Paula pilvepäevik

#4 Ema Janu oli täna miskipärast nii suur. Istusin elutoas, muudkui jõin vett ja kirjutasin oma märkmikusse. Täna õhtul olime emaga kahekesi kodus ja rääkisime millestki, mida ma pole varem veel isegi mõelnud.

“Ema!” hüüdsin tavapärase häälega, kuid tegelikult tundsin, kuidas minus oli üks suur küsimus peidus.

Huvitav, et keegi mu hüüdele ei vastanud. Täitsin köögis klaasi taas veega, kui äkitselt kuulsin ülevalt korruselt samme. Istusin kiirelt diivanile, asetasin käed sülle ja tundsin, kuidas süda tugevalt sees tuksus. Iga läheneva sammuga muutus toas aina palavamaks. Ema sisenes tuppa, pintsel käes, sõrmed värvised: “Tahtsin sind just üles maalima kutsuda!”

Vaatasin emale otse silma midagi vastamata ja ootasin tema reaktsiooni. Teadsin, et ta suudab iga olukorra ära lahendada. Hetk peale vaikust ema noogutas ja istus mu vastu tugitoolile.

“Nii, lapsuke, mis on linnukesel muret?”

Olin nutmise äärel, aga võtsin end kokku ja küsisin: “Kas sa oskaksid mulle mu pärisemast ja -isast rääkida?”

Tundsin kohest kergendust peale küsimuse kiiret välja vuristamist. Ema Milvi mõtles hetke ja ütles, et läheksin teisele korrusele. Ema läks värviseid käsi pesema, nii et jõudsin üles enne teda. Nägin, et molbertil paberi peal oli värviliselt joonistatud suur 22

23

puu, mille tüvi oli väga jäme ja oksad ulatusid kõrgele, paberi ülemisse otsa välja. Oksi kaunistasid sõrmedega maalitud lehed. Puu oli sügiseselt kõiksugu punastes ja kollastes toonides.

“Oskaksin ka mina selliselt joonistada,” ohkasin endamisi ja kohkusin, kui samal hetkel pani ema oma käe mu õlale. Ta soovis, et ma pistaksin enda käe värvipotti. Tegin, nagu ta ütles, ja võtsin väikesest kirjust ämbrist välja paksult värvised sõrmed.

“Usalda oma käsi nüüd paberile,” julgustas ema.

Kartsin küll, et rikun ema tehtud kauni maali ära, kuid ema rahustas mind ja ütles: “Miski pole vale seni, kuni see tundub sulle õige – tuleb vaid proovida ja siis näha.”

Vaatasin maali ja leidsin ühe puuoksa, millel ei olnud veel lehti.

Ajasin oma sõrmed laiali ja asetasin käe paberile. Liigutasin sõrmi, nagu pintsliga tehakse, ning astusin kaks sammu tagasi tulemuse vaatlemiseks. Midagi oli sealt veel puudu. Tegin sõrmedega paar lisatõmmet, kuni olin tulemusega rahul, ja küsisin nüüd veidi pahuralt ema käest: “Nii, aga mis on sellel kunsti tegemisel pistmist minu pärisvanematega?” “Üpris palju,” vastas ema, kes jätkas rahulikul jutustaval toonil ja suunas mind istuma.

24

“Sinu vanemad elasid kunagi sarnasel pilvel nagu meie oma siin. Nagu ka meie maalitud puul on erinevad oksad, on sellel ikkagi sama tüvi. Ühel päeval juhtus nii, et su vanemad langesid madalamale oksale elama. Sel ajal olid sina alles väga väike, ainult nelja-aastane.

Sa tõid nende ellu rõõmu, kuid mida vanemaks sa said, seda vähem nad oskasid seda lusti ja lapselikkust sinult vastu võtta. Nad otsustasid su pilvehoidu viia, kus sinu eest hoolitsesid kasvatajad. Siis kuulsime me sinust, kui isa Maikeli hulljulge vend kutsus meid külla ühele madalamale pilvele, kus olid ka sina. Selleks hetkeks oli sinu vanemate pilv jõudnud veel raskemaks muutuda ja allapoole vajuda, millest allapoole ei pruugigi päike paista. Seal sajab tihti vihma. Sina enam allapoole ei vajunud, sest pilvehoiu kasvatajad hoolitsesid ja pakkusid sulle turvatunnet.”

“Miks pilved raskemaks muutuvad?” segasin ema selgitusele vahele.

“Väga hea küsimus, Paula. Kas sa oled kunagi tundnud, et mõnikord tahaks midagi öelda, aga ei julge? See tunne istub sinu südamel ja teeb olemise raskeks. Samamoodi muutuvad ka pilved raskeks, kui pere, kes pilvel elab, oma tunnetest ei räägi,” jutustas ema Milvi.

“Kas siis oma tunnetest rääkides lähevad pilved kergemaks? Ja kui oma emotsioonidest ei saa mitte kellelegi rääkida, muutuvad pilved väga raskeks?” küsisin ema käest kinnituseks.

25

“Nii on, kuid selline muutus võtab omajagu aega,” vastas ema Milvi. “Pilved koguvad pidevalt erinevaid tundeid, liiguvad allapoole ja mõnikord langevad isegi vihmana maa peale. Sellist vee liikumist kutsutakse pilveringluseks.”

“Nii põnev! Ma hakkan vist tasapisi aru saama!” elavdusin ema jutu peale. “Aga mis mu vanematest siis sai?”

“On raske öelda, kuid tõenäoliselt on nad veel siiani ühe madalama pilve peal ja mõtlevad sinust. Ehk on nad juba vihmana inimeste Maa peale rännanud, et kui nad on valmis, alustada oma uut ringi Pilveriigis.”

Tundsin, kuidas olen nagu svamm, kes ema kuulates kõik uued teadmisi endasse tõmbab. Vaatasin meie maalitud puud ja nägin nüüd seda seost, kuidas kõik pilverahvas kinnitub juurtega ühe tüve külge, millest läksid erinevad oksad lahku küladeks ja sealt omakorda väiksemateks, peredeks.

Küsisin emalt uuesti: “Kuidas ma vee ääres oma pärisema ja oma lapsepõlvekodu nägin?”

Ema näitas käega maalitud puu juurte peale nagu ilmateadustaja kaardi ääres ja ütles: “Vesi on nii meile kui ka puule joogiks, et me elus püsiks ja ära ei kuivaks. Vett on joonud kõik, kes enne meid elasid. Ka pilved, kus peal elame, on tehtud väikestest veeosakestest, tänu millele vesi 26

mäletab. Ta mäletab, kuidas sadada vihmana, muutuda lumeks, sulada järveks, voolata alla kosest ja aurustuda uuesti pilveks. Vee nägemine võis sinu mälestustes äratada kunagised seiklused oma eelmise pere juures. Ka selle mälestuse unes nägemine või sellest teistele rääkimine ja tunnete jagamine teeb kohe vee oleku kergemaks ja tõstab meid kõrgemale.”

“Ja tõstab pilvi kõrgemale nii nagu pilveruudus?” uurisin emalt.

“Sa mõtlesid pilveringis,” naeratas ema, “just täpselt nii.”

Kõhus oli nüüd kergem olla ja üleüldse oli tunne, nagu oleksime oma kodupilvega veidi kõrgemale lennanud. Selle kerge tunde peale hakkas kohe kõht korisema. Panime koos emaga värvipotsikud kinni ja läksime koos lõunasööki tegema.

Millal sina viimane kord maalisid ja mis see oli?

27

#5 Võluaed Täna oli mul täiesti vaba päev. Magasin päris kaua, vähemalt oli mul selline tunne. Toas oli valgem, kui tavaliselt ärgates.

Leppisime minu parima sõbranna Piiaga kokku, et teeme midagi lõbusat ja veidi hullupöörast.

Meie külas on üks mahajäetud maja koos suure puuviljaaiaga.

Poisid on klassis tihti rääkinud, kuidas nad salaja aeda on hiilinud ning seal õunu ja ploome söömas käinud. Poistele meeldib, kui nad on julgemad kui tüdrukud ja saavad meid kiusata, et meie seal aias käia ei julge. Aga meie Piiaga oleme ka julged! Nii otsustasime ise selle aia üle vaadata.

Kohtusime Piiaga teeristis, mis otse mahajäetud majani viib.

Vaatasime pikka, justkui lõpmatusse viivat teed, mõlema südamed päris kiiresti tagumas. Võtsime julgustuseks käest kinni ning hingasime sügavalt sisse ja välja.

Astusime päris aeglaselt, sest natuke hirmus oli ka. Kõndisime tasakesi mööda pikka teed. Meist kahele poole jäid kõrged puud, mis tekitasid veidi hämarust.

“Mis see oli?” ehmusin mina. “Keegi lendas üle meie peade!”

Kuulsime kõrgusest hirmutavat häält ning üles vaadates nägime meie kohal lendamas suurt öökulli. Hoidsime kätest tugevalt kinni ja kõndisime edasi.

28

Üks hetk hakkas kaugelt paistma mahajäetud maja. Tundsin, kuidas hakkas süda veel tugevamalt põksuma.

“Piia, äkki läheme tagasi? Meie aias on kindlasti sama magusad õunad nagu siin.”

“Ei,” vastas Piia, “mul just läks põnevaks. Hoia mu käest kinni, ma toetan sind!”

Ma mõtlen tihti, kuidas Piia küll nii julge on. Tal ei oleks nagu üldse hirme. Tegelikult on Piial kaks vanemat venda, kes igasugu hulluseid teevad – ilmselt on Piia neilt ka oma julguse saanud.

Jõudsime lõpuks maja värava taha. Kõik nägi välja täpselt selline, nagu ma arvasin: kõrge muru, mis ulatus mulle peaaegu puusadeni, ja selle sees kasvas palju viljapuid, kõik tohutult lehti täis kasvanud. Astusime hoovi sisse ja suundusime ühe ploomipuu poole.

“Piia, mulle tundub, nagu meid jälgitakse,” ehmusin ma taas.

Tahtsin jälle koju minna, aga Piia ei kavatsenudki mul käest lahti lasta.

“Piia, keegi on peale meie veel siin hoovis,” ütlesin nüüd juba hirmunult.

“Ah, ära aja jama! Kuula! Keegi ei krabista siin muru sees peale meie,” rahustas Piia.

“Aga kas sulle ei tundu, et keegi vaatab meid?” küsisin uuesti.

29

“Ei, üldsegi mitte. Võib olla sa tunned neid lindusid, kes puude otsas on? Vaata üles – kui palju neid on! Ja kui ilusad värvilised nad on!” lausus Piia täiesti kindla häälega.

Tõepoolest, kõikide puude ladvad olid täis suuri ja värvikirevaid linde, igaüks ise mõõtu ja tooni. See andis mulle natuke rahu. Ilmselt olidki linnud need, kes meid jälgisid, sest nad ei olnud ju ammu inimesi näinud.

Jõudsime ilmatu suure ploomipuu alla. Ma ei olnud elus kunagi nii isuäratavaid pupisid näinud. Tahtsin kohe hambad ühe ploomi sisse lüüa, kuid need olid nii-nii kõrgel.

“Paula, me oleme ju pilvelapsed – ehitame pilvedest trepi!” tekkis Piial mõte. Kuidas ma küll ise selle peale ei tulnud! Jätkasin Piia mõtet: “Lähme aia äärde ja haarame sealt mõned pilvetupsud kaasa.

Toome need ploomipuu alla ja laome üksteise otsa, et tekiks tore trepp.”

Nii me tegimegi! Tundus, nagu oleksime ehitanud paradiisitrepi, mis otse suurte ja mahlaste ploomideni viis. Piia lubas mul esimesena minna ja trepist üles ronida. Astusin rahulikult astmelt astmele, muudkui kõrgemale ja kõrgemale. Kui jõudsin viimase astmeni, avastasin, et ploomid olid ikkagi liiga kõrgel. Isegi siis, kui sirutasin käe välja ja upitasin ploomide poole, olid pupid ikkagi liiga kaugel. Siis tekkis mulle mõte: mis oleks, kui hüppaksin? Tegin nii, 30

31

nagu koolis õpetati: lasksin põlvest end veidi krõnksu, vaatasin üles, võtsin hoogu ja hüppasin. Haarasin ploomist, süda õnne täis, ja tahtsin Piiale just hüüda, et sain hakkama, kui tundsin, et ma ikka veel olen õhus. Kukkusin muudkui allapoole, kuni muru tuli vastu ja ma prantsatasin suure hooga sinna sisse. Vaikus ja pimedus.

“Paula, Paula! Ärka üles, Paula!” kuulsin kusagilt kaugelt Piiat hüüdmas. “Paula, tule tagasi minu juurde! See ei olnud ju nii suur kukkumine. Sa oled tugev tüdruk, Paula!“ Kuulsin, kuidas Piia hakkas nutma, ja tundsin teda mind kallistamas. Mina aga lamasin ikka veel muru sees liikumatult ja ei saanudki aru, kas ma näen und. Natuke oli küll hirmus, et ma end liigutada ei saanud.

Kui tundsin, kuidas Piia pisarad langesid mu põskedele, läks järsku mu kinniste silmade ees kõik valgeks. Kuulsin, kuidas linnud tulid puulatvadelt alla, ja mulle tundus, et kõik muutub värvilisemaks kui enne. Järsku lasi Piia minust lahti ja muru minu ümber muutus madalamaks. Väikesed lilled ilmusid maast ja kõditasid mu keha ning puud krabisesid, nagu suured oksad kaoksid. Hõõrusin oma silmi ja ei uskunud, mida ma näen. See polnudki uni! Mu kõrvale olid tekkinud kaks valget ja veidi läbipaistvat kuju – täpselt sellised, millest koolis oli räägitud ja mida õpetajad hingedeks kutsuvad. Liigutasin vaikselt sõrmi ja varbaid.

32

“Tere, Paula ja Piia!” hakkasid hinged meiega rääkima.

“Jälgisime teid algusest peale, kui te aeda sisenesite, ja nägime kui väga te üksteist hoiate ja toetate. Meie elasime kunagi siin majas, kaks parimat sõpra, ja hoidsime armastusega seda aeda. Sellepärast ongi siin kõik taimed ja viljad palju suuremad ja maitsvamad kui mujal – me laulsime oma puudele ja rääkisime nendega. Nähes, kui väga teie üksteist armastate, tundis ka meie aed seda. Teie äratasite aia taas ellu.

Paula ja Piia, kas te oleksite valmis siin aias aeg-ajalt käima ning laulma ja tantsima koos puudega, et nad püsiksid ilusad ja tugevad?”

Olime Piiaga mõlemad täiesti ehmunud ja justkui kivikujudeks muutunud. Vaatasime üksteist, seejärel hingesid ja noogutasime.

“Aitäh teile!” olid hinged tänulikult. “Nüüd tantsime!”

Ja hinged hakkasidki meie ees tantsima. Alguses kõhklesime natuke, aga siis võtsime julguse kokku ja proovisime nende tantsusamme järgi teha. Ülevalt tulid linnud meie juurde ning hakkasid ringis meie peade kohal lendama ja laulma. Nii ilusat linnulaulu polnud ma mitte kunagi varem kuulnud, samuti polnud ma varem näinud nii ilusaid tantsivaid hingesid. Tegelikult polnud ma üldse kunagi hingesid näinudki ja ei osanud arvata, et nad tantsida oskavad.

Hinged tegid veel viimased tantsusammud ja andsid siis lindudele märku, et on aeg lõpetada. Hingeldasime mõlemad Piiaga

33

õnnest ja tantsust, lehvitasime hingedele ja lindudele ning asusime kodu poole teele.

“Piia, seda, mis just juhtus, meie klassi poisid küll ei usuks, kui neile räägiksime,” puhkesin ma aia taga naerma.

“Aga mis oleks, kui me ei räägigi poistele ja laseme neil üllatuda, kui nad ise aeda lähevad? Küll nad ise näevad, milliseks aed on muutunud,” tegi Piia hea ettepaneku.

“See on tore plaan,” laususin kohe vastu.

Kekseldes suundusime Piiaga kodu poole, vahetevahel naerdes ja mõeldes, kas see oli nüüd unes või ilmsi.

Millist puuvilja või marja sooviksid sina hiigelsuurena süüa?

Kes on sinu kõige suurem sõber, kellega sa iga kell seiklustele läheksid?

34