loppmang

J . M . I l v e s

LÕPPMÄNG

P

I

I

R

I

L

I

N

N

2

P RO L O O G

4

Aega on viis sekundit. Kui ma ei kuuletu, siis suren.

Keskendun, et käsi oleks kindel, aga see ei taha eriti õnnestuda. Mul on peos süstal, aga selles pole ravim. Läbipaistev vedelik on midagi sootuks muud.

Aeg venib. Lasen käe allapoole. Nõelaots puudutab juba küünraõndla veatult siledat nahka ja selle all sinetavat veresoont.

Ette hoiatamata vallutavad aastatetagused mälupildid mu meeled: Janina beebipaki loomapildi-sipukates; Janina söötmistoolis, spagetijupike laubale kleepunud; Janina, mina ja sünnipäevaks saadud jalgratas keset ööd meie korrusmaja parklas – ta ei olnud nõus enne lõpetama, kui õppis ilma abiratasteta tasakaalu hoidma. Tollal ajas tüdruku kangekaelsus närvi, aga nüüd on see mälestus kullast kallim.

Ja lõpuks pilt eelmisest kevadest: rabavalt kaunis Janina abiturientide ballil. Peokavas oli valss isaga. Tantsisin ja närveldasin – lugesin samme ja püüdsin mitte Janina uhkel kleidil tallata, mu oma igivana ülikondki tundus pitsitavat. Sõnulseletamatu uhkus valdas mind alles hiljem, siis, kui naasin oma kohale spordisaali tribüünil. Uskusin, et suudan meeleliigutust osavalt varjata, aga Pauliina kallistas ja pistis mulle pabertaskurätiku pihku.

Mu töö on põhjustanud perele palju muret ja vaeva, kuid mitte iialgi midagi niisugust. Varem oli pere ohvriks toomine allegooriline väljend, nüüd on see täht-tähelt tõsi.

Tunnen müksu kuklas. Aeg on läbi.

Töö on koju kaasa tulnud.

Ma pean oma lapse mürgitama.

5

6

1

„Vägev!” hüüatan ja naeratan sama laialt kui opiaate manustanud Irvik Kass. See pole raske, sest olen peolauas istudes ära joonud vähemalt oma osa šampanjast. „See on meie kõigi poolt,” ütleb Pauliina.

Istun laua otsas ja proovin oma tänulikkusest nõretava pilguga jõuda kõigini, kes mu ümber seisavad: Pauliina, Janina, Lena, Katja, Niko, Taina – viimase kui ühe sugulase ja kolleegini. „Tuhat tänu, te olete parimad!”

Siis on järg naeratuste ja ülistuskõnede käes, visatakse kulunud nalju. Püüan kõigest väest teha sõnaosava päevakangelase nägu, aga mu jõuvarud kahanevad kiiresti. Suunurkadel on naeratamisest valus, pea käib ringi, õhk hakkab otsa saama.

Tund tunni järel tähelepanu keskpunktis olla on mulle liig. Šampanjast hoolimata voogab minust üle paanikalaine. Haaran hirmuga lusika ja kühveldan taldrikult tüki torti suhu. See läheb otse hingetorru. Köhin nii, et silmad märjad. Kui jälle rääkida saan, ühman nii humoorikalt, kui vähegi suudan: „Laiali minna, siin pole midagi vaadata. Vana mees lämbub tordi kätte.”

Pauliina, mu armas naine ja kaitseingel, tajub mu hääles ehedat meeleheidet ja kamandab külalised kohvi ja konjakit juurde valama.

Kui õnnitlejate ring mu ümber lõpuks hajub, kaalun peopesal suuremapoolset õunalogoga karpi. Tegelikult poleks mul mobiili 7

vaja olnud. Uue operatsioonisüsteemi õppimine ajab juba praegu hirmu peale.

Teisalt oleks võinud ka hullemini minna. Vahel tehakse viiekümneseks saajale mõni naljakink: jalutuskepp, luup, kilo vuntsivaha ja tätoveerimissalongi kinkekaart. Mind selline nuhtlus siiski ei tabanud.

Kisun kaitsekile lahti ja jään mõtlema, kuidas karp lahti saada. Pakendi disain on nii kompaktne ja viimistletud, et ma ei leia sellelt ühtki pragu. Lugemisprillid on ka kadunud, jälle. Need võivad olla autos, keldris või külmkapis – sealt leidis Pauliina need viimati, ja tal on selle kohta ka ütlemist olnud.

Otsustan karpi raputada, võib-olla loksutaks see liitekohad lahti.

Janina istub mu kõrvale. „Õnne-õnne, paps,” sõnab ta ja jääb mu pusserdamist silmitsema. Silmanurgast näen, et ta filmib mind oma telefoniga. Mul pole hetkel tuju poseerida. Lõpuks ta küsib: „Mida sa enda arvates teed?” „Proovin oma kingitust lahti teha.”

Katja, Janina parim sõber, istub teisele poole mind. Z-generatsiooni digidiivad hakkavad mulle ühiselt rääkima, kuidas uude nutitelefoni õigesti suhtuda. See ei ole mis tahes Nokia jubin, mis visatakse karbist lauale ja kasutama hakatakse. Pakendi avamine on kuuldavasti rituaal, õunahõimu liikmeks saamise kombetalitus. „YouTube’is on tuhandeid videoid unboxing’ust,” lausub Janina. „Need on pakendi nautlemisest.”

Katja lisab: „Videoid saavad need ka vaadata, kellel endal sellise värgi jaoks raha pole.”

Vaatan tüdrukuid jahmunult. „Unboxing?”

Janina haarab laualt oma telefoni ja näitab mulle üht. Nohikust itipoiss avab videos oma telefonipakendit, hääl vaimustusest 8

värisemas. Ta lõikab kilet terava noaga, küüntega rebimine ei tuleks tal mõttessegi. Kileribad keerab ta kõrvale nii õrnalt, nagu oleksid need lilleõie kroonlehed. Video jätkub, toon ei muutu. Poiss avab aeglaselt karbi ja tõstab sealt juhendi ning muud tarvikud ükshaaval lauale, iga eset eksalteeritult kommenteerides. „Aitab küll,” sõnan. Haaran karbi ja raputan seda nagu tühjavõitu ketšupipudelit. „Sa lähened asjale valesti,” ruttab Janina õpetama. „Sa pead kõigepealt karpi nuusutama ja igast nurgast imetlema. See on kõige kallim mudel, seda tuleb osata hinnata.” „Karbi avamine on nagu Jaapani teetseremoonia,” toetab teda Katja. „Kõigepealt tuleb imetleda anumat, millest pärastpoole teed jooma hakatakse.”

Hakkan enesevalitsust kaotama. „Olete te, tüdrukud, kuulnud konsumerismist ja sellest, mida see planeediga teeb?” „Rahu-rahu,” manitseb Janina. „Teame muidugi. Aga inimene saab ainult üks kord elus viiskümmend aastat vanaks.” „Just, sa oled poolel teel sajani,” ütleb Katja. „See on väärikas iga. Naudi seda.”

Ma ei ole kindel, ega nad minu üle nalja tee. Tänapäeva noored valdavad irooniat liigagi hästi. Lükkan karbi enda ette lauale. „Avage ise. Nautige nii palju, kui jaksate.”

Tüdrukud teevad pakendi vaimustusest õhates lahti. Ilmselt nad liialdavad, et mulle närvidele käia. Võtan külmalt ega hakka neile hedonistliku tarbimise ohtude teemal jutlust pidama. „Vaata laadijat,” ütleb Katja. „Stiilipuhas,” vastab Janina. „Aga adapter?” „Elegantne. Ja siin on kõrvaklapid.” „Ahh.” 9

„Ohh.” Ja samas vaimus edasi. Lõpuks on telefon laual ja tüdrukud aitavad mul selle sisse lülitada. Janina laadib telefoni sellised äpid, milleta tema sõnul hakkama ei saa. Ta saadab mulle prooviks videosõnumi, milles näen iseennast pakendit tulemusteta lahti kraapimas, miljon kortsu otsaesisel. Mu nahk näeb välja nagu harmoonika lõõts. Meenutan aasta-aastalt üha enam sisalikku, mitte inimest, kael on sama kortsus kui kalkunil.

Telefon on meeletult suur. Seda on mõttetu proovida teksataskusse suruda, ilmselt tuleb mul osta selle kaasas kandmiseks käekott. Suurema osa ajast peab mul ka väike töömobiil kaasas olema.

Mul tuleb uus tehnoloogia kasutusse võtta. „Kuidas sellega helistatakse?” küsin.

Tüdrukud vahivad mind nagu hullumeelset. „Kes see siis enam helistab,” ütleb Janina. „See on selleks, et pilte ja klippe saata,” toetab teda Katja.

Nüüd proovivad nad küll mulle tünga teha. Olen selles peaaegu kindel. Teisest küljest aga – kui korralikult järele mõelda, pole ma näinud Janinat telefoniga rääkimas juba pikemat aega.

Meie peresisene kommunikatsioon on peaaegu märkamatult läinud üle tekstisõnumitele. „Kui on mingi väga kiire asi,” seletab Janina, „siis võid saata häälsõnumi.”

Tüdrukud soovivad mulle veel kord õnne. Siis kõnnivad nad köögist minema ja jätavad mu segadusse maha. Kaua aega tagasi kiideldi ühe telefonioperaatori reklaamis, et tänu mobiilile saavad soomlased üksteisega rohkem rääkida. Nad ei teadnud asjast midagi.

Vaatan lõikelaua suurust telefoni ja igatsen taga eelmist aastatuhandet. Paljud asjad olid siis selgemad, või vähemalt tundusid olevat. Aeg ei olnud nii piiratud ressurss kui tänapäeval, 10

inimesi ei olnud võimalik igal hetkel kätte saada. Tööaeg muutus vabaks ajaks, kui astusin keskkriminaalpolitsei ruumidest välja.

Vähemalt enamjaolt.

Köök on kahtlustäratavalt tühi.

Pauliina kindlasti sosistas külalistele, et mind tuleb hetkeks rahule jätta. Vaevalt see meie uutes sõprades enam hämmastust tekitab. Neil on olnud terve aasta aega minu asotsiaalsusega harjuda.

Esimene aasta Lappeenrantas on möödunud ehmatavalt kiiresti ja nii see peabki olema, kui inimene on jõudnud keskikka.

Pärast aastatuhandevahetust ei tundu aastanumbrid enam õiged: need on tähtsusetud, kiiresti vahetuvad arvuread, millega ei jõua harjudagi, kui juba tuleb vahetada uue vastu. Vanasti mahtus kaheteistkümne kuu sisse palju, need ei kihutanud mööda nagu kiirendusega video. Aasta oli päris, mitte mõttetu number.

Kolisime Pauliinaga kokku 1994. aasta kevadel, armastus lõõmas nagu leegitsev naftaväli. Suvel käisime olematu eelarvega Norra-reisil. Sõitsime sinna mu vanemate vana Volkswageni pakiautoga ja magasime selle põrandal poroloonmadratsitel. Ööd olid külmad, aga see ei lugenud. Mahtusime ühte magamiskotti. Mäletan, et kusagil Narviki lähedal istusin kivil ja vaatasin, kuidas Pauliina lilli korjas. Tundus, et aeg peatus, ka nüüd näen vaimusilmas Pauliina õnnelikku naeratust, kui ta mind vaatama pöördus. See pilt on nagu stoppkaader, ma võin sellelt lugeda kokku kortsud Pauliina pluusil või tedretäpid tema ninal. Loodan seda pilti mäletada ka siis, kui istun vanadekodu kiiktoolis. Ja ega sama aasta sügiski märkamatult mööda libisenud. Mäletan, kuidas tegime oma Kannelmäe üürikorterist pikki ja rahulikke jalutuskäike keskparki. Nädalalõppudel võtsime söögipoolise kaasa ja sõitsime bussiga Nuuksio rahvusparki. Küpsetasime lõkke peal vorsti ja imetlesime sügise värve.

11

Ma saan aru küll, et ajaga pole midagi juhtunud. Aatomkell tiksub nagu varemgi.

Küsimus on minus, minu paratamatus vananemises. Minu eas toimub harva midagi uut ja vapustavat – nagu näiteks jalgu alt niitev armumine –, mis aja kulgu peataks. Päevad libisevad sõrmede vahelt, jätmata endast maha mälestusi. Ja ega digitaalne, aasta-aastalt kiirenev elurütm asja paremaks tee. Ma kardan, et Janina põlvkonnal pole võimalustki kogeda maailma sama rahulikus tempos, nagu mina ja Pauliina seda saime teha.

Noorel inimesel peaks olema tunne, et aeg on lõputu ja võimalused lahti, et tee viib silmapiiri taha. Muidugi on see pettekujutelm, aga sellegipoolest on see tunne ilus ja tähtis.

Kiiretele aegadele vaatamata oli see aasta hea. Kolimine oli õige otsus. Helsingis oleksin mõne kuuga läbi põlenud. Pööris sai alguse Pauliina vähidiagnoosist. Teadmine, et tegu on ajukasvajaga, muutis mu paanikahood hullemaks – ma ei olnud tööl võimeline tegelema masenduse ja surmaga, sest need tundusid kohal olevat ka kodus. Ma ei saanud nende eest enam põgeneda. Iga hommik oli eelmisest raskem, iga tööl ette tulnud õudus puges otse naha alla. Sellises olekus ei suutnud ma pakkuda Pauliinale ja Janinale tuge, mida ma oleksin pidanud. See oli mu elu kõige külmsüngem aeg. Sain jalad alla alles pärast Pauliina operatsiooni, siis, kui paranemine ja kolimise ettevalmistused korralikult hoo sisse said.

Mis kolimist puudutab, siis hindasin valesti ainult üht: töö mõttes ei olnudki Lappeenranta nii rahumeelne linn, nagu ma ette olin kujutanud, mitte sinnapoolegi. Inimese pimedam pool on siingi olemas. See on nagu vari, mille eest pole mõtet ära joosta.

Praegu aga suudan ma seda taluda, sest mul on olemas kaitsekilp lootusetuse vastu – rahulik pereelu.

Vahel ei suuda ma oma õnne uskuda. Taas leitud tasakaal tundub liiga hea, et tõsi olla, erinevus varasemaga on nii suur.

12

Viletsatel päevadel – tavaliselt pärast tööasjade tõttu halvasti magatud ööd – leian end internetis, otsimas Pauliina haiguse prognoose, ja lehitsemas postiga tulnud epikriise. Otsekui tahaksin leida midagi hirmutavat ja muretsema panevat – midagi, mille sees saaksin õnnetuna püherdada. Just nagu tahaksin hävitada kõik, lükata end kaevupõhja tagasi. Mõnikord muutub see mures püherdamine sundmõtteks. Ja niisugustel hetkedel olen teinud asju, mille üle ma uhke ei ole. „Kas läks kergemaks?” küsib Pauliina ukselt. Ta silmitseb mind teraselt ja küsib siis, millest ma mõtlen. Ma näen tema arvates tõsine välja. „Reflekteerin oma elu,” vastan. „See on juubilarile ju lubatud.” „Loomulikult. Tule inimeste hulka, kui sellega valmis saad.

Külalistel pole häda midagi, tegin just kalvadose lahti.”

Pauliina keerab minekule. Olin tõre, seda ma ei tahtnud. „Ära mine,” palun teda.

Pauliina seisatab. Tõusen ja lähen tema juurde. „Ma armastan sind,” õhkan tundeliselt.

Ja samas tunnen igatsust ka Janina järele. „Meil on imeline tütar,” sõnan. „Kutsume ta siia, ütleme talle seda. Teeme salajase perehetke.” „Ei saa. Tüdrukud läksid linna.” „Ma saadan talle häälsõnumi,” leian äkki lahenduse. „Teenin korralikud punktid, olen hipsterisa.”

Toon telefoni ja hakkan sõrmega ekraani toksima. Saan õige äpi ilma lugemisprillideta lahti, aga heli salvestamine on keerulisem. Tekst ja ikoonid on marruajavalt pisikesed.

Pauliina seisab mu kõrval. Tema auks tuleb öelda, et ta ei naera mu üle kõva häälega. „Las ma aitan.” „Küll ma hakkama saan.”

13

Ta ei suuda näppe telefonist eemal hoida. „Vali vastuvõtjaks Janina. Vajuta sinna.”

Lükkan käe eemale. „Kõtt!”

Köhatan kurgu puhtaks, lülitan salvestamise sisse ja lausun võimalikult muretult, vilunud sotsiaalmeediahundi toonil: „Hei, Janina. Isa ja ema siin. Tahtsime ainult öelda, et me armastame sind väga. Sa oled meile õudselt tähtis.”

Toksin enesekindlalt ekraani ja saadan sõnumi teele. „Nii. Mis sa nüüd ütled?” „Said hästi hakkama.” „Su mees pole mingi Metuusala. Viiskümmend on uus nelikümmend.” „Paistab küll.”

Telefon vibreerib ja laseb kuuldavale kileda kiunatuse.

Võpatan, kuid õnneks püsib see latakas mul siiski peos. Ekraanil on rida naer-läbi-pisarate-emotikone ja tekst „äge video, paps”.

Möödub hetk, siis saan aru, et saatsin talle eesmise kaameraga tehtud video, millel toksin ekraani, ise oma kortsulist, altpoolt ja halva rakursiga filmitud nägu grimassitades. Silmad on kissis, keeleots paistab huulte vahelt – see on märk äärmisest keskendumisest. Vaatepilt ajab südame pahaks. Janina riputab video kindlasti netti, niisugusele kiusatusele ei suuda ta vastu panna.

Osa inimestest hakkab kindlasti varsti lahkuma, nii et mul on viimane aeg asuda peremehekohuseid täitma. „Oled valmis?” küsib Pauliina.

Vaatan talle otsa ja tunnistan üles, et parema meelega jääksin temaga kahekesi kööki.

14