peretragöödia

Politseipatrull Larsen ja Hemström sõidab antud aadressile Lundis pärast seda, kui majas elav mees ei ilmunud oma töökohale.

Suur telliskivimaja asub veidi kõrvalises kohas ning sissesõiduteele on pargitud Tesla. Ma sisenen kõrvalväravast aeda ja helistan välisukse juures kella, samal ajal kui politseiassistent Hemström teeb päringu auto registreerimisnumbri kohta.

Piilun läbi ukseakna sisse. Esikus ripuvad pintsak ja paar jakki.

Madalal riiulil on paar kingi. Helistan mitu korda kella, ent tulemusteta.

Lähen koos Hemströmiga maja taha. Meile tundub, et kedagi pole kodus. Kõik tuled on kustus ja rulood alla tõmmatud, ent ma märkan, et köögiaken on paokil.

Hemström aitab mul mõned puuoksad eemale lükata, et ma saaksin astuda peenrale, kus ma sirutan ennast, et paremini näha.

Taskulambiga läbi akna tuba valgustades näen koristatud kööki.

Töötasapinnal on kaks joogiklaasi ning ühel tooliseljatoel ripub must kampsun.

Alles siis, kui ma valgusvihu põrandale suunan, avastan, et laua kõrval lamab kõhuli üks inimene. Näha on ainult piirjooned, ta nägu on teisele poole pööratud. Koputan aknale ja proovin tähelepanu äratada, ent isik ei reageeri.

Politseiassistent Hemström kuulutab raadiosaatjasse, et oleme leidnud isiku, kellega me ei saa kontakti, mispeale meil kästakse majja siseneda ja asja lähemalt kontrollida.

Löön ukseakna klaasi katki, nii et saan käe sisse küünitada ja ukse lukust lahti teha. Sisenen majja, Hemström tihedalt kannul. Näitame taskulampidega valgust, kuni leian seinalt lüliti.

Me liigume läbi esiku köögi poole, ise hõikudes, et oleme politseist.

Meie ees põrandal lamab liikumatus asendis naine. Hemström näitab 7

M AT T I A S

E D VA R D S S O N

taskulambiga valgust ja mina katsun naise pulssi. Võime peatselt nentida, et naine on surnud. Üheskoos otsustame ülejäänud maja läbi otsida. Assistent kontrollib elutuba, mina aga avan vannitoa ja garderoobi ukse. Me ei leia midagi tähelepanuväärset.

Läheme esikutrepist teisele korrusele. Libistan valgusvihuga üle seinte ja märkan, et seal on kolm suletud ust.

Assistent kontrollib tualetti, mina aga lähen esimesse magamistuppa. Uks on mõni sentimeeter paokil ja ma lükkan selle jalaga lahti, ise taskulambiga tuba valgustades.

Rulood on alla tõmmatud ja tuled kustus. Seina vastas on peatsiga voodi. Voodil lebab veel üks surnukeha.

Teenistuja Ludvig Larsen

KÜMME N Ä D A L AT VA R E M

KARLA Maja on määratu suur. Kui seisan aiateel maja ees, varjutab katus kogu taeva. Kardinad on ette tõmmatud ja ühelt aknaplekilt vaatab minu poole kaks musta lindu. Mõlemal pool ust valvavad pronksist lõvid.

On raske uskuda, et siin elab ainult kaks inimest. Aga nii Lena koristusfirmast ütles ja tal polnud ju mingit põhjust valetada. Kuigi tema pilk eksles kummaliselt, kui rääkis Linnégatani suure maja klientidest Steven ja Regina Rytterist.

Enne uksekella helistamist kontrollin telefonist veel aadressi.

Hingan sügavalt sisse, kui till-toll läbi maja kajab. Mees teeb ukse lahti, pean köhatama, enne kui saan mõne seosetu sõna suust. „Õigus jaa,“ ütleb mees ja naeratab. „Ma kuulsin, et nad saadavad kellegi uue.“ Kontori-Lenal oli õigus. Ta näeb tõesti välja nagu filmistaar. „Minu nimi on Karla,“ ütlen siis.

Minu katse kõige hullemat Norrbotteni murrakut alla suruda ilmselt ei õnnestu. „Norrlandist?“ küsib mees, kes paistab olevat kusagil neljakümne ja viiekümne vahel. „Jah,“ vastan sisse hingates poolirooniliselt.

Igatahes mees naeratab ning ta käepigistus on soe ja meeldejääv. „Steven Rytter,“ lausub ta. „Ma näitan sulle, kus meil koristusvahendid on.“ Panen kingad riiulisse ja lähen mehe järel läbi laia esiku, mille seinal on peeglid ja laes kroonlühter. Mööbel on rustikaalne, vanemat tüüpi, laed on kõrged ja laia trepi käsipuu on kaunistatud ilusate nikerdustega, mis on arvatavasti käsitsi tehtud. „Teil on siin nii kena,“ ütlen ma, kuid kahetsen kohe. Ma tulin siia tööd tegema, mitte midagi muud.

9

M AT T I A S

E D VA R D S S O N

Steven Rytter ei paista õnneks mu kommentaari märkavat. Ta avab ühe toa ukse. Seinte ääres on põrandaharjad, tolmuimeja ja mopp, mitu rida puhastusvahendeid ja spreisid. „Kui tunned millestki puudust või kui miski peaks otsa saama, siis anna teada ja ma muretsen selle järgmiseks korraks. Kas esmaspäev ja kolmapäev on endiselt jõus?“ Noogutan. Esmaspäevad ja kolmapäevad. Iga kord neli tundi. See tundus tõelise liialdusena, kui Lena seda ütles, kes see ikka kaks korda nädalas koristab, aga nüüd saan aru, et sellise suurusega maja võtab aega. „Kas sa oled tudeng?“ Steven Rytter silmitseb mind ikka veel naeratades.

Kõlab ehk tobedalt, aga mu kehas levib soojus. Mina, tudeng? See juhtubki päriselt. See paistab isegi välja. „Hakkan juurat õppima,“ ütlen nii uhkelt, et see kõlab peaaegu uhkeldamisena. „See siin on lihtsalt kõrvaltegevus.“ Kuigi võtan maksimaalselt õppelaenu, on õppekirjandus sigakallis ja eluasemeturg on Lundis viimastel aastatel päris ära pööranud.

Inimesed maksavad ühetoalise korteri eest kümme tuhat kuus. Mul on uskumatult vedanud, et leidsin õppimise kõrvalt tööd. „Juura on huvitav,“ lausub Steven Rytter. „Ma ka kaalusin seda, aga lõpuks otsustasin ikka meditsiini kasuks.“ „Kas te olete arst?“ Steven Rytter noogutab ja naeratab. Tegelikult näeb ta välja, nagu oleks otse „Gray anatoomiast“ välja astunud. „Vaata aga üle,“ lausub mees ja jätab mu koristuskambrisse.

Seisan minuti või paar pahviks löödult kõikide nende koristusvahendite ees. Katsun mõnda töövahendit, osa neist ei oska ma isegi kasutada ega tea, milleks need on mõeldud. Aga kui raske see ikka olla saab? Olen kodus nelja-aastasest alates koristanud.

Kui viin ühe ämbri koos harjade ja svammidega esikusse, põlvitab Steven välisukse juures, kingalusikas käes. „Kas te tahate, et ma pesen kõik põrandad veega üle?“ küsin talt.

Osa tubadest on lakitud laudpõrandaga ja ma kahtlustan, et need võivad niiskuse suhtes tundlikud olla. „Tee, mis tahad,“ vastab Steven Rytter ja surub kingad jalga. „Pese aga, kui arvad, et on vaja.“ 10

P E R E T R A G Ö Ö D I A

Teised kliendid, kelle juures olen nädala jooksul koristamas käinud, on viimse kui detailini ette kirjutanud, kuidas nad tahavad, et ma nende kodu koristan. Nad on rääkinud oma majadest ja korteritest, nagu oleks need nende lapsed, aga Stevenit ei paista see peaaegu üldse huvitavat. Tore muidugi. Kaheksa tundi nädalas selles majas tähendab palju kergesti teenitud raha.

Steven tõuseb püsti ja silub oma särki. Meil tekib hetkeks silmside, aga ta katkestab selle kohe ja köhatab. „Kas koristusfirma mainis mu naist?“ Näen vaimusilmas Lena kõhklevat ilmet. Mäletan, et naise nimi on Regina, muud mitte. „Ei, mis siis?“ Mees läheb trepi poole ja annab mulle märku, et ma järgneksin. „Ta lamab seal üleval.“ See kõlab kummaliselt.

Peatun esimesel trepiastmel.

Steven Rytter pöörab ringi, käsi käsipuul. Ta filmistaarivälimus on veidi taandunud. Ta pea on kumaras ja ta on veidi kössis olekuga. „Mu naine on haige,“ ütleb ta siis.

BILL Ma ei ole kunagi varem üüri maksmisega hiljaks jäänud. Muude arvete maksmise võib edasi lükata, aga üür ja elekter tuleb õigeks ajaks maksta. Seda õpetas mulle isa.

Miranda oleks hulluks läinud, kui oleks teadnud. Mõned aastad tagasi sain inkassofirmalt kirja, see oli puhas viga, aga Miranda käitus, nagu oleks maailma lõpp lähedal olnud. „Mõnede asjadega saavad kõik hakkama,“ ütles ta. „Õigeks ajaks kohale tulla, toidu eest tänada ja mitte kunagi osta midagi, mille eest ei suudeta maksta.“ Tema taust erineb tõesti minu omast.

Miranda jaoks oli enamik asju nii lihtsad.

Tema korraldas selle kolmetoalise korteri Karghögstorgi linnaosas Järnåkra juures. Neljandal korrusel, üsna kesklinnas.

Kui Mirandat poleks olnud, poleks ma vist kunagi Lundi sattunud.

Ta oli siin sündinud ja üles kasvanud, sugulaste ja sõpradega siin juurdunud ega võinud kusagil mujal elamisest unistadagi.

Mu enda lapsepõlv oli pidev kolimine ühest kohast teise. Kui inimesed küsivad, kust ma pärit olen, nimetan tihti ühe asula Östergötlandis, aga pigem sellepärast, et mul ei ole vastust, tegelikult olen ennast alati ilma juurteta tundnud.

Lundiga ei ole mul ka otseseid seoseid, aga Sally jaoks on see kodu.

Ma tean, mis tunne see on, kui laps võetakse kaenlasse ja viiakse minema. Seda ei taha ma Sallyle teha. Mitte mingil juhul. Me jääme Lundi.

Meil oli plaanis Mirandaga abielluda. Ma kosisin teda juba siis, kui Sallyt ootasime, aga laulatus lükkus edasi. Miranda unistas suurejoonelisest muinasjutupulmast koos vägeva peoga, aga meil ei olnud selleks raha. Lõpuks oli abiellumiseks liiga hilja.

Pikka aega pidas meid ülal Miranda. Mina õppisin ülikoolis 12

P E R E T R A G Ö Ö D I A

filmindust, töötasin biograafina ning kirjutasin veidi arvustusi ja mõned keskpärased kolumnid ühele internetiajakirjale. Töötasin peaaegu kümme aastat kinokassas, rebisin piletikontse ära ja täitsin värvilisi pappkarpe popkorniga. Kinol läks hästi. Me elasime mõrvarliku konkurentsi üle, algusest Pirate Bay ja siis Netflixi ja HBO poolt, aga kui Miranda haigeks jäi, pidin üha rohkem õhtustest vahetustest ära ütlema, et Sally eest hoolitseda. Alguses oli ülemus mõistev ja kaastundlik, aga kui ma eelmisel talvel pärast haiguspuhkust tagasi läksin, polnud enam peaaegu ühtegi vahetust alles ja kolm kuud hiljem öeldi mu koht lõplikult üles.

Meeldetuletus maksmata üüri kohta tuli nädal tagasi ja põhjustas minus täieliku paanika. Sellest ajast alates olen käinud linnas igat väikest kohta uurimas. Mu töövahendaja on küll ülitore ja innustav, aga ma kahtlen sügavalt, kas tal õnnestub mulle töö leida. Mitte et ma oleks lootusetu juhtum. Küllap olen enamikus asjades keskmiselt hea, teenindusele orienteeritud ja positiivne. Kuigi Miranda väitis, et mul on käed tagurpidi otsas, ei ole ma kunagi kartnud oma käsi ära määrida. Ma olen valmis vastu võtma kõike pakutavat, nii kaua kui saan õhtuti ja nädalavahetustel kodus Sally juures olla, aga see linn kubiseb noortest näljastest tudengitest, kellel on kõige kõrgemad hinded ja muljetavaldavad elulookirjeldused. Ja töövahendusbüroo ei ole enam see, mis kunagi. Mu kontaktisik ise ka ütleb, et enamus leiab töö omal käel. Tähtis on enda initsiatiiv ja head tutvused. Seepärast teen ma oma Exceli tabelis linnukesi kohalike ettevõtete ette.

Kui Sally koolist koju tuleb, olen pannkooke küpsetanud. Ta määrib neile paksu kihi moosi, rullib kokku ja sööb sõrmede vahelt.

Istun tema vastu ning proovin välja mõelda, mida oma kätega peale hakata. „Ma olen ühte asja mõelnud,“ lausun siis.

Sally limpsib suu ümbrust, aga moos on sattunud kõrgele ühe kõrva juurde.

Ta teab, et meil on rahaga kitsas. Kuigi olen pingutanud, et seda varjata, on mul kahtlus, et ta on selle läbi näinud. Ei mingit McDonald’sit mitu nädalat, ei mingit O’boy kakaod kuivainekapis. Kinos käisime kaks kuud tagasi.

13

M AT T I A S

E D VA R D S S O N

„Ma mõtlesin, et peaksime endale kostilise võtma,“ ütlen ma, võtan käed köögilaualt ja panen sülle. „Ainult suveks või nii.“ „Kostilise? Mis see on?“ „Inimene, kes vajab eluaset. Võib-olla tudengi?“ „Ja ta hakkaks siin elama?“ küsib Sally. „Meie juures?“ „Jah, jagaksime temaga kööki ja vannituba. Kuna sa magad nagunii igal ööl minu juures, mõtlesin, et võiksime su asjad sinna viia. Ainult mõneks ajaks. Suveks võib-olla.“ Tegelikult on see halvim võimalik aeg. Paljud tudengid lahkuvad juuni alguses Lundist. Enamus ei pea suvel oma ühikakoha eest maksma. Aga ma ei saa oodata.

Sally topib pannkoogirulli viimase jupi endale suhu. „Siis peab see küll olema tüdruk.“ „Tüdruk?“ Sally mälub, suu lahti. „Jah, veidi nagu ema.“ Pean mujale vaatama. Silmalaugude all kipitab.

Mina, kes ma kunagi ei pilli.

Me polnud Mirandaga tunnete näitamises kunagi head. Kui ta tuli pärast esimest haiglauuringut koju, istusime täpselt samamoodi köögis pärast seda, kui Sally oli magama jäänud. Väga asjalikult ja tundeid näitamata rääkis Miranda arstide kahtlustest. Sama hästi oleks ta võinud külmetusest rääkida. Me noogutasime teineteisele, tema rahu voolas minu peale ja me nentisime üheskoos, et küll kõik korda saab.

Kindlasti oleks Sallyl palju halvemini läinud, kui meil poleks õnnestunud järgnenud sündmuste keskel tasakaalukaks jääda. Ma ei kaotanud enesevalitsust isegi matustel.

Aga nüüd, kui meid kummitab oht korterist ilma jääda, ei suuda ma enam tagasi hoida. Tõusen rutakalt püsti ja varjan teel vannitoa poole Sally eest oma nägu. Õhtul panen Facebooki kuulutuse: Ajutiselt üürile anda tuba.

Nagu tavaliselt tuleb Sally öösel minu juurde. Veidi pärast keskööd ärkan tema väikeste jalgade tatsumise peale. Sõnagi lausumata poeb ta Miranda voodipoolele ja kohe pärast seda kobab ta otsivalt minu käe järele.

14

P E R E T R A G Ö Ö D I A

„Issi?“ „Ma olen siin,“ sosistan ma. „Maga hästi, kullake.“ „Okei,“ vastab Sally iga kord.

Ei lähe kaua, kuni ta käsi mu peos lõtvub ja hingamine muutub raskemaks.

Minu jaoks on tähtis ainult see, et Sallyga on kõik hästi.

JENNICA Stortorgeti väljaku väliterrass kihab reedeselt rõõmsatest töölt tulijatest. Mis mul ometi arus oli? Risk siin mõne tuttavaga kokku joosta on peaaegu sajaprotsendiline.

Viimase jupi maad restoranini piidlen teda välibaari päikesevarjude vahelt. Ühte asja olen ma pärast viieaastast Tinderi kasutamist õppinud: küsimus pole selles, kas ta näeb teistsugune välja kui piltidel, vaid selles, kui palju.

Sissekäigu juures kõnniteel otsin käekotist huuleläiget, kui mu õlavarrel maandub kellegi käsi. „Jennica? Tere!“ Ta on fotodega ebaharilikult aus olnud.

Enamik neljakümne seitsme aastaseid on ju pooleldi kiilakad ja ligihiiliva õllekõhuga.

Aga olen positiivselt üllatunud. „Kas sobib, et istume sees? Mõtlesin, et seal on rahulikum.“ Ta naeratus on enesekindel ja selle eest on raske ennast kaitsta.

Läheme koos läbi suviselt lämbe saali ühe kõige tagumise lauani, mille alt ta tõmbab tõelise džentelmenina mulle tooli välja. Selge erinevus tema ja kahekümne kaheksa aastase IT-kuti vahel, kellega eelmisel nädalavahetusel väljas käisin. „Anna andeks, et ma nii ütlen, aga ma tunnen kergendust.“ Ta riputab oma pintsaku toolileenile ja istub minu vastu. „Tinderi puhul ei või ju kunagi teada. Inimesed töötlevad oma pilte ja teevad igasuguseid asju.“ „Nii tore, et sa seda ütled. Ma mõtlesin täpselt sama asja.“ Ta naerab. „Kas me võiksime kokkuleppe teha?“ küsib ta ja paneb oma suure karvase käe lauale söögiriistade kõrvale. „Kui sulle tundub, et tõmbasid minuga tühja pileti, tõused pärast eelrooga püsti ja lähed 16

P E R E T R A G Ö Ö D I A

tualetti. Ma luban, et ei võta enam kunagi ühendust ega pole põrmugi pettunud. Või noh, muidugi olen ma kohutavalt pettunud, aga ma luban, et hoian selle enda teada.“ „Samad sõnad,“ vastan ma. „Pärast eelrooga, keset söömist, millal iganes. Lihtsalt tõuse püsti ja mine. No hard feelings, ausõna.“ Väike silmapilgutus ühe silmaga.

Ta käsi lebab ikka veel laual. „Vabandust,“ lausub ta. „Ma ei esitlenud ennast – Steven.“ „Jennica,“ noogutan ja itsitan veidi totakalt. „Ma arvasin, et sul on selline seksikas inglise aktsent.“ „Muidugi võin ma seda teha,“ vastab Steven tugeva briti aktsendiga. „Mu ema on Šotimaalt. Isa tahtis mulle Stefan nimeks panna, aga emal oli seda hirmus raske hääldada, nii et mulle pandi hoopis Steven nimeks.“ Milline vedamine. „Minu vanemad tegid sarnase kompromissi. Isa tahtis, et mu nimi oleks Jenny ja ema oli Annica poolt.“ „Suurepärane,“ lausub Steven. „Me mõlemad oleme lepituse viljad.

Tore ju, kui inimesed kokkuleppele jõuavad?“ Sunnin ennast huuli kokku pigistama.

Mu kuklas on selle kohta valmis terve loeng. Sellest kuidas mu ema, sarnaselt paljude teiste naistega, paistis kompromisse tehes alati lühema kõrre tõmbavat.

Ma naeratan ja loodan, et selle loengu jaoks tuleb mõni parem aeg. „Siis on meil vähemalt midagi ühist. Võiks halveminigi minna.“ Steven naerab. Ta vaatab menüü läbi ja otsustab kiiresti kala kasuks. „Ma kaalun küljesteiki,“ lausun ma.

Steven raputab pead. „Seda on raske teha. Liha peab olema paks ja õrn. Välisfilee ja veisefileega saab enamik kööke hakkama. Selles kohas ma küljesteigile ei panustaks.“ Vaatan talle üllatunult otsa. „Valik on muidugi sinu,“ jätkab ta. „Aga ära siis virise pärast, et pead vintsket lihatükki järama. Ma olen sind hoiatanud.“ Mulle meeldib ta üleolev käitumine. Ta ütleb, mida ta arvab.

Pealegi tundub, et ta teab, millest räägib.

17

M AT T I A S

E D VA R D S S O N

Steven naeratab rahulolevalt. „Ja vein. Mida sa eelistad?“ Kehitan õlgu. „Valget? Paljude promillidega?“ Ta naerab valjult. Kelner vaatab teda üllatusega. „Äkki poilly fumé?“ paneb Steven ette.

See kõlab nagu hobusetõug, aga toit on ju juba tellitud. „See sobib suurepäraselt,“ lausun ma.

Kui kelner tellimused oma märkmeplokki kirja paneb, jõuab tekkida mõnesekundiline vaikus, piisavalt piinlik, et ma krooksataksin välja esimese parima küsimuse, mis mul pähe tuleb: „Nii et sa oled arst?“ Uskumatult tobe, sest see tähendab, et varsti pean ma oma tööst rääkima. „Lastearst,“ vastab Steven. „Enne spetsialiseerumist olin kaks aastat Piirideta Arstidega Lõuna-Aafrikas. Kõiki neid kannatusi oli kohutav näha, aga laste varjamatu õnn ja tänulikkus olid fantastilised. Siis ma otsustasingi jätkata tööd lastega.“ „Nii tore,“ ütlen ma vaimuvaeselt. „Räägi endast,“ naeratab Steven. „Olen uudishimulik.“ Mida küll öelda? Tema päästab Aafrikas nälgivaid lapsi, samas kui mina teesklen päeval õppimist, et ei peaks ennast Töötukassas arvele võtma, ning õhtul mängin telefonis ennustajamoori. „Ma olen ikka veel tudeng,“ vastan ma ja näpin servjetti. „Praegu õpin ma arenguabi. Mul oli mõte, et tahan rahvusvahelist tööd, võibolla mõnes heategevusorganisatsioonis või nii, aga ma ei teagi enam.“ „Huvitav,“ sõnab Steven.

Tal on intensiivne pilk, sügav ja helesinine, peaaegu läbipaistev. „Ma tahan sinu kohta rohkem teada,“ ütleb ta. „Kes sa oled?

Inimene Tinderi-profiili taga.“ Naeran. „Päriselt,“ jätkab Steven. „Ma olen igasuguste mängude ja muu sellise jama jaoks liiga vana.“ See kõlab kahtlemata meeldivalt. „Tähendab, ma pole ju veel kolmkümmendki, nii et ma vist tegelen ikka veel sellega, et teada saada, kes ma olen.“ 18

P E R E T R A G Ö Ö D I A

„Sel pole vanusega mingit pistmist,“ vastab Steven. „Selle üle juurdlemist ei lõpetata kunagi.“ „Võib-olla. Aga hetkel on see lihtsalt väga ilmne. Ma olen oma tutvusringkonnas ainus, kellel pole ei peret ega karjääri. Seda võib vist nimetada kolmekümne aasta kriisiks.“ Vähemalt ei saa mind süüdistada endast illusioonide loomises.

Pole ime, et mu karjäär telemarketingi alal oli umbes sama pikk nagu sääriksääse elu. „Kolmkümmend! Mõtle, kunagi oldi nii noor,“ hüüatab Steven. „Aga kui nali jätta, siis ma mäletan, mis tunne see oli. Mul polnud kolmekümneselt peaaegu veel korralikku suhetki olnud. Kogu mu aeg oli kuulunud õppimisele ja korbielule. Ühel päeval avastasin, et teised olid saanud täiskasvanuks ja jäänud paikseks. Nagu oleksin ma olnud ainus, kes ei olnud veel kuhugi maandunud. See oli üsna raske.“ „Täpselt!“ Ta saab tõesti aru. Me tõstame tervituseks klaasi, kui kelner kalad lauda kannab. „Ma lugesin eelmisel nädalal suurepärast raamatut,“ lausub Steven klaasi käest panemata. „Kolmsada lehekülge angerjate kohta. Ma arvasin, et angerjad ei huvita mind üldse, aga kuidas ma eksisin!“ „„Angerjaevangeelium”? Ma olen ka seda lugenud. See oli väga hea!“ „Uskumatult muljetavaldav. Sest ikka võib kuulda, et kõik angerjad on sündinud Sargasso meres, aga neis on palju enamat. Hämmastav loom!“ „Eks ole!“ Pean ennast peaaegu näpistama. Kohting, millel räägitakse raamatutest. Millal ma viimati sellisel käisin? „Mis kala see nüüd oligi?“ Torkan kahvli taldrikul lebavasse valgesse kalasse. „Heik,“ vastab Steven.

Vaatan talle silma. „Nemad ei ole nii mõistatuslikud, ega?“ „Üldse mitte,“ vastab Steven ja topib suure tüki suhu.

See oleks nagu aegluubis. Midagi nendes suurtes lõuapärades, mis aeglaselt toitu mäluvad. Mu pilk jääb sellele kinni.

19

M AT T I A S

E D VA R D S S O N

„Mida?“ Steven naerab ja kuivatab servjetiga huuli. „Mis on?“ „Ei midagi.“ Ka mina ei suuda naeru alla suruda.

Aga ausalt öeldes ma ei tea, mis on.

Kui heik on söödud, oleme läbi arutanud kõik teemad, alates ülemaailmsest soojenemisest ja Gretast kuni metoo ja Dylani Nobeli preemiani. Kuigi Stevenil paistab olevat enamiku asjade kohta selged arusaamad (soojenemise peavad ennekõike peatama ÜRO ja Hiina, metoo oli süsteemi tasandil vajalik, ent omakohus ei ole kunagi hea, ja kuigi Bob Dylan on rokimaailma esipoeet, oleks Nobeli preemia pidanud minema päriskirjanikule, kes kirjutab pärisraamatuid), laseb ta mul alati lõpuni rääkida ja paistab olevat täiesti aus, kui ütleb, et on valmis oma arvamused ümber hindama. „Kas sa vabandad mind korra?“ küsib ta ja tõukab tooli tahapoole. „Rahu. Meil on kokkulepe.“ Ta naerab ja kui ta ümber nurga kaob, otsin ma oma telefoni välja. Kirjutan kiiresti oma kohtingust Messengeri rühma nimega Tindercentralen. Siis avastan ma, et Steveni pintsak on kadunud.

Mu süda hakkab kohe galopeerima. Sirutan ennast ja otsin meest silmadega.

Pagan küll. Muidugi valis ta hädaväljapääsu. Ma ei suuda isegi klaasitäit veini tellida.

Messengeri lõime ilmuvad kohe vastused igasuguste emotikonide kujul nagu plaksutavad käed ja suust välja torgatud keeled. Nagu ikka, julgeb Rebecka küsida seda, mida kõik teada tahavad.

Seks?

Vastan päikeseprille kandva naerunäoga. „Kas sa saadad nüüd oma teisele kohtingukaaslasele sõnumit?“ küsib Steven.

Ta seisab minu taga, pintsak õlgadel. Panen kergendunult telefoni ära. „Mul on mõne sõbrannaga Messengeri-rühm, kus anname teada, et kohtingul läheb kõik hästi.“ „Tark tegu,“ sõnab Steven. „Tänapäeval ei saa liiga ettevaatlik olla.“ Mul õnnestub vältida kurba tõsiasja, et Tindercentralen on jäänuk 20

P E R E T R A G Ö Ö D I A

parematest aegadest. Ainult mina käin ikka veel kohtamas. Teised istuvad sellisel kellaajal vist kodus ja tukuvad diivanil. „Magustoitu?“ küsib kelner ja ulatab meile menüüd.

Proovin seda lugeda, ent ei suuda keskenduda. „Nädal aega tagasi mõtlesin Tinderi kustutada,“ ütleb Steven ja raputab viimased tilgad veinipudelist minu klaasi. „Nüüd on mul hea meel, et veel korra proovisin.“ „Kas sa oled seda kaua kasutanud?“ küsin ma. „Mnjaa, ma olen üsna paljudega vestelnud. Aga päriselt kohtamas käinud olen vaid käputäiega.“ Käputäiega? Mida see tähendab? Viiega? Ma ei kavatse mingi hinna eest paljastada, kuidas mina olen ennast aastast aastasse läbi Tinderi närinud ja seda pidevalt kasvavas vanusevahemikus. „Vanasti oli lihtsam,“ ütlen ohates, „kui abielluti naabripoisiga või lasti vanematel keegi välja otsida.“ Steven voldib magustoidumenüü kokku. „Liiga palju head, mille vahel valida.“ „Kas me räägime ikka veel Tinderist?“ Kui ta naerab, puudutab ta kinganina laua all kogemata mu jalga.

Vaatame teineteisele otsa. „Mida preili ühest konjakist hoopis arvab?“ Ta nõjatub tahapoole, küünarnukk seljatoel. „Me leiaksime õdusamagi paiga kui see siin.“ „Mnjaa, kas sul on midagi konkreetset mõtteis?“ „Ma kutsuksin su hea meelega enda juurde,“ ütleb Steven ja tõuseb püsti. „Mul on väga head Hennesseyd. Kas sa jood konjakit?“ „Igatahes.“ „Aga see peab kahjuks ootama. Mul on magamistoas niiskuskahjustus. Puhurid ja tolm igal pool.“ Tüüpiline. Enamik Tinderikutte jõuab vaevu toidu alla neelata, kui tahavad mind juba enda juurde tarida. Kui ma vahelduse mõttes ise tahan kaasa minna, ei paista sellest midagi tulevat. „Kahjuks minu juurde ka ei saa,“ ütlen ma ja kohendan kleiti. „Meil on toanaabriga kokkulepe. Meessoost külalised pole lubatud.“ See on hädavale.

Ma ei saa mingil juhul kutsuda neljakümne seitsme aastast lastearsti oma läppunud kööginurgaga tudengituppa Delphis.

21

M AT T I A S

E D VA R D S S O N

Steven näeb veidi löödud välja, kui mulle mu jaki ulatab. Suur käsi mu ristluudel, juhatab ta mu laudade vahelt välja. „Mis sa Grandist arvad?“ küsib ta. „Kõlab hästi.“ Ma pole seal käinud sellest saati, kui mu vanaema kuuskümmend sai. See pole mingi koht mu tavaliste Tinderi-kuttide jaoks.

Kivitrepil kaotan korraks tasakaalu ja Steven võtab mul refleksiivselt õlavarrest. Ma vaatan tal helesinistesse silmadesse ja tunnen, kuidas kõhu alaosas kõditab. „Grandi poole.“

VÄLJAVÕTE BILL OLSSONI ÜLEKUULAMISEST Kas te ütleksite oma täisnime?

Bill Stig Olsson Kas te võiksite enda kohta veidi rääkida, Bill?

Ma olen kolmekümne kolme aastane. Mul on filmi- ja kultuuriteadlase haridus ja ma elan Lundis koos oma kaheksa-aastase tütre Sallyga.

Kuidas te elatist teenite?

Ma kirjutan veidi, arvustusi ja nii, internetis. Varem töötasin kinos, aga seal lõpetasin ma kevadel. Seal läksid asjad veidi nihu.

Kas te selgitaksite?

Ma ei jõudnud ülemusega hästi kokkuleppele. Lõpuks olin sunnitud koha üles ütlema.

Millega te siis igapäevaselt tegelete?

Nüüd suvel olen peamiselt oma tütrega tegelenud. Oleme teinud väikeseid väljasõite randa ja nii. Ühel päeval sõitsime läheduses olevasse tegevusõppeaeda. Samal ajal olen proovinud leida uut tööd, aga see pole lihtne.

Te ju teate, miks me täna siin oleme, Bill. Sellepärast, et Lundis Linnégatani ühest majast leiti kaks surnukeha. Mida te selle kohta teate?

Tähendab, ma olen selle kohta muidugi lugenud. Lund on väike linn, selliseid asju siin tavaliselt ei juhtu.

Millal te teada saite, kes surnud on?

Internetis nägin mõned päevad tagasi. Muidugi tahtsin seda teada.

23

M AT T I A S

E D VA R D S S O N

Kas te tundsite nende inimeste nimed ära?

Mitte otseselt.

Nii et te polnud Steven või Regina Rytteriga tuttavad?

Ei, ma pole neid kunagi varem kohanud. Oma teada mitte vähemalt.

Te pole kunagi nende Linnégatani majas käinud?

Ei, nagu öeldud, ma ei tunne neid.

See pole ju esimene kord, kui teid kuriteo asjus uuritakse.

Jah, aga mõrv! Te ei mõtle ometi tõsiselt? Ma ei teeks kunagi kellelegi viga.

Te olete meie registris, Bill. Meil on juba varasemast teie sõrmejäljed olemas. See on teile teada?

Jah, muidugi.

Kuidas te siis seletaksid seda, et leidsime Rytterite kodust mitmest kohast teie sõrmejälgi?

Mida? Ei, see ei saa õige olla.