PÄRT JA VIIMANE KOOGITÜKK

Juba siis, kui tädi Asta karbil kaant kergitas ja ma nägin, millise mõnusa kollaka pudiga kook kaetud on, sain ma aru, et see peab olema Napoleoni kook, mida ma lausa hullumoodi armastan, ja et ma pean olema väga valvas ja nobe, et sellest kõige suurem tükk enda taldrikule saada. Ning juba siis, kui tädi Asta sellest toredast koogist ühe tüki ristipidi maha lõikas, oli mulle selge, et järgmise lõike teeb ta samuti risti, aga ülejärgmise juba pikkupidi kõigist tükkidest läbi, nii et kook jaguneb kuueks, mis tähendab seda, et üks tükk jääb üle!

Lugesin kiiresti veel kord – mina, Joosep ja ema, tädi Asta ja onu Jaan –, meid oli kokku tõesti viis, kui mitte arvestada väikest Leenut, kes on alles pisike ja sööb ainult rinnapiima. Temale ju kooki ei pakuta.

Mõtlesin kiiresti ümber: et kuues koogitükk kindlasti endale saada, selleks ei tohtinud ma algul sihtida kõige suuremat, vaid hoopis kõige väiksemat tükki, sest ainult nii oli mul lootust oma esimese tükiga kõige enne ühele poole saada ja siis ruttu emalt lisa paluda. Pealegi pidi olema õiglane, et viimane koogitükk kuulub sellele, kes sai alguses ülekohtuselt väikese.

Ema, Joosepi ja külaliste üllatuseks palusingi ma endale tõsta kõige pisema tüki ning asusin seda kohe kiiresti sööma. See oli tõesti jube maitsev, nii pehme ja mahlane, magusa kreemi ja hapuka moosiga.

Joosep sõi ja matsutas mõnuga. Tädi Asta ja ema sõid, ajasid juttu ja rüüpasid kohvi. Onu Jaan sõi, silitas oma suurt kõhtu ja pühkis salvrätiga vuntse.

Mina aga kugistasin nii, nagu oleksin juba mitu nädalat söömata olnud. Murdsin lusikaga ampse, mis mulle vaevu suhu mahtusid, ja neelasin neid korralikult läbi närimata alla.

Mu suu oli kogu aeg täis, ja kui ema küsis, kuidas tädi Asta tehtud kook mulle maitseb, suutsin ma vastuseks ainult mõmiseda ja innukalt pead noogutada.

Tädi Asta naeris ja emagi muigas. Ta küsis tädilt koogi retsepti, aga kui kuulis, et see on tehtud lehttaignast ja et lehttaigna valmistamisele kulub poolteist päeva, siis arvas, et vaevalt ta nüüd laste kõrvalt nii tõsist asja ette võtta jõuab.