Pilapasknaar

Pilapaskn채채r

Suzanne Collins

Pilapaskn채채r Inglise keelest t천lkinud Evelin Schapel

Originaali tiitel: Suzanne Collins Mockingjay Scholastic Press, 2010 Toimetanud Priit Põhjala Kaanekujundus Elizabeth B. Parisi Sisukujundus Siiri Timmerman Triloogia värsid tõlkinud Mihkel Mõisnik Copyright © 2010 by Suzanne Collins Tõlge eesti keelde © Evelin Schapel ja Tänapäev, 2011 ISBN 978-9985-62-996-3 Trükitud AS Pakett trükikojas

Capile, Charlie’le ja Isabelile

I osa Tuhk

1 Silmitsen oma kingi ja näen, kuidas õhuke tuhakiht järjest paksenedes päevinäinud nahale laskub. Siin seisis voodi, milles magasin koos oma õe Primiga. Seal söögilaud. Söestunud hunnikusse varisenud korstnakivid viitavad ülejäänud maja asukohale. Kuidas ma muidu suudaksin selles hallis tuhameres orienteeruda?

12. ringkonnast ei ole peaaegu midagi järele jäänud. Kuu aega tagasi pühkisid Kapitooliumi tulepommid maamunalt vaeste kaevandustööliste Serval asunud majad, linna poed ja isegi kohtuhoone.

Ainus piirkond, mis tuhastamisest pääses, oli Võitjate küla. Miks täpselt, ei tea. Võib-olla sellepärast, et kui keegi on sunnitud tulema siia kanti Kapitooliumi asju ajama, on tal mingi viisakas koht, kus peatuda. Mõnel juhuslikul reporteril. Söekaevanduste olukorda hindaval komisjonil. Põgenike tagasitulemist kontrollival rahuvalvajate salgal.

Aga keegi peale minu ei tule siia tagasi. Ja minagi tulin vaid viivuks. 13. ringkonna võimuesindajad olid minu naasmise vastu.

Nende arvates on see liiga kulukas ja mõttetu ettevõtmine, sest vähemalt kümmekond nähtamatut hõljukit tiirutab minu kaitseks taeva all ja ringkonna jäänustest ei saa nagunii mitte mingisugust kasulikku informatsiooni. Aga ma pidin seda nägema. See vajadus oli isegi nii suur, et seadsin siia tulemise kõikides nende plaanides osalemise tingimuseks.

Lõpuks tõstis Kapitooliumis mässu organiseerinud mängumeistrite ülem Plutarchos Heavensbee käed üles. “Las ta siis läheb.

Raiskame pigem ühe päeva kui veel ühe kuu. Võib-olla suudab põgus reis 12. ringkonda teda lõpuks ometi veenda, et me tegutseme ühise eesmärgi nimel.”

9

Ühise eesmärgi nimel. Tunnen vasakus oimukohas valusööstu ja surun käe vastu pead. Täpselt sinna, kuhu Johanna Mason mind traadirulliga lõi. Mälupildid hakkavad silme ees tiirlema, kui üritan selgusele jõuda, mis on tõsi ja mis mitte. Milliste sündmuste jada viis selleni, et seisan praegu oma linna varemetel? Raske on mõelda, sest Johanna löögist saadud peapõrutuse tagajärjed ei ole veel täielikult taandunud ning asjad kipuvad peas endiselt segi minema. Pealegi näen rohtude pärast, mida nad mulle valu ja meeleolu kõikumise vastu annavad, mõnikord nägemusi. Vist. Ma ei ole siiani sada protsenti kindel, kas ma ikka nägin hallutsinatsioone sel ööl, kui haigla põrand moondus väänlevate madude vaibaks.

Kasutan võtet, mida soovitas üks arst. Alustan kõige lihtsamatest asjadest, mille tõesuses olen täiesti kindel, ja liigun edasi keerulisemate poole. Laused hakkavad peas keerlema ...

Minu nimi on Katniss Everdeen. Olen seitseteist aastat vana. Minu kodu on 12. ringkond. Osalesin Näljamängudel. Põgenesin. Kapitoolium vihkab mind. Peeta võeti vangi. Arvatakse, et ta on surnud. Ilmselt on ta surnud. Tõenäoliselt on kõige parem, kui ta on surnud ...

“Katniss. Kas tulen alla?” Mu parima sõbra Gale’i hääl jõuab minuni läbi kõrvaklappide, mida mässajate tungival soovil kannan. Ta on üleval hõljukis, jälgides mind hoolega, valmis iga hetk alla sööstma, kui midagi peaks nurjuma. Taipan, et kükitan maas, küünarnukid põlvedel, pea käte vahel. Arvatavasti paistab, nagu hakkaksin kokku kukkuma. See ei lähe. Mitte nüüd, mil nad mind lõpuks ometi ravimitest võõrutavad.

Ajan end püsti ja lükkan ta ettepaneku tagasi. “Ei. Kõik on korras.” Öeldu kinnituseks asutan end oma vana maja juurest lahkuma ja suundun linna poole. Gale palus end koos minuga 12. ringkonnas maha panna, aga kui ma sellest keeldusin, ei käinud ta enam peale.

Ta saab aru, et ma ei taha täna kedagi endaga kaasa. Isegi mitte teda.

Mõned käigud tuleb teha üksinda.

Suvi on olnud kõrvetavalt kuum ja tuhkkuiv. Vihma, mis rünnakust tekkinud tuhahunnikud minema uhuks, peaaegu polegi tulnud.

Siin ja seal tõuseb minu sammudest õhku väike hall pilveke. Pole 10

tuuleõhkugi, mis neid laiali ajaks. Hoian pilgu enda ees, kus minu mäletamist mööda kulges tee, sest kui Aasal maandusin, ei olnud ma alguses piisavalt ettevaatlik ja komistasin kohe kivi otsa. Ainult et see ei olnudki kivi – hoopis kellegi pealuu. See hakkas veerema ja veeres ja veeres ning jäi siis, nägu ülespoole, tuha sisse lebama. Ma ei suutnud tükk aega pilku pealuu hammastelt lahti rebida ja mõtlesin endamisi, kelle omad need küll võiksid olla, ja kuidas minu hambad paistaksid sarnases olukorras ilmselt samasugused.

Harjumusest kõnnin mööda teed, kuigi see ei ole kõige parem mõte, sest tee on täis nende jäänuseid, kes üritasid põgeneda. Mõned tuhastati täielikult. Aga teised, kellest arvatavasti suits võitu sai, pääsesid hullematest leekidest ja lebavad praegu eri lagunemisastmetes lehates, raipesööjatele toiduks, kärbestega kaetud. Mina tapsin sind, mõtlen ühest kägarast mööda astudes. Ja sind. Ja sind.

Sest see olin ju mina. See oli minu nool, mis tekitas areeni ümbritseva elektrivälja sisse mõra ja vallandas praeguse kättemaksutormi.

Mis tekitas kaose terves Panemis.

Kõrvus kumisevad president Snow sõnad võidutuurile suundumise hommikul. “Katniss Everdeen, lõõmav tüdruk, on lennutanud sädeme, mis järelevalveta jätmise korral võib lahvatada põrgutuleks ja hävitada terve Panemi.” Tuleb välja, et ta ei liialdanud ega üritanud mind niisama hirmutada. Võib-olla ta tõepoolest püüdis minult abi saada. Aga mina olin juba valla päästnud midagi, mida enam kontrollida ei suutnud.

Põleb. Ikka veel põleb, mõtlen tuimalt. Kauguses tõuseb lõõmavatest kaevandustest endiselt suitsu. Aga pole kedagi, kes selle eest hoolt kannaks. Üle üheksakümne protsendi ringkonna elanikest on surnud. Umbes kaheksasada ellujäänut elavad pagulastena 13. ringkonnas – minu meelest võrdub see igavesti kodutuks jäämisega.

Tean, et ei tohiks niimoodi mõelda, tean, et peaksin olema tänulik selle eest, kuidas meid on seal vastu võetud. Haigeid, haavatuid, näljaseid ja tühjade kätega jäänuid. Ometi ei saa ma kuidagi üle sellest, et 13. ringkond oli 12. ringkonna hävitamisel abistav tööriist. See ei vabasta mind süüst – süüd jagub veel küllaga. Aga ilma nendeta ei 11

oleks minust saanud osakest Kapitooliumi kukutamise suures vandenõus ega oleks ka vahendei, et seda teostada.

12. ringkonna elanikel ei olnud oma vastupanuliikumist organiseeritud. Neil polnud sellega mingit pistmist. Neil olin õnnetuseks ainult mina. Mõned ellujäänud arvavad, et meil vedas, et viimaks ometi 12. ringkonnast vabanesime. Pääsesime lõputust näljast ja rõhumisest, ohtlikest kaevandustest, viimase rahuvalvajate ülema Romulus Threadi piitsast. Uue kodu leidmist peetakse imeks, sest alles hiljaaegu me ei teadnudki, et 13. ringkond üldse eksisteerib.

Ellujääjate päästmise au kuulub Gale’ile, kuigi ta tunnistab seda väga vastumeelselt. Niipea kui Vaigistusveerandsada läbi sai – niipea kui mind areenilt üles tõsteti –, kadus 12. ringkonnast elekter, televiisorid lülitusid välja ja Serval jäi kõik nii vaikseks, et inimesed võisid kuulda üksteise südametukseid. Keegi ei teinud midagi, ei protestinud areenil juhtunu vastu ega juubeldanud selle üle. Ometi täitus taevas järgmise viieteistkümne minuti jooksul helikopteritega ja algas pommirahe.

Gale oli see, kellele turgatas pähe Aas, üks neist vähestest kohtadest, mis pole täis tipitud söetolmust läbi imbunud vanu puumaju.

Ja sinna juhatas ta kõiki, keda vähegi võimalik, ema ja Primi teiste hulgas. Gale pani kokku salga, kes lõhkus aia maha – nüüd on aiast järel vaid ohutu traat, ilma elektrita –, ja juhatas inimesed metsa. Ta viis nad ainsasse kohta, mis talle pähe tuli, järve äärde, mida isa oli mulle lapsena näidanud. Ja sealt vaatasid nad, kuidas kauged leegid haaravad endasse kogu nende maise vara.

Koidikuks olid pommitajad juba ammu kadunud, leegid kustumas, viimased mahajäänud kokku kogutud. Ema ja Prim panid vigastatute abistamiseks püsti arstipunkti ja püüdsid neid metsast leitud vahenditega ravida. Gale’il oli kaks komplekti vibusid ja nooli, üks jahinuga, üks kalavõrk ning üle kaheksasaja hirmunud ja näljase suu toita. Nende abiga, kel veel vähegi jaksu, pidasid nad vastu kolm päeva. Ja siis saabus ootamatult hõljuk, et viia nad 13. ringkonda, kus oli puhtaid valgeid eluruume rohkem kui vaja, külluses riideid ja kolm söögikorda päevas. Ruumide veaks oli küll nende maa-alune asukoht, 12

riided olid kõik ühesugused ja toit üsna maitsetu, aga 12. ringkonna põgenikele oli see tühiasi. Nad olid väljaspool ohtu. Nende eest hoolitseti. Nad olid elus ja neid võeti rõõmuga vastu.

Sellist entusiasmi peeti lahkuseks. Aga mees nimega Dalton, 10. ringkonna põgenik, kes oli mõned aastad tagasi jalgsi 13. ringkonda jõudnud, paljastas mulle selle tõelise põhjuse. “Neil on sind vaja. Ja mind. Neil on meid kõiki vaja. Mõnda aega tagasi tabas neid mingi rõugeepideemia, mis tappis suure hulga ja muutis paljud viljatuks.

Uus aretuskari. Seda näevad nad meis.” 10. ringkonnas oli ta kunagi töötanud veisefarmis, hoolitsedes oma karja geneetilise mitmekesisuse eest ja viljastades loomi pikaks ajaks külmutatud lehmaloodetega. Suure tõenäosusega on tal 13. ringkonna asjus õigus, sest paistab, nagu poleks siin peaaegu üldse lapsi. Mis siis sellest? Meid ei hoita aedikutes, meid õpetatakse töötama, lastele antakse haridust. Kõigile üle neljateistaastastele on antud madalaim sõjaväeline auaste ja neid kõnetatakse lugupidamisega kui “reamehi”. 13. ringkonna võimuesindajad andsid viimasele kui ühele põgenikule kohe kodakondsuse.

Ometi ma vihkan neid. Aga, teisest küljest, ma vihkan nüüd peaaegu kõiki. Ennast veel rohkem kui teisi.

Maapind mu jalge all muutub kõvemaks, tunnen tuhavaiba all väljakut katvaid kiviplaate. Ümberringi on näha madalat varemetevalli, kus varem seisid poed. Kohtuhoone asemel kõrgub söestunud kivipuru hunnik. Astun umbkaudu sinnapoole, kus seisis Peeta vanemate pagariäri. Peale sulanud ahjutombu pole eriti midagi alles.

Peeta vanemad, tema kaks vanemat venda – keegi ei jõudnud 13. ringkonda. Tulesurmast pääses kõigest kümmekond 12. ringkonna paremal järjel olevat kodanikku. Peetal ei olekski olnud midagi ega kedagi, kelle pärast tagasi tulla. Välja arvatud mina ...

Taganen pagariäri juurest ja põrkan millegagi kokku, kaotan tasakaalu ja potsatan päikesest kuumaks köetud metallikamakale istuli. Murran pead, mis see võis kunagi olla, siis aga tulevad mulle meelde Threadi hiljutised uuendused. Piinapingid, piitsutamistulbad ja see siin, võlla jäänused. Pahasti. See on küll pahasti. Silme ette kerkib terve hulk pilte, mis mind nagunii unes ja ilmsi kummitavad.

13