Issuu

Sven Kullerkupp

PIANO PIANISSIMO

Autoriõigus: Sven Kullerkupp ja OÜ Petrone Print, 2017 Toimetaja: Tiia Kõnnussaar Keeletoimetaja: Triinu-Mari Vorp Kujundaja: Margit Randmäe Fotod: Sven Kullerkupu erakogu, lk 12 Endel Veliste, Kalle Tamra arhiiv, lk 17, 44, 48 Kalle Tamra arhiiv, lk 26 Järvamaa Muuseum, lk 22 Viljandi Paalalinna Kooli muuseum lk 60 Tiit Veermäe, Eesti Filmi- ja Fotoarhiiv, lk 79 Kalju Suur, Eesti Filmi- ja Fotoarhiiv ISBN 978-9949-608-14-0 (köites) ISBN 978-9949-608-15-7 (epub) Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital. Trükk: Greif OÜ www.petroneprint.ee 4

SISUKORD

Muusa põsemusi

Päästeingel Saksamaalt

Heas seltskonnas

Vabaduse hääl

Pildikesi Põmblast

Sääreväristaja-valu

Laiskuse kasulikkusest

Kunst nõuab ohvreid!

Elus peab õnne ka olema

Pole konflikti, pole muusikat!

Mängi kasvõi ninaga!

Tarkuseteri algajale klaveriõpilasele

Kõrtsimoosekandi elu

Seiklused Gruusias

Armeenia džässi kütkes

Kaks kuud kinnises osakonnas

Ma armastasin sakslast

Kuidas kirjutada muusikat

Moskvasse, Moskvasse!

Raha magus maitse

Tehniline revolutsioon

Kes meid ikkagi juhib?

101

Piano pianissimo

105

Suurem oSa raamatu SündmuStikuSt leiab aset sügaval stagnaajal, mil kerget sula lõhna oli juba õige pisut tunda. Raamatu algus – lapsepõlv ja muusika algõpingud – hõlmab ajavahemikku 1961–1980. Edasi on juttu õpingutest konservatooriumis ja muust elust-olust aastail 1981–1990 ning lõpetuseks pöörastest üheksakümnendatest. Raamatu kirjutamise mõte tuli täiesti ootamatult ühel uneta ööl. Lugusid oli kogunenud nii palju, et ennastki ajas naerma, kui möödunule mõtlesin. Seetõttu otsustasingi selle kõik lõpuks kirja panna. Sven Kullerkupp

Ambla-PĂľmbla kirik ja mina aastal 1963. 8

Muusa põsemusi

Ei sAA sinust kuulsAt lAuljAt, kui sa pole ilus mees. Lauluoskusega on nii ja naa, aga ilus peab olema. See on põhiline. Muidugi, hääl peab olema tugev ja see peab värisema, aga ainult siis, kui sa ise tahad, mitte nagu jumal juhatab. Ja mis kõige tähtsam: jutt peab sul libe olema, et kõik, kes seda kuulama jäävad, libiseksid nõnda, et terveks ei jää enam ükski kont ega könt. Kui siis need kaks omadust on olemas – ei, siiski kolm –, ilus mees, kõva hääl ja libe jutt... Ja üks asi veel: peas, otsmiku taga peab olema kõlakoda. See annab häälele erilise sügavuse, kuigi ajul on siis vähem võimalusi. Ruumipuudus, mõistate isegi! Kui ühte toredasse koljusse peavad ära mahtuma nii aju kui ka kõlakoda, kannatab üks neist paratamatult. Kui aju on suurem, siis kõlakoda väiksem – järelikult kehvem laulja. Kõlakoda suurem – ajul vähem ruumi. Igal juhul ilma suure kõlakojata sa laineid ei löö. Kuulsaks lauljaks ei saa. Siiski olgu üks omadus veel: ilusad riided peavad ka olema. Vaat siis ei peata sind enam miski. MIKS ma sellest kõigest räägin? Sellepärast, et minust pidi saama Georg Ots. Enne kui asume asja juurde, väike selgitus. Minu vanaisa Martin ja vanaonu Oskar olid igavesed sõnadeväänajad. Iga viimane kui sõna sai neilt oma õnnistuse, nii ka ilus väike kirikuküla Ambla. See muutus Põmblaks ja kõik said aru, millest jutt käib. Niisiis, kui ma sündisin, käisid Põmblas kõik külaeided mind nagu Jeesuslast imetlemas. Messias on tulnud! Lõid kahte kätt kokku ega jõudnud küllalt pead kõngutada. Ise ma seda ei mäleta, aga nõnda on rääkinud mulle tädi Valve, kes pani ise ka väga imeks, et alles ta sündis, kui juba tulid Robertino

Loreti ja Georg Otsa laulud nagu plaadi pealt. Külarahvas ajas silmad suureks ja hüüdis: „Uus Georg Ots on sündinud!“ ja „Elagu Georg Ots!“. Nii rääkis mulle tädi Valve. Igapäevased käijad Senka-Meeta ja Tala-Marta, kes olid minu esituses ära kuulanud kõik Georg Otsa ja Robertino Loreti laulud, jätkasid vanaema Martaga juba köögis. Seal pandi paika maailmapoliitika ja arutati läbi kõik küla jooksvad küsimused. Senka-Meetal olid küla kõige nobedamad jalad, ta oli justkui kondiauruga liikuv Facebook. Juba enne lõunat teadis terve küla, mida Tammiste köögis räägiti. MINU vanaema Marta oli autoriteet: nagu tema ütles, nii jäi. Ühel päeval selgus, et minust ei saagi Georg Otsa. Ise ma selle üle eriti ei kurvastanud, aga Senka-Meeta ja Tala-Marta olid väga pettunud. Õieti mulle ühel päeval lihtsalt ei meeldinud enam laulda. Ei taha ja kõik! Ja miks peakski üks inimeseloom kogu aeg üürgama, rahu ja vaikust rikkuma? Ent need, kellel on kolju eesosas kõlakoda, peavad vahetpidamata tegema mingeid häälitsusi: „Mi-oo, mii-oo, mii-oo“ või siis „Ahh-ahhahh-ahh-aaaa“. Muidu vormis ei püsi. Ega ma laulmist ühekorraga maha ei jätnud, vaid ikka jupikaupa. See aga tähendas, et tuli kindlameelne olla ja mangujatele mitte järele anda. Peagi levis kuuldus, et „noor Georg Ots“ on karjääri lõpetanud. Imetlejad ja kommitädid kadusid järk-järgult. Ja jumal tänatud, et ma ei pidanud enam magusaga oma tervist rikkuma. Suurem hammaste lõhkumine jäi ära ja hambad ilusasti suhu. Ilma hammasteta laulja pole ka mingi laulja. Hambaid on ühele heale lauljale väga vaja, mitte selleks, et ennast paksuks süüa, vaid ikka naeratamiseks. See kõik oli mul selge, et kuidas asjad peavad käima, justkui oleksin selle emapiimaga sündides kaasa saanud. ISA oskas mul päris hästi akordioni mängida. See oli tollal populaarne pill ja mulle oli põnev, kuidas viisid klahvide alt välja võlutakse. Uut karjääri alustades peab abilisi olema, üksinda ei tee siin midagi ära. Põhijõuks sai minu vanaisa Martin, kes ostis palgapäeval mulle kaheksa bassiga akordioni. Asju osteti peaaegu alati palgapäeval, ja mitte sellepärast, et vahepeal poleks raha olnud. Minu vanaisal Martinil oli alati raha, sest ta oli Vorkutas väljaõppinud keevitaja. Keevitajatel ei saanud kunagi raha otsa. Neile maksti kõige paremini. Ainult tehasedirektor teenis rohkem. Ühesõnaga, raha oli alati. Meil oli peres teisigi lapsi, nagu näiteks minu täditütar Mannu. Minu arust pole pere ainult sinu isa ja ema, õed ja vennad, vaid ka need, kes suvel vanaisa 10

ja vanaema juures koos on. Minu täditütar Mannu tegigi mulle selgeks, mis asi on palgapäev. Mannu oli kaval nagu sindrinahk. Suure linna tüdrukud, minust ainult aastakese vanemad, nende nupp nokib ikka paremini kui ühel tavalisel külapoisikesel, kes on näinud ainult Senka-Meetat ja Tala-Martat. Niisugused plikad juba teavad ja oskavad kõike. JUMAL oli tol ajal keelatud. Nad keelasid ta ära. Üks siiski oli, selle nimi oli Brežnev, aga ega ta ikka päris jumal ei olnud. Tema piltidega ikoonid olid küll igal pool üleval. Kirikuskäimine oli keelatud ja seetõttu käisid inimesed igal palgapäeval koos külapoes. Põmbla oli vana kirikuküla, pühakoja olid püsti pannud juba esimesed raudmehed, ometi olid vanad kirikuskäimise traditsioonid minu poisipõlves peaaegu kadunud. Võib-olla ei olnudki nad päris kadunud. Mõni inimene oleks ehk palgapäeval kirikussegi sisse astunud, aga kardeti. Uus jumal ei lubanud kirikusse, vaid ainult külapoodi, ja jutul lõpp. Vanad inimesed teadsid rääkida, et ennevanasti oli ikka kõigepealt kirik ja alles siis külapood. Uuemal ajal oli enne palgapäev ja siis külapood. Kirik jäeti vahele. Võib-olla mõni vaikselt käis ka, aga hoidis seda enda teada. NIISIIS, Mannu tegi mulle kõik selgeks. Linnatüdrukud juba teavad, mis ja kuidas. Kui vanaisal on palgapäev ja kõik kohustuslikud riitused ja külapoed on jäetud selja taha, siis läheb lahti. „Kui vanaisa hakkab pärast palgapäeva hästi tihti puukuuri vahet käima, nii et vanaema hakkab juba närvi minema, ja kui vanaisa nina hakkab juba punetama, siis on õ i g e a e g. Siis lähed vanaisa juurde ja küsid, mis sul vaja. Ja nagu imeväel tulevad need asjad sulle ise koju kätte.“ Kõlas uskumatult nagu vene muinasjutus: havi käsul, minu soovil! „Küsi kas või jalgratast!“ Laste jalgratas oli siis kõva sõna. Igaühel juba polnud. Ja saingi nii jalgratta kui ka akordioni.

12 Mitte jumal, vaid Viljandi N Ă¤idis-Muusikakooli direktor Kalle Tamra ja koolimaja.

Päästeingel Saksamaalt

koPutAsin Mis MA koPutAsin, aga välja koputasin selle, mis lõpuks vaja. Õieti koputasin küll sisse. Nimelt tuleb muusikakooli sisseastumiseksamil kõigepealt koputada, mitte küll muusikakooli välisukse peale, nagu teeb viisakas inimene, kes tahab kusagile sisse saada. Muusikakooli välisukse peale koputamisest ei piisa kooli tõeliselt sisse saamiseks. Järele tuleb koputada! Nagu õpetaja ees, nii sina järel. Kui väga hästi koputad, siis oledki päriselt sees ja hakka aga õppima. Seda järele koputamise oskust nimetatakse rütmitundeks ja ilma selleta muusikat õppida ega õpetada ei saa. Mõned lapsed jäid ukse taha ka, sest nad ei osanud koputada. MUUSIKAKOOL, kuhu ma olin sisse astunud, oli väga edumeelne kool – kõige moodsam. Koolidirektor Kalle oli tohutu muusikasõber ega lahkunud koolist hetkekski. Minu arust ta elaski vahetpidamata koolis, kuigi tal oli oma päris kodu ka, naine ja väikesed lapsed. Ta muudkui ehitas ja ehitas. Kopsis siin ja kopsis seal, ja lõpuks oli sel tulemus ka: kopsis koolile näidiskooli aunimetuse välja. Teiste koolide direktorid ja ajakirjanikud olid meie koolis pea igapäevased külalised. Kooli ülakorrusel, pööningul oli varanduste salakamber. Seal sündisid kõik need saladuslikud leiutised, mis olid ühest tavalisest koolist teinud erilise. Sattusin sinna mõnel korral koos vana leiutaja Papa Kallega. Enamasti ikka temaga koos, aga mõnikord isegi üksinda, kui ta oli palunud, et too seda või teist. Pööningu uks oli suurema osa ajast siiski lukus. Papa Kalle ütlen ma nüüd sellepärast, et ta oli väga soe ja isalik koolidirektor ja õpetaja. Esmapilgul paistis tema imede laboratoorium küll rohkem

prügimäe või kolikambri moodi. Traadikerad, valjuhääldid, magnetid, vanad televiisorid ja veel palju sellist kraami, millest mina ja võib-olla Kalle isegi ei teadnud, mis sellest kõigest lõpuks saab. Nii ma siis hakkasingi kõige moodsamas koolis klaverit õppima. Kuigi akordioni ma omast arust juba oskasin ja oleksin võinud sellega jätkatagi, arvas ema, et see on üks külamoosekantide pill. Minu esimeseks õpetajaks sai Lilian Bulgakova, minu ema sõbranna, kes oli just sellesse toredasse näidiskooli tööle asunud. Kena ja noor inimene, mis ma muud oskan öelda, aga võib-olla ka liiga noor, sest tasapisi hakkasid jamad peale. Klaver tuli osta. „Kuidas muidu laps klaverimängu selgeks saab, kui kodus oma pilli pole. Harjutada peab saama kogu aeg, kui aga vaim peale tuleb,“ ütles õpetaja Bulgakova. Ega see kogu aeg harjutada saamine mulle nii väga mokkamööda polnudki. Parem juba vaimu peale loota. Aga kui vaimu peale ei tule, jäävad lood õppimata, ja nii ka juhtus. Alguses arvati, et kui klaver on kodus olemas, küll siis lähevad asjad paremaks. Klaver oli kallis asi ja ega seda raha ju väga polnud. Ema läks klaveriraha korjamisega kohe kõhnemaks. Ausalt öeldes kulus see talle päris ära. Leidis oma riidekapist jälle hulga ilusaid riideid, mis enne klaveriostu selga ei mahtunud. Pidage meeles: klaveriost on tegelikult kokkuhoid! Vanaisa andis raha juurde ja ühel päeval oligi klaver kodus. Elevus oli suur, sest kõla oli palju suursugusem ja pidulikum kui lõõtsal. Ja kui õpetaja Bulgakova isa meie klaveri lõpuks häälde pani, oli asi veel uhkem. Tegelikult mängisin ma ka lõõtspilli edasi. See oli ikka kindel teenistus, kommid ja puha. Ema vedas mind tihti oma sõbrannade ja tuttavate poole kaasa, lõõts kaenlas. Mängisin kõike, mida oskasin. Enamik lugusid, mida raadiost võis kuulda, tuli mul lõõtsa peal päris hästi välja, ja kuulajad võisid ka soovilugusid nõuda. Mängu lõpuks poetas mõni tädike pisara ja ohkas: „Oskaks mina niimoodi mängida“, või „Pisike põnn, lõõts lohiseb mööda maad, aga kuidas mängib!“. Ühel päeval sain aru, et on suur vahe, kas lõõts lohiseb mööda maad kolme-nelja-aastasel või... enam ei lohise. Parimad ajad olid möödas ja sära kadunud, kuigi mängisin seitsmeaastaselt paremini kui kolme-neljasena. No mis sa teed? Enam ma lõõtsaga väljas käia ei tahtnud. Muusikapuudust sellegipoolest ei tulnud, muusikakool pressis peale ja uusi palasid tuli isegi ülearu palju õppida. Kas muusikaarmastus või sunnitöö? Tempo oli kogu aeg peal. Ei ole siin midagi, et ootad, kuni vaim peale tuleb, või mängid siis, kui tahad. Küll heli14

redelid, küll etüüdid, siis jälle uued palad, jälle etüüdid. Kogu aeg kas valed noodid või vähemalt valed sõrmed. Korralik hullumaja! Teised lapsed mängivad õues palli, aga sina istu toas ja muudkui harjuta. EI TEA, millega see kõik oleks võinud lõppeda, kui ühel päeval poleks sündinud ime. Meie kodu uksest astus sisse Rosalie Dietrich, Saksamaal väljakoolitatud klaverikunstnik ja õpetaja. „Mina sind enam õpetada ei oska. Kutsusin Rosalie,“ ütles ema, kui uus klaveriõpetaja oma vihmakeepi nagisse riputas. „Ehk hakkab nüüd ometi ka paremini minema.“ Pooled sõnad saksa, pooled eesti keeles, läks meie kodus lahti saksa dressuur, ja nii kolm korda nädalas. Tegelikult harjutasime salaja, sest minu päris õpetajale Bulgakovale poleks kindlasti meeldinud, et tema õpilast õpetab keegi teine veel, justkui ei saaks ta ise õpetamisega hakkama. Õpetaja Bulgakova oli minu ema sõbranna ja sellepärast hoidsime selle asja veel eriti suures saladuses. Aga Rosalie oli tuntud „laste käimatõmbaja“. Mark Soosaar, Peeter Konovalov, doktor Pärli lapsed – nimekiri oli pikk ja aukartust äratav, ja kõiki tema õpilasi võib-olla ei tohtinudki avalikustada. Saksa kord on kõva asi. Kõik käis kella pealt, kolm korda nädalas. Mõnikord, kui Rosalie oli pisut hilinenud – seda juhtus küll üliharva –, lootsin, et tund jääb ära ja saab õue mängima minna, aga kus sa sellega. Enne võinuks ära jääda igahommikune päikesetõus kui et Rosalie ilmumata. Ja tulemus: muusikakooli õpetajad ei jõudnud ära imestada, mis küll juhtunud on. Puha viied äkki! Kolm korda nädalas saksa mutti ja head hinded muudkui lendasid. Rosaliest oli saanud salarelv. Õieti polnud Rosalie Dietrich päris sakslane, vaid saksa juut, kes oli kolmekümnendatel aastatel, kui Hitler oli ahjud juba kütte pannud, Berliinist põgenema pääsenud. Ta ei tahtnud ahju minna. Rosalie oli siis, kui Berliinis koledad asjad juhtusid, särtsu täis noor naine. Mis see juut tähendab, sellest ma siis küll aru ei saanud, Rosalie oli inimene nagu iga teine, ainult et oskas hästi klaverit mängida ja ka õpetada. Ja hea, et ta Saksamaalt nende hullude käest tulema sai, muidu oleks minu pianistikarjäär lõppenud kolmandas klassis. Kuidas ta Eestisse oskas tulla, unustasin tema käest küsida. Siis, kui ta mind õpetas, oli ta juba õige vana, ja see, mis ma nüüd ütlen, on kõige kohutavam, sest ta põles ikkagi ära. Süttis põlema. Justkui oleks Hitler ta lõpuks ikka kätte saanud. Aga siis oli ta juba üheksakümneaastane ja Hitler ammu surnud. Õnnetus! See on tõestisündinud lugu ja ma ei pane midagi juurde. Nimelt oli Rosaliel ahiküttega korter ja tema, nagu üks saksa kasvatusega inimene ikka, 15

oli väga korralik ja hoolikas. Põleng ei olnud hooletus ega vanainimese hajameelsus. See oli saatus. Ühel päeval küttis ta ahju nagu tavaliselt, ja ahjusuust paiskus välja leegihõlm, mis pani ta riided põlema. Läks nagu säraküünal, sest riided olid odavast kunstmaterjalist. Kui tuli lõpuks kustutati, olid Rosalie põletushaavad nii suured, et ta suri haiglas. Tuletõrjujad ütlesid, et sellist asja on ennegi juhtunud: tuulekeeris lööb korstnasse ja sealt survega otse ahju nagu leegiheitja. Aga särtsu oli Rosaliel veel seitsmekümneseltki, kui ta mind õpetas, küllaga. Kui ta klaveritundi andma tuli, oli tal alati kaasas väike puust joonlaud. Kui sattus mõni vale sõrm või noot, sain kohe siraka vastu näppe. Aga koolis läks nüüd väga hästi. Nõnda siis oli Rosalie Dietrich Eestisse tulnud ja siin kohe tööd saanud. Saksa asjast peeti siin lugu.