VÄIKE MERERÖÖVLIRAAMAT

VILLE Hytönen

& MIRA Mallius

MERE RÖÖVLI RAAMAT Enostone

Tuntud Soome kirjaniku Ville Hytöse, kelle „Eesliköhv köösliahv“ oli ka Finlandia Juniori lastekirjanduse auhinna nominentide hulgas, ning populaarse illustraatori Mira Malliuse „Väike mereröövliraamat“ jutustab viis vahvat ja sõbralikku lugu mitut sorti mereröövlitest.

Kõvade kaantega raamat sobib nii lastele iseseisvaks sirvimiseks kui õhtul ettelugemiseks. Hytöse mänguline keel ning Malliuse toredad ja leidlikud pildid moodustavad suurepäraselt kokkusobiva terviku.

Raamatus seiklevad nii lahke järveröövel Kukkelström, Krimmi kurjamid, röövlipealik Karl Rontsig ja tema papagoi, Hiiumaa laisad mereröövlid kui ka Rolf ja Relf Vihahabe oma mereröövlikopteriga.

Hoirassaa ja pudel sidrunimahla!

ISBN 978-952-5960-68-6

9 789525 960686

VILLE Pildid joonistanud & Hytönen Mira Mallius Tõlkinud Kadri Jaanits

MERE RÖÖVLI RAAMAT Enostone

SIIT LEIAD LOOD: 1.

Lahke järveröövel Kukkelström 2.

Krimmi kurjamid!

3.

Lugu röövlipealik Karl Rontsigist ja tema papagoidest 4.

Hiiumaa laisad mereröövlid 5.

Mereröövlikopter ja pudel sidrunimahla!

A

rmas lugeja!

Olen kirjutanud sulle kõigest, mida ma mereröövlitest tean – ja ma tean neist väga palju. Las ma tutvustan ennast: olen kalamees Ruuben Rebane, aga ise ma mereröövel ei ole. Sellegipoolest olen nende hulgustega mitukümmend aastat merd sõitnud, me oleme koos kala püüdnud ja lahingut löönud, ja ma olen kuulanud nende pööraseid lugusid lugematutes sadamakõrtsides ja mererandadel.

Nüüd olen ma juba vana mees ja millegipärast kimbutab mind teinekord merehaigus, nii mõtlesingi need lood teile edasi jutustada, et te näeksite, kui palju erinevaid mereröövleid maailmas on. Kõik mereröövlid ei ole üldsegi hirmuäratavad.

Kõik mereröövlid ei ole pahad. Kõigil mereröövlitel pole isegi peidetud aardeid. Olgu see teile õpetuseks ja teadmiseks eluteel!

Hiiumaa

LAHKE JÄRVERÖÖVEL KUKKELSTRÖM

E

las kord lahke ja pisut arglik järveröövel, keda kutsuti Kukkelströmiks. Kukkelström elas Värmlandis Rootsimaal ja seilas ainult sisevetel, sest merele minna ta ei julgenud. Seepärast rõhutas ta alati, et on just järveröövel ning et see on hoopis midagi muud kui metsikud ja pöörased mereröövlid. Ega ta tegelikult ei seilanud ka, kuivõrd seilamine tähendab purjetamist. Küll aga sõitis ta ringi puust aurulodjaga, mille kere oli väljastpoolt paksult üle tõrvatud. Mõnikord peatus ta Vänesborgis, mõnikord Karlstadis ja alati jõudsid kuuldused röövli saabumisest temast endast ette: „Kukkelström on kohe siin! Ärgake ruttu üles!

Kukkelström tuleb!”

Nüüd arvavad lugejad kindlasti, et inimesed kartsid Kukkelströmi väga ja püüdsid seepärast põgeneda. Aga ei! Nii see polnud! Inimestel hakkas kiire selle pärast, et Kukkelströmil oli alati kaasas hunnik kukleid ja need olid kohutavalt head kuklid. Kuklites oli rosinaid, isegi natuke mett ja safranit ja tillukesi datlitükke.

„Oh kui maitsvad kuklid,” ütles keegi konstaabel Puttonen Värmlandist, kui esimest korda Kukkelströmi kukleid proovis. „Kas sa küpsetasid need ise?” küsis Puttonen Kukkelströmilt. „Ise ikka, kes siis veel,” vastas Kukkelström politsei arestikambri trellide tagant. Ta oli ju lõpuks ikkagi röövel ja Puttonen politseinik. Nii oli Puttonen Kukkelströmi kohe, kui too Karlstadi jõudis, kinni võtnud ja nüüd jõid nad koos teed ja sõid kukleid. „Kuule, Puttonen, ma peaksin oma tuludeklaratsiooni posti panema. Kas ma olen juba küllalt kaua vangis istunud?” küsis lahke mereröövel Kukkelström. „No hea küll. Aga sa pead lubama, et ei röövi siin kedagi.” vastas konstaabel Puttonen. „See on ju niigi selge,” ütles Kukkelström ja jättis veel viimase kukli konstaabel Puttosele.

Siis avas Kukkelström kongi ukse ja astus kiiresti värske õhu kätte. „Vaadake! See on ju Kukkelström!” hüüdis kohe esimene laps, kes talle vastu tuli. „Hei, kuulge kõik, lahke järveröövel Kukkelström on siin!” Ja siis jooksid kõik Karlstadi pisikesed põngerjad järveröövel Kukkelströmi juurde ja mangusid kuklit. „Anna, anna, anna KUKLIT!” vingus üks väike põnn, kes rippus lahke mereröövli varruka küljes. „Praegu pole kukleid!” piiksatas Kukkelström pisut ehmunult. „Ma andsin viimase konstaabel Puttosele!”

„Anna, anna, anna KUKLIT!” kisasid lapsed, haarasid Kukkelströmi varvastest kinni ja hammustasid teda. „Ai-ai-ai-ai-ai!” karjus lahke mereröövel Kukkelström, rebis end lahti ja pistis liduma nii kiiresti kui jalad vähegi võtsid. Kukkelström jooksis üle aiamaade ja ronis üle tarade – pakku kukleid nõudva metsiku lastekarja eest. Ta hüppas üle küngaste ja puges prügikastide vahele peitu.

Siis ronis ta kuuse otsa, hüppas sealt veetorni ja ronis sealt ühe kõrge maja katusele, mille korstna taha ta jäi hinge tõmbama. „Siin sa siis oledki, Kukkelström,” ütles konstaabel Puttonen korstna varjus kükitavale mereröövlile.

„Ma nägin, kuidas sa lastekarja eest põgenesid. Kas sa röövisid neilt midagi?” uuris Puttonen. „Kas ma pean su uuesti trellide taha panema?” „Ei-ei-ei!” hingeldas Kukkelström. „Nemad tahavad mind röövida. Lapsed norivad kukleid, aga mina andsin viimase sulle!” „Või et andsid viimase mulle! Kas sa ei mõelnud siis sugugi vaeste lapsukeste peale, kes nüüd kukleid ei saa?“ riidles konstaabel Puttonen. „Mul ei jää muud üle, kui pean su säärase mõtlematuse pärast vahistama ja vangi panema.” „Oh häda! Ma pean täna tuludeklaratsiooni posti panema ja postkontor pannakse kinni juba kolme tunni pärast,” kurtis Kukkelström ja pistis uuesti putku.

Ta hüppas üle lillepeenarde pargis, jooksis läbi sisehoovide ja parkimismajade. „See ei ole järveröövli töö,” ähkis ta ja pühkis jooksu pealt higi. Lõpuks puges Kukkelström peitu ühte pagaritöökotta. „Etskae, see on ju lahke järveröövel Kukkelström,” märkas pagar Mehmet kohe tulijat. „Kas te tulite meie pagaritöökoda röövima? Küll on häda!” „No kuule, pagar Mehmet! Ma ei tulnud midagi röövima,” vastas Kukkelström. „Ma tulin ainult nende laste eest peitu. Nad arvavad, et mul on kukleid ega anna mulle nüüd enam asu!” Pagar Mehmet vajus korraks mõttesse. „Kas te ei mäleta oma kukliaaret?” küsis ta. „Missugust kukliaaret?” imestas järveröövel Kukkelström.

„Te jätsite ju eelmisel nädalal meie köögi suurde sügavkülmikusse terve aardekirstutäie kukleid,” teadis pagar rääkida. „Tõsi või? Noh, see aitab mind hädast välja,” rõõmustas Kukkelström, aga hoidis end ikka veel varju ja piilus aknast lapsi. „Tulge vaadake ise, aulik järveröövel Kukkelström,” ütles pagar Mehmet ja avas tohutu sügavkülmiku. Ja ennäe, seal oligi Kukkelströmile hästi tuttav puust kirst. Kui pagar Mehmet kirstu lahti tegi, oli see kukleid täis! Küll Kukkelström nüüd alles rõõmustas. „Nii palju kukleid! Ja veel sellest safrani ja datlitega satsist!” õhkas ta. „Nüüd korraldame õues kuklipeo!” vaimustus ka pagar Mehmet. Ta helistas silmapilk kõige lähemasse kooli ja politseijaoskonda ning ütles, et järveröövel Kukkelström korraldab kõigile lastele ja politseinikele suure kuklipeo.

Umbes veerand tunni pärast oli Mehmeti pagariäri terrass täis rõõmsaid lapsi ja linna mõlemad politseinikud, konstaabel Puttonen ja tema ülemus Fröbel, olid samuti kohal, suud täis kuklit ja teed. Kõigil oli nii lõbus, et järveröövel Kukkelström unustas tuludeklaratsiooni posti panna. „Tegelikult pole sellest midagi. Ma olen ju röövel,“ ütles Kukkelström, kui see talle meelde tuli. Selle peale naersid kõik lapsed ja naeris ka pagar Mehmet. Isegi politseikonstaabel Puttonen ja tema ülemus Fröbel turtsatasid naerda nagu politseinikud mõnikord teevad.

KRIMMI KURJAMID!

L

õhkised tünnid, vanad raudlaevad ja meremeeste kõrtsid.

Niimoodi nägi Krimmi poolsaar välja siis, kui see oli kurikuulus oma mereröövlite poolest. Või noh, keegi ei kutsunud neid tegelikult mereröövliteks, Krimmi elanikud olid andnud röövlitele palju põnevama nime: „KRIMMI KURJAMID!“ Kurjamid ehitasid vees ja maal liikuvaid hüdrokoptereid, meisterdasid veetorudest veesuurtükke ja õmblesid vanadest kampsunitest purjeid. „Me oleme Musta mere kõige osavamad paadimeistrid,“ uhkustas kurjamite ninamees, röövel Miha.

Kui saabus kevad ja jää Mustal merel hakkas sulama, sõitsid Krimmi kurjamid oma hüdrokopteritega röövretkedele. Nad kihutasid pöörase hooga läbi tuulte ja tormide ja malmist tehtud kopterid püsisid püsti ega uppunud, kuigi üks selline kopter kaalus kaks tonni.

Ah et miks? Sest hüdrokopterite põhjad olid mandliõliga sisse määritud. See tegi kopterid nii libedaks, et need aina libisesid ühelt lainelt teisele ega püsinud hetkegi paigal.

Niisiis pidid Krimmi kurjamid hüppama liikuvatelt hüdrokopteritelt vanade reisilaevade pardale, et neid vallutada. „Hei-ahoi!” hüüdsid nad ja hüppasid oma pööraselt kihutavatelt kopteritel laeva tekile ja tõmbasid mõõgad välja. „See laev on nüüd kaaperdatud!” karjusid Krimmi kurjamid ja vehkisid vanarauast kokku keevitatud mõõkadega. „Oh häda! Nüüd me oleme kaaperdatud!” kisasid laeva tekitoolidel laineid vaadanud turistid hirmust värisedes. „Oh õudust!

Mereröövlid tulid!” halasid tüürimehed ja varustajad.

Samal ajal sõitsid hüdrokopterid edasi ja olid varsti juba kaugel avamerel, sest mandliõli muutis kopterid nii libedaks, et need ei saanud peatuda. Nii jäid mereröövlid enamasti vallutatud laevale üksinda või kahekesi, sest abiväed olid juba kaugel. Tavaliselt võttis meeskond nad seepeale vahi alla ja röövlid pandi laeva kartserisse.

Sellepärast olid Krimmi kurjamid üks õige väike ja kasutu mereröövlijõuk. Ühel juulikuu päeval kutsusid pettunud ja tüdinud mereröövlid kokku koosoleku, kus nad tahtsid arutada uusi mooduseid piraaditööks. „Me ei saa kunagi ühtegi laeva kaaperdatud, kui me saadame pardale korraga ainult ühe või kaks röövlit,” ütles üks kurjam. „Täitsa tõsi! Me peame midagi ette võtma. Mind on ka juba seitseteist korda vahistatud ja ma ei ole kordagi saanud saagiks midagi peale võileivaküpsiste kartseri snäkiautomaadist!” pahandas Krimmi kurjamite ninamees Miha. „Äkki peaksime proovima kõik korraga laevale hüpata?” arvas üks vanem kurjam, kes nägi välja nagu käbi. „Terve meeskond ühekorraga?” imestas esimene kurjam. „Niimoodi pääseksime kõik pardale ja meil oleks ülekaal!”

Nii otsustatigi teha. Krimmi kurjamid seadsid hüdrokopteri valmis ja ehitasid sinna katapultistmed umbes viiekümnele röövlile. „Kas me ei võiks hüpata nii, nagu me oleme alati hüpanud?” küsis käbi moodi vanem kurjam.

„Ehei!” vastas ninamees Miha. „Seekord teeme kõik superhästi.

Ma söön oma mütsi ära, kui see ei õnnestu!”

Ja nii remontisid ja parandasid mereröövlid oma alust ja õlitasid seda jälle mandliõliga. „Seekord läheb see meil korda,” oli Miha lootusrikas ja käbi moodi vanem kurjam tõstis pöidla püsti. Uus uhke hüdrokopter lasti vette ja terve meeskond istus peale. Siis läks sõiduks.

Lained pillutasid malmist hüdrokopterit, aga tänu mandliõlile püsis kopter hästi pinnal. „Seal on reisilaev! Istuge nüüd toolidesse!” kamandas Miha.

Viiskümmend mereröövlit istusid katapultistmetele ja ninamees Miha juhtis hüdrokopteri reisilaeva kursile ning kihutas laeva kõrvale. „Läks!” karjus ta ja viiskümmend mereröövlit lennutasid end toolidest taeva poole. „Hei-ahoi!” hüüdsid Krimmi kurjamid.

POTS. MÜTS. SOPS. KOPS. Mereröövlid lendasid vastu laevakeret, kaotasid teadvuse ja vajusid aeglaselt tekile. „Oh häda! Nüüd me oleme kaaperdatud!” kisasid laeva tekitoolidel laineid vaadanud turistid hirmust värisedes. „Oh õudust! Mereröövlid tulid!” halasid tüürimehed ja varustajad.

Aga õige pea märkasid nad, et laeva välistekil lamab umbes viiskümmend uimast mereröövlit.

Reisijad otsustasid ühiselt viia kõik mereröövlid laeva kartserisse enne, kui nad üles ärkavad. „Ah sa sinine sigakala!” kirus mereröövlite ninamees Miha laevatrümmis. „Mulle tuli alles praegu pähe, et me oleme kõik siin ja hüdrokopter põristab üksi mööda Musta merd. Asi läks nii hullusti nurja, et ma pean nüüd vist oma mütsi ära sööma.”

Samal ajal koputati laevakartseri uksele. „Olge lahked ja astuge sisse. Me ei saa seestpoolt ise ust lahti teha,” vastas Miha. Kongi astus siidist ülikonnas härra. „Tere päevast, mina olen Patjuškin, vabrikant Patjuškin.“ „Tere-tere. Mina olen Miha, Krimmi kurjamite ninamees,” ütles Miha ja tema meeskond noogutas kaasa. „Ma imetlesin teie uhket hüdrokopterit, kui te laeva külje alla sõitsite,” tunnistas vabrikant Patjuškin ja rääkis edasi. „Ma tahaksin avada hüdrokopterite tehase.” „Hüdrokopterite tehase? Kas te siis ei näe, kui ebapraktilised need on,” imestas Miha. „Just selliseid hüdrokoptereid oleks vaja Musta mere äriklassi reisijatele. Neil on nii kiire, et nad jõuavad oma äriasjad korda ajada ainult katapultistmete abil,” selgitas vabrikant Patjuškin. „Ja sellepärast tahaksin terve teie meeskonna Krimmi tehasesse tööle võtta.“ Mereröövlid vaatasid üksteisele imestunult otsa.

Kas mereröövlitest võiksid tõesti saada ausad tehasetöölised? „Nojah, röövimine on meil läinud üsna halvasti, nii et mis seal ikka,” ütles lõpuks ninamees Miha ja tema metsik ja pöörane meeskond hakkas vaimustunult plaksutama ja lõi rõõmust tantsu.

Sellest päevast alates ei olnud Krimmi poolsaarel enam mereröövleid, aga hüdrokopterite kompaniid ja kopteritööstus lõid õitsele.

Ja Krimmi kurjameid polnudki enam. Nüüd olid nad: „KRIMMI LAHKED HÜDROKOPTERITE MEISTEREHITAJAD!”

LUGU RÖÖVLIPEALIK KARL RONTSIGIST JA TEMA PAPAGOIDEST

K

arl Rontsig oli võib-olla kõige metsikum kõigist mereröövlitest.

Kuulus röövlipealik elas Assoori saartel keset Atlandi ookeani ja söötis oma papagoidele teravamaitselist paprikat, et nende hääl kähedaks muutuks. „Krööh, krööh, krööh,” köhisid papagoid pärast kõrvetavate paprikakaunade söömist, aga sõid kähku jogurtit ja saia peale ning rahunesid. Siis nuiasid nad pähkleid, aga Karl Rontsig ainult lubas neid kunagi ähmases tulevikus.

See tegi papagoid tigedaks ja rõõmustas mereröövlipealikku.

Karl Rontsigile nimelt meeldisid metsikud vihased papagoid ja ta tahtis luua nendest endale terve armee võitluseks Hispaania kuninga vastu. Rontsig arvas, et papagoid on palju metsikumad ja ohtlikumad kui inimmereröövlid. Papagoid nimelt mitte ei osanud ainult hirmutada, vaid ka lennata ja nende vandesõnad olid palju vängemad kui inimmereröövlitel. „Rööskot!“ kriiskas üks Meregoi Jumts -nimeline papagoimereröövel. „Merat võtku,“ lasi ta edasi ja istus Karl Rontsigi õlale. „Tubli, Meregoi Jumts!“ kiitis piraadikapten Karl Rontsig, sest talle meeldis väga, et tema papagoid vandusid.

Karl Rontsig ja Meregoi Jumts olid tollal tuntud kui Assooride laevastiku vaieldamatud juhid. Nad seilasid kõigil seitsmel merel oma laevaga, mille nimi oli Kolegoi ja kui Karl Rontsig magas või käis kajutis söömas, tüüris laeva Meregoi Jumts. Ja siis teised papagoid kartsid, sest Meregoi Jumts vandus nii palju. „Võtaks see ja teine teid käkaseid venimusi!“ kriiskas ta. „Rehvige nüüd purjed, pummadi pumm!“ Siis rehvisid teised papagoid kirudes purjed: „Kääks võtku seda Meregoi Jumtsi kisa. Sa igavene adrunarts!“ Kõik Karl Rontsigi papagoid vandusid. Aga Meregoi Jumts vandus rohkem ja valjemini kui teised.

Selle pärast oli ta kapteni abi. Ükskord läks nii, et Karl Rontsigi Kolegoi purjetas koos kõigi papagoidega Vahemerel.

Nad tahtsid kaaperdada Hispaania kuningale kuuluva Vittoria, kus pidi papagoide luurelendude andmetel olema tohutult kulda ja pähkleid.

Papagoidele meeldivad pähklid, nii et meeskond oli elevil. „Nüüd saame tuhat kruusi pähkleid!“ Jumpsadi-jumps!“ lärmas üks neist.„Ah sa kõõksupära, seal on kindlasti mandleid ja pistaatsiapähkleid!“ räuskas teine. „Ja parapähkleid ja Kreeka pähkleid, oh rõõmuräga!“ huilgas kolmas. „Sealt see paistab! See pähklilaev, suskitavaara!“ rõkkas neljas.

Seal see tõepoolest oli, suur ja ilus laev üksinda keset avamerd. „Kerge saak, kirevase päralt!“ sosistas Meregoi Jumts kapten Karl Rontsigile. „Edasi!“ hüüdis piraadikapten Rontsig ja papagoid asusid tööle.

Kõigepealt rehvisid nad purjeid nii, et fokkmast sihtis Hispaania kuninga laeva. „Pidage, ärge sisse sõitke!“ ehmatas Rontsig.

Aga papagoid ei kuulanud. Meregoi Jumts tüüris otse Vittoria poole. „Me põrkame kokku!“ hädaldas piraadikapten Karl Rontsig.

Oli juba liiga hilja, sest papagoid juhtisid oma röövlilaeva otse Vittoria pihta. Nii otse, et fokkmast tungis laevapardast läbi ja Hispaania meremehed hüppasid hirmuga merre.

„Appi, appi!“ hüüdsid nad vees ulpides ja püüdsid laevatükkidest kinni haarata, et mitte põhja vajuda. Samal ajal rammis Kolegoi nii tugevasti Vittoriat, et hakkas ka ise koost lagunema. „Ah sa soolikusipp!“ kisasid papagoid. „Jempressori nimel!“ kriiskas Meregoi Jumts.

„ME LÄHME ISE KA PÕHJA!“ karjus kapten Karl Rontsig.

Kolegoi vöör purunes Vittoria kere vastu ja vesi tungis igalt poolt laeva. „Mis me nüüd teeme, sennik võtku?“ küsis Meregoi Jumts kaptenilt. „Nüüd me läheme põhja nagu ausad mereröövlid,“ arvas kapten Rontsig. „Seda võid sa, jumpsupea, unes näha,“ vastas Meregoi Jumts ja tõusis õhku. Seda sama tegid kõik meeskonnaliikmed ja taevas oli papagoidest kirju. „TE EI TOHI MIND MAHA JÄTTA!“ hüüdis kapten Karl Rontsig, aga papagoid tõusid aina kõrgemale, kuni pöörasid korraga ringi ja laskusid alla uppuva laeva poole. „TULGE VÕTKE MIND KAASA!“ karjus röövlikapten Rontsig.

Aga papagoid ei lennanud uppuva Kolegoi poole, vaid võtsid suuna hoopis Vittoriale, mis hakkas samuti põhja vajuma.

Välgukiirusel laskusid nad avatud lastiruumi ja tõstsid üles pähklikirstu. „VÕTKE KULLAKIRST KA!“ lärmas mereröövel Karl Rontsig, kes oli juba peaaegu jalgupidi vees, aga papagoid ei teinud kuulmagi, sest Rontsig oli oma papagoisid alati halvasti kohelnud.

Nad tõstsid pähklikirstu ühisel jõul üles ja lendasid minema. Meregoi Jumts vaatas lennult tagasi, et näha, kuidas laevad vee alla kaovad.

Vees, laevaplankude, poide ja muu prahi keskel, ulpisid viiskümmend Hispaania meremeest ja piraadikapten Rontsig, kes püüdsid kõigest väest pinnal püsida. Ühisel nõul ujusid nad kalda poole ja nutsid taga mere põhja vajunud aardekirstu. „Ah sa juugeli ronts!“ kirus röövli-Rontsig ja vandusid ka Hispaania meremehed.

Papagoid seevastu ei vandunud enam kunagi, vaid sõid sestpeale pähkleid.

H

HIIUMAA LAISAD MERERÖÖVLID

iiumaa pealinna Kärdla sadamast kostus vaikset norskamist.

Seal, ühe meremeeste kõrtsi põrandal, magas oma viiskümmend mereröövlit. Neid tunti küll kõigis maailma kõrtsides, aga see oli nende sõnul ainuke koht, kus magada sai. Kõrtsi katusel oli isegi silt, kuhu oli kirjutatud: „Uni on vaprate mereröövlite kõige parem sõber."

Nii puhkasidki need Hiiumaa laevaröövlid pärast pööraseid röövliseiklusi alati vähemalt kaks nädalat. Seepärast nimetati neid laiskadeks mereröövliteks.

Nad magasid ja tukkusid võrkkiikedes, sohvadel, voodites, põhukottidel, kaltsuvaipadel, riidemütsakutel, padjahunnikutel, naridel, laua all, laua peal, riidekapis, sauna laval, magamiskottides ja õhkmadratsitel. Kui nad ei maganud, vedelesid nad diivanitel ja lamasid võrkkiikedes. Mõni võis keeta vahepeal teed või kakaod, aga peagi lasi ta jälle tugitoolis silma looja.

Aga mina, kalamees Ruuben Rebane, kes ma elan Hiiumaa randadel, tean, et laisad mereröövlid ei maganud mitte ainult Kärdla sadamakõrtsis. Kui nad merele läksid, põikasid nad nimelt kohe esimesse sadamasse sisse, et veel natuke magada. Siis nad sõid, lonkisid natuke kail ringi ja sõitsid edasi.

Kõigest mõne merepenikoorma järel jäid nad uuesti seisma, lasid ankru vette ja kadusid jälle unemaale. Nad magasid nii kaua, kuni kõht tühjaks läks. Siis avasid nad mõned hernesupipurgid ja pähklikarbid ning sõid isuga, aga varsti oli käes juba lõunauinaku aeg.

Isegi unimütsidest mereröövlite laeva purjed olid tehtud udusulgedest ja trümmis ei olnud tavaliselt mitte aarded, vaid seal veeti mugavaid voodeid, pehmeid madratseid ja puhtaid linu.

Kui magavad mereröövlid viitsisid teinekord röövimisega tegeleda, röövisid nad madratsipoode ja pidžaamakauplusi. Ka öömütsid olid neile meele järele ja neid käisid nad teinekord otsimas lausa Pariisi peentest butiikidest.

Aga seda ei saanud kuidagi pidada õigeks röövimiseks. Laisad mereröövlid olid nimelt nii laisad, et nad ei jaksanud isegi oma piraadimõõkadega vehkida, vaid vahetasid mõõgad paksude tekkide, vannilinade ja saunamütside vastu. Ükskord kui laisad mereröövlid olid teel Assooridele, magasid nad saared maha ja leidsid end peaaegu Lõunamerelt. „Tookord sai küll liiga kaua magatud,“ tunnistas üks neist. Ühel teisel korral, kui nad üksikule saarele uinakut tegema läksid, kaotasid nad oma laeva ära.

Kellelgi ei olnud meeles ankrut vette lasta ja nii triivis laev kuhugi kaugele teisele poole merd ja seda ei nähtud enam kunagi.

Kõige veidram oli see, et laisad mereröövlid ei näinud kunagi halbu unenägusid. Nende unenägudes olid ainult mõnusad puuvillased linad ja sulepadjad, üksikul saarel laisklemine ja kookospähklite piim.

Ma olen kaua mõelnud, mis andis neile nii hea une ja imeilusad unenäod ning olen jõudnud ühele järeldusele. Võib-olla tuli see sellest, et nad ei teinud kunagi midagi halba? Nad lihtsalt magasid nagu kassipojad ja seetõttu polnud neil röövimiseks kunagi aega.

Kord juhtus siiski nii, et unised mereröövlid aeti keset uinakut üles. Hiiumaa rannikul oli nähtud meremunka, kõige õelamat ja kurjemat kõigi merekoletiste seas. Ta olevat rünnanud üht Rootsi fregatti ja püüdnud laeva kummuli lükata.

Nii saartel kui randadel olid kõik hirmul. Meremunka, seda mitmejalgset inimese näoga tindikalakoletist kartsid kõik.

„Kas ta tahab meie laeva alla neelata?“ küsis üks unine mereröövel teiselt. „Ei usu. Me ei tea ju alati isegi, kus meie laev on,“ vastas teine. „Mis sa arvad, kas ta lõhub Hiiumaa sadamasillad ära?“ kartis kolmas mereröövel. „Sadamasillale ei maksa parem magama heita,“ vastas neljas.

Unised mereröövlid otsustasid siiski, et peletavad tolle unerahu rikkuja üheskoos minema. „Püüame ta lõksu ja viime kaugele avamerele, et ta enam kunagi tagasi ei oskaks tulla!“ läks uniste mereröövlite kapten Untamo hoogu. „Kaevame talle hästi suure tiigi, kus ta võib elada keset Hiiumaad,“ tegin tüürimees Hiisku ettepaneku. „Igal juhul peame me midagi tegema,“ ütles alati tragi ja tegus madrus Keko.

Nõnda tõusid unised mereröövlid üles oma võrkkiikedest, sohvadelt, vooditest, põhukottidelt, kaltsuvaipadelt, riidemütsakutelt, padjahunnikutelt, naridelt, laua alt, laua pealt, riidekapist, sauna lavalt, magamiskottidest ja õhkmadratsitelt ning astusid sadamakõrtsi uksest värskesse õhku. „Ennäe! Mereröövlid on kah üles ärganud!“ imestas kohe esimene möödamineja. „Kas te lähete kuhugi mujale magama?“ uuris teine.

„Ei-ei! Me käärime nüüd käised üles ja päästame Hiiumaa kohutava Meremunga küüsist!“ kelkisid unised mereröövlid. Hiidlased olid natuke aega vait ja vaatasid suurisilmi röövlijõuku. „Kes see meremunk veel on?“ „Noh, see koletis, kes tahab vist Hiiumaa paadisillad ära süüa ja laevad lõhkuda ja rannaäärsed põllud tühjaks teha ja kõik toidu ära süüa!“ vastasid mereröövlid. „Ta näeb välja nagu inimene ja tindikala,“ lisas kapten Untamo. Hiidlased vaatasid üksteisele imestades otsa, kuni üks taipas, milles asi. „Te nägite vist halba und.“ „Halba und?

Siis hirmsat unenägu?“ imestas kapten Untamo. „Aga me ei näe ju kunagi halba und.“ „Seekord nägite. Meremunkasid ei ole üldse olemas,“ teatasid hiidlased.

Ja sestpeale jutustatakse kõigi maailma sadamate kõrtsides lugusid virkadest mereröövlitest, kes otsivad väsimatult Meremunka.

Nad lihtsalt ei suutnud uskuda, et olid näinud und maailma kõige hirmuäratavamast merekoletisest. Pooleldi tindikalast, pooleldi inimesest. Sellisest, keda ei ole üldse olemas. Mujal, kui unenägudes.

MERERÖÖVLITE KOPTER JA PUDEL SIDRUNIMAHLA!

”H

oirassaa ja pudel sidrunimahla!“ hüüdsid Rolf ja Relf Vihahabe oma puust helikopterisse ronides. Neil oli hea meel uue sõiduki üle, sest eelmisest olid nad ilma jäänud, kui nende uhke neljamastiline fregatt KARTUL põhja läks.

Vihahabemed olid saanud helikopteri kindlustusfirmalt hüvitiseks, sest fregatt KARTUL oli uppunud, kui veljed, kellele meeldis kangesti sidrunimahl, olid unustanud laeva juhtimise ja tekil lesides mahla joonud.

„KARTUL jäi sidrunimahlale alla,“ kahetses Rolf Vihahabe sageli. „ Nii see oli jah, mahl sai KARTULIST võitu,“ mõtiskles Relf Vihahabe.

Aga nüüd oli neil täiesti uus sõiduvahend. See oli uhke, vahtrapuust hööveldatud ja kokku naelutatud kopter, mis liikus pedaalide ja üleskeeratava kummipaelamootori abil. „KARTULIST on siiski natuke kahju,“ ütles Relf Vihahabe pisut häbelikult, aga tema vend Rolf laksas talle seljale ja julgustas: „Kuule, nüüd on meil mereröövlikopter! Kujutad sa ette! Nüüd võime hakata õhust röövima!“ läks ta rõõmust peaaegu pööraseks. „Nüüd peame sidrunimahlaga ettevaatlikumad olema,“ märkis Rolf.

Ja nii keerasid Rolf ja Relf kopteri kummipaelamootori üles, asetasid jalad pedaalidele ja lendasid oma kodulinna Berbera sadama lähedale ühte lahesoppi mõnda laeva ootama. „Hoh-hoh-oo, nüüd me röövime lihtsalt ühte õige suurt laeva!“ irvitasid nad nagu mereröövlid kunagi ja jälgisid Berbera laevaliiklust.

Kõigepealt libises mööda tilluke lõbusõidujaht. „Seal pole vist piisavalt kraami, mida röövida. Sinna tekile ei saa isegi kopteriga maanduda,“ ütles Relf Vihahabe ja Rolf Vihahabe oli temaga nõus. Järgmiseks möödus lahesopist reisikatamaraan. „Neil pole kindlasti midagi väärtuslikku kaasas,“ ütles Rolf Vihahabe ja Relf Vihahabe noogutas: „Need on ju turistid. Ja turistid on alati üpris vaesed.“

Siis sõitis mööda politseikaater. „No seda me nüüd küll röövima ei hakka,“ ütlesid mereröövlid nagu ühest suust ja hoidsid kopteri varju.

Neljandaks libises lahesopist mööda suur naftatanker. „Vaat see on hea saak!“ rõõmustas Ralf Vihahabe. „Suurepärane!“ rõkkas Rolf Vihahabe. Tanker oli nimelt täiuslik laev röövimiseks. Väärtuslik tohutu naftalast ja palju ruumi maandumiseks. „Me võime nafta Džibuuti tehastele maha müüa!“ rõõmustas Rolf Vihahabe. „Saame selle eest nii palju raha, et võime osta teise puust mereröövlikopteri!“ läks Relf Vihahabe hoogu. „Või ehitada uue KARTULI,“ õhkas Ralf Vihahabe.

Niisiis keerasid röövlid ühisel jõul üles kummipaelamootori ja asetasid jalad pedaalidele. Ja olidki õhus.

Eelmisest lennust juba natuke väsinud röövlid väntasid helikopteri pedaale ja higistasid. „Miks siin alati nii palav on,“ torises Relf Vihahabe. „Siin on palavam kui Egiptuses!“ turtsus Rolf Vihahabe. Neil õnnestus siiski helikopterit õhus hoida ja lõpuks maandusid nad vaevaliselt naftatankeri tekile. Laeva varustajad ehmatasid päris kõvasti, kui vahtrapuust helikopter tankeri raudse teki vastu kolksatas.

„Kas te olete piirivalvest või tollist?“ hõikas kohale tõtanud madrus. „Käed üles! Me oleme mereröövlid! Hä-hä-hä-hää!“ naersid Relf ja Rolf Vihahabe. „Aga teil pole ju isegi röövlilaeva,“ imestas madrus. „Meil on röövlikopter!“ ägestus Relf. Madrus vaatas puust tehtud, kummipaelamootoriga töötavat helikopterit. „Millestki sellisest pole ma kunagi kuulnud,“ ütles ta lõpuks ja lisas: „Kas te olete ikka üldse õiged mereröövlid?“ „Muidugi oleme me õiged mereröövlid!“ vihastas Relf Vihahabe. „Vaata ise: mul on pikk punane habe, piraadimüts ja piip!“ „Ja minul on silmaklapp, triibuline särk ja puujalg!“ hakkas nüüd ka Rolf Vihahabe karjuma.

Madruse selja taha kogunes Vihahabemeid vahtima terve hulk meremehi. Nad arutasid omavahel, kas Vihahabemed on ikka õiged mereröövlid. Rolf pani tähele, et nad rüüpasid samal ajal pudelist ahvatlevalt pärlendavat sidrunimahla. „Meil oli varem isegi oma mereröövlilaev! Selle nimi oli KARTUL!“ seletas Relf Vihahabe. „Kartul? Sellenimelist mereröövlilaeva ei saa küll olemas olla. See on täitsa tobe nimi!“ ütles madrus ning meremehed kukkusid tema sõnade peale naerma ja sidrunimahla läkastama. Laeva nimi on KARTUL! Seda tuleb öelda hästi valjusti!“ sai Rolf Vihahabe päris vihaseks.

„Olgu, olgu. Te olete mereröövlid,“ rääkis madrus edasi. „Mida te mõtlesite meilt röövida?“ „Kogu teie nafta, räh-häh-hähhäää“ naersid Rolf ja Relf Vihahabe ja karglesid heameelest. „Ja te kavatsete nafta selle kopteriga ära viia?“ küsis madrus.

Selle peale polnud veljed Vihahabemed mõelnud. „See on tõsi, meil ei mahu siia peale kummipaelamootori määrdeõli enam midagi,“ tähendas Relf Vihahabe. „Me ei mõelnud seda korralikult läbi,“ ütles Rolf Vihahabe. „Pole midagi,“ lohutas madrus. „Me anname teile hea meelega paar kanistritäit naftat kaasa, et röövretk nurja ei läheks.“ Metsikud mereröövlitest vennad Vihahabemed mõtlesid natuke ja vahetasid pilke. „Kas sa mõtled sama, mis minagi?“ küsis Relf vennalt. „Küllap vist, Rolf,“ vastas vend. „Kui te annate meile korvitäie sidrunimahla ja need naftakanistrid, oleme rahul,“ olid nad ühel meelel.

„See sobib! Me peame selle nafta just sidrunimahla vabrikusse viima, nii et saame seal oma mahlavarusid täiendada,“ ütles rahulolev madrus. „Tõesti või? Kas me tohime kaasa tulla? Sidrunimahl meeldib meile väga!“ läksid veljed elevile. Ja see sobis lausa suurepäraselt. Nii võis naftatanker jätkata oma teekonda sidrunimahla vabrikusse lausa mereröövlite valvemeeskonna saatel ning kõigil oli hea ja kindel tunne. „Hoirassaa!“ hõikasid meremehed laevalt helikopterile. „Ja pudel sidrunimahla!

Vastasid kopterist Rolf ja Relf Vihahabe, need kaks mereröövlit, kelle tuju oli nii lihtne heaks teha.

© Ville Hytönen, Mira Mallius & Enostone Kustannus 2018 Tõlge eesti keelde © Kadri Jaanits & Enostone Kustannus 2018 Kaane kujundus Mira Mallius Küljendaja Mira Mallius Trükitud AS Paketis, Tallinn, Eesti Kirjastaja Enostone Kustannus, Tampere E-post: enostone@enostone.fi Internet: www.enostone.fi Facebook: Enostone kustannus Instagram: enostone_kustannus isbn 978-952-5960-68-6