Pihlakas ok

Robert Piir

Pihlakas UUS.indd 1

Pihlakas

16.04.2010 15:56:30

Pihlakas UUS.indd 2

16.04.2010 15:56:33

Robert PIIR

Pihlakas

Pihlakas UUS.indd 3

16.04.2010 15:56:33

Keeletoimetaja: Luule Treufeld

Kujundus ja küljendus: OÜ PiktoGraaf Kaas: Jaan Tammsaar Fotod: Sandra Urvak ja autori erakogu.

ISBN 978-9949-438-99-0

© Robert Piir ja kirjastus Argo, 2010.

Kõik õigused kaitstud.

Kirjastus Argo www.argokirjastus.ee Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

Pihlakas UUS.indd 4

16.04.2010 15:56:33

PIHLAKAS

•

Sisukord Saateks 9 Sissejuhatus 11 I. Pihlakas rahvausundis 13 II. Pihlakas kui tarbepuu 17 III. Pihlakas kui ilupuu 19 IV. Pihlakaviljad 21 V. Pihlaka teised kasutusalad 23 VI. Pihlaka perekonna süstemaatika ja iseloomustus 25 1. Alamperekond. Päris- ehk liitlehised pihlakad 27 Sekts. Cormus 27 Aedpihlakas 27 Sekts. Aucuparia 30 1.1. Euroopa rühm 30 Harilik pihlakas 30 1.2. Aasia rühm 32 Siberi pihlakas 32 Amuuri pihlakas 34 Leedrilehine pihlakas 35 Sahhalini pihlakas 36 Ruske ehk roostepunane pihlakas 38 Hilispihlakas 39 Wilfordi pihlakas 40 Sale pihlakas 41 Kahevärviline pihlakas 41 Pohuašani pihlakas 43 Koehne pihlakas 44 Pratti pihlakas 45 Hubei pihlakas 45 Vilmorini pihlakas 46 Sargenti pihlakas 47 Esserteau’ pihlakas 47 Kašmiiri pihlakas 48 Tjanšani pihlakas 48

Pihlakas UUS.indd 5

16.04.2010 15:56:33

• PIHLAKAS

1.3. Ameerika rühm 49 Ameerika pihlakas 49 Kaljupihlakas 50 Kaunis pihlakas 50 Kaskaadide pihlakas 51 Sitka pihlakas 51 2. Alamperekond. Lihtlehised pihlakad (Hahnia) 51 2.1. Sekts. Aria 53 Päris- ehk valge- ehk harilik tuhkpihlakas 53 Austria tuhkpihlakas 54 Kreeka tuhkpihlakas 54 Norra tuhkpihlakas 55 Inglise tuhkpihlakas 55 Bristoli tuhkpihlakas 56 Arrani tuhkpihlakas 56 Pajulehine tuhkpihlakas 56 2.2. Sekts. Lobatae 57 Pooppuu 57 Mougeot´ pihlakas 58 Turkestani pihlakas 59 2.3. Sekts. Micromeles 60 Lepalehine pihlakas 61 Jaapani pihlakas 62 2.4. Sekts. Torminaria 63 Vahtralehine pihlakas 63 2.5. Sekts. Chamaemespilus 64 Kääbuspihlakas 64 3. Pihlakate hübriidid 65 3.1. Samasse sektsiooni kuuluvate liikide hübriidid 66 Virvapihlakas 66 Arnoldi pihlakas 66 3.2. Eri sektsioonidesse kuuluvate liikide hübriidid 67 3.2.1. Tuhkpihlakate ja pärispihlakate hübriidid 67

Pihlakas UUS.indd 6

16.04.2010 15:56:33

PIHLAKAS

•

Soome pihlakas 67 Teodori pihlakas 69 Tüüringi pihlakas 69 3.2.2. Tuhkpihlakate ja vahtralehise pihlaka hübriidid 70 Laialehine pihlakas 70 3.2.3. Tuhkpihlakate ja kääbuspihlaka hübriidid 71 Hosti pihlakas 71 3.3. Kaughübriidid 72 3.3.1. Pihlaka ja aroonia hübriidid 73 3.3.2. Pihlaka ja toompihlaka hübriidid 74 3.3.3. Pihlaka ja pirnipuu hübriidid 74 3.3.4. Pihlaka ja õunapuu hübriidid 76 3.3.5. Pihlaka ja viirpuu hübriidid 76 (viirpihlakad) 3.3.6. Pihlaka ja tuhkpuu hübriidid 77 3.3.7. Pihlaka ja astelpihlaka hübriidid 77 VII. Tähtsamate pihlakaliikide variatsioonid,

vormid ja sordid 78 1. Hariliku pihlaka variatsioonid ja vormid 78 1.1. Hariliku pihlaka pomoloogilised sordid 79 1.2. Hariliku pihlaka dekoratiivvormid 81 2. Pooppuu dekoratiivvormid 83 3. Pajulehise tuhkpihlaka dekoratiivvormid 84 4. Päris- ehk valge- ehk tuhkpihlaka dekoratiivvormid 84 5. Soome pihlaka dekoratiivvormid 85 6. Teisi pihlaka dekoratiivvorme ja sorte 85 VIII. Pihlakate kasvunõuded 90 1. Pihlakate kasvu iseloomustus ja -nõuded 90 2. Istikute kasvatamine 91 3. Viljade keemiline koostis 94 4. Pihlakaviljade kasutamine 96 Kokkuvõtteks 99 Kasutatud kirjandus 102

Pihlakas UUS.indd 7

16.04.2010 15:56:33

Pihlakas UUS.indd 8

16.04.2010 15:56:33

PIHLAKAS

•

Saateks Olen tegelnud viljapuude ja marjapõõsaste kasvatamisega nüüd juba üle 50 aasta. Eriti südamelähedased on mulle just vähelevinud viljapuu- ja marjakultuurid. Nendest esimeste seas aga mitmesugused pihlakaliigid ja -vormid, mille kasutusvõimalused vilja- ja dekoratiivpuuna tunduvad lausa ammendamatud. Pihlakatelt laieneski minu huvi teistele võimalikele uutele kultuuridele. Ajapikku kogunenud teadmisi ja kogemusi nende kõikide kasvatamise ja kasutamise kohta olen nüüdseks jõudu mööda jaganud asjahuvilistele nii trükisõnas kui ka arvukate ettekannete näol.

Käesolev raamat on pühendatud ainult perekond pihlaka (Sorbus) sügavamale tundmaõppimisele. Selles soovin näidata eesti lugejale pihlaka perekonna suurt liigirikkust ja mitmekesisust ning asjahuvilistele võimalusi selle rikkuse kasutamiseks nii haljastustöödel kui ka puuviljanduses. On ju enamik pihlakaliike erinevalt teistest viljapuudest olnud meil ikka talvekindlad ja ka viljakad. Seega on suurema osa nende headest omadustest loodus meile ise kätte näidanud ning minu ülesandeks on olnud see rikkus terahaaval kokku korjata ja liita tervikuks. Raamat iseloomustab lühidalt erinevaid pihlakaliike, nende vorme ja sorte ning annab mõningaid juhiseid nende kasutamiseks eeskätt haljastamisel.

Silmas peetakse kodumaiste liikide kõrval nii neid liike ja vorme, mis meil juba kasvavad kui ka neid, mis võiksid meile veel tulevikus huvi pakkuda. Raamat pole niivõrd tõsiteaduslik kuivõrd populaarteaduslik, kuigi esituslaadis on ka veidi teaduslikkust, mis peaks rahuldama pisut nõudlikumat huvilist. Näiteks leidub eestikeelse lugeja jaoks materjali, mida esitatakse esmakordselt. Siit võib abi leida ka aias juba kasvavale, kuid tundmatule liigile (vormile) õige nime leidmisel.

Pihlakas UUS.indd 9

16.04.2010 15:56:33

• PIHLAKAS

10

Loodan ärgitada ka noort lugejat pöörama tähelepanu esmapilgul nii tavalisele puule nagu seda on pihlakas.

Raamat ongi määratud laiale lugejaskonnale, nagu aednikud, puukoolide omanikud, metsakasvatajad, haljastajad, kollektsionäärid ja kõik loodusehuvilised.

Suur tänu dendroloog Aivar Saatmannile, kelle asjakohastest märkustest on suur abi olnud.

Robert Piir

Pihlakas UUS.indd 10

16.04.2010 15:56:33

PIHLAKAS

•

11

Sissejuhatus Uute viljapuukultuuride vastu tekkis teadlastel tõsisem huvi alles möödunud sajandi teisel poolel. Nii sattusid uurijate vaatevälja ka pihlakad ja nende mitmesugused vormid. Kunagi leidus pihlakat meie aedades vaid mõni üksik juhuslik eksemplar ja neidki kasutati peamiselt dekoratiivsel eesmärgil. Pihlakale kui võimalikule viljapuule juhtis esmakordselt suuremat tähelepanu vene aiandusteadlane ja sordiaretaja Ivan Mitšurin.

Tema aretas XX sajandi esimesel poolel ka esimesed pihlaka pomoloogilised sordid. Dekoratiivsorte tunti juba varem, alates XVI sajandist, kuid suurem osa määratleti siiski XIX sajandil looduslike vormidena.

Oma tekkeloolt on pihlaka perekond üsna noor puittaimede rühm. Loomulikult pole kõik perekonda kuuluvad liigid tekkinud üheaegselt. Osa perekonna alamrühmade liikidest on tekkeloolt vanemad, osa nooremad ning mõned on veel kaasajalgi alles formeerumisjärgus. Paratamatult tekib küsimus, et kus on siis kõikide pihlakaliikide kujunemise algkodumaa.

Ilmselt on nende algtekke paigaks olnud Ida- ja Lääne-Aasia ning Kaukaasia, sest selles piikonnas on pihlakas praegugi kõige liigirikkam. Seega siis Kaug-Ida, Jaapan, Hiina, Himaalaja, Afganistan, Kaukaasia ja Väike-Aasia on need piirkonnad, kust esimesed pihlakaliigid on alguse saanud ning levinud sealt hiljem põhja suunas. Uues asukohas on nad enamasti pannud aluse omakorda uute liikide või vormide tekkele. Oma leviku teel satuvad liigid paratamatult erinevatesse tingimustesse, mis kutsub neis esile muutusi ja uusi tunnuseid. Selline pidev kohastumine muutuvate tingimustega ning uute tunnuste ilmumine tekitab taimesüstemaatikutele ja introdutseerijatele alati probleeme, mis avaldub selgelt ka pihlakaliikide süsteemi paigutamisel.

Käesoleva raamatu kirjutamisel on suureks abiks olnud endise Polli Katsebaasi katseaedadesse kogutud pihlakaliikide

Pihlakas UUS.indd 11

16.04.2010 15:56:33

• PIHLAKAS

12

kollektsioon, mis küündis 25 taksonini, samuti botaanikaaedade kollektsioonid Eestis ja teistes Balti riikides, Venemaal ja Valgevenes. Kõikides nimetatud kohtades tekkisid möödunud sajandi 70-ndatel aastatel ka kultuurpihlakate kollektsioonid, kust hangiti vastastikku pookoksi. Meie kollektsiooni eesmärk oligi üksnes praktiline: uurida erinevaid pihlakavorme kui võimalikke uusi viljapuukultuure. Hangitud paljundusmaterjaliga kaasnes sageli ka erinevate pihlakaliikide pookoksi, mis pärast paljundamist panidki aluse liikide kollektsioonile.

Pollist viidi kultuurpihlaka pookoksi ja istikuid mujalegi Eesti eraaedadesse ja välismaale – Soome, Rootsi, Lätti ja Ameerika Ühendriikidesse. Polli Katsebaasi puukool oli ka esimene puukool Eestis, kus hakati kultuurpihlakaid suuremal hulgal paljundama. Enamik kultuurpihlaka sorte pärineb Venemaalt, eeskätt Mitšurinskist ja Moskva Peabotaanikaaiast. Peamiselt nendest paikadest on pärit ka meie pihlakaliigid. Aja jooksul kogunes nende kohta hulk tähelepanekuid ja kogemusi, mis nüüd on kokku võetud selles raamatus.

Kaasajal on aga vallutamas väärilist kohta pihlakate pomoloogilised sordid, sest nad on vähenõudlikud ja talvekindlamad just karmi kliimaga piirkondades.

Peale viljapuu on pihlakas võrratult populaarsem dekoratiivaianduses, pargimajanduses ja üldises maastikuhaljastuses.

Pihlakale kui ilupuule ongi seni pööratud lubamatult vähe tähelepanu, kuigi tema dekoratiivvormide hulk on pomoloogiliste sortidega võrreldes tunduvalt suurem. Tulevikus saab see osatähtsus erinevatel pihlakaliikidel ainult kasvada. Ka oli pihlakapuit minevikus rohkem hinnatud, kuigi praegu võib teatav ebapopulaarsus olla tingitud vaid pihlakapuidu nappusest.

Küll aga leiavad pihlaka õied ja viljad kasutamist nii rahvakui teaduslikus meditsiinis.

Pihlakas UUS.indd 12

16.04.2010 15:56:33

PIHLAKAS

•

13

Pihlakas rahvausundis I. Pihlakad olid populaarsed juba muinasajal.

Enamasti on see populaarsus olnud seotud mitmesuguste uskumuste ja müstikaga, mis päriselt pole kadunud veel tänapäevalgi.

Eriti ilmnes see Põhja-Euroopa rahvaste uskumustes, nende seas soomeugrilaste, seega ka meie esivanemate juures.

Nii on näiteks Soome rahvuseeposes järgmised read:

«Pühad on pihlakad õuessa, pühad tema oksadki, pühad lehed oksaila, marjad seda veelgi pühamad.»

«Kalevala», 23. värss.

Skandinaavia saagades oli pihlakas piksejumal Thori puu, kelle elu olevat pihlakas kord päästnud. Pihlaka viljakobaraid riputati õnnetoova märgina elamu ja ka teiste hoonete sissekäigu kohale. Inglismaal ümbritseti pihlakaokstega isegi põldusid. Samas ennustasid valge tuhkpihlaka tuules vilkuvad lehtede alaküljed lähenevat vihma, mistõttu nimetati valget pihlakat ka «ilmapuuks». Šotimaal kaitses pihlakas elumaja ja teisi hooneid pikselöögi ja tulekahju eest. Muistsed keldid kasutasid pihlakaoksa talismanina kaitseks pahade vaimude vastu. Neil oli laialt levinud usk, et nii nagu igal inimesel on oma nägu, nõnda ka puul. Pihlakainimene on armas, rõõmus ja tundlik. Tema sünniaeg langeb aastas tavaliselt kahele perioodile: 1.–10. aprill ja 4.–13. oktoober. Niisugune inimene ei talu pettust ja solvamist, kontakteerub ümbruskonnaga raskesti, annab palju armastuse nimel, kuid nõuab ka ise palju. Päevarežiimi järgi pidi pihlakainimene olema öökull, kes suvel ärkab hilja ja uinub alles poole öö paiku.

Pihlakas UUS.indd 13

16.04.2010 15:56:33