4 Pesemata kehade, kuivanud uriini ja infektsiooni hais tungib antiseptikupilvest läbi. Kolm kuju on äratuntavad ainult nende kõige silmapaistvamate moevalikute järgi: Venia kuldsed näotätoveeringud, Flaviuse oranžid kruvilokid, Octavia igihaljas heleroheline nahk, mis ripub nüüd pisut liiga lõdvalt, nagu oleks ta keha aeglaselt tühjenev õhupall. Mind nähes suruvad Flavius ja Octavia end tugevasti plaaditud seina vastu, nagu kardaksid rünnakut, kuigi ma ei ole neile kunagi haiget teinud. Ebasõbralikud mõtted olid minu ainus rünnak nende vastu, aga neid hoidsin ma kiivalt endale. Miks nad siis eemale tõmbuvad? Valvur kamandab mind ruumist lahkuma, aga sellele järgneva madina järgi saan aru, et Gale proovib teda mingil moel kinni pidada. Vastuste saamiseks torman Venia juurde, sest tema on alati olnud kõige tugevam. Kükitan ja võtan ta jääkülmad käed. Need klammerduvad ümber minu käte nagu pihid. “Venia, mis juhtus?” küsin temalt. “Miks te siin olete?” “Nad tõid meid. Kapitooliumist,” vastab naine kähedal häälel. Plutarchos astub minu järel ruumi sisse. “Mis põrgu päralt siin toimub?” “Kes teid tõi?” jätkan pinnimist. “Inimesed,” vastab ta ebamääraselt. “Samal ööl, kui sa areenilt pääsesid.” “Me arvasime, et sulle meeldiks, kui sul oleks oma harjumuspärane meeskond,” sõnab Plutarchos minu selja taga. “Cinna soovis seda.” 47
III na ljama ngud sisu 143x215.indd 47
18.2.2011 10:52:31
“Cinna soovis seda siin?” urisen vastu. Sest kui ma üldse midagi tean, siis seda, et Cinna ei oleks kunagi lasknud halvasti kohelda neid kolme, kellega temal õnnestus läbi saada õrnuse ja kannatlikkusega. “Miks neid koheldakse nagu kurjategijaid?” “Seda ma ausalt ei tea.” Miski tema hääles sunnib mind teda uskuma ja Fulvia näol peegelduv kahvatus kinnitab seda. Plutarchos pöördub valvuri poole, kes astub just uksele, Gale kindlalt selja taga. “Mulle öeldi, et nad on ainult vangistatud. Miks neid karistatakse?” “Toidu varastamise eest. Pidime nad aheldama pärast üht sõnasõda seoses leivaga,” vastab valvur. Venia kulmud tõmbuvad keskele kokku, nagu üritaks ta ikka veel kõiges selgusele jõuda. “Keegi ei öelnud meile midagi. Me olime nii näljased. Ta võttis ainult ühe viilu.” Octavia hakkab nutma, summutades nuukseid oma räbaldunud tuunikasse. Meenutan, kuidas ta poetas mulle vargsi laua alt kukli pärast seda, kui olin esimest korda areenil ellu jäänud, sest ta ei suutnud minu nälga pealt vaadata. Rooman üle ruumi tema väriseva keha juurde. “Octavia?” Puudutan teda ja ta võpatab. “Octavia? Kõik saab korda. Ma lasen teid siit välja viia.” “See tundub küll kaunis äärmuslik,” sõnab Plutarchos. “Ja seda kõike sellepärast, et nad võtsid viilu leiba?” küsib Gale. “Sellele eelnesid korduvad üleastumised. Neid hoiatati. Ometi võtsid nad veel leiba.” Valvur vaikib hetkeks, nagu hämmastaks teda meie juhmus. “Leiba ei tohi võtta.” Veenmisest hoolimata ei paljasta Octavia oma nägu, aga tõstab pisut pead. Ahelad randmete ümber libisevad natuke allapoole ja nende alt tulevad nähtavale verised haavandid. “Ma viin teid ema juurde.” Pöördun valvuri poole. “Vabastage nad ahelatest.” Valvur raputab pead. “Mind pole selleks volitatud.” “Vabastage nad ahelatest! Kohe!” karjun mina. Selle peale kaotab ta enesevalitsuse. Tavakodanikud ei pöördu tema poole säärasel toonil. “Sellekohast käsku ei ole välja antud. Ja teil pole selleks mingit volitust ...” 48
III na ljama ngud sisu 143x215.indd 48
18.2.2011 10:52:31
“Tehke seda minu volitusel,” sõnab Plutarchos. “Me tulime nagunii neile kolmele järele. Neid on vaja Erikaitsesse. Võtan kogu vastutuse enda peale.” Valvur lahkub, et helistada. Tagasi tuleb ta võtmekimbuga. Ettevalmistusmeeskond on nii kaua aega sundasendis istunud, et kui ahelad ära võetakse, on neil liikumisega raskusi. Peame neid Gale’i ja Plutarchosega aitama. Flaviuse jalg jääb põrandas olevat auku ümbritseva ümmarguse metallvõre taha kinni ja mul tõmbuvad soolikad kõhus kokku, kui mõtlen sellele, miks peaks siin ruumis olema äravoolutoru. Kõik need inimlike hädade voolud, mis on neid valgeid plaate mööda alla uhutud ... Haiglas otsin üles ema, ainsa inimese, kelle hoolde võin nende tervise usaldada. Tal kulub minut, et need kolm ära tunda, nende praegust olukorda arvestades, aga juba paistab ta silmist jahmatus. Ja ma tean, et see ei tulene piinatud kehade nägemisest, sest 12. ringkonnas oli see igapäevane asi, vaid tõdemusest, et sääraseid asju tuleb ette ka 13. ringkonnas. Ema võeti haiglas rõõmuga vastu, aga teda peetakse pigem õeks kui arstiks, hoolimata tema eluaegsest ravimiskogemusest. Ometi ei sega keegi vahele, kui ta juhatab kolmiku vigastuste hindamiseks läbivaatusruumi. Potsatan haigla sissekäigu kõrval koridoris asuvale pingile ja jään ema otsust ootama. Tema juba oskab nende kehadelt neile tekitatud valu suurust välja lugeda. Gale istub mu kõrvale ja võtab mul õlgade ümbert kinni. “Ta ravib nad terveks.” Noogutan vastuseks ja mõtlen endamisi, kas Gale mõtleb praegu oma jõhkrale nüpeldamisele 12. ringkonnas. Plutarchos ja Fulvia istuvad meie vastas asuvale pingile, kuid ei lausu minu ettevalmistusmeeskonna seisundi kohta ühtegi sõna. Kui nad väärkohtlemisest midagi ei teadnud, mida nad siis president Coini sellisest käitumisest arvavad? Otsustan nad jutusoonele aidata. “Ma arvan, et meid kõiki on luubi alla võetud,” sõnan. “Mida? Ei. Mis sa sellega öelda tahad?” küsib Fulvia. “Minu ettevalmistusmeeskonna karistamine on hoiatus,” vastan 49
III na ljama ngud sisu 143x215.indd 49
18.2.2011 10:52:31
talle. “Mitte ainult mulle. Vaid teile ka. See näitab selgelt, kes tegelikult kõike kontrollib ja mis juhtub siis, kui talle ei kuuletuta. Kui teil on tekkinud väärarvamus oma mõjuvõimust, jätaksin selle kohe kõrvale. On selge, et Kapitooliumi päritolu ei paku siin ringkonnas mingit kaitset. Võib-olla on see isegi koorem.” “Me ei saa ometi võrrelda Plutarchost, kes juhtis osavalt ülestõusnute põgenemist, ja neid kolme kosmeetikut,” lausub Fulvia jäiselt. Kehitan õlgu. “Kui sa nii arvad, Fulvia. Aga mis saab siis, kui te Coini kuidagi pahandate? Minu ettevalmistusmeeskond rööviti. Nemad võivad vähemalt loota, et naasevad ühel ilusal päeval Kapitooliumi. Gale ja mina võime metsas elada. Aga teie? Kuhu teie kaks siis jookseksite?” “Võib-olla oleme sõja tulemusi silmas pidades pisut vajalikumad, kui sa praegu arvad,” lausub Plutarchos osavõtmatult. “Muidugi olete. Ka tribuudid olid mängude jaoks vajalikud. Kuni nad seda enam ei olnud,” vastan. “Ja siis muutusime vägagi äravisatavateks, on nii, Plutarchos?” Sellega on vestlus läbi. Ootame vaikuses, kuni ema meid üles leiab. “Nendega saab kõik korda,” teatab ta. “Jäädavaid füüsilisi kahjustusi ei ole.” “Tore. Hiilgav,” sõnab Plutarchos. “Kui kiiresti võib neid tööle rakendada?” “Ilmselt homme,” vastab ema. “Peate olema valmis mõningaseks emotsionaalseks ebastabiilsuseks, pärast kõike seda, mida nad on üle elanud. Pärast oma Kapitooliumis veedetud elu polnud nad selleks sugugi valmis.” “Vaevalt et keegi meist oli,” vastab Plutarchos. Võib-olla sellepärast, et ettevalmistusmeeskond on töövõimetu, või seetõttu, et mina olen liiga närviline, aga Plutarchos vabastab mind terveks ülejäänud päevaks pilapasknääri kohustustest. Suundume Gale’iga lõunasöögile; meile antakse oa-sibulahautist, paks käär leiba ja tass vett. Pärast Venia lugu jääb mul leib kurku kinni, sestap libistan ülejäänu Gale’i kandikule. Kumbki meist ei räägi lõuna ajal eriti midagi, aga kui kausid on tühjaks saanud, tõmbab 50
III na ljama ngud sisu 143x215.indd 50
18.2.2011 10:52:32
Gale varruka üles ja vaatab oma päevaplaani. “Mul on järgmiseks treeninguaeg.” Sikutan ka enda varrukat ja asetan käe Gale’i oma kõrvale. “Mul samuti.” Mulle meenub, et treening võrdub nüüd jahipidamisega. Minu soov metsa põgeneda, kas või kõigest paariks tunniks, jätab kõik praegused mured tagaplaanile. Rohelusse ja päikesepaistesse sukeldumine aitab mul kindlasti oma mõtteid klaarida. Peakoridori jõudes pistame Gale’iga relvalao poole jooksu nagu koolilapsed; kui pärale jõuame, on mul hing rinnus kinni ja pea käib ringi. See tuletab meelde, et ma ei ole veel täielikult taastunud. Valvurid annavad meile meie vanad relvad, samuti noad ja kotiriidest pauna, kuhu panna jahisaak. Kannatan ära, kui jälitusrõngas mu jala külge klammerdatakse, teen näo, nagu kuulaksin, kui meile seletatakse, kuidas kasutada läviseadet. Ainus asi, mis mu mõtetesse tungib, on läviseadme kell – me peame olema ettenähtud ajaks 13. ringkonnas tagasi või meie jahilkäimise eesõigus tühistatakse. See on üks reegel, mida üritan kindlasti järgida. Astume õue suurele taraga ümbritsetud treeningplatsile metsa kõrval. Valvurid avavad sõnatult hästiõlitatud väravad. Oleksime plindris, kui peaksime sellest tarast omapäi üle saama – üheksa meetri kõrgune ja kumiseb pidevast elektrivoolust, kõige tipus veel žilett-teravad terasrõngad. Liigume mööda metsa edasi, kuni tara on silmapiirilt kadunud. Peatume väikesel lagendikul, ajame pead kuklasse ja peesitame pisut päikesevalguses. Keerutan ennast ühe koha peal, käed külgedel laiali, aeglaselt, et pea ei hakkaks ringi käima. Vihmapuudus, mida 12. ringkonnas täheldasin, on ka siin taimed hävitanud, tehes mõnede lehed nii rabedaks, et kõnnime justkui mööda krabisevat vaipa. Võtame jalanõud ära. Minu omad ei istu nagunii eriti hästi, sest 13. ringkonnas valitseva mõtteviisi “ära raiska, ära tunne puudust” vaimus väljastati mulle jalatsipaar, mis oli kellelegi teisele väikeseks jäänud. Üks meist kõnnib vist täiesti valesti, sest jalanõud on väga veidratest kohtadest katki. Me peame jahti nagu vanadel headel aegadel. Vaikides, vajamata 51
III na ljama ngud sisu 143x215.indd 51
18.2.2011 10:52:32
suhtlemiseks sõnu, sest metsas liigume nagu ühe olevuse kaks poolt. Aimame teineteise liigutusi ette, jälgime teineteise seljatagust. Kaua sellest möödas ongi? Kaheksa kuud? Üheksa? Millal meil viimati selline vabadus oli? See pole küll täpselt see, arvestades kõike juhtunut ja meie jalgadele kinnitatud jälitusrõngaid ja sedagi, et pean nii sageli puhkama. Aga ma ei usu, et võiksin praeguses olukorras olla õnnele veel lähemal. Siinsed loomad pole piisavalt kahtlustavad. See lisaviiv, mis neil kulub meie võõra lõhna kindlakstegemiseks, tähendab neile surma. Pooleteise tunniga oleme saanud üle kümne eri liiki looma – jäneseid, oravaid ja kalkuneid – ning otsustame veeta ülejäänud aja tiigi kaldal, mille vesi tuleb ilmselt maa-alustest allikatest, sest see on külm ja magus. Kui Gale teeb ettepaneku jahisaak ise nülgida, ei vaidle ma vastu. Asetan paar mündilehte keelele, sulgen silmad ja toetan selja vastu kivi, kümblen helides, lasen kõrvetaval pärastlõunapäikesel nahka põletada, peaaegu täielikus rahus, kuni Gale’i hääl selle katkestab. “Katniss, miks su ettevalmistusmeeskond sulle nii palju korda läheb?” Teen silmad lahti, et näha, ega ta nalja ei tee, aga nülitava jänese kohale kummardava Gale’i kulm on kortsus. “Miks ei peaks?” “Hmm. No mõtleme. Sest nad on terve viimase aasta jooksul teinud sind ilusaks sinu tapatalgute jaoks?” pakub Gale välja. “Asi on pisut keerulisem. Ma tunnen neid. Nad ei ole kurjad ega õelad. Nad pole isegi eriti taiplikud. Neile haiget teha on sama, mis teha haiget lastele. Nad ei näe ... ma tahan öelda, et nad ei tea ...” Sõnad lähevad suus segamini. “Mida nad ei tea, Katniss?” küsib Gale. “Et tribuudid – kes on ka tegelikult lapsed, mitte nagu see sinu ebardite trio – on sunnitud pidama võitlust elu ja surma peale? Et te läksite areenile inimeste meelelahutuseks? Kas see oli Kapitooliumis mingi suur saladus?” “Ei. Aga nemad ei näe seda nii nagu meie,” sõnan mina. “Nad on sellega koos üles kasvanud ja ...” “Kas sa tõepoolest kaitsed neid?” Ta libistab ühe kiire liigutusega 52
III na ljama ngud sisu 143x215.indd 52
18.2.2011 10:52:32
jänesel naha üle kõrvade. Selline küsimus torkab nagu noaga, sest tegelikult kaitsengi neid ja see on täiesti naeruväärne. Püüan oma seisukohale meeleheitlikult loogilist põhjendust leida. “Arvatavasti kaitseksin kõiki, keda leivaviilu võtmise pärast niimoodi koheldakse. Võib-olla tuletab see mulle liiga teravalt meelde, mis sinuga kalkuni pärast juhtus!” Ometi on tal õigus. Ettevalmistusmeeskonna üle sellisel määral muretseda on tõesti veider. Peaksin neid vihkama ja soovima, et nad oksa tõmmataks. Aga nad on nii abitud ja juhmid ja nad kuulusid Cinna meeskonda ja tema oli ometi minu poolt. “Ma ei taha sinuga vaielda,” sõnab Gale. “Aga ma ei usu, et Coin tahtis sulle nende karistamisega mingit erilist sõnumit saata. Tema arvas ilmselt, et pead seda isegi teeneks.” Ta topib jänese kotti ja tõuseb püsti. “Hakkame parem liikuma, kui tahame õigeks ajaks tagasi jõuda.” Ta pakub mulle tõusmiseks abikätt, kuid ma ei tee sellest väljagi ja tõusen ise ebakindlalt jalgele. “Olgu.” Tagasiteel ei lausu kumbki sõnagi, aga väravast sisse jõudes turgatab mulle pähe miski muu. “Vaigistusveerandsaja mängude ajal pidid Octavia ja Flavius oma töö pooleli jätma, sest nad ei suutnud nuttu tagasi hoida sellepärast, et mul tuli areenile tagasi minna. Ja Venia suutis mulle samuti hädavaevu head aega öelda.” “Üritan seda meeles pidada, kui nad ... sind ümber tegema hakkavad,” vastab Gale. “Ole nii hea,” lausun mina. Viime liha kööki Greasy Saele. Talle täitsa meeldib 13. ringkonnas, kuigi tema meelest ei ole köögi kokkadel piisavalt fantaasiat. Ent naine, kes suutis pakkuda täiesti talutavat metskoeraliha-rabarberihautist, ilmselt peabki end siin pisut käsist seotuna tundma. Jahipidamisest ja unepuudusest rampväsinuna suundun oma ruumi ja avastan, et see on täiesti tühi; alles siis meenub mulle, et meid saadeti Buttercupi pärast teise kohta elama. Vean end suure vaevaga ülemisele korrusele ja otsin üles ruumi E. See näeb välja täpselt samasugune nagu 307, aga välisseina ülemises servas asub aken – pisut 53
III na ljama ngud sisu 143x215.indd 53
18.2.2011 10:52:32
rohkem kui poole meetri laiune ja paarikümne sentimeetri kõrgune. Üle selle kinnitub raske metallplaat, ainult et praegu on see lahti ja üht teatud kassi pole kusagil näha. Sirutan end voodil välja, pärastlõunased päikesekiired näol mänglemas. Ärkan alles siis, kui Prim mind poole seitsmeseks refleksiooniks äratab. Prim räägib mulle, et lõunast saadik on antud teada assamblee kogunemisest. Kõik inimesed, välja arvatud need, kes teevad hädavajalikke töid, peavad sellest osa võtma. Järgime juhiseid ühisruumi jõudmiseks. See on tohutu suur ruum, mis mahutab hõlpsasti kõik need tuhanded, kes kokku tulevad. On näha, et see ehitati veel suuremate kogunemiste jaoks ja võib-olla leidis siin enne rõugeepideemiat tõesti mõni selline aset. Prim osutab tasakesi katastroofi tekitatud laialdastele tagajärgedele – rõugearmid inimeste nahal, pisut moondunud kehadega lapsed. “Nad on siin väga palju kannatanud,” sõnab ta. Pärast tänast hommikut ei ole mul mingit tuju 13. ringkonnale kaasa tunda. “Mitte rohkem kui meie 12. ringkonnas,” vastan talle. Näen, kuidas ema juhatab sisse liikumisvõimeliste patsientide rühma, endiselt haiglariietes ja hommikumantlites. Finnick seisab nende hulgas, oimetu, kuid jumalik. Käes hoiab ta peenikest nöörijuppi, paarikümne sentimeetri pikkust, isegi tema jaoks liiga lühikest, et sellest mõnd kasulikku silmust teha. Ta sõrmed liiguvad kiiresti, sidudes automaatselt eri sõlmi ja harutades neid lahti, samal ajal kui ta ise ringi vaatab. Küllap on see osa tema teraapiast. Astun üle ruumi tema juurde ja ütlen: “Tere, Finnick.” Paistab, et ta ei märka, sestap müksan teda, et ta mind tähele paneks. “Finnick! Kuidas käsi käib?” “Katniss,” ütleb ta ja haarab mul käest. Tunneb tuttavat nägu nähes kergendust, mõtlen endamisi. “Miks meid siia kokku kutsuti?” “Ma ütlesin Coinile, et hakkan tema pilapasknääriks. Aga võtan temalt lubaduse tagada teiste tribuutide puutumatus, kui ülestõusnud peaksid võitma,” selgitan talle. “Avalikult, et oleks palju tunnistajaid.” “Aa. Tore. Sest ma juba muretsen Annie pärast. Et ta ütleb midagi, 54
III na ljama ngud sisu 143x215.indd 54
18.2.2011 10:52:32
mida võidakse tõlgendada reetmisena, ilma et ta ise seda teaks,” ohkab Finnick. Annie. Oh ei. Unustasin ta täiesti. “Ära muretse, ma kandsin selle eest hoolt.” Surun Finnicki kätt ja lähen otse ruumi eesosas asuva poodiumi juurde. Coin, kes vaatab parajasti oma teadaannet üle, tõstab pilgu minu poole. “Ma tahan, et te lisaksite Annie Cresta oma puutumatuse saajate nimekirja,” lausun talle. President kortsutab kergelt kulmu. “Kes see on?” “Ta on Finnick Odairi ...” Mis? Ma ei teagi täpselt, kuidas teda nimetada. “Ta on Finnicki sõber. 4. ringkonnast. Veel üks võitja. Ta arreteeriti ja viidi Kapitooliumi, kui areen õhku lendas.” “Aa, see hull tüdruk. Seda pole küll vaja,” vastab president. “Meil pole harjumuseks nii hapras seisukorras inimesi karistada.” Mõtlen vaatepildile, mis minu ees alles täna hommikul avanes. Seina ääres kössitavale Octaviale. Sellele, et minul ja Coinil on ilmselt täiesti erinev arusaamine haprast seisukorrast. Aga ma ütlen ainult: “Ei ole või? Siis ei ole ju Annie nimekirja lisamine ka mingi probleem.” “Olgu,” lausub president ja kirjutab Annie nime pliiatsiga juurde. “Kas sa tahad avalduse tegemise ajal koos minuga siin üleval olla?” Raputan pead. “Nii ma arvasin. Kiirusta siis parem ja peida end rahva sekka. Ma alustan kohe.” Teen endale läbi rahvasumma Finnicki juurde teed. Sõnad on veel üks asi, mida 13. ringkonnas ei raisata. Coin palub pealtvaatajate tähelepanu ja ütleb, et ma andsin nõusoleku hakata pilapasknääriks tingimusel, et teistele võitjatele – Peetale, Johannale, Enobariale ja Annie’le – antakse täielikult armu, mis tahes moel nad ülestõusnute ettevõtmist ka ei kahjustaks. Pealtvaatajate hulgast kostab pahaseid hääli. Arvatavasti ei kahelnud keegi, et ma tahan pilapasknääriks hakata. Seega pahandab neid minupoolne vastutasu nõudmine – veel sellise vastutasu, mis võib võimalikud vaenlased karistuseta jätta. Seisan endale langevate vaenulike pilkude all ükskõikse näoga. President laseb rahutusel paar hetke kesta ja jätkab siis oma reipal 55
III na ljama ngud sisu 143x215.indd 55
18.2.2011 10:52:32
toonil. Ainult et nüüd tema suust kõlavad sõnad on ka minule uudiseks. “Kuid vastutasuks selle enneolematu soovi eest on reamees Everdeen lubanud end täielikult ettevõtmisele pühendada. Sellest järeldub, et mis tahes kõrvalekaldumist ülesandest, kas motiivides või tegudes, käsitletakse kokkuleppe rikkumisena. Puutumatus kaob ning meie võitjate saatuse määravad 13. ringkonna seadused. Nagu reamees Everdeenigi oma. Tänan teid.” Teisisõnu: kaldun teelt kõrvale ja me kõik oleme surnud.
56
III na ljama ngud sisu 143x215.indd 56
18.2.2011 10:52:32