EESSÕNA
Å
kerblomide perele meeldis end pildistada lasta. Pärast isa ja ema surma sain ma päranduseks arvukalt albumeid, kõige varasemad pärit üheksateistkümnenda sajandi keskelt, kõige hili semad kuuekümnendate algusest. Neis piltides on kahtlematult rohkesti maagiat, eriti kui neid uurida väga tugeva luubiga: näod, näod, käed, kehahoiakud, rõivad, ehted, koduloomad, vaated, val gused, näod, kardinad, maalid, vaibad, suvelilled, kased, jõed, soen gud, vastikud vinnid, tärkavad rinnad, uhked vuntsid, seda loetelu võib lõputult jätkata, nii et targem on peatuda. Aga enamasti näod. Ma lähen piltide sisse ja puudutan kujutatavaid, nii neid, keda ma tunnen, kui ka neid, kellest ma midagi ei tea. See on vaat et lõbu samgi kui vanad tummfilmid, mille selgitavad tekstid on kaduma läinud. Ma mõtlen välja oma mustreid. Juba autobiograafilisest „Laterna Magicast” saadik on mulle kangastunud mõte teha film oma vanemate noorpõlvest, nende abielu algaegadest, nende lootustest, ebaõnnestumistest ja „heast tahtest”. Ma vaatan fotosid ja tunnen, kuidas mind tõmbab nende kahe poole, nad on pea igas suhtes nii erinevad neist pooleldi võõ randunud, müütiliste mõõtmeteni tõstetud olenditest, kes valitsesid minu lapsepõlve ja noorust. Kuna film ja pilt on minu spetsiifilised väljendusvahendid, hakkasin võrdlemisi plaanipäratult kavandama süžeed, tuginedes juttudele, dokumentidele ja nagu juba öeldud – fotodele. Hulku sin oma ettekujutustes Uppsala tänavail, kui Uppsala oli ikka veel väike kõrvaline poolunes ülikoolilinn. Külastasin Dalarnas käies Dufnäsi, kui Våroms, minu vanemate suvemaja, oli veel tõeline unelmate paradiis, kaugel suurtest liiklusteedest. Kirjutasin nii, nagu ma viiekümne aasta jooksul olen harjunud kirjutama: stsenaariumi, draama vormis. Minu ettekujutustes laususid näitlejad oma repliike tugevalt valgustatud laval, veidi 7
mahendatud, kuid imeliselt konkreetsete dekoratsioonide keskel. Selles tähelepanuväärses lavastuses liikusid minu ema ja minu isa ringi Pernilla Östergreni ja Samuel Fröleri kehastuses. Ma ei taha väita, et olen oma jutustustes alati täpset tõtt taga ajanud. Ma olen kokku liitnud, juurde pannud, kärpinud ja ümber tõstnud, aga nagu selliste mängude puhul sageli juhtub, on mäng küllap muutunud selgemaks kui tegelikkus ise. Kuivõrd ma andsin endale ilma igasuguse kibestumiseta aru, et ma oma saagat ise lavastama ei hakka, olin oma kirjeldustes äärmiselt täpne, kuni üpris tähtsusetute detailideni välja, ka sel listeni, mida kaamera poleks üldse võimeline registreerima. Seda vaid näitlejate jaoks, osasse sisseelamiseks. Nii võttis lugu poole aasta jooksul suvisel Fåröl kindlad piir jooned. Ma puudutasin ettevaatlikult oma vanemate nägusid ja saa tusi, ja mulle tundus, et ma õppisin üht-teist iseenda kohta. Asju, mis olid ilma tegeliku sisuta olnud tõrjutud käibetõdede tolmu korra alla. Seda raamatut pole mitte ainsaski punktis kohandatud valminud filmi järgi. See on jäänud selliseks, nagu ta sai kirjutatud: sõnad on just sellised, nagu nad on, ja elavad loodetavasti omaenda elu, samuti nagu elab oma elu lugeja ettekujutus tema meeltes. Fårö, 25. augustil 1991 Ingmar Bergman
I
V
alin ühe kevadtalvepäeva aprilli algul 1909. Henrik Bergman on just saanud kahekümne kolme aastaseks ja õpib Uppsala Ülikoolis teoloogiat. Praegu on ta teel piki Östra Slottsgatanit Drottninggatani ja Linnahotelli suunas, kus tal on kokkusaamine oma vanaisaga. Lossimäel on ikka veel lumi maas, aga rentslikividel kohiseb juba sulavesi ja taevas sõuavad pilved. Hotell on pikk kahekorruseline hoone võimsa Toomkiriku naabruses. Torni ümber kisendavad hakid ja väike sinine tramm veereb ettevaatlikult mäest alla. Näha pole ainsatki inimest. On laupäevahommik, üliõpilased magavad ja professorid valmistuvad loenguteks. Portjeelaua taga istub kõrgi pilguga vanamees ja loeb Uppsala Nya Tidningit. Ta laseb Henrikul mõnd aega oodata, langetab siis ajalehe ja ütleb viisaka ninahäälega: jah, kandidaadi vanaisa ootab toas number seitseteist, trepist üles pahemat kätt. Seejärel kohendab ta näpitsprille ja keskendub uuesti lugemisele. Köögist on kuulda lauanõude klirinat ja naiste hääli. Külma sigarisuitsu ja praetud silgu hapukas hais seguneb nurgas huugava hiiglasliku söekamina leitsega. Henriku peast käib läbi mõte jalga lasta, aga jalad viivad ta vai baga kaetud nagisevast puutrepist üles ning mööda räpakaskollast koridori ukse number seitseteist taha. Läve taga seisavad vana isa äsja viksitud kingad. Henrik hingab sisse, siis välja ja koputab. Kõlav, võrdlemisi kõrge hääl ütleb: astu aga sisse, uks on lahti. Tuba on suur, kolme aknaga, kust avaneb vaade munakivi sillutisega hoovi, tallide ja raagus jalakate poole. Pikiseinas on kaks mahagonipuust otstega voodit. Vastasseinas domineerib pesukapp, sellel on pesukauss, veekannud ja punaste tikanditega käterätid. Sisustust täiendavad sohvanurk ja ümmargune laud, millel on kan dik hommikusöögiga. Okslikke põrandalaudu katab kaheldava ida 9
maise päritoluga kulunud vaip. Tagasihoidliku mustriga pruunil tapeedil ripuvad jahimotiividega vaselõiked. Fredrik Bergman ajab end vaevaliselt tugitoolist üles ja läheb pojapojale vastu. Ta on kogukas mees, pikem kui poiss, lai ja kon dine, suur nina, raudhallid lühikeseks lõigatud juuksed, põskhabe, aga ei habet ega vuntse. Kuldraamidega prillide tagant vaatavad vastu kergelt punetavad tumesinised silmad. Ta sirutab välja oma võimsa kämbla, küüned on katkised, aga puhtad. Mõlemad mehed tervitavad teineteist ilma naeratuseta. Vana mees pakub pojapojale kulunud katteriidega ja nikerdatud jalgadega toolil istet. Fredrik Bergman jääb seisma ja silmitseb Henrikut uudishimu likult, kuid ilma vastutulelikkuseta. Henrik vaatab aknast välja. Kahehobusevanker koliseb hoovi munakivisillutisel. Kui müra on vaibunud, hakkab vanaisa rääkima. Ta räägib põhjalikult ja sel gelt, nagu inimene, kes on harjunud, et teda mõistetakse ja kuulda võetakse. Fredrik Bergman: Nagu sa võib-olla oled kuulnud, on su vanaema haige. Mõne päeva eest opereeris teda ülikooli kliinikus professor Oldenburg. Ta ütleb, et mingit lootust ei ole. Fredrik Bergman jääb vait ja võtab istet. Tema kepp liigub mööda vaiba mustrit, see paistab talle huvi pakkuvat. Henrik teeb südame kõvaks ja teeskleb ükskõikset. Tema ilus nägu on rahulik, silmad suured ja mahedalt sinised, suu uhkete vuntside all tihedalt kokku pigistatud: ma ei ütle mitte midagi, ma kuulan, sellel mehel ei ole mulle midagi tähtsat öelda. Vanaisa köhib kurgu puhtaks, hääl on kindel, kõne aeglane ja selge, kerge murdevarjundiga. Fredrik Bergman: Oleme sinu vanaemaga viimastel päevadel üsna palju sinust rääkinud. Keegi naerab koridoris ja möödub kiirel sammul. Kell lööb kolm veerandtundi. Fredrik Bergman: Sinu vanaema ütleb, ja on öelnud seda aastaid, et me olime sinu ja sinu ema vastu ülekohtused. Mina jään 10
selle juurde, et igaüks vastutab ise oma elu ja tegude eest. Sinu isa katkestas meiega suhted ja kolis koos oma perega minema. See oli tema otsus ja tema vastutus. Sinu vanaema ütleb, ja on alati öelnud, et me oleksime pidanud pärast su isa surma sinu ja su ema eest hoolitsema. Mina olin seda meelt, et sinu isa oli oma valiku teinud, nii iseenda kui ka oma pere jaoks. Surm ei muuda selles suhtes midagi. Sinu vanaema on alati öelnud, et me oleme olnud halastamatud, et me pole käitunud ristiinimese kombel. Sellisest mõttekäigust ei saa ma aru. Henrik (äkitselt): Kui vanaisa kutsus mind selleks, et selgitada oma suhtumist minu emasse ja minusse, siis on see mulle olnud teada, nii kaua kui ma üldse suudan mäletada. Igaüks vastutab enda eest ise. Ja oma tegude eest. Selles me oleme ühel meelel. Kas ma võin nüüd minna, ma pean nimelt eksamiks õppima. Kurb küll, et vanaema on haige. Võib-olla on vanaisa nii kena ja viib talle tervisi. Henrik tõuseb ja silmitseb vanaisa rahuliku ja varjamatu põlgusega. Fredrik Bergman teeb kannatamatu liigutuse, mis levib läbi tema koguka kere. Fredrik Bergman: Istu ja lase mul lõpuni rääkida. Ma ei hakka heie tama. Istu maha, ütlen ma! Võib-olla pole sul põhjust mind armastada, aga see ei tähenda, et sa pead olema ebaviisakas. Henrik (istub): Noh ...? Fredrik Bergman: Sinu vanaema käskis mul sind üles otsida. Ta ütleb, et see on tema viimane soov. Ta palub, et sa läheksid teda haiglasse vaatama. Ta ütleb, et tahab sinult andeks paluda kõige halva eest, mida mina ja tema ja meie pere on sinule ja sinu emale teinud. Henrik: Kui ma olin just sündinud ja ema oli jäänud leseks, võtsime ette pika teekonna Kalmarist teie tallu, et abi paluda. Meid saa deti elama Söderhamni kahte väiksesse tuppa ja anti elamisraha kolmkümmend krooni kuus. Fredrik Bergman: Asja praktilise külje eest kandis hoolt minu vend Hindrich. Minul polnud rahadega mingit pistmist. Riigipäeva istungite perioodil elasime meie vanaemaga Stockholmis. 11
Henrik: Miski ei saa olla mõttetum kui praegune jutuajamine. Pea legi on mul piinlik olla tunnistajaks, kuidas üks vana härra, kellest ma alati tema ebainimlikkuse pärast olen lugu pidanud, äkitselt langeb rollist välja ja muutub sentimentaalseks. Fredrik Bergman tõuseb ja seisab otse pojapoja vastu. Ta võtab kuldraamidega prillid eest, žest, mis väljendab suurt raevu. Fredrik Bergman: Ma ei saa minna ja öelda sinu vanaemale, et sa näitasid mulle ust. Ma ei saa minna talle ütlema, et sa ei taha teda külastada. Henrik: Minu arvates on see küll paratamatu. Fredrik Bergman: Mul on sulle ettepanek. Ma tean, et sinu Elfviki tädid on lubanud sulle laenu anda, et sa saaksid siin Uppsalas edasi õppida. Ma tean ka seda, et su ema teenib elatist klaveri tundide andmisega. Minu pakkumine on, et sa ütleksid laenust ära. Ma pakun sulle ja sinu emale korralikku ülal pidamisraha. Henrik ei vasta. Ta silmitseb vana mehe laupa, tema põski, tema lõuga, lõual on hommikusest habemeajamisest väike arm. Ta vaa tab suurt kõrva ja kaela, kõvakrae kohal on näha tukslevat pulssi. Henrik: Mis vastust vanaisa minult tahab? Fredrik Bergman: Sa oled väga oma isa moodi, kas tead seda, Henrik? Henrik: Jah, nii räägitakse. Ema ütleb seda ka. Fredrik Bergman: Ma ei suutnud iial aru saada, miks su isa mind nii kohutavalt vihkas. Henrik: Ma olen aru saanud, et vanaisa pole sellest iial aru saanud. Fredrik Bergman: Minust sai taluperemees ja minu vennast sai kirikuõpetaja. Mitte keegi ei küsinud meie käest, mida me taht sime või ei tahtnud. On see nii tähtis? Henrik: Tähtis? Fredrik Bergman: Mina ei tundnud oma vanemate vastu iial mingit vimma või viha. Või olen ma siis selle unustanud. Henrik: Väga praktiline. 12
Fredrik Bergman: Mida sa ütlesid? Ah soo, praktiline! Jah, seda võib öelda küll. Sinu isal oli vabadusest väga elav ettekujutus. Ta rääkis alati, et temal peab „olema tema vabadus”. Ja siis sai temast pankrotistunud apteeker Ölandi saarel. See oli tema vabadus. Henrik: Vanaisa mõnitab teda. (Vaikus.) Fredrik Bergman: Mis sa minu pakkumise kohta ütled? Mina katan su õpingukulud, maksan igakuist elatisraha, seni kuni sinu ema elab, ja tasun teie võla. Ainus asi, mida sina pead tegema, on see, et sa lähed ülikooli kliinikusse osakonda number kaksteist ja lepid oma vanaemaga ära. Henrik: Miks ma peaksin uskuma, et vanaisa mind alt ei vea? Fredrik Bergman puhkeb viivuks naerma. Sõbralik naer see pole, kuid selles on tunnustust. Fredrik Bergman: Minu ausõna, Henrik. (Paus.) Saad selle kirja likult. (Reipalt.) Sõlmime lepingu. Sina määrad summad ja mina kirjutan alla. Mida sa selle kohta ütled, Henrik? (Äkit selt.) Me oleme vanaemaga peaaegu nelikümmend aastat koos elanud. Praegu teeb see haiget. See teeb tohutult haiget. Tema füüsilised piinad on kohutavad, aga seal haiglas saab ju neid leevendada, vähemasti ajutiselt. Jube on see, et tema hing kannatab. Ma palun sinult üheks silmapilguks halastust. Mitte minu vastu, seda ma ei soovi. Aga vanaema vastu küll. Sinust saab kirikuõpetaja, Henrik? Sa ju pead midagi teadma armastusest, ma pean silmas kristlikku armastust? Minu jaoks on see tühipaljas jutt ja ettekäänded, aga sinu jaoks peaks jutt armastusest olema midagi tõelist? Halasta haige, meeleheites inimese peale. Ma annan sulle, mida sa tahad. Sina määrad summa suuruse. Tingima ma ei hakka. Aga sa pead oma vanaema tema hädas aitama. (Paus.) Kas sa kuuled, mida ma räägin? Henrik: Mine selle naise juurde, keda kutsutakse minu vanaemaks, ja ütle talle minu poolt edasi, et ta elas terve elu oma mehe kõr val, aitamata ema või mind. Vanaisa vastu välja astumata. Ta oli meie viletsusest teadlik ning saatis jõuludeks ja sünnipäevadeks 13
väikesi kingitusi. Ütle sellele naisele edasi, et ta ise valis oma elu ja oma surma. Mina talle andeks ei anna. Ütle talle edasi, et ma vihkan teda oma ema ja iseenda pärast, täpselt samuti, nagu ma vihkan sind ja sinusuguseid inimesi. Mina ei saa iial selliseks nagu sina. Fredrik Bergman võtab kõvasti poisi käsivarrest kinni ja raputab teda aeglaselt. Nüüd vaatab Henrik talle otsa. Henrik: Kas sa tahad mind lüüa, vanaisa? Ta vabastab end haardest ja läheb aeglaselt läbi toa, sulgeb ettevaat likult enda järel ukse ja lahkub läbi pimeda koridori. Paar gaasi lampi värelevad kolmest määrdunud, kõrgel lae all asuvast aknast langevas nõrgas päevavalguses. Mai esimesel nädalal peab Henrik hirmuäratavale professor Sundeliusele tegema kirikuajaloo eksami. Esmaspäeval kell pool kuus hommikul. Päike valgustab läbi kat kise ruloo eredalt nooruki tagasihoidlikku korterit, kus on ruumi aukuvajunud voodile, raamatuid ja konspekte täiskuhjatud logi sevale lauale, kirjutuslauatoolile, rängalt ülekoormatud raamatu riiulile, mis on näinud paremaid päevi, kuid mitte kunagi pare mat kirjandust, pragunenud pesukausiga pesulauale, mille juurde kuuluvad veekann, ämber ja ööpott, ning kolme jalaga tugitoolile, mida toetavad neli köidet Malmströmi ülisegast eksegeetikat. Kaks petrooleumilampi (hämmastav luksus!), üks madalas laes, kus niiskuseplekid moodustavad kontinente, teine kirjutuslaual, valvamas kahte fotot: ema, kui ta oli veel noor ja kena, valges pruut kleidis, säravate silmade ja lopsakate naeratavate huultega. Kaldus põrandat katavad kulumatud kaltsuvaibad. Muhklikul tapeedil vanatestamentlike motiividega reproduktsioonid. Ukse juures nurgas seisab kitsas kahhelahi, kahhelkive kaunistab lillmuster. Sellest tudengikambrist õhkub vaesust, rohelise seebiga küüritud luterlikku puhtust ja mõrkjat piibusuitsu. Hoovipoolsetest aken dest on näha tulemüüri ja seitset välikäimlat, mis arglikult toetu 14
vad üksteise ja müüri vastu. Peagi õide puhkemas sirelipõõsastes sädistavad linnukesed. Vana puulõhkuja juba saeb keldris. Kusagil kisendab imik emarinna järele. Kell on, nagu öeldud, pool kuus ja Henrik ärkab pistega kõhus: kirikuajaloo eksam. Hirmuäratav professor Sundelius. Justus Bark astub ilma koputamata sisse. Ta on Henrikuga ühe ealine, aga väike ja jässakas, tumedad silmad, suur nina, mustad juuksed. Ta räägib Hälsinge murret ja tal on katkised hambad. Praegu on ta pidulikult riides: must ülikond, valge särk, vahetatav krae ja mansetid, must lips ja ülihoolikalt läikima löödud, kuid kulunud kingad. Justus: Ecclesia invisibilis, ecclesia militans, ecclesia pressa, ecdesia regnans ja lõpuks, kuid mitte viimaseks ecclesia triumphans. Tead, mis vana Sundeliuse juures kõige hullem on? Gyllen eile õhtul rääkis. Ta põrus oikumeenika eksamil läbi, sest ta ei teadnud, et roomakatoliku kirik oli pidanud kakskümmend kirikukogu, kuid kreekakatoliku kirik tunnustas neist vaid seitset esimest. Milliseid kirikukogusid nad tunnustasid? Henrik: Nikaia 325. aastal, Konstantinoopol 381, Efesos 431, Chal kedon 451, jälle Konstantinoopol 553. aastal ning Nikaia 680. ja 787. aastal. Justus: Braavo, braavo, kandidaat. Gyllen pani viltu ja see õudne Sundelius kihutas ta välja. Esimene küsimus, vale vastus, välja. Nüüd on meil hirm nahas, kandidaat, nüüd on meil tõeline hirm nahas, ma olen pruukinud liiga palju kohvi või midagi, mida nimetatakse kohviks. On sul mulle natuke teed laenata? Minu magu kõrbeb nagu Gehenna. Henrik: Võta kapist, Justus. Näeme kümne minuti pärast. All trepil. Ja täie teadvuse juures. Justus: Gyllen on rikas. Sundelius viskab ta kolme minutiga välja, tema ainult kehitab õlgu ja läheb pärast kevadballi suve vaheajale. Ja lükkab kirikuajaloo jõuludeni edasi. Kas sina tahaksid olla ‒ Henrik: Ei, tänan. Amicus. Justus: Mis sinikad sul rinna peal on? 15
Henrik: Frida. Ta hammustab. Justus: Näeme kümne minuti pärast. Henrik: Pax tecum. Kui Justus on toast lahkunud, seisab Henrik mõne hetke alasti ere das päikesevalguses ja püüab rahulikult hingata, siis ütleb ta hästi vaikselt: Jumal, kas sa aitad mind? Kui täna viltu veab, siis on see katastroof. Vana Sundelius võiks ju haigeks jääda ja saata enda ase mele lahke Dotsendi, seda on varemgi juhtunud. Aga just sel hommikul pole hirmuäratav professor Sundelius üldsegi mitte haige, pigem vastupidi. Kümme minutit enne kahek sat istuvad kolm kandidaati avaras esikus ja ootavad. Professor on nimelt abiellunud rahaga ning elab uhkes kaheteistkümnetoalises korteris Vaksala väljaku ääres. Söögisaali viiv uks on avatud ja kaks sinivalges teenijatüdrukut kraamivad hommikusöögilauda. Professoriproua, esinduslik, kuid lombakas naine, ilmub hetkeks nähtavale. Ta saadab oma lornjeti tagant kolme eksaminandi ja nende kahvatute nägude suunas kiire pilgu. Poisid tõusevad ja kummardavad aupaklikult, seejuures lipitsevalt naeratades ‒ otse kui võiks sellest abi olla. Nüüd lööb saalikell kumedalt kaheksa: „Kell mind kutsub teole. ‒ Duncan, sa ära kuule. Surmakell on see: nüüd taevasse või põrgu viib su tee,” mõtleb Henrik „Macbethi” tsiteerides, teise vaatuse esimest stseeni. Professori sekretär (pro fessoril on tõepoolest sekretär, seega on ta väga rikas, räägitakse, et järgmises valitsuses saab ta ministriks) ‒ sekretär, tähendab, on üpris luitunud kuju, tal on psoriaas ja vesised silmad, ta naudib salamisi hirmu, mida ta enda ümber külvab, kutsudes alandlikul häälel kolme noorukit professori kabinetti. Professor Sundelius on esinduslik mees viiekümnendates aas tates, avala näo, punaka ihu, tugevasti halliseguste juuste ja habe mega. Tal on seljas hästiistuv saterkuub, mis toob esile tema hea kehaehituse. Ta astub kiirete sammudega üle idamaise vaiba, siru tab naeratades välja musklilise käe ja tervitab süüaluseid südam likult. Kabinet on avar, aga võrdlemisi hämar. Rasked kardinad varja vad pilgu eest väljas sillerdava kevadpäeva. Siin sees valitseb raa matute lõhn ja vaikus. Kirjutuslaud, võimas nagu kindlus. Nahk 16
mööbel. Kolm valmis pandud tooli tumedaks peitsitud rooistmete ja sirgete seljatugedega, helkivad kroonlühtrid, kuldsetes raamides tumedad maalid ja häguselt kumavad naisekehad. Professor istub kirjutuslaua taha ja pakub kolmele noorukile valmispandud toolidel istet. Ta valib hõbelaekast sigari (esimene sigar pärast hommikusööki), lõikab hoolikalt otsa ära ja süütab sigari. Professor Sundelius: Pole midagi paremat kui sigar pärast hommiku sööki. Võin teile omavahel öelda, et see on ehtne Kuuba sigar. Vaadake, kui õilsalt see hõõgub. Vaadake, kuidas tubakalehe peened kiud imevad tule endasse ja kui mahedasti see tuhaks muutub. Professor ja tema eksaminandid imetlevad mõne sekundi sigari suitsetamise ilu, siis kummardub Sundelius ettepoole ja siru tab paluvalt välja oma suure käe. Üliõpilased mõistavad kohe, et nad peavad loovutama õpinguraamatud. Professor seab need kirjutamisalusele ritta. Professor Sundelius: Kes härradest tahaks alustada? Kes võtab esi mese hoobi enda peale? Nagu härrased kindlasti teavad, pee takse mind nõudlikuks. See ei ole väiklus, vaid kaalutletud hoiak, mis aastate jooksul on toonud mulle mitmeid mitte eriti meeldivaid hüüdnimesid. Noh, olgu sellega, kuidas on. Meile on koormaks liiga palju laisku, rumalaid ja harimatuid teo looge. Esitades mõistlikke nõudmisi, võin ma kaasa aidata teie maine ja staatuse tõstmisele. Sageli öeldakse: kirikuõpetaja on hingekarjane, mis rõõmu on tema Kogudusel sellest, et ta teab midagi Bonifacius Seitsmendast ja tema tegudest? See on ahvat lev, kuid ekslik mõttekäik. Kirikuajaloo hea valdamine nõuab usinust, huvi, üldistamisoskust, head mälu ja enesedistsipliini. Omadusi, mis kuluvad kirikuõpetajale marjaks ära. Mina panen oma võrgu välja ja kannan hoolt, et idioodid, laiskvorstid ja tühja loba ajajad sellesse kinni jäävad. Eks ka see ole midagi, või kuidas, mu härrad? 17
Kolm kahvatut naeratust ja mõned hääletud peanoogutused. Siis jääb kõik vaikseks. Kuni Baltsar, kolmas neist kolmest, köhatab hääle puhtaks. Tema kohta pole kuigi palju öelda. Ta kuulub Külma Märta laudkonda, ta on kõhn ja tal on haiglaslikult kollakas nahk, tuhmid pungis silmad ja halb hingeõhk. Baltsarit ei ole siin maa peal kauaks. Mõni aasta hiljem pistab ta dünamiidipadruni suhu ja laseb end linna kuulsate Kungsängeni kirjude püvilillede keskel õhku, need on just õitsema hakanud. Ega seal pärast palju matta olnud. Professor Sundelius (reipalt): Tubli, tubli, härra Bejer. Räägime õige skolastikast, see on suur ja mahukas teema, ja alustagem nõndanimetatud varaskolastikaga, mille tähtsaimad esindajad olid ‒? Baltsar: Johannes Seotus Erigena ning Canterbury Anselm. Varane keskaeg. Kümnes sajand. Professor Sundelius: Umbes nii. Ja mis oli neile mõlemale härrale iseloomulik? Baltsar: Johannes Erigena rõhutas, et tõeline religioon ja tõeline filosoofia on identsed. Canterbury Anselm väitis, et üldised mõisted, teiste sõnadega ideed, on realiteedid ja mitte ainult sõnad. Credo ut intelligam. Professor Sundelius: ‒ nihil eredendum nisi intellectum. Baltsar: Seda ei öelnud Anselm, vaid tema teatud mõttes vastane Abelard. Tema jaoks oli kõige tähtsamal kohal mõistus. Ta tah tis piirata usku autoriteetidesse, pidades seda ohtlikuks. Ja sai seetõttu endale võimsaid vaenlasi. Professor Sundelius: Kõrgskolastika ja Aquino Thomase juurde tuleme hetke pärast tagasi. Härra Bergman, teie teemaks olgu „apostlik ajastu”. Kas te nimetaksite mõnda apostlikest isadest. Milliseid autoreid peetakse apostlite vahetuiks õpilasteks? Henrik: Barnabas. Professor Sundelius: Õige. Aga seal on veel mõned väga tähtsad kujud? Henrik: Clemens Roomast. (Paus.) Polykarpos. Professor Sundelius: Veel kolm, härra Bergman. Henrik: Ei tea. 18
Professor Sundelius: Mida mõeldakse apostliku koguduse all? Henrik: Need on apostlite endi asutatud kogudused Roomas, Efesoses ja Korintoses. Professor Sundelius: Veel? Henrik: Efesoses. Professor Sundelius: Efesost te juba nimetasite. Henrik: Aleksandria. Professor Sundelius: Ei, küll aga Antiookia, Jeruusalemm. Henrik: Jah. Muidugi. Professor Sundelius: Mida mõeldakse Symbolum Apostolicumi all? Henrik: See on kuidagi seotud usutunnistusega. Rohkem ma ei tea. Henrik uurib oma küüsi. Katastroof on tõsiasi. Baltsar ja Justus hoiavad hinge kinni. Professor Sundelius vaikib. Uimane keva dine kärbes sumiseb kitsas päikesetriibus raskete aknakardinate vahel. Peaaegu terve minut kaob igavikku. Professor silmitseb kandi daat Bergmani tähelepanelikult. Siis pöörab ta end kirjutuslaua poole ja lehitseb õpinguraamatut, ulatab selle Henrikule. Professor Sundelius: Nüüd läheb teeb kandidaat Botaanikumis kena jalutuskäigu. Praegusel kevadisel ajal on seal palju vaatamis väärset. Inimene kas usub kõiketeadjasse Jumalasse või ei usu. Hüvasti, härra Bergman, ja tere tulemast tagasi novembri lõpul. Ma tahaksin ehk veel lisada, et minu sissejuhatav jutt ei käi teie kohta. Ma usun, et kandidaadist saab hea kirikuõpetaja, hoolimata Symbolumist või apostlikest isadest. Professor noogutab ja annab sellega Henrikule märku lahkuda. Ei saa väita, et Hirmuäratav naerataks, kuid ta silmitseb Henrik Bergmani peaaegu et uudishimulikult. Siis on lõpp. Uksest välja, söögisaali, kus keegi poonib põlvili olles parkettpõrandat, sealt esikusse, nagist teklit võtma. Kajavat marmortreppi mööda alla. Suur uks läheb mürtsuga kinni. Keset tänavat marsib kõigest jõust tuututav orkester, päike pimestab, rahvas seisab ja vaatab või mar sib muusika taktis kaasa. Vibalik katmata peaga noor mees, kellel on hõredad tumedad juuksed, tumedad silmad ja hoolitsetud vunt 19
sid, jääb Henriku ette seisma ja puudutab elegantse jalutuskepiga tema käsivart. Ernst: Tere, Bergman, ega sa ei ole tänaõhtust kooriproovi ära unustanud? Hugo Alfven tuleb. Ja pärast minnakse Zwycki. Ta noogutab, ja ongi läinud. Nüüd räägime Frida Strandbergist, kes on olnud kaks aastat Henriku pruut. Kihlust hoitakse muidugi suures saladuses, seda teavad vaid lähimad sõbrad, Henriku emale ega Elfviki tädidele pole sõnagi mainitud. Ka neiu sugulased Angermanlandis ei tea asjast midagi. Kihlus see ometi on, sõrmuste, pühalike tõotuste, põlevate küünalde ja õrnade suudlustega. Frida on oma peigmehest kolm aastat vanem ja töötab ettekand jana Gildis, linna kõige peenemas hotellis. Tema ja nii mõnedki teised hotelli personalist elavad viletsates ja läbitõmbavates konku des massiivse maja katusekambrites. Hotelli juhtkonnale sellisest ühiselust tulenevad moraalsed tagajärjed muret ei valmista, aga öised hüppeskäimised on keelatud. Ainsat personali sissekäiku val vab Kerberos oma naisega. Normaalne unevajadus näib neil täiesti puuduvat. Frida on ilus naine, kauni kujuga, veidi kondine, aga pika liibuva kleidi alt joonistuvad esile kõrge rind ja ümarad puu sad. Tuhkblondid juuksed on pealaele lihtsasse krunni kokku tõmmatud. Silmad on suured, peaaegu ümmargused, uurivad, hindavad ja uudishimulikud. Ta naerab meeleldi, suu üllatavalt pärani, huuled on kaunikujulised, kuid kitsad, lõug ümar ja otsus tav. Sellise lõuaga näeb ta väga sihikindel välja. Nina on pikk ja suursugune. Ta räägib kiiresti ja tugeva murrakuga, tema liigu tused on kärmed, ülalpidamine laitmatu, kannab ta siis raskeid kandikuid hotelli söögisaalis või jalutab pühapäeval peigmehega Fyrise jõe ääres pargis. Nad kohtusid juhuslikult. Üks Henriku Külma Märta laudkonda kuulunud sõpradest oli saanud tädilt päranduse ja tahtis seda tähis tada. Mindi Luigetiigi ääres asuvasse Tarusse. Frida töötas suve 20
asendajana ülakorruse kabinettides. Õhtu oli soe, aknad lahti, lõh nad joovastasid ja paviljonist kostis sõjaväemarsse. Kõik jäid purju, Henrik kõige hullemini. Kui seltskond tahtis Svärtbäcki bordelli pidu jätkama minna, ei saadud teoloogile jalgu alla ja ta jäeti saatuse ehk Frida hooleks, kes lõpuks (kui ta oli kell kaks öösel töö lõpetanud) muretses troska. Tal õnnestus Henrikult aadress välja meelitada ning voorimehe abiga kandis ja lohistas ta endiselt purupurjus tudengi tema tuppa. Sel ööl ei juhtunud midagi muud, kui et Henrik oksendas Frida seeliku täis, lõi pea vastu lauanurka ära ja kaotas üsna palju verd. Kaks päeva hiljem ilmus Henrik Tarusse kalli lillekimbuga. Ta kohtas Fridat räpakas tagaruumis, kus Frida juhtumisi end kohvi ja sigarilloga turgutas. Mõlemad olid sügavas hämmingus. Henrik vabandas oma kahetsusväärse käitumise pärast ja nõudis, et ta saaks korvata Frida seeliku puhastamiskulud. Neiu ei teadnud, mida vastata, sest seelikut polnud võimalik puhastada, see oli riku tud. Samas ta mõistis, et Henrikul pole uue seeliku ostmiseks raha. Frida jõi kohvi lõpuni, kustutas sigarillo ja pistis koni väiksesse tinatoosi. Siis tõusis ja ütles, et tema kohvipaus on läbi ‒ aga kui Henrik tahab temaga kohtuda, siis kella kahest on ta vaba. Henrik võttis istet suures sireli lehtlas ümmarguse marmorlaua taga, tellis mineraalvett, vaatas inimesi, kuulas rügemendiorkestrit ning Islandi silla alt kostvat partide prääksumist ja kose kohinat. Kui aeg sai täis, saatis ta Frida Gildi ja suudles tema kätt, seda oli ta õppinud oma emalt. Peale selle rääkis ta, et on Uppsalas, Rootsis, Maailmas ja Universumis üksi. Frida naeris üllatunult, ent veidi murelikult ja pani ette teha väljasõit Granebergi. Järgmine pühapäev oleks tal vaba. Nii algas koosolemine, mis üpris pea kujunes kooseluks. Henrikut vaevasid patuäng, liiderlikkus ja ohjeldamatu armukade dus. Frida kasutas selle närvilise ja segaduses lapse rahustamiseks kavalust, tarkust, selgeid valesid ja strateegiat. Peale selle õpetas ta Henrikule, kuidas hoiduda tagajärgedest, mis omakorda kut sus esile tagasiulatuvaid armukadedushoogusid. Frida keelitas ja Henrik käratses. Peagi olid nad lahutamatud. Möödus veel natuke aega ja nad kihlusid ‒ salaja. Henrik ei söandanud oma emale Fridast rääkida, kuid Frida ei teinud sel 21
lest numbrit. Ta ootas oma aega. Saada materiaalselt kindlustatud õpetajaprouaks oleks väärt tulevik. Ta unistas sellisest elust sageli ja meeleldi, kuid jättis oma unistused enda teada. Frida teadis tegelikust elust üsna palju ja oli piisavalt tark, et järeldusi teha ja plaane kavandada. Henrik seevastu ei teadnud mitte kui midagi, sest nõudmiste mägi varjutas tema eest vaate. Ta elas omaenda sun duste ja teiste ootuste paine all. Koos Fridaga võis ta tunda äkilisi õnnetorkeid, või kuidas ta oleks pidanud nimetama seda tundma tut, mis teda hämmastas ja pigistas silmist välja kuumi pisaraid. Kui Frida eksamipäeva õhtul Henriku juurde tuli, oli juba üpris hilja. Tal oli õnnestunud ülemkelneri armulisel loal oma tööaeg ära muuta. Tema saabudes lõi Toomkiriku kell kümme ja Frida leidis eest avatud ukse ja peaaegu pimeda toa. Henrik lamas voodil, käsivars näo ees. Kui Frida ettevaatlikult tema poole astus, tõusis Henrik istukile. Frida: Justus astus läbi ja rääkis. Kas sa söönud oled? Sa pole terve päev midagi söönud? Seda ma arvasingi, ma võtsin kaasa ühe õlle ja köögist natuke lihalõikeid. Preili Hilda saatis palju ter visi ‒ tead, see, keda me Püha Kolmainu kirikus kontserdil kohtasime. Ta ütles, et sa oled tore mees, aga üle mõistuse kõhn. Kui ma tohin lambi põlema panna, siis katan laua ‒ kas võib raamatuid veidi kõrvale nihutada? Frida toimetab vaikides ja sihikindlalt. Henrik vaatab teda, tunneb tuska ja kergendust, peale selle on tal kohutav kusehäda. Henrik: Ma pean alla pissile minema. Ma pole kindlasti terve päev pissil käinud. Frida: No nii loppis ei tohi ka olla! Henrik naeratab põgusalt ja kaob koridori, trepikojast kostab kolistamist. Frida kallab õlle hambaharjaklaasi, istub laua taha, süütab sigarillo ja silmitseb Henriku ema fotot. Siis rändab tema pilk aknast välja, tulemüüri mööda alla hoovi. Seal seisab Henrik, väravavõlvi latern heidab talle nõrka valgust. Ta paneb püksinööbid kinni ja ilmselt tajub, et Frida teda vaatab, pöörab pilgu valgustatud 22
akna poole ja näeb teda kollase nelinurga raamistuses. Frida nae ratab, aga Henrik ei vasta tema naeratusele. Siis viipab Frida talle, et ta üles tuleks, tõstab klaasi ja joob. Siis nööbib ta pluusi lahti, tõmbab särgi alla ja paljastab parema rinna. Koidu ajal tõuseb Frida üles, et koju minna. Frida: Ei, maga sina edasi. Varsti on valge ja mulle meeldib jalutada piki jõekallast, kui linn on vaikne ja tühi. Henrik: Ma pean järgmisel nädalal koju sõitma. Kujutad sa ette, mis sellest tuleb? Mu paksuke ema seisab lootusrikkalt perroonil ja ootab. Mina lähen tema juurde ja ütlen, et eksam jäi soorita mata, ma kukkusin läbi. Ja siis hakkab ta nutma. Frida: Vaene Henrik! Ma võiksin sinuga kaasa sõita. Nad naeravad veidi rõõmutult selle plaani teostamatuse üle. Henrik tõuseb kärmelt voodist ja paneb end riidesse. Ja nad jalutavad läbi tardunud jaheda maihommiku. Uue silla juurde jõudes nad pea tuvad ja vaatavad alla tumedasse käreda vooluga vette. Henrik: Kui ma laps olin, tellis ema ühelt puusepalt väikese altari. Ta õmbles ise pitsidega liniku ja ostis Thorvaldseni Kristuse kipskoopia, võttis söögitoast kaks tinaküünlajalga ja pani need altarikattele. Pühapäeviti korraldasime jumalateenistuse, mina olin kirikuõpetaja, mul olid õpetaja talaar ja lõkad. Kogudu seks olid ema ja üks vanadekodu tanta. Ema mängis orelit ja meie laulsime kirikulaule. Ja kujuta ette, meil oli isegi armu laud! Hiljem pidin ema lausa paluma, et me lõpetaksime selle piinliku teatritegemise. Ma hakkasin arvama, et me teeme hirmsat pattu ‒ see kõik oli nii naeruväärne ja alandav ‒, ma arvasin, et Jumal karistab meid. Ema oli ikkagi nii mõtlematu. Ta meel läks muidugi kurvaks. Ta oli ju teinud seda kõike minu pärast ja mina olin, vähemasti viimased aastad, teinud seda tema pärast. Jah, see oli üks suur piin. Ja nüüd ma küsin endalt, nagu tänagi, kas ma kavatsen kirikuõpetajaks hakata ema pärast ja sellepärast, et minu isa ei tahtnud kirikuõpetajaks hakata, ehkki kogu suguvõsa leidis, et temast peab saama kirikuõpetaja. Ja ma küsin endalt, mida ta oma õpinguid pooleli jättes mõtles, 23
need olid nii paljutõotavalt alanud. Ma küsin, mida ta mõtles. Apteeker, temast sai apteeker. Kujutad sa endale ette vanaisa ja ülejäänud suguvõsa? Ja seda häbi! Frida: Miks sa ei võiks kirikuõpetajaks hakata, Henrik? See on hea amet. Aus ja hea ja korralik. Oled võimeline ülal pidama ennast, oma peret ja oma ema ka. Frida naljatab, selles pole mingit kahtlust. Aga võib-olla tuleb see tema dialektist, et probleem hakkab kõlama nii ebaoluliselt. Või Fridast endast, kes leiab, et tema teoloog lihtsalt tujutseb. Seda on raske teada. Liiklusülem Johan Åkerblom pikutab. Teiste sõnadega, ta lühen dab väärikalt õhtupooliku igavust väikese uinakuga. Pealegi on liiklusülemal täielik õigus pikutada. Ta on seitsekümmend täis ning tõmbunud tagasi raudteesildadest, manöövrijaamadest ja signaalsüsteemidest, mis konstrueeriti ja ehitati raudteeliikluse kõige plahvatuslikuma arengu ajal. Juba noore verivärske insene rina astus ta Rootsi Riigiraudtee teenistusse ning sai oma nutikate ja praktiliste ideedega peagi tuntuks. Tema tõus oli kerge ja kiire. Kahekümne nelja aastaselt abiellus ta jõuka hulgikaupmehe tüt rega, ostis Aia tänaval number 12 asuva uue maja ja kolis teise korruse kümnetoalisse korterisse. Üksteise järel sündisid kolm poega: Oscar, Gustav ja Carl. Pärast kakskümmend aastat kestnud välist edu ja abieluprobleeme tema põdur abikaasa suri. Johan Åkerblom oli üksi ja nõutu, tema kaela jäid kolm liiga palju kas vatust saanud poega. Kodu eest kandsid hoolt majapidajannad ja see kippus lagunema. Vabal ajal mängis liiklusülem tšellot ja käis läbi Calwagenite perega, tolle perekonna pea oli kirjutanud saksa keele kooli grammatika, mis jäi rootsi lapsi põlvest põlve piinama: Die Heeringe der Ostsee sind magerer ais die der Nordsee. Ja nii edasi. Koos liiklusülemaga moodustati keelpillikvartett, mis vajaduse korral võis laieneda kvintetiks, sest vanem tütar Karin oli auahne amatöörpianist, kes korvas oma puudulikku musikaalsust peale hakkamise ja otsustavusega. Karin tundis peaaegu kolmkümmend 24
aastat vanema leskmehe vastu suurt sümpaatiat. Ta nägi selgelt, kuidas tolle kodu pärast abikaasa surma lagunes. Ühel kevadpäeval tegi ta ilma keerutamata ettepaneku, et Johan ja tema võiksid abielluda. Nii suurest üllameelsusest ja tarmukusest rabatud ning hingepõhjani liigutatud ja kogelev Johan polnud muidugi mõista võimeline ütlema midagi muud kui oma jah-sõna. Pool aastat hil jem nad abiellusid ning pärast tolle aja kohta erakordselt lühikest pulmareisi Halle linna uude raudteesõlmpunkti kolis Karin, kaks kümmend kaks aastat vana ja tulvil head tahet, Aia tänava kümne toalisse korterisse. Kolm poega, kes olid peaaegu et Karini eakaaslased, reageerisid sellele tõrjuva umbusuga ning liiga range kasvatuse saanud inimes tele omase leidliku, kuid jõhkra käitumisega. Omavahel olid nad vaenujalal, kuid leidsid äkitselt põhjuse ühineda võitluseks selle vastu, kes ilmselgelt nende vabadust ohustas. Paari kuu jooksul sai noorukitele siiski selgeks, et nende jõud jääb Karini omale alla. Pärast neile mõnd aega osaks saanud ränki lüüasaamisi leidsid nad, et kõige targem on relvad maha panna ja tingimusteta kapitulee ruda. Karin oli juba nooruses oivaline strateeg ning talle oli selge, et oma üleolekut ei tohi kasutada vaenlaste alandamiseks. Vastupidi. Ta lausa külvas poisid oma heasoovlikkuse avaldustega üle, ja seda mitte üksnes tarkusest, vaid ka kiindumusest. Talle meeldisid tema saamatud, armsad ja segadusse sattunud kasupojad ning ta vastas nende tärkavale kiindumusele karmi ja rõõmsa õrnusega. Nüüd on Karin neljakümne nelja aastane ja tal on kaks oma last, Ernst ja Anna, mõlemad veidi üle kahekümne. Majas on neli teenijat ning seal käib palju külalisi. Pealegi on kaks vanemat poega abielus, neil on oma pered, kes rohkem või vähem improviseeritult sageli läbi astuvad. Abielludes jättis Karin õpetajaks õppimise sinnapaika, ja tal ei tulnud iial juhust seda kahetseda. Elu pakkus talle vahetpidama tult tegevust. Ta oli hea inimestetundja, tark, läbinägelik, huumori meelega, lahke ning rõõmsameelselt tarmukas. Peale selle oli ta äkiline, diktaatorikalduvustega, hoolimatu ja terava keelega. Ei saa väita, et ta oli ilus, aga kogu tema väikene kuju kiirgas sarmi ja füüsilist vitaalsust. Vaevalt usutav, et liiklusülem ja temast kolm kümmend aastat noorem abikaasa armastasid teineteist selle sõna 25
triviaalses mõttes, aga nad mängisid oma rolle vastu vaidlemata ja said pikapeale sõpradeks. Liiklusülem Johan Åkerblom niisiis pikutab. Protestantismi pärand ei luba tal riidest lahti võtta ja oma seljale ning valutavatele rist luudele mugavas voodis puhkust anda. Ei, ta istub oma suures lugemistugitoolis, seljas lühike, elegantne kodukuub ning käeulatu ses teaduslik väitekiri. Ainult prillid on ta otsmikule lükanud. Tooli kõrval laual on pärastlõunapiip, tubakakarp ja väike klaas absinti. Jalge all on väike tumba tikitud padjaga, põlvede peal tekk. Valge toa aknad on hoovi poole, sellest siis see vaikus. Kõrge lehtpuu akna all varjab päikese eest ja joonistab raamaturiiuleid ja Itaa lia motiividega maale täis seintele rohelisi liikuvaid varje. Tõsise moega kappkell mõõdab viisakalt tiksudes aega. Põrandalaudu katab mahedat värvi mustriline vaip. Nüüd läheb uks siiski hästi ettevaatlikult lahti ja sisse astub selle jutustuse teine peategelane. Noore neiu nimi on Anna, ta on äsja saanud kahekümneaastaseks, ta on kena ja väikest kasvu, aga ilusa kehaga, tal on pikad pruunid juuksed, otstest punaka varjundiga. Soojad pruunid silmad, kaunikujuline nina, meelas sõbralik suu ning lapselikult ümarad põsed. Tal on seljas kallihinnaline pits pluus, lai vöö peenikese piha ümber ning pikk, elegantse lõikega heledast villasest riidest seelik. Ainsad ehted, mida ta kannab, on väikesed briljantkõrvarõngad. Kingad on moele vastavalt kõrge kontsaga. Selline näeb ta välja ‒ Anna, kelle nimi tegelikus elus oli Karin. Ma ei taha ega oska seletada, miks mul on selline vajadus nimesid vahetada ja muuta: minu isa nimi oli ju Erik ja Anna oli hoopis minu vanaema nimi. Nojah, võib-olla kuulub see mängu juurde, ja mäng see ju on. Anna: Kas papa magab? Johan Åkerblom: Muidugi. Magan ja näen und, et ma magan. Näen unes, et ma istun oma kabinetis ja magan. Ja siis avaneb uks ja sisse astub kõige ilusam ‒ kõige armastusväärsem ‒ kõige hellem olend. Kes tuleb minu juurde, hingab mulle näkku oma mahedat hingeõhku ja küsib, kas papa magab. Ja siis näen ma 26
unes, et ma mõtlen: kui ärkad paradiisis, siis just nii seal kind lasti ongi. Anna: Papa peab õppima prille eest ära võtma, kui ta pärastlõunaks silma kinni laseb. Muidu võivad prillid maha kukkuda ja katki minna. Johan Åkerblom: Sa oled samasugune ninatark nagu su ema. Sa peaksid teadma, et mina teen kõike sihilikult ja läbimõeldult. Kui ma pärastlõunal silma looja lastes prillid otsa ette lükkan, jääb mulje, nagu mõtleksin ma, silmad kinni. Mitte keegi ‒ peale sinu ‒ ei tohi üllatada Johan Åkerblomi, kui tal on lõug rippu ja suu lahti. Anna: Mis sa nüüd. Papa magas nii kenasti ja uhkelt ja väljapeetult. Nagu alati. Johan Åkerblom: Noh, mu südameke, mida sa tahad? Anna: Mõne minuti pärast on õhtusöök. Muide, kas ma tohin papa absinti maitsta? See olevat ju nii paheline jook? Näiteks Christian Krogh ja kõik need geniaalsed norralased, kes absin dist segi läksid. (Maitseb.) Kes absinti joob, see peabki olema veidi paheline, et ta suudaks seda juua. Istub nüüd vagusi, ma kammin papa juuksed ära ja teen ta ilusaks. Anna kaob tahatuppa ja tuleb kohe kammi ja harjaga tagasi. Johan Åkerblom: Kas meile ei pidanud mitte üks külaline õhtu söögile tulema? Kas see polnud mitte Ernst, kes ‒ Anna: Üks Ernsti sõber. Nad laulavad koos üliõpilaskooris. Ernst ütleb, et see poiss õpib teoloogiat. Johan Åkerblom: Mida? Või kirikuõpetajaks? Meie Ernst käib läbi tulevase kirikuõpetajaga ‒ siis on küll viimnepäev lähedal. Anna: Papa on rumal. Ernst ütleb, et see poiss ‒ ma olen ta nime unustanud ‒ on väga meeldiv. Veidi uje, aga väga meeldiv. Pea legi pidi ta olema kohutavalt vaene. Aga ilus. Johan Åkerblom: Nonoh, siis ma mõistan sinu ootamatut huvi oma venna uusima sõbra vastu. Anna: Jälle ajab papa narri juttu. Mina abiellun oma venna Erns tiga. Tema on minu jaoks see Ainus Õige. Johan Åkerblom: Aga mina? 27
Anna: Papa muidugi ka! Kas mamma ei öelnud, et papa peab kõrvakarvad ära lõikama. Papa ju ei kuule, kui kõrvas on nii palju karvu. Johan Åkerblom: Need on eriti peened nõndanimetatud kuulmiskarvad ja neid ei tohi mitte keegi puutuda! Tänu kõrvakarva dele on mul eriline kuulmine, mis ütleb mulle, mida inimesed mõtlevad. Nimelt ütleb enamik inimesi üht, aga mõtleb teist. Oma kuulmiskarvadega kuulen ma selle kohe ära. Anna: Oskab papa öelda, mida ma just praegu mõtlen? Johan Åkerblom: Sa oled liiga lähedal. Kuulmiskarvad on liiga pin gul. Seisa sinna päikeselaiku, siis ütlen kohe, mida sa mõtled. Anna (naerab ja võtab koha sisse): Noh, papa! Johan Åkerblom: Sa oled endaga väga rahul. Peale selle oled sa väga rahul sellega, et sinu papa armastab sind. Kui Toomkiriku kell, söögisaali kell, salongi kell ja kabineti endasse sulgunud kappkell löövad viis, avaneb uks ja liiklusülem astub salongi, Anna tema kõrval. Ta on pannud parema käe ümber Anna õlgade, vasaku käega toetub ta kepile. Kõik tõusevad ja tervitavad perekonnapead. Siinkohal on küllap õige hetk kohalviibijaid kirjeldada: proua Karinist oleme juba rää kinud, samuti lemmikpojast Ernstist, kes on Henrikuga üheealine. Kolm venda Oscar, Gustav ja Carl seisavad veidi eemal ja klaarivad üht Carli lõpututest veksliafääridest. Nad räägivad läbisegi. Kui isa tuppa astub, jäävad nad otsekohe vait ja keeravad end viisakalt naeratades sissetulijate poole. Oscar meenutab välimuselt isa, ta on heal järjel hulgikaupmees, enesekindel ja vähese jutuga. Ta on abielus pika kõhna, põdura väljanägemisega naisega, kelle valulist pilku varjavad prillid. Arva takse, et ta on iga hetk hinge heitmas. Igal sügisel reisib ta kuuridele Lõuna-Saksamaa või Šveitsi vesiravilatesse, igal kevadel tuleb ta küürus ja kergelt vaarudes tagasi, näol piinatud, andestust paluv naeratus: ma ei surnud ka nüüd, peate veel veidi kannatama. Gustav on Rooma õiguse professor ja tõeline tüütus, seda vii mast rõhutab tema ümbruskond alatasa. Kaitseks on ta kasvatanud endale priske kere. Ta naerab heatujuliselt ja vangutab omaenda tüütuse üle pead. Tema naine Martha on vene päritolu, räägib 28
rootsi keelt tugeva aktsendiga ja on rõõmsameelne inimene. Teda ja tema meest ühendab sügav kiindumus söögilaua rõõmude vastu. Neil on kaks ilusat ja veidi jonnakat nooremas teismeeas tütart. Carl on insener ja leidur, tavaliselt küll tema leiutistest asja ei saa. Enamiku arvates on ta perekonna must lammas. Temas on ühendatud intelligents ja misantroopia, ta on poissmees ega hiilga erilise puhtusega, ei vaimses ega ihulikus mõttes, viimane valmis tab kasuemale pidevalt pahameelt. Jah, vend Carlis on mingi riugas sees, tema juurde tulen ma veidi aja pärast tagasi. Veel on kohal Torsten Bohlin, jõuliste näojoonte ja lehvivate juustega noor geenius, ta on hooletult elegantne ja kogu pere lem mik. Kahekümne nelja aasta vanuselt kirjutab ta oma doktoriväite kirja (gregoriaani kirikulaulu kajastumine eelprotestantlikus koraa lis Skattungby kiriku restaureerimisel 1898. aastal leitud noodikogu põhjal). Ja lõppude lõpuks peetakse noort Bohlini Anna tulevaseks. Väidetakse, et noorte soojad suhted on juba selgelt märgatavad. Tubli Siri-preili ilmub söögisaali uksele, ta näib olevat veidi sega duses. Karin Åkerblom hüüab talle üle toa: meie erikülaline pole veel saabunud. Ootame ehk veel mõne minuti ja vaatame, kas ta ilmub. Karin (Ernstile): Oled sa kindel, et ütlesid oma sõbrale, et õhtusöök on kell viis? Ernst: Ma toonitasin, et selles peres ollakse haiglaslikult täpsed. Ja tema vastas, et ta on ise ka lootusetu täpsuse tagaajaja. Johan Åkerblom: Mis figuur ta õieti on? Ernst: Kulla papa, ta pole mingi figuur. Ta õpib teoloogiat ja kui Jumal tahab, saab temast kirikuõpetaja. Carl: Kirikuõpetaja, kirikuõpetaja! Miks mitte perekonnas ka üks kirikuõpetaja? Ometi üks professionaal silmakirjatsejate kam bas! Martha: Kas Imeloomal nimi ka on? Ernst: Henrik Bergman. Gästrike-Hälsinge üliõpilasseltsist. Me lau lame koos üliõpilaskooris. Tal on suurepärane bariton, peale selle on tal kolm vallalist tädi. Oscar: Elfviki preilid. Ernst: Elfviki preilid Bergmanid. 29
Johan Åkerblom: Siis peab riigipäevaliige Fredrik Bergman olema tema vanaisa. Karin: Kas me tunneme teda? Johan Åkerblom: Kõrgemat klassi vana rebane. Tema püüdluseks on oma ühendus ‒ talurahvapartei. See oleks kena küll. Riid ja killustumine. Me olla muide kaugelt sugulased. Onu- või tädipoegade lapsed või midagi sellist. Need sõnad tekitavad kerge naeru, mis uksekella helina peale vai bub. Mina avan, ütleb Anna otsustavalt. Ta peatab Siri-preili, kes on juba ukse poole minemas, näol eriline halvustav ilme, mis võiks igaühe ära ehmatada. Anna avab ukse. Lävel seisab Henrik Berg man. Ta on ehmunud. Henrik: Ma jäin hiljaks. Ma hilinesin. Anna: Õhtust süüa saate sellegipoolest. Ehkki te peate ilmselt köö gis istuma. Henrik: Ma olen kohutavalt ‒ Tavaliselt olen ma ‒ Anna: ‒ täpsuseminister. Seda me juba teame. Tulge nüüd sisse! Muidu hilineb õhtusöök veelgi. Henrik: Ei, ma vist ikka ei söanda. Henrik pöörab ringi ja astub paar kärmet sammu trepi suunas. Anna läheb talle järele ja võtab ta käsivarrest kinni. Ta suudab oma naeruhimu ohjeldada. Anna: Me oleme tõepoolest üpris ohtlikud, kui kogu pere koos on, eriti siis, kui me ettenähtud ajal süüa ei saa. Aga minu arvates võiksite siiski julguse kokku võtta. Tulge nüüd. Minu pärast. Anna võtab Henrikul tekli peast ja silub käega ta juukseid; no nii, nüüd on kandidaat tipp-topp, ja lükkab ta enda ees läbi esiku. Anna: Härra Bergman palub end vabandada. Ta käis haiget sõpra vaatamas ja oli sunnitud apteeki minema. Seal oli järjekord. Ja nii ta hilineski. 30
Karin: Tere päevast, kandidaat. Tere tulemast. Ma loodan, et teie sõber ei ole tõsiselt ‒ Henrik: Ei ‒ ei. Ta oli vaid ‒ Anna: Jalaluu murdnud. See siin on minu papa. Johan Åkerblom: Tere tulemast. Mulle tundub, et te olete üsna oma vanaisa moodi. Henrik: Jah, nii räägitakse. Anna: Minu vennad Gustav ja Oscar ja Carl, ja Martha, kes on Gustaviga abielus, ja Svea on Oscari abikaasa, ja tüdrukud on Gustavi ja Martha tütred ja see siin on Torsten Bohlin, keda peetakse minu tulevaseks. Nüüd tunnete kogu perekonda. Karin: Siis ma teen ettepaneku lõpuks ometi lauda istuda. Ernst: Tere, Henrik. Henrik: Tere. Ernst: Kes murdis jalaluu? Henrik: Ei keegi. Sinu õde ainult ‒ Ernst: Jajah. Ole temaga ettevaatlik. Henrik: Mul pole enam ‒ Karin (katkestab): Kandidaat Bergman, olge nii kena ja istuge sinna proua Martha kõrvale. Ja Torsten istub Anna kõrvale. Nüüd loeme söögipalve. Kõik: Issand leiba õnnista, ole ikka meiega. Kummardatakse kergelt ja tehakse kniksu. Siis istuvad kõik elavalt vesteldes lauda. Preili Siri ja preili Eisen, mustvalges riietuses, peas tärgeldatud tanu, ilmuvad värske spargli ja seltersipudelitega. Nüüd saavad Henrik Bergmanile osaks uued katsumused. Ta pole iial sparglit näinud. Ta pole iial söönud neljakäigulist õhtu sööki, ta pole iial joonud toidu juurde muud kui vett, õlut või viina, ta pole iial näinud sõrmeloputuskaussi, kus veepinnal ujub väike punane lill, ta pole iial näinud nii palju nuge ja kahvleid, ta pole iial vestelnud sarkastilise ja mõnusa daamiga, kellel on tugev vene aktsent. Müürid kerkivad, hundiaugud avanevad. Martha: Ma olen Peterburist pärit. Meie pere elab siiani suures majas Aleksandri aia ääres. Peterburi on väga ilus, eriti sügisel. Kas kandidaat on Peterburis käinud? Mina sõidan iga aasta sep 31
tembris koju, see on kõige ilusam aastaaeg, siis on kõik suvilast tagasi tulnud ja hooaeg algab, vastuvõtud, teatrid, peod, kont serdid. Kandidaadist saab siis kirikuõpetaja. Teil on väga sobiv väljanägemine. Kandidaadil on ilusad nukrad silmad, selline väljanägemine ajab naised kindlasti hulluks. Aga juuksed tuleb laubalt ära kammida, kui inimesel on nii ilus noor poeedilaup. Laske ma aitan! Minu mees Gustav, see pai paksmagu, kes seal istub, jah, just tema! ma räägin sinust, mu kallis! ta on Rooma õiguse professor, tema välimuse järgi seda küll ei ütleks (naerab vallatult) ‒ mul saab varsti Rootsis kakskümmend aastat täis, ma armastan teie maad, aga ma olen venelanna, jah, Gustav näeb välja nagu pagar, tal on soe süda. Ta käis Peterburis, me koh tusime ühel heategevusballil, samal õhtul hiljem tegi ta mulle abieluettepaneku ja ma ütlesin endale: Martha, rumal tüdruk, päris kindlasti võiksid sa saada ilusama mehe, aga sellel mehel on süda kõige puhtamast kullast, ja aasta hiljem me abiellusime ja muidugi on see maa ja need imelikud inimesed mind vahel imestama pannud, aga õigupoolest pole ma iial kahetsenud. Muide, kahetsus pole minu loomusele üldse omane. Kas kandi daat on kahetseja tüüp? (Naerab, muutub tõsiseks.) Kirikud on siin maal nii vaesed, laul on nii vaene, ei mingit ülevust. Kallis kandidaat, vahel ma usun, et me palume kahte hoopis eri juma lat. (Pugistab naerda.) Nüüd ma, oodake veidi, nüüd ma näitan kandidaadile, kuidas sparglit süüakse, vaadake, see on nupp ja just see on hea, varrest tohib sõrmedega kinni võtta, nii maitseb paremini ‒ saab suurema naudingu, siis pannakse see suhu ja hammustatakse, aga ettevaatlikult. Ja loputuskaussi kasutatakse niimoodi, vaadake nüüd, kuidas mina teen, kandidaat. Peale spargli on menüüs veel lõhe rohelise kastmega, kevadine kanapoeg (millest on raske jagu saada) ja Anna meistriteos, võbe lev brüleepuding. Pärast kohvijoomist salongis musitseeritakse. Akende taga hämardub. Muusikute ümber süüdatakse küünlad: aeglane osa Beethoveni viimasest keelpillikvartetist. Johan Åkerblom mängib tšellot, Carl on korralik amatöörviiuldaja, mängib ülikooli orkest ris. Ernst on teine viiul, kaasaelamine on suur, aga tulemus kesine. 32
Ülakorruselt saabub kohvile ja grokile pensionil olev õukonna orkestrant oma altviiuliga, viisakas kummitus, armastusväärne ja veidi kõrk. Selles seltskonnas musitseerimine on talle peaaegu talumatu, kuid liiklusülem on tema vekslitele alla kirjutanud ja muusiku kannatust ei panda ka kauaks proovile. Muusika ja hämarus. Henrik vajub mõtteisse: kõik siin on nagu unenäos, kaugel eemal tema enda värvitust argipäevast. Anna istub akna juures, ei pööra silmi muusikutelt, kuulab tähelepanelikult. Hämaruse taustal joonistub välja tema profiil. Nüüd tunneb ta, et teda vaadatakse, suudab oma esimest impulssi vaos hoida, aga annab kohe järele ja pöörab pilgu Henrikule. Henrik vaatab teda tõsise näoga, Anna naeratab, veidi formaalselt, veidi irooniliselt, aga muutub siis tõsiseks, vastutasuks Henriku tõsisele ilmele; ma näen sind küll. Ma näen. Nüüd on aeg lahkuda ja hüvasti jätta. Henrik kummardab kõigile ja tänab, üürikese viivu seisab Anna tema ees. Ta tõuseb kikivarvule ja sosistab kärmelt Henrikule kõrva, tema juuksed lõhnavad, kerge puudutus. Anna: Minu nimi on Anna ja sina oled Henrik, oleme kokku lep pinud? Anna tõmbub kohe eemale ja seisab isa kõrvale, võtab tal käsivar rest kinni ja nõjatab pea tema õlale, see kõik on veidi teatraalne, aga armas ja üldse mitte andetu. Henrik seisab pahviks lööduna (nii ju öeldakse, kõlab banaalselt, aga hetkel ei leidu ühtegi paremat sõna: pahviks lööduna). Henrik niisiis seisab pahviks lööduna Aia ja väikese Jõe tänava nurgal, ta peaks koju minema ja emale selle ebameeldiva kirja kirjutama, aga aeg on veel varane ja ta tunneb end üksikuna. Sõber Ernst plaa nitses väikest seiklust, ta kihutas mantlihõlmade lehvides mööda Drottninggatanit alla. Kastanite pungad on puhkenud ja Linnapargist kostab sõjaväe marsse. Toomkiriku kell lööb üheksa ja õrna heliga Gunilla-kell vastab Sture-keldri kohal kõrguvalt künkalt. 33