naaldus tooli seljatoele, käed rinnal vaheliti, nagu tal küsitlemise ajal kombeks. Mõned võinuks seda poosi nähes öelda, et see oli märk kaitsesse tõmbumisest või empaatiavõime puudumisest. Kaitsesse? Või veel. Tegelikult oli asi soovis kätele rakendust leida, et need talle ette ei jääks ega hakkaks ajal, mil ta pidi keskenduma, endale tähelepanu nõudma. Mis puutus empaatiavõime puudumisse, siis ei tundnud ta vajadust tavalisest enam tundeid mängu tuua, ta töö oli niigi emotsionaalselt kurnav. Hulda küsitles inimesi alati ausalt ja nii sihikindlalt, et seda võis peaaegu kinnismõtteliseks lugeda, nagu ta isegi hästi teadis. „Kas olete selles kindel?“ kordas ta. „Me saame seda hõlpsasti kontrollida. Te ju ei tahaks valega vahele jääda.“ Naine ei vastanud, kuid tundis end silmanähtavalt ebamugavalt. „Ühele mehele sõideti autoga otsa,“ tähendas Hulda nagu möödaminnes „Ah nii?“ „Jah, küllap olete selle kohta ajalehest lugenud või telekast uudiseid näinud.“ „Mida? Ah jaa, võib-olla.“ Naine lisas lühikese pausi järel: „Kuidas tal on?“ „Jääb ellu, kui te seda teada tahtsite.“

P i m e d u s

„Ei, mitte päriselt … ma …“ „Aga tema tervis ei taastu iialgi täielikult. Ta on endiselt koomas. Niisiis, kas te olete sellest õnnetusest teadlik?“ „Ma … ma vist lugesin selle kohta midagi …“ „Ajalehes seda ei mainitud, kuid mees oli süüdimõistetud pedofiil.“ Kui naine seda kuuldes ei reageerinud, jätkas Hulda: „Aga küllap te teadsite seda, kui talle otsa sõitsite.“ Ikka ei mingit reaktsiooni. „Talle mõisteti aastate eest vanglakaristus ja ta kandis selle ära.“ Naine katkestas teda. „Mis paneb teid arvama, et mina olen sellega kuidagi seotud?“ „Nagu ma ütlesin, kandis ta oma karistuse ära. Aga uurimise käigus me avastasime, et ta ei olnud oma tegevust lõpetanud.

Vaadake, meil oli põhjust arvata, et otsasõit polnud õnnetus, niisiis otsisime ta korteri võimaliku motiivi leidmiseks läbi. Siis me avastasimegi kõik need pildid.“ „Pildid?“ Kuuldu paistis naist vapustavat. „Mis pildid need olid?“ Ta hoidis hinge kinni. „Lastest.“ Naine tahtnuks ilmselgelt veel midagi küsida, kuid hoidis end tagasi. „Teiste seas teie pojast,“ lisas Hulda vastuseks küsimusele, mida naine polnud esitanud.

Mööda naise nägu hakkasid voolama pisarad. „Pildid … minu pojast,“ kogeles ta, ta hing jäi nuuksatades kinni. „Miks te temast meile teada ei andnud?“ küsis Hulda, pingutades, et küsimus ei kõlaks süüdistusena. „Mida? Ma ei tea. Muidugi oleksin võinud seda teha … Aga vaadake, ma mõtlesin tema peale. Oma poja peale. Ma ei suutnud taluda mõtet sellest, kuidas see talle mõjuks. Ta oleks pidanud … inimestele rääkima … kohtus tunnistusi andma. Ehk oli see viga …“ „Mehele autoga otsasõitmine? Jah, oli küll.“ Naine jätkas pärast hetkelist kõhklust: „Nojah … aga …“

13

J ó n a s s o n R a g n a r

Hulda ootas, andes naisele aega ülestunnistuseks valmistuda.

Ometi ei tundnud ta, et on midagi saavutanud, nagu tavaliselt kuritegu lahendades. Enamasti oli ta keskendunud oma töö hästi tegemisele ja oli uhke aastate jooksul lahendatud keeruliste juhtumite üle. Hetkel oli häda selles, et ta polnud sugugi veendunud, kas tema ees istuv naine oli oma süüst hoolimata siiski tõeline kurikael. Kui üldse midagi, siis oli temagi ohver.

Ohjeldamatult nuuksuv naine ütles: „Ma … ma jälgisin …“ ja siis lause katkes, ahastus ei lasknud tal jätkata. „Te jälgisite teda? Te vist elate samas kandis?“ „Jah,“ sosistas naine. Ta suutis nüüd taas oma häält kontrollida, viha andis talle korraga jõudu. „Ma hoidsin sel närakal silma peal. Ma ei talunud mõtet sellest, et ta võiks neid asju edasi teha. Ärkasin alalõpmata öösel üles, nägin unes, et ta oli endale järjekordse ohvri leidnud. Ja … ja see kõik oli minu süü, sest ma ei andnud politseile temast teada. Mõistate?“ Hulda noogutas. Mõistis küll. „Siis märkasin teda kooli juures. Olin poja just kooli viinud.

Parkisin auto ja jälgisin teda – ta lobises paari poisiga, näol see ... see vastik irve. Ta passis mõnda aega mänguväljakul ja ma sain nii vihaseks. Ta ei olnud oma tegevust lõpetanud, sellised mehed ei lõpeta iialgi.“ Naine pühkis nägu, kuid pisarad muudkui voolasid mööda põski alla. „Nii on.“ „Siis avanes mul ootamatult võimalus. Kui ta kooli juurest lahkus, sõitsin talle järele. Ta läks üle tänava. Tänav oli tühi, kedagi polnud mind nägemas, niisiis lihtsalt vajutasin gaasi. Ma ei tea, mida ma mõtlesin ... tegelikult ei mõelnud ma üldse.“ Naise suust kostsid taas valjud nuuksed ja ta peitis näo käte vahele, et siis pisut ebakindlalt jätkata: „Ma ei tahtnud teda tappa, vähemalt ma arvan, et ei tahtnud. Ma olin ainult hirmunud ja tulivihane.

Mis minust nüüd saab? Ma ei saa … ei saa vanglasse minna. Me oleme kahekesi, mina ja mu poeg. Ta isa on täiesti kasutu. Ta ei võta teda mingil juhul enda juurde.“ Hulda tõusis sõnatult ja asetas käe naise õlale.

Noor ema seisis klaasseina juures ja ootas. Ta oli end külaskäigu tarvis lille löönud nagu tavaliselt. Ta parim palitu oli pisut kulunud, kuid raha nappis, niisiis pidi see asja ära ajama. Teda sunniti alati ootama, otsekui tema karistamiseks, talle ta vigade meenutamiseks. Nagu selleks, et anda talle võimalus oma käitumise ekslikkuse üle järele mõelda. Asja tegi hullemaks see, et väljas sadas ja mantel oli rõske.

Möödusid mõned terve igavikuna tunduvad vaikuseminutid, kuni õde viimaks tuppa astus, süles väike tüdruk. Ema süda viskas kukerpalli, nagu ikka kui ta oma tütart läbi klaasi nägi. Ta tundis endast üle voogamas tohutut masendus- ja meeleheitelainet, kuid püüdis seda vapralt varjata. Ehkki laps oli vaid kuuekuune – tegelikult just selsamal päeval sai – ja polnud tõenäoline, et ta sellest külaskäigust midagi mäletab, tajus ema vaistlikult, et on oluline muuta igasugused mälestused tema jaoks positiivseks, kõik külaskäigud peavad olema õnnelikud sündmused.

Kuid laps ei näinud sugugi õnnelik välja, hullem veel, ta sisuliselt ei reageerinudki teispool klaasi seisva naise peale. Ta võinuks sama hästi vaadata mõnd võõrast: mingi suvaline märjas mantlis naine, keda ta eluski näinud polnud. Kuid vaid mõne aja eest oli ta olnud sünnituspalatis ema süles.

Naisel lubati tütart vaatamas käia kaks korda nädalas. Sellest polnud küllalt. Ta tundis iga kord, kuidas kaugus nende vahel aina kasvas: vaid kaks külaskäiku nädalas ja klaassein nende vahel.

Ema püüdis tütrele midagi öelda, püüdis läbi klaasi temaga rääkida. Ta teadis, et teda on kuulda, aga mis kasu oli sõnadest?

Pisitüdruk oli nende mõistmiseks liiga väike, tal oleks olnud vaja ema süles olla.

Naine naeratas pisaraid tõrjudes tütrele, ütles talle vaikselt, kui väga ta teda armastab. „Söö kindlasti kõht korralikult täis,“ ütles ta.

P i m e d u s

II

15

„Ole õdedele hea tüdruk.“ Tegelikult tahtnuks ta klaasi puruks lüüa ja lapse õe sülest enda kätte rebida, vastu rinda suruda ja temast enam mitte kunagi lahti lasta.

Ta oli ise seda märkamata klaasile lähemale nihkunud. Ta koputas vaikselt seinale ja väikese tüdruku suu kaardus kergeks, ema südant sulatavaks naeratuseks. Esimene pisar pääses valla ja nirises mööda ta põske alla. Ta koputas pisut kõvemini, kuid laps võpatas ja hakkas samuti nutma.

Ema ei suutnud end enam tagasi hoida, hakkas üha kõvemini ja kõvemini vastu klaasseina kolkima ja kisendas: „Andke ta siia, ma tahan oma tütart!“ Õde tõusis ja kiirustas koos lapsega ruumist välja, kuid ema ei suutnud isegi siis kolkimist ja karjumist lõpetada.

Korraga tundis ta oma õlal kindlat kätt. Ta lõpetas seina peksmise ja vaatas selja taha, kus seisis vanem naine. Nad olid varemgi kohtunud. „Kuss-kuss, nii ei saa,“ tähendas naine leebelt. „Kui te niimoodi käitute, et saa me teil külas käia lubada. Te hirmutate oma pisitütart.“ Need sõnad kajasid noore ema peas vastu. Ta oli seda kõike varemgi kuulnud: emaga liiga lähedaste sidemete tekkimine ei ole lapse huvides, see muudab külastustevahelise pausi talumise üksnes raskemaks. Ta peab mõistma, et selline asjakorraldus on vajalik ta tütre pärast.

Naine ei saanud sellest üldse aru, kuid teeskles, et mõistab, kartes, et muidu ei lubata tal enam last vaatamas käia.

Taas välja vihma kätte jõudes otsustas naine, et kui nad taas koos on, ei räägi ta lapsele sellest ajast, klaasseinast ja peale sunnitud eemalolekust. Ta lootis vaid, et pisitüdruk ise seda ei mäleta.

Kui Hulda naise küsitlemise lõpetas, hakkas kell kuus saama, niisiis läks ta otseteed koju. Tal oli tarvis enne järgmise sammu astumist pisut mõelda.

Suvi oli tulekul ja päevad venisid pikemaks, kuid päikest ei paistnud kuskil, muudkui sadas ja sadas.

Tema mälestustes olid suved soojemad ja säravamad, täis päikesepaistet. Nii palju mälestusi, tegelikult liiga palju. Tundus uskumatu, et ta saab kohe kuuskümmend viis aastat vanaks. Ta ei tundnud sugugi, et kuuekümnendad on poole peal ja silmapiiril terendab seitsmekümnenda eluaasta täitumine.

Oma vanusega leppimine oli üks, pensionile minekuga nõustumine hoopis teine asi. Kuid pääsu polnud: varsti, liigagi varsti ootab teda pension. Kuigi tegelikult polnud tal aimugi, mida üks tema vanuses inimene peaks tundma. Ta ema oli vanainimesena tundunud juba kuuekümnesena või veelgi varem, aga nüüd, kui Hulda kord käes oli, et saanud ta sugugi aru, et kuuskümmend neli aastat kuidagi neljakümne neljast erineks. Võibolla oli tal viimasel ajal vähem võhma, kuid see ei paistnud välja.

Ta silmanägemine oli endiselt üsna korralik, ainult kuulmine jättis pisut soovida.

Hulda hoidis end vormis, tema armastus looduses viibimise vastu aitas sellele kaasa. Mis asja, tal oli isegi arstitõend, mis kinnitas, et ta pole sugugi vana naine. „Suurepärases vormis,“ oli noor tohter – tegelikult arstiameti pidamiseks pealtnäha liigagi noor – tema viimasel arstlikul läbivaatusel öelnud. Tegelikult oli ta öelnud „Teie vanuse kohta suurepärases vormis.“ Ta oli suutnud oma figuuri säilitada ning ta lühikesed juuksed olid endiselt loomulikult tumedad, vaid siin-seal hakkasid silma mõned üksikud hallid karvad. Ainult peeglisse vaadates märkas ta aja laastamistööd. Mõnikord ei suutnud ta oma silmi uskuda;

P i m e d u s

III

17

J ó n a s s o n R a g n a r

18

talle tundus, nagu oleks peeglist vastu vaatav naine võõras, keegi, keda ta pigem tunda ei tahtnud, ehkki nägu tundus kuidagi tuttavana. Siin-seal kortsud, kotid silmade all, lõtvunud nahk.

Kes see naine oli ja mis tal Hulda peeglisse asja oli?

Ta istus oma mõnusas tugitoolis, mis oli kuulunud ta emale, ja vaatas elutoa aknast välja. Vaade polnud suurem asi, aga mida linnamaja neljanda korruse korteri aknast vaadates ikka oodata oli.

Elu polnud alati selline olnud. Aeg-ajalt lubas naine endale põgusaid nostalgiahetki, meenutades minevikku, pereelu nende mereäärses Álftanesi majas. Lubas endal mäletada. Linnulaul oli seal palju valjem ja jonnakam olnud, looduses viibimiseks piisas aeda astumisest. Mere lähedus tähendas mõistagi tuult, kuid värske mereõhk, olgugi külm, oli Hulda jaoks samas otsekui päästerõngas olnud. Ta seisis tihti nende maja lähedal rannas, sulges silmad, lasi teadvusel täituda loodushäältega – lainete müha, kajakate kriisked – ja lihtsalt hingas.

Aastad olid nii kiiresti mööda lennanud. Tundus, nagu oleks ta äsja emaks saanud, värskelt abiellunud. Aga aastate üle arvestust pidades tuli arusaamine, et kõik see oli aset leidnud eelmises elus.

Aeg oli nagu lõõtsmoonik: ühel hetkel kokku surutud ja järgmisel välja venitatud.

Ta teadis, et hakkab oma tööst puudust tundma, hoolimata kõigist neist kordadest, mil talle oli tundunud, et tema oskusi vääriliselt ei hinnata. Hoolimata klaaslaest, mille vastu ta nii tihti oli pea ära löönud.

Tegelikult oli asi selles, et ta kartis üksi olemist, ehkki silmapiiril tundus siravat valguskiir. Ta ei teadnud ikka veel, kuhu võis viia sõprus mehega, kellega ta matkaklubis tutvunud oli, kuid sellega kaasnevad võimalused olid ühtaegu ahvatlevad ja tekitasid rahutust. Ta oli leseks jäämisest alates enam-vähem kogu aeg üksi olnud ja esialgu mehe lähenemiskatsed tähelepanuta jätnud. Ta oli suhtega kaasnevate ebamugavuste üle pikalt mõtisklenud ja oma vanuse pärast muretsenud ning see polnud üldse tema moodi.

Enamasti ei läinud sellised asjad talle korda, ta leidis, et on sisimas endiselt noor. Aga seekord oli vanus – kuuskümmend neli! –

siiski jalgu jäänud. Ta küsis endalt korduvalt, kas sellises vanuses uue suhte alustamine ikka on hea mõte, kuid taipas siis isegi, et tegemist on vaid tühja ettekäändega, hirmuga riskimise ees. Ta lihtsalt kartis, muud ei midagi.

Tulgu mis tuleb, Hulda oli otsustanud suhtel aegamisi edeneda lasta. Kiirustamiseks puudus igasugune vajadus. Mees meeldis talle ja tal polnud raske kujutada end ette oma elu videvikuaastaid tema seltsis veetmas. See polnud armastus – ta oli unustanud, mida see tunne endast kujutab –, kuid armastus polnudki vajalik. Neile mõlemale meeldis looduses käia, mis oli juba iseenesest võit, ja ta nautis mehe seltskonda. Kuid Hulda teadis, et oli veel teinegi põhjus, miks ta oli esimese kohtamise järel nõustunud mehega uuesti kokku saama. Enda vastu aus olles pidi ta tunnistama, et otsustavaks sai lähenev pensionile minek: ta lihtsalt ei suutnud taluda mõtet üksi vanaks saamisest.