Piirimaa

PIIRIMAA KRIMINAALROMAAN

Rootsi keelest tõlkinud Ene Mäe

Eesti Raamat Tallinn

Originaal: Arne Dahl UTMARKER Albert Bonniers Förlag

Kaas: Miroslav Sokcic Toimetanud Maarja Ojamaa

© Arne Dahl 2016 Published by agreement with Salomonsson Agency © Tõlge eesti keelde. Ene Mäe ja OÜ Eesti Raamat, 2017 ISBN 978-9949-596-35-5 ISBN 978-9949-596-36-2 (epub) www.eestiraamat.ee www.facebook.com/Eesti-Raamat Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

I osa 1 Haavalehed värisevad. Ta kuuleb seda, kuigi jookseb läbi rinnuni ulatuva aasarohu, nagu pole eales jooksnud. Enne seda kohta, kus aas avardub, muutub sahin eriti valjuks. Ta võtab hoo maha. Puud on ühtäkki nii pealetükkivad, et on tunne, nagu tahaks keegi mõnest teisest ajast sisse tungida. Aga siis ta komis­ tab ja sahin muutub taas vaiksemaks. Selleks ajaks, kui ta tasakaalu tagasi saab, on eespool lehviv kuldkollane juuksepahmakas kõrge rohu sisse peaaegu ära kadunud ja ta peab veelgi rohkem pingutama, et mitte maha jääda. On niisugune suvepäev, milletaolisi tuleb ette haruharva. Sulg­ kerged pilved lõikavad erksinisesse taevasse peeneid jooni, iga rohukõrs kiiskab isemoodi roheliselt. Nad on jooksnud kaugele, kõigepealt bussipeatuse juurest üha üksil­ dasemaks muutuvat teed mööda aasale ja nüüd vaevutajutava kauge veesillerduse poole. Ta mõistab, et nii kiiresti joostes on võimatu paadikuuri näha, aga teab, et see on seal, rannaäärsete puude varjus, rohekaspruun ja inetu ja imeline. Tema ees lehviv kuldkollane juuksepahmakas liigub nüüd aegla­ semalt. Ta teab juba ette, et hämmastub, kui see pöördub. Ta häm­ mastub ikka ja jälle, tal ei õnnestugi eales hämmastumast lakata. Ja just siis, kui nurgelise profiili esimesed piirjooned nähtavale ilmuvad, kuuleb ta seda jälle. Läheduses ei ole haabu. Ometi ei kuule ta äkitselt enam muud kui haavalehtede sahinat, millest saab sosin, millest saab laul. Kuskil on keegi, kes tahab temast midagi. Siis seisavad nad silm silma vastu. Tal jääb jälle hing kinni. 5

2 Pühapäev, 25. oktoober kell 10.14 Haavalehed värisesid ja kuigi taevas oli vihmast pime nagu keskaeg, tundus habisevate lehtede vahelt välja tungivat natuke liiga vali sahin. Berger raputas pead, tõrjus kõik ülearused aistingud eemale ja tõi pilgu vägisi puulatvadest alla. Tema selga toetav puitsein, nii pehkinud, et tundus lausa pude, muutus kohe jälle rõskeks. Ta heitis pilgu teistele varemetele, mis paistsid vaevu läbi tugevneva paduvihma. Iga hoone juures kükitasid kaks kolleegi, igaühel tilkuv kuulivest seljas, igaühel relv käes. Kõik vaatasid Bergeri poole. Ootasid märguannet. Ta pööras pead ja nägi pärani hirvesilmi. Mööda Deeri nägu voolas vesi, nagu oleks kogu tema pea üksainus nuttev silm. Kuus politseinikku varemete vahel paduvihma käes. Berger piilus nurga tagant välja. Väikest maja ei olnud näha. See oli paistnud, kui nad kõrvalteelt ligi hiilisid ja õues hargnesid. Aga enam ei paistnud. Vihm oli selle neelanud. Ta hingas sügavalt sisse, polnud midagi parata. Siis noogutus lähima vareme poole; kaks meest sukeldusid küürutades rajusse. Uus noogutus teisele poole; järgnesid veel kaks meest, kadusid nagu sogase supi sisse. Seejärel läks Berger ise, selja taga nuuksumist meenutav hingamine. Maja polnud veel näha. Üksteise järel hakkasid vihma seest paistma jooksvad kolleegid, neli küürakil kogu, kes olid iseäralikult tõsised, kuigi ta nägi ainult nende selgi. Laudhaaval ilmus hämust nähtavale maja. Tumepunane, valgete nurkadega, mustad rullkardinad, mitte ühtegi elumärki. Ja järeleandmatu vihm. Nüüd on ligi. Kõik on ligi. Võib-olla on koguni lõpp ligi. Berger teadis, et ta ei või niimoodi mõelda. Käesolev hetk on kõik. Siin ja praegu. Mitte mingi muu koht, mitte mingi muu aeg. Nad kogunesid kollakaks tõmbunud ja kooruva värviga verandale viiva trepi juurde. Kaks vihmaveetoru sülitasid kaskaadidena nende jalgadele vett. Kõik oli läbi ligunenud. 6

Pilgud pöördusid jälle temale. Ta luges nad üle. Neli, ja selja taga Deeri hingamine. Berger viipas ta enda ette ja vaatas kümnesse silma. Seejärel noogutas. Kaks meest keerasid trepi poole, lühema helerohelised silmad põlesid adrenaliinist, pikemal oli käes taraan. Berger hoidis neid tagasi. Sosistas meeldetuletuse: „Arvestage, et seal võib olla lõks.” Vihmast oli äkitselt saanud nende liitlane. Selle põrin katuse­ kividel summutas trepist üles minejate sammud. Taraan tõusis, mitu relva vinnastati ühel ja samal hetkel. Alles siis, kui uks sisse löödi, tungis vihmapõrinast läbi teine heli. Murduva puidu tuhm raksatus. Avanes suur pimedus. Heleroheliste silmadega mees lipsas pimedusse, hoides relva üleval. Möödus paar sekundit. See aeg tundus hulga pikem. Berger kuulis läbi põrina oma hingamist, kummaliselt aeglast. Aeg venis. Tormimürast lõikus läbi üks häälitsus. Algul tundus, et see ei ole inimhääl. Siis sai sellest pigem hämmastust kui valu väljendav häälitsus. Surmahirmu puhas noot. Heleroheliste silmadega kiirreageerija tuli pimedusest välja. Ta oli näost kriitvalge. Tema teenistusrelv kolksatas verandale. Alles siis, kui ta külili vajus, muutus häälitsus karjeks. See ei kõlanud nüüdki inimhääle moodi. Veri segunes veranda restpõrandal veega, kui kaks kolleegi mehe eemale lohistasid. Tema õlavartest turritasid välja kaks noatera. Berger kuulis omaenda oiet, sellest kostvat valu, see valu ei tohtinud aga kinnituda, ei tohtinud takistada. Ta heitis kiire pilgu pimedasse majja ja tõmbas pea tagasi uksepiida varju. Ta pööras end ümber. Deer kükitas akna all maas, relv laskevalmis, taskulamp käes, pruunid silmad klaasselged. „Lõks,” sosistas Deer. „Jälle liiga hilja,” ütles Berger valjusti ja astus majja. Mehhanism oli esiku seina küljes. See oli välja visanud mingid noad. Teatud kõrgusele, teatud suunas. Deer näitas valgust vasakule, paokil ukse poole. Küllap vist elutuba. Verandalt kostev kisa väljendas nüüd valu, mitte enam puhast hämmastunud surmahirmu. Selles oli midagi paradoksaalselt lootus­rikast. Niimoodi karjus mees, kes aimas, et jääb siiski ellu. 7

Berger võttis taskulambi välja, aga enne kui ta selle põlema pani, viipas ta sellega paremal asuva trepi poole, andes märku kahele kiirreageerijale, kes neile järgnesid. Ta vehkis lambiga, et varjata selle värisemist. Kolleegid suundusid trepist üles, valguselaigud põikasid korraks trepikoja lakke ja siis läks taas pimedaks. Berger vaatas Deeri poole ja noogutas. Nad pöördusid koos vasakul asuva paokil ukse poole. Uksepraost paistis pilkane pimedus. Nad võtsid peeglid välja, varrega tahavaatepeeglid, ja uurisid nendega seesmist uksepiita. Mingeid lõkse ei paistnud. Berger lipsas esimesena pimedusse, Deer kohe tema järel, nad katsid teine­ teist. Hämaras valguses ilmus nähtavale lage ja kõle elutuba, väike steriilne magamistuba, niisama puhas köök. Seal ei olnud mitte mingit lõhna. Köök kustutas viimase lootuse. Nii puhas. Ja nii tühi. Nad pöördusid esikusse tagasi ja kaks politseinikku tulid samal ajal trepist alla. Esimene raputas ainult pead. Esik oli nüüd valgem. Vigastatud mees ei karjunud enam, vaid oigas. Restpõrandal lebasid kaks pikka kitsast pidemeta noatera. Vihm oli neilt ja kogu verandalt vere maha pesnud. Nii puhas. Berger tõstis pilgu. Kaugemal suundus kiirabiauto suure hooletusse jäetud õue värava poole, kus seisid juba kaks plinkivate vilkuritega politseibussi ja nende kõrval mitmesuguste meedia­ firmade autod. Piirdelintide taha hakkas kogunema uudistajaid. Ja vihm oli kõigest uduvihm. Bergeri pilk langes verandatrepile – selle kõrgus oli siiski peaaegu kaks meetrit – ja ta astus uuesti esikusse. Ütles: „Siin on kelder.” „Oled kindel?” küsis Deer. „Keldriust ei ole.” „Ei ole jah,” kostis Berger. „Otsi luuki. Kindad kätte.” Nad panid kilekindad kätte, läksid lahku, tõmbasid rull­kardinad üles. Valgus imbus sisse läbi veenirede filtri. Berger tõmbas voodi seinast eemale, lükkas kummuti kõrvale. Ei midagi. Ta kuulis teistest ruumidest mööbeldamist ja lõpuks köögist Deeri summutatud häält: 8

„Tule siia.” Naine osutas külmiku kõrval laudpõrandale. Berger silmas veidi heledamat ruutu. Sama suurt kui külmik. Kahekesi hakkasid nad külmikut kõrvale lükkama, heleda ruudu peale tagasi. Tulid järelejäänud kiirreageerijad, nüüd kolmekesi. Panid käed külge. Lõpuks oli külmik taas oma õigel kohal. Külmiku kõrval, pliidi ja külmiku vahel olid põrandaluugi piirjooned, käepidet ei olnud. Berger silmitses ruutu. Kui see avaneb, muutub kõik. Algab tõeline laskumine pimedusse. Nad pidid luuki neljakesi mitmesuguste köögiriistadega kangutama. Viimaks andis see järele. Berger hoidis neid tagasi, kui luuk oli detsimeetri jagu avanenud. Ta valgustas ava servi, Deer sirutas avasse peegli ja liigutas seda koos lambivalgusega. Lõksu ei olnud. Nüüd tõmmati luuk lahti. Raginal. Alt tõusis tolmu. Vaikus. Peaasjalikult vaikus. Berger pani taskulambi põlema ja nägi aimamisi treppi. Hüppas sisse, relv ja lamp käes. Astehaaval laskumise ajal tungis pimedus jälle peale. Taskulamp pigem varjas kui paljastas. Killustatud maailm koosnes vaid ahistavatest keldriseintest ja madalatest paokil ustest, mille taga oli uus pimedus, teine pimedus ja ometi seesama. Teda jahmatas lõhn. Et see polnud see, mida ta kartis. Et selle äratundmine võttis nii kaua aega. Keldriruum oli oodatust suurem. Igasse suunda viisid uksed. Betoonseinad, ilmselgelt uuemad kui maja. Õhk oli paks. Sinna poleks enam midagi rohkemat mahtunud. Ja aknaid ei olnud, mitte kübetki muud valgust kui need viis valguse­sõõri, mis ei tahtnud kuidagi paigal püsida. Lõhn muutus tugevamaks. Lõhnade segu. Väljaheited. Uriin. Võib-olla veri. Aga mitte laip. Mitte laip. Berger vaatas teraselt oma kolleege. Pisikestesse ruumidesse hargnedes olid nad üsna näost ära. Berger seisis vasakpoolses ruumis ja näitas ümberringi valgust. Seal ei olnud midagi, absoluutselt mitte midagi. Ta püüdis mõelda arhitektuurile, joonisele. 9

„Tühi,” ütles Deer oma kahvatu näoga ühest uksest välja kiigates. „Aga see lõhn peab ju kuskilt tulema.” „Kelder on asümmeetriline,” sõnas Berger ja toetas käe vastu seina. „Üks ruum on veel. Kus?” Ta valgustas nende nägusid. Nurga all langev taskulambivalgus süvendas mõtlikke kurde. Ta hakkas liikuma ja teised tulid talle järele. „Hargnege parem laiali,” ütles ta ühe ukse lävelt. „Otsige vasakpoolse seina äärest. Teistsugust värvi, teistsugust pinda, mida iganes.” Ta naasis kõige tagumisse vasakpoolsesse ruumi. Ühtlast värvi betoon, silma ei torganud midagi. Berger virutas seina pihta kõva lühikese haagi. Lõi kilekinda lõhki ja nukid marraskile. „Vist leidsime,” kostis kusagilt Deeri hääl. Berger raputas kätt ja läks sinnapoole. Deer kükitas parempoolse ruumi paremas nurgas, üks politseinik näitas sinna võbisevat valgust. „On ju vahe?” sõnas Deer. Berger uuris seina. Sama värvi betoon, all nurgas poolemeetrisel ruudul võib-olla minimaalne värvierinevus. Sammud trepil. Tuli kolleeg kiirreageerimisrühmast, taraan käes. Berger hoidis teda tagasi. Laskis teist värvi kohta taskulampidega valgustada. Võttis mobiiltelefoni ja pildistas. Seejärel noogutas. Oli raske korralikult hoogu võtta, ruum oli liiga kitsas, liiga madal. Kuigi mehel õnnestus tööriista vaid väga mõõdukalt vibutada, läks must silinder kohe läbi. Berger kompas. Kipsplaat, muud ei midagi. Ta noogutas, veel paar vibutust taraaniga, ja seinas avanes ruudukujuline auk. Seejärel tabas taraan ainult rasket betooni. Ilma õigete tööriistadeta seda auku suuremaks ei saanud. Põrgusse viiv auk. Avasse pistetud peegel näitas ainult pimedust. Berger nägi, et Deer taipas, et see on tema ülesanne. Tema mahub kõige paremini läbi. Naine pööras pilgu Bergerile. Tema silmades oli hirm. „Vaata siis ette,” lausus Berger nii leebelt kui võimalik. Deer judises. Laskus siis põlvili, kummardus alla ja puges sisse, üllatavalt kerge vaevaga. 10

Aeg kulus. Rohkem aega, kui oleks pidanud kuluma. Bergerit tabas hirmusähvatus. Tunne, et Deer on kadunud, et ta saatis Deeri ilma vähimagi julgestuseta põrgusse. Sekundid tiksusid üle mõistuse aeglaselt. Siis tungis avast läbi ägamine, mahasurutud oie. Berger silmitses kiirreageerijaid. Nad olid kahvatud, üks püüdis palavikuliselt vasaku käe värinast jagu saada. Berger laskus põlvili, hingas sügavalt sisse ja puges auku. Võõras ruumis nägi ta Deeri, kellel olid mõlemad käed suu ees. Berger vaatas ruumi teise otsa. Põrandal ja seinal olid laigud, suured laigud. Lõhnast oli nüüd saanud hais. Ei, mitte üks hais. Mitu. Samal ajal kui teda ülemäära jõuliselt ruumi sisse lükati, hakkasid aistingud paika settima. Ta tõusis püsti, kergitas taskulampi ja läks lähemale. Deer seisis seina ääres. Kahe pehkinud puust tugiposti vahel oli see, mis tõmbas kogu tähelepanu endale justkui näitelava. Ühes servas oli betoonpõrandal laik, suur laik, selle kõrval kummuli ämber. Ja postide vahel seinal oli veel suurem laik, peaaegu sama värvi, aga ometi nii selgelt teistsugune. „Kuradi raisk,” ütles Deer. Berger silmitses põrandalt seinale ulatuvat laiku. Küllalt palju, et selle lõhna tunda oleks. Ka nüüd, kui väljaheiteämbri sisu oli põrandal laiali. Küllalt palju verd, et selle lõhna tunda oleks. Samas oli see veri täielikult kuivanud. Nad polnud mitte lihtsalt hiljaks jäänud. Nad olid väga palju hiljaks jäänud. Ta uuris seinu, kõiki seinu. Need oleksid temast justkui midagi tahtnud. Justkui karjunud. Deer tuli tema juurde. Nad embasid teineteist, rutakalt, põgusalt. Häbeneda võisid nad hiljem. „Me peame jätma selle võimalikult puutumata,” ütles Berger. „Mine sina ees.” Ta nägi, kuidas naise jalad kadusid. Astus paar sammu ava poole. Peatus, heitis ülevaatliku pilgu. Läks tagasi tugipostide juurde, laskis taskulambi valgusel mööda neid alla ronida. Leidis vasakpoolselt sälgud ja parempoolselt umbes samasugused, kolmel 11

kõrgusel. Vaatas alla, põrandale. Parempoolse posti taga oli midagi, kergelt kinni kiilutud. Pisitilluke ese. Berger kummardus ja kangutas selle lahti. See oli hammasratas, väga väike hammasratas. Ta silmitses seda. Siis pani ta selle peaaegu sama väiksesse kilekotti, vajutas koti kinni ja pistis taskusse. Ta võttis mobiiltelefoni välja ning pildistas tugiposte erinevate nurkade alt. Pööras end kuivanud vereloigu poole. Pildistas ka seda. Valgustas taskulambiga seina, mille vereloik oli ära määrinud. Tegi sellest mitu pilti, ka nendest kohtadest, kus verd ei olnud. Kõik käis nii kähku, et teda ei jõutud isegi hõigata. Ta oli seal, sirutas käed läbi ava, laskis end välja tõmmata. Nad tulid trepist alla, pääsesid üksteise järel välja tuimastava valguse kätte. Nad astusid verandale, vihm oli lakanud. Berger ja Deer seisid väga lähestikku. Hingasid vabalt. Seal seisid kliinilise varustusega kriminalistid ja tammusid kärsitusest. Nende ülekaaluline juht Robin oli teel trepist üles, teist ülemust, Allanit, õnneks ei olnud. Vigastatud kolleeg oli kadunud, kiirabiauto niisamuti. Plinkivate vilkuritega politseibussid seisid endiselt paigal, kaamerate ja mikrofonidega ajakirjanikud surusid end vastu piirdeid, pealtvaatajate hulk oli tunduvalt suurenenud. Sellal kui kriminalistid põrgulikku majja sisenesid, heitis Berger pilgu rahvasummale. Samal hetkel valdas teda põgus imelik tunne. Ta tõmbas vasakust käest kilekinda, tõstis mobiili ja tegi pildi, veel paar pilti, aga tunne oli juba kadunud. Ta vaatas oma vana Rolexit. See tundus randmel harjumatu, sest ta vahetas igal pühapäeval käekella. Osutid tiksusid aeglaselt edasi ja ta justkui nägi, kuidas väike peen mehhanism iga sekundi tühjusest esile klõpsas. Siis pöördus ta Deeri poole. Esmalt tundus, et too vaatab tema kella, aga siis taipas Berger, et Deeri pilk on suunatud allapoole, et naine silmitseb tema käsi, paremat kattis ikka veel – vähemalt osaliselt – kilekinnas. „Sa oled verine,” ütles Deer. „Ei ole,” kostis Berger ja kiskus kinda käest. Ta tegi grimassi. Deer naeratas põgusalt ja pööras pilgu mehe näole. Ta silmitses Bergerit teraselt. Liiga teraselt. „Mis on?” küsis mees ärritatult. 12

„„Jälle”?” lausus Deer. Berger kuulis jutumärke. „Mis jälle?” küsis ta sellegipoolest. „Kui me majja sisse läksime, ütlesid sa, et on liiga hilja. Jälle.” „Ah soo?” „Ellen on ju meie esimene juhtum?” Berger naeratas. Ta tajus, et naeratab. Surmariigi verandal tundus see kohatu. „Mul on hea meel, et sa ütled on,” sõnas ta. „Ellen ei ole surnud,” kostis Deer. Aga tema pilk oli järeleandmatu. „„Jälle”?” kordas Berger ohates. „Jah?” ärgitas Deer. „Ma mõtlesin seda vist eksistentsiaalsemalt,” ütles Berger õlgu kehitades. „Liiga hilja on minu vapikiri.” Vihm oli järele jäänud.

3 Pühapäev, 25. oktoober kell 19.23 „Lõks?” Kriminaalkomissar Allan Gudmundsson oli ilmselt otsustanud etendada noomituse paroodiat. See näitemäng ajas Bergeril südame pahaks. „Jaa,” vastas ta ilmsüütult, „seda jõledat mehhanismi tuleb vist lõksuks nimetada.” „Ma ei küsinud ju seda, nagu sa väga hästi aru saad.” „Mida sa siis küsisid?” „Miks, pagana päralt, sa hoiatasid kiirreageerijaid just nimelt lõksu eest.” „Kasu polnud sellest küll tuhkagi ...” „See ei puutu asjasse. Miks?” „See kurinahk ei ole ju endast ainsatki jälge maha jätnud. Ta on nutikas, muud midagi. Piisavalt nutikas ja ohtlik, et oma mahajäetud põrguauku lõks üles seada.” 13

„Aadress oli ju jälg, kurat võtaks,” röögatas Allan. „See maja.” Berger hoidis keelel pakitsevaid sõnu tagasi. Ta vaatas aknast välja. Sügisvihm oli tagasi tulnud, õhtu hakkas kätte jõudma. Suurem osa rühmast oli juba politseimajast lahkunud. Deer oli veel kohal, Berger nägi tema nägu, mida valgustas arvuti, läbi kahe vihmaviirulise akna, mis paiknesid teineteise suhtes üheksakümne­ kraadise nurga all. Aknaid lahutas paduvihma tordilõik. „Ei, Sam,” käratas Allan ootamatult sõjakalt. „Nüüd sa valetad mulle.” Berger adus äkki, et võiks selsamal hetkel magama jääda. Panna lihtsalt silmad kinni ja lasta Allani kraaksumisel end unne äiutada. Oli vist parem sellest hoiduda. „Valetan?” kordas ta, põhiliselt oma eemalviibimise maskeerimiseks. „Senikaua, kui tegu oli mahavaikimisega, võisin sellele läbi sõrmede vaadata,” lausus Allan tunduvalt leebemalt; oli ilmne, et ta valmistus crescendo’ks. „Aga see, et sa oled hakanud oma ülemusele otse näkku valetama, näitab, et sa oled tõstnud oma vandenõuteooria uuele ja ohtlikule tasemele.” „Sinust sai liiga vara bürokraat, Allan.” „Sa tegutsed omapead ja püüad seda varjata, valetades oma ülemusele. Kas sa arvad, et võid igavesti samas vaimus jätkata?” „Mida ma oleksin pidanud teisiti tegema?” küsis Berger õlgu kehitades. „Mitte minema sellele aadressile? Mitte hoiatama kiirreageerijaid võimaliku lõksu eest?” „Küsimus on rohkem selles, mida sa edaspidi veel korda saadad.” „Võtan sarimõrvari kinni?” Allani hoolikalt ülesehitatud crescendo sumbus pikka väljahingamisse, mis ületas kuhjaga ohke piirid ja andis tunnistust nii vana mehe kohta tohutust kopsumahust. Ilmselt ei olnud ta kogu elu jooksul ühtegi sigaretti suitsetanud. Allan lausus rõhutatud aeglusega: „Mõrvarit ju ei ole, Sam, äärmisel juhul on ehk inimröövija. Igal aastal kaob Rootsis kaheksasada inimest, rõhuv enamus neist täiesti vabatahtlikult. Niisiis rohkem kui kaks inimest päevas. Sa ei 14

saa paari niisugust vabatahtlikku kadunut teiste seast välja noppida ja väita, et nad on langenud sarimõrvari ohvriks, keda keegi teine ei näe. Meie riigis ei ole mingeid kuradi sarimõrvareid. Mujal kui korrumpeerunud prokuröride ja üliagarate võmmide ajudes. Ja üliagarad võmmid on veel hullemad kui korrumpeerunud prokurörid.” „Ah et mõrvarit ei ole?” lausus Berger rõhutatult. „Ohvrit ei ole, Sam.” „Sina ei käinud seal keldris, Allan. Ma kinnitan sulle, et ohver on olemas.” „Ma nägin pilte. Ja rääkisin kohtuarstiga. Veri on erineval määral hüübinud, mitmel korral. Ja verd paistab olevat palju rohkem, kui tegelikult on. Kõige rohkem kolm detsiliitrit. Sellest inimene ei sure.” Berger vahtis Allani selja taga olevat seina. See oli täiesti tühi. Seejärel ta ütles: „Võib-olla polnud Ellen surnud, kui ta teise kohta viidi, võibolla pole ta praegugi surnud. Aga ta sureb.” Hapnik külmub temperatuuril miinus kakssada kaheksateist Celsiuse kraadi. Kuna õhu ülejäänud koostisosade lämmastiku ja argooni külmumistemperatuur on kõrgem, külmub õhk siis, kui hapnik külmub. Niisiis pidi Stockholmi politseimajas kriminaalkomissar Allan Gudmundssoni kabinetis olema kakssada kaheksa­ teist miinuskraadi, olgugi väga põgusalt, sest tol hetkel lahutas neid kahte politseinikku igatahes külmunud õhu kamakas. Viimaks ütles Allan: „Veregrupp B negatiivne. Peaaegu kõige haruldasem veregrupp Rootsis. Kaks protsenti elanikkonnast. Üks neist on Ellen Savinger. Aga see ei olnud ainus veri, mida me leidsime.” Külmunud õhutükk hõljus endiselt nende vahel. Berger vaikis. „Seal oli ka A positiivset verd, mis ajas kriminaliste segadusse,” jätkas Allan. „Ega see äkki ei ole sinu veregrupp, Sam? Seda verd oli väljaspool kongi seinte peal ja kongi põrandal. Oli ka naha­ osakesi.” Allani pilk liikus mööda Bergeri paremat käsivart allapoole. Kirjutuslaua serv varjas käelabasid. Allan vangutas pead ja jätkas: 15

„Me ootame mõlema vere DNA-analüüse, aga praktikas ei ole meil neid vaja. Mitte kumbagi.” „Ta on viieteistaastane,” ütles Berger ja püüdis mitte häält tõsta. „Ta on viieteistaastane ja istunud kolm nädalat seal. Mingis kuradi pimedas ja haisvas keldrikongis kakaämbri kõrval, ainsaks seltsiliseks aeg-ajalt välja ilmuv hull. Ta on kaotanud hulga verd. Kas tõesti ainult minule tundub, et tegu on saatanaga? Ja too saatan ei ole sugugi algaja, see raisk on seda ennegi teinud. Ilmselt palju kordi.” „See ei ole argument, Sam. Tõendid on argument.” „Tõendid ei kuku ise sülle,” ütles Berger. „Tõendeid kogutakse sel moel, et ei ignoreerita kaudseid tõendeid, uuritakse tõendamata jälgi, usaldatakse kõhutunnet, usutakse kogemusi. Lõpuks saavad kaudsetest tõenditest otsesed. Allan, kurat, kas me peame lihtsalt istuma ja tõendeid ootama, kas selline ongi sinu ettekujutus politseitööst?” „Miks teil jooniseid ei olnud?” „Mida?” „Sa ei teadnud, et majas on kelder. Kuidas nii juhtus?” „Info tuli väga äkki, tead ju isegi. Ma palusin sul kiiruga mõned kiirreageerijad kokku ajada. Me ei võinud lasta Ellenil ühtki liigset minutit seal istuda.” „Mõtle, kui ta olekski seal istunud,” ütles Allan. „Jooniste abil oleksite võinud lõhkelaenguga otse keldrisse tungida. Siis oleksite võib-olla suutnud ta päästa. Kui tema ja kurjategija oleksid viibinud seal ja kõik oleks toimunud samamoodi, nagu täna toimus, oleksite ta pigem surma saatnud. Oma aegluse ja saamatusega. Oma kuramuse amatöörlikkusega.” Berger silmitses Allanit. Esimest korda oli tal tunne, et ülemusel on õigus, mõnes mõttes. See häiris teda. Allanil oleks raudselt olnud õigus – kui need eeldused oleksid paika pidanud. Siis oleks see olnud amatöörlik. „See mees kutsus meid külla,” pomises ta viimaks. „Mis jutt see nüüd on?” ohkas Allan. „Vaata seda pilti nüüd tagantjärele. Ootamatud uued ütlused tunnistajalt, kolm nädalat hiljem. Üks aadress Märsta külje all, metsa ääres, kus keegi oli vilksamisi näinud noort tüdrukut ühe 16

poissmehe pool, keda keegi ei tunne. Meie, pühapäeval valves olijad, pidime kiiresti tegutsema. Paljud funktsioonid olid rivist väljas, sest oli pühapäev. Näiteks ei suutnud Märsta vald – hoolimata minu taganttorkimisest – leida hoone jooniseid. Esimene asi, mida me sinna jõudes kohtame, on mehhanism – nojaa, lõks –, mis on palju peenem, kui sa arvata oskad. Eks ole, Allan?” „Noaterad õlavartesse. Ma oskan sellest nii mõndagi arvata.” „Kaks seika. Esiteks. See on mõeldud politseile, otseselt kuulivestiga politseinikele, oluline on sihtida vestist mööda. Teiseks. Aga mitte pea kõrgusele. Mitte tapmiseks, vaid mõnitamiseks. Et karmid kiirreageerijad oleks pikali maas ja vähkreks surmahirmus. Ja kõik on väga täpselt välja timmitud. Meie mees on perfektsionist.” „Sa vist ei ole küsinudki, kuidas Ekmanil läheb.” „Ekmanil?” pahvatas Berger. „Kiirreageerijal, kes need noad käsivartesse sai.” „Kuidas tal läheb?” „Ei tea. Räägi edasi.” „See lõks on lehv paki küljes. Pakk on mitmekihiline, mitme paberi sees. Pakk pakis. Pärast pakipaela peame läbima esimese kihi, salaluugi köögi põrandas. Minema alla, sinna kuramuse keldri­labürinti. Seal on veel üks pakk, mille peame lahti tegema, seinast läbi tungima. Alles siis, kui oleme lehvi lahti harutanud ja avanud kaks teineteise sees olevat pakki, laseb ta meid oma pühamusse.” „Ma mõistan, mida sa öelda tahad,” sõnas Allan. „Aga see on tagantjärele avanev pilt. Siis sa seda ju ei teadnud. Sul oleksid pidanud olema joonised, et võimalikult tõhusalt rünnata.” „Ma aimasin, et see on pakk,” ütles Berger. „Muidugi. Üliinimesest võmm Sam Berger. Miks sel juhul nii kole kiire oli?” „Sest oli mikroskoopiline võimalus, et häire on õige. Et me saame tõepoolest Elleni päästa ja röövija kinni võtta.” Kriminaalkomissar Allan Gudmundsson tõusis oma minimaal­ selt kaunistatud ülemusekabinetis püsti ja ütles: „Järjekindel mõtlemine ei ole sinu tugev külg, Sam, aga ma lasen sul seekord pääseda. Ja ma ei saa sulle mõtteid ja arvamusi 17

ette dikteerida. Aga ma saan anda sulle selged korraldused selle juhtumi uurimise suuna osas. Suund on selline, et veidi rohkem kui kahe nädala eest rööviti Stockholmis Östermalmil põhikooli vanema astme koolimaja juurest Ellen Savinger. See on kõik. Sina ja su suur rühm ei ole kaugemale jõudnud. Ei ole leidnud ainsatki asjalikku juhtlõnga.” „Mis on ilmne märk sellest, et see pole tal esimene kord, Allan.” „Aga selle kohta pole isegi mitte kaudseid tõendeid, Sam. Ainult umbropsu oletused, mida sul on rangelt keelatud oma rühmaga jagada. See keeld on tänasest alates veelgi kategoorilisem. Tänu tänasele niinimetatud operatsioonile. Kui sa korraldusi ja keelde eirad, siis saad kinga.” „Ma eeldan, et sa teed nalja.” „Kas ma olen naljamehe nägu?” Pilgud haakusid teineteise külge. Jäid pidama. Klintš. Kui Allan tegi nalja, siis läks tal korda seda väga hästi varjata. Viimaks pööras ta pilgu Bergerilt, ohkas sügavalt ja vangutas pead. Ta küsis: „Mis on sinu järgmine samm?” „Arutan juhtumi Deeriga läbi niipea kui võimalik, me peame uuesti otsast peale hakkama.” „Sa ei või täiskasvanud ja võrdväärset kolleegi „kallikeseks” kutsuda, see on jabur, Sam. Kuluaarides on juba kuulda nurinat seksismi üle.” „Tema nimi on Desiré Rosenkvist,” ütles Berger. „Võmmi nimi ei saa ometi olla Desiré Rosenkvist. Deer on Desiré lühike variant ja kirjutatakse kahe e-ga. Deer nagu hirv või metskits. Tal on ju hirvesilmad.” „Ahah, nii palju siis seksismi tagasitõmbamisest,” ütles Allan ja viskas ta kabinetist välja. Berger tabas end naeratamast, kui sammus mööda hämarat koridori ja keeras ära samba juurest, mis andis mõista, et sealt algas avatud kontor. Sinna oligi jäänud ainult Deer. Naine tõstis pilgu ja vaatas Bergerile otsa. „Said sõimata?” küsis ta. „Kõvasti,” kinnitas Berger. „Näiteks kästi mul lõpetada sinu Deeriks kutsumine.” „Ta võiks ka minu arvamust küsida.” 18

„Sest kaalul on ju sinu heaolu.” Naer. Nõrk, rohkemat polnud vaja. „Kuula,” ütles Deer veidi aja pärast ja tegi arvutis klõpsu. Arvuti ütles selle peale üpris ägeda naisehäälega: „Ma olen muideks täitsa kindel, ma nägin just präägu seda, teate küll, seda tüdrukut, läbi akna ... No ma ei ole ju päris kindel, et see oli tema, aga tal oli kaelas see, ma ei tea, roosa nahkpael selle viltuse kreeka ristiga, ma ei tea, kas see on õigeusklike oma, aga ta on ju loomulik blondiin, tal ei saa kreeka juuri olla.” Deer peatas sõnadevalingu ja küsis: „Mida see „roosa” siin tähendab?” Berger kehitas õlgu ja ütles: „See otsustas asja. Selle peale me liikvele läksimegi.” „Jaa,” lausus Deer mõtlikult. „See polnud ju kreeka rist, vaid vene oma, aga õigeusklike oma küll, nii et seda võis ta meediast näha. Aga mitte seda, et nahkpael oli roosa, seda me neile ei öelnud. Kui lähedal peab inimene seisma, et näha, et kellelgi on kaelas roosa pael?” „See naine ei seisnud mitte kuskil,” ütles Berger. „Sest mingit naist pole olemas.” Deer silmitses teda viivu ja pani siis helifaili uuesti käima: „Ah jaa, aadress, jajah. No see viimane maja metsa ääres, varemete kõrval, mulle ei tule präägu meelde, mis tänav see on, aga see mees, kes seal elab, on igavene mats, teda pole kunagi näha, ja kui on, siis põikab kõrvale. Vaat tema oleks küll võimeline ...” Deer katkestas ettemängimise ja sõnas: „Pärast tuleb tänava nimi talle muidugi meelde ja ta ütleb meile täpse aadressi. Kriminalistide hinnangul tehti kelder tühjaks vähemalt kaks ööpäeva tagasi, arvatavasti veel varem. Niisiis ei saanud see tänahommikune tunnistaja Ellenit just präägu läbi akna näha. Tunnistaja väidab, et elab samas piirkonnas, ja selles naabermajas, mille aadressi ta ütles, elab tõesti keegi Lina Vikström. Lina Vikströmi ei saanud me kätte, sest ta viibib Kagu-Aasias. Ilma mobiiltelefonita eneseotsingureisil. Väga joogalik.” „No näed,” ütles Berger. „See on midagi uut.” „See, et ta nimetas ennast tolleks kättesaamatuks Lina Vikströmiks, näitab kohalike olude head tundmist.” 19

„Ja üht-teist veel.” „Põhiküsimus on aga mitmeharuline,” ütles Deer. „Kas tal on naissoost kaasosaline? Kas tunnistaja hääl on hoopis röövija enda hääl, mis on häälemoonutajast läbi lastud? Või ongi meie röövija naisterahvas?” „Helieksperdid ei ole midagi öelnud?” „Veel mitte. Aga kui on kasutatud häälemoonutajat, siis on tänapäeval teatud võimalused algset häält taastada.” „Ma kahjuks eriti ei looda,” ütles Berger. „Kui eksperdid saavadki algse hääle kätte, on ka see võltsing. Ühel või teisel moel. Ta jätab jälgi ainult siis, kui tahab jälgi jätta. Kui see täidab mingit funktsiooni.” „Nii et ühtki naisterahvast ei ole asjasse segatud?” „Mina pakun, et ei ole. Ta tegutseb üksi.” „Aga see ei ole tal esimene kord? Sa jõudsid jälle liiga hilja kohale?” Berger hammustas keelde. Ta suunas Deeri laualambi kõrval paikneva valge tahvli poole. Seal oli kogu juhtum üles tähendatud. Nii palju, kui seda oli. Kolm nädalat ja mitte ühtegi asjalikku juhtlõnga, selle koha pealt oli Allanil õigus. See-eest hulganisti tupikuid. Ainult sellepärast, et keelduti ajalooliselt mõtlemast. Berger lasi valgusvihul rännata üle märkmelipikute, fotode, tšekkide, dokumentide, joonistuste ja noolte virvarri. Kõik oli käsitsi tehtud, vanamoodsalt, ilma igasuguse elektroonikata. Viimaks peatus laualambi tuhm valgusvihk kahel pliiatsijoonistusel. Berger laskis lambi lahti, läks tahvli juurde ja võttis joonistused magnetite alt ära. Ta pani need Deeri klaviatuurile ja üheskoos silmitsesid nad kaht stiliseeritud mehenägu. Deer osutas parempoolsele fantoompildile ja sõnas: „See on meil olnud esimesest päevast saadik. Kaubikuga mees, keda nähti enne Ellen Savingeri koolipäeva lõppu Östermalmil koolimaja juures. Kaks teineteisest sõltumatut tunnistajat kinnitasid üksmeelselt selle rekonstruktsiooni sarnasust. Ja nüüd on veel see uus pilt, Märsta naabri ütluste järgi, tema on siiamaani ainus, kes seda „metsa ääres elavat matsi” üldse näinud on.” „Ja mida sa nendest järeldad?” küsis Berger. 20

„Kui see on üks ja sama mees, siis puuduvad tal igasugused isikupärased näojooned. See on lihtsalt neljakümneaastase valge mehe standardpilt. Teisest küljest annab see meile vähemalt vanuse ja etnilise päritolu. Ja peab ütlema, et see vastab ootustele.” „Veel midagi?” „Ei midagi,” ütles Deer pead raputades. „Kas ta näeb algaja moodi välja?” „Selle kohta on vist küll võimatu midagi öelda.” „Kui see on õige isik, siis pole see tal esimene kord, ja ka sina näed seda, Deer, nagu ma aru saan. See on talle näkku kirjutatud.” „Sa puistad nagu varrukast sedasorti raudseid tõendeid, mis Allanile väga meeldivad. Räägi nüüd, mida sa oled enda teada hoidnud, juhtides samal ajal hoopis teistsugust juurdlust.” Ja hirvepilk. Berger teadis väga hästi, et see ei olnud nõrkuse märk, vaid üks Deeri tõhusamaid vahendeid. „Allan keelas selle otsesõnu ära,” ütles ta. „Ja midagi niisugust ei ole, mis oleks meie juurdluse suunast kõrvale kaldunud.” „Mis ajast sa Allani keeldudest hoolid?” „Sellest ajast, kui ta ähvardas mulle kinga anda.” Nad vahetasid hämaruses kiire pilgu. Deer tegi grimassi, Berger suunas laualambi uue politseijoonistuse poole. „Erik Johansson?” lausus Berger ja põrnitses pilti. „Rootsi levinuim nimi?” „Jah, see nimi oli Märsta maja üürilepingus kirjas,” vastas Deer. „Üürimist vahendanud maakler üürnikuga ei kohtunud. Maja kuulub Argentinas elavatele välisrootslastele.” „Maakler ...” ütles Berger. „Kuidas ta seda seletab, et ta üürnikuga ei kohtunud?” „Nad suhtlesid meili teel. Maakler väidab, et on selle meili­ vahetuse ära kustutanud. See võibki tõsi olla, kurjategija on üürinud maja üle kahe aasta ja nii vanad meilid kipuvad ikka kaotsi minema. Kuigi ma aiman, et maakler kustutas võimalikud tõendid sihilikult ära. Nimelt võrdles Samir algset kuulutust makstud üürisummadega. Vahe on kolm tuhat. Ilmselt maksis meie kurikael kolm tonni juurde, et ei peaks oma nägu näitama. Vahendusfirma 21

võttis lisaraha silmagi pilgutamata endale, enne kui raha Argentinasse edasi kandis.” „Kas see meiliaadress võib meid edasi aidata?” „Samir võttis selle põhjalikult ette,” ütles Deer. „Ja laskis vist põhja.” Berger põrnitses „Erik Johanssoni” pilti ja ütles: „Lase veel korra seda salvestust.” Deer lasi. Nad kuulasid keskendunult „Lina Vikströmi” energilist häält. Kui see läbi sai, ütles Berger: „Minu meelest on kõige huvitavam dramatiseering.” „Ma mõistan, mida sa sellega öelda tahad.” „Kui kõneleja on Erik Johansson ise – ja ma olen päris kindel, et tal ei ole kaasosalisi –, siis oleks ju vabalt piisanud lihtsast telefoni­ kõnest. Tal poleks olnud vaja nii püüdlikult näidelda.” „Mida see tähendab?” „Ma ei tea,” ütles Berger ja laksas käega vastu joonistust. „Igatahes mitte midagi head.” „Drama queen?” „Paremal juhul. Halvemal juhul mängib ta kogu aeg rolle, erinevaid rolle, ja teeb seda hästi. Jutuka white-trash-naabrina on ta nii veenev, et see ei saa olla tema esimene näitlejatöö.” „Nüüd ajasid sa ühiskonnaklassid segi,” naeris Deer. „See naine on ju Kagu-Aasias joogareisil. Aga sul on muidugi õigus, kogu töölisklass käibki Kagu-Aasias joogareisidel.” „Njah,” ühmas Berger. „Lina Vikström elab eriprojekti järgi ehitatud kolmekorruselises villas ja pärast lahkuminekut abikaasast, kes on ülemarst, võttis ta sellest ravimifirmast, mida ta juhib, puhkuse.” „Aa,” lausus Deer. „Aa,” kinnitas Berger. „Eesmärgiks ei ole realism. Meie kurikael on loonud omaenda Lina Vikströmi, tal on sügavalt savi, kes see naine tegelikult on. Ta ise on jumal. Tema otsustab, kes Lina Vikström on. Tegelikkus ei puutu asjasse. Ta teeb selle niimoodi ümber, nagu talle sobib.” „Ja kuidas muudab see meie pilti sellest, mis Ellen Salingeriga toimub?” „Ainult nii palju, et see mees lubab endale mida tahes.” 22

„Mitte just meie tavapärane räpane pedofiil ...” Berger viivitas ja vaatas Deeri. „Ma ei usu, et ta on pedofiil,” ütles ta. Deer vaikis ja silmitses teda. Pruunid silmad puurisid läbi hämaruse. „No nii,” ütles ta viimaks. „Nüüd võttis sinu salajane juurdlus meie juurdlusest erineva kursi.” Berger vaatas talle silma. „Mul ei ole mingit salajast juurdlust,” ütles ta. „Sa ei usu ju meie juurdlusse,” pahvatas Deer. „Me oleme kogu aeg lähtunud eeldusest, et selline näru, kes istub põhikooli juures ja ootab võimalust üht last ära röövida, on pedofiilinäru.” „Kuni see eeldus meid eksiteele ei viinud, polnud vahet. Nüüd ei ole ma selles enam kindel.” „Mis siis muutunud on?” „See mees on ju pretsioosne.” Deer oli tagasihoidlik ja lojaalne; just seda Berger tema puhul hindaski. Aga see pilk, mille ta nüüd raju poole pööras, polnud ei tagasihoidlik ega lojaalne. „Ma olen tavaline võmm,” ütles ta vihmajumalatele. „Mul ei ole mingit muud haridust peale politseikooli. Mu töölistest vanemad, kes uskusid sotsiaaldemokraatide kombel helgesse tulevikku, panid mulle selle õnnetu kõrgklassinime Desiré Rosenkvist. Aga ma olen oma suguvõsas esimene, kes on pärast gümnaasiumi edasi õppima läinud, ja mul on tulnud hullult vaeva näha, et kriminaalinspektoriks saada. Kas sina, üliinimesest võmm Sam Berger, seletaksid mulle, mis tähendab pretsioosne?” Berger vaatas tema veeviirulist peegelpilti ja sõnas: „Kas sul on mingi salajane otsekontakt Allaniga?” „Mis jutt see on?” Berger vahetas järsult teemat. „See mees on pretsioosne, ebaloomulik, eputav, ülepakkuv. Ta pakib oma kingituse politseile ilusasse pakendisse. Ta tahab kiitust, tahab, et me teda imetleksime. Ma möönan, et niisugust käitumist tuleb ette ka pedofiilide võrgustikes, aga seal on tegu hermeetiliselt suletud seltskonnaga. Ületatakse üha uusi, üha kuratlikumaid piire ja tahetakse seda omasugustele näidata, saada 23

vastukaja, kiitust, imetlust. Aga jumala eest, ma pole kunagi kuulnud pedofiilist, kes tahaks kiidelda oma pahategudega avalikkuse ees, veel vähem politsei ees. Väljaspool seda kinnist seltskonda valitseb häbi.” Deer pööras end aeglaselt tagasi tema poole. Nägu ei olnud enam viiruline. „Ja pealegi viisteist,” ütles ta. „Ellen oli kadumise ajal viieteistkümne aasta ja ühe kuu vanune. Siis ei ole see lapse seksuaalne ahistamine – pedofiilia –, kui just ei ole tegu sugulasega. Ja Savingerite suguseltsi oleme ju läbi kamminud. Vähemalt nii palju oleme teinud.” „Me võime ju lugeda seda alternatiivseks hüpoteesiks. Et võib leiduda teisigi motiive peale kahe eeldatava: lunaraha ja pedofiilia.” „Võib-olla küll,” nõustus Deer. Kui Berger hakkas kõrvallaualt oma asju kokku korjama, helises Deeri telefon. Too ei öelnud suurt midagi ja kõne sai kahekümne sekundiga läbi. „Kriminalistid on maja ülevaatamise lõpetanud,” tegi ta kokku­ võtte. „Ei mingeid sõrmejälgi, ei mingit DNA-d, välja arvatud need kaks verejälge. Vastikult puhas, nagu Robin ütles.” „Puhtaks küüritud,” noogutas Berger ja jätkas: „Kas sa ei peaks praegu kodus pere juures olema?” „Johnny ja Lykke on vanaemaga kinos. Mina sain vabastuse. Kas teeme ühe õlle?” „Kõlab väga ahvatlevalt,” ütles Berger. „Aga mul mõlgub meeles paar tööülesannet.” „Minule, muidugi mõista,” lausus Deer leebelt muiates. „Samal ajal kui üliinimesest võmm Sam Berger läheb järjekordsele kohtingule mõne kahtlase netituttavaga.” Berger turtsatas. Ta ei teadnud isegi, kas see oli naer. „Neid on olnud üks. Üksainus. Esimene kobav samm. Ja kahtlane oli see tõesti.” „Mida see madame X teha tahtiski?” „Sa tahad mind sundida seda valjusti välja ütlema.” „Millegipärast tundub see iga kord üha naljakam, kui sa seda ütled.” 24

Berger hoidis naeratust tagasi, vangutas pead ja tõmbas seljakoti luku paksude kaustade ümber kinni. Pööras siis pilgu Deerile ja tema silmades ei olnud naeratuse varjugi. „Sina jõudsid sinna keldrikongi esimesena. Kui palju sinu hinnangul seal verd oli?” Deeri naeratus tuhmus. „Väga palju,” ütles ta. „Ma ütlesin seal majas, et ma usun, et Ellen on elus. Aga võib-olla ma ainult üritasin sind lohutada, meid mõlemaid lohutada.” „Sinu vaistlik hinnang oleks siis milline?” „Ma ei tea. Kaks liitrit?” „Kohtuarsti esialgsel hinnangul mitte üle kolme detsiliitri. Sinu esimene ülesanne on kodune ülesanne. Mis mõtet oleks manustada Ellen Savingerile verd vedeldavaid aineid?” Deer noogutas kulmu kortsutades. „Ja minu teine ülesanne?” „Selle võid täita kohe, arvuti abil. Millises haiglas Ekman on?” „Ekman?” „Hea oleks teada ka eesnime.”

4 Pühapäev, 25. oktoober kell 21.54 Berger läks terve tee Södersjukhusetist jalgsi läbi vihma. See oli kummaliselt kosutav, justkui oleks jalutuskäik kogu kõntsa minema uhtunud. Sügisöö pime julmus võistles Södermalmi mahedalt valgustatud leebusega ja kusagil nendevahelises pingeväljas toimus puhastus. Astudes viimaseid samme üle Bondegatani harja ning pöörates Ploggatanile, oli tal lausa tunne, nagu oleks ta saanud võimaluse uuesti puhtalt lehelt alustada. Tavaliselt, kui ta lifti vaarus ja laskis ennast neli korrust kõrgemale tõsta, ei olnud tal sugugi sellist tunnet. Viimasel ajal mitte. Üle kahe aasta. Kas seda saigi üldse viimaseks ajaks nimetada? Välisuks teatas nagu ikka, et korteris elutsevad „Lindström ja Berger”. Silt oli vahetamata mitte tegutsemishalvatuse tõttu, vaid 25