K
ui Kaisa kuulutas, et ma ei oska batuudil saltot hüpata, vastasin ma talle kõigepealt, et ise ta ei oska. Aga selle peale sirutas Kaisa käed laiali, andis jalgadega hoogu ja hüppas kõige puhtama salto, mida ma meie hoovis olen näinud.
Siis mõtlesin ma minna ja Kaisale kolakat anda, aga seda ma ei saanud teha, sest Kaisa ema, kelle oma see batuut vist oli, kuigi ta ise sellel kunagi ei hüpanud, ja parem ongi, sest tema raskusele poleks see kindlasti vastu pidanud, oli meile kõigile, Kaisale ja Joosepile ja mulle selge sõnaga öelnud, et mitmekesi batuudile hüppama minna ei tohi. Ja vaevalt oleks Kaisa ema leppinud seletusega, et ma ei läinud batuudile hüppama, vaid tema tütrele kolakat andma.
Siis tuli mulle meelde ema õpetus, et kui mõni tobu sind narrib, on kõige targem seda üldse mitte tähele panna, ja ma tegin, nagu poleks Kaisa sõnu kuulnudki. Aga see oli väga raske, koguni võimatu, sest ma ju ometi olin neid sõnu kuulnud, ja ükskõik kuidas ma seda takistada püüdsin, hakkas mu lõug ikka värisema ja pisarad kippusid silma.
Nii otsustasin ma nüüd, et Kaisale tuleb hoopis samaga vastata, ja hakkasin kähku meenutama midagi, milles mina Kaisast kindlasti parem olen. Neid asju on ju vähemalt tuhat! Ja ma hõikasin: „Sina jälle ei oska Eesti hümni!“ Minul endal on Eesti hümn otsast lõpuni peas, sest ma vaatan koos Joosepiga Eesti jalkameeskonna mänge, mille alguses mehed seda alati laulavad, ning ma olin kindel, et Kaisa neid mänge ei vaata ega tea võib-olla sedagi, mis asi üks hümn on, ja et nüüd hakkab hoopis temal lõug värisema ja tal ei tule enam mõttessegi mind narrida. Aga Kaisa ütles hoopis: „Päh, mis siis, ma ei tahagi seda osata!“ Ja hüppas veel ühe salto, sama puhta nagu eelmine.
Nüüd sain ma juba vihaseks, sest oli näha, et Kaisa ei kavatse narrimist lõpetada. Ma panin käed kõrvadele ja hakkasin täiest kõrist Eesti hümni laulma. „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm, kui kaunis oled sa!“ kisendasin ma üle terve hoovi, ja mul olid tõesti kõik sõnad peas. Aga pärast seda, et „su üle jumal valvaku“, tuli ikkagi üks koht, mida ma enam hästi ei mäletanud, ja ma pidin laulmise katkestama. Kui ma nüüd käed kõrvade pealt ära võtsin, kuulsin ma aga, et ka Kaisa ei pasunda enam, et „Pärt ei oska saltot!“, vaid on alustanud uut laulukest: „Pärdik-Värdik, kapsapea, matemaatikat ei tea!“
Ja seda ei võinud ma enam kannatada, sest matemaatikas olen ma Kaisast päris kindlasti kõvem! Ma tean isegi, mis on ruutjuur ja kui palju gramme on kilos, ja isa ütleb, et minust võib kord isegi insener saada. Ma ei tea küll täpselt, mida insener teeb, aga see on raudselt etem elukutse kui näitleja, kelleks tahab hakata Kaisa. Nii et jah, nüüd oli mul tõesti põhjust kurjustada!