pariisiabikaasa

Originaali tiitel: The Paris Wife Paula McLain 2011 Toimetanud Nele Otto Kujundanud Britt Urbla Keller Copyright © 2011 by Paula McLain © Tõlge eesti keelde. Tiiu Loog, 2012 ISBN 978-9985-3-2584-1 Kirjastus Varrak Tallinn, 2012 www.varrak.ee AS Printon Trükikoda

4

Tähtis ei olnud mitte see, mida Prantsusmaa sulle andis, vaid see, mida ta sinult ära ei võtnud. − Gertrude Stein

Õige pole mitte ainult üks asi. Kõik on õige. − Ernest Hemingway

5

6

Proloog Kuigi ma seda tihti otsisin, pidin lõpuks ikka tunnistama, et Pariisi vastu ei ole ravi. Osaliselt oli see sõjast. Ükskord maailm juba purunes ja see võis iga hetk korduda. Sõda oli tulnud ja meid muutnud, kuigi kõik olid kinnitanud, et seda ei saa juhtuda. Mitte keegi ei teadnud, kui palju inimesi tapeti, aga kui kuulsite arve − üheksa miljonit või neliteist miljonit −, siis mõtlesite, et võimatu. Pariis oli täis viirastusi ja kõndivaid laipu. Paljud tulid tagasi ka Roueni või Oak Parki Illinoisis, kuulidest läbi lastud ja köndistunud, täis lõputut tühjust, kuid suutmata läbielatut unustada.

Nad olid vedanud kanderaamidel laipu ja astunud üle teiste laipade; lõpuks olid nad ise kanderaamidel, liikudes aeglaselt edasi rongidel, mis mustasid kärbestest ja kus keegi katkeva häälega hõikus, et viidaks teade ta tüdrukule kodus.

Kodu tavalises mõttes enam polnudki, ja ka see oli osa Pariisi elust. Sellepärast ei suutnud me jätta joomist ega lõputuid jutte ega valede inimeste suudlemist, mõtlemata, mida me võisime sellega hävitada. Mõned meist olid vaadanud surmale näkku, püüdmata eriti mitte midagi meelde jätta.

Ernest oli üks nendest. Ta kordas sageli, et oli selles sõjas surnud − küll vaid hetkeks −, et ta hing oli lahkunud temast nagu siidtaskurätik, libisedes välja ja hõljudes üle ta rinna. Ning oli siis kutsumata tagasi tulnud, ja ma mõtlesin sageli, kas kirjutamine veenis teda, et ta hing oli pärast seda kõike tagasi oma kohal. Ta ütles iseendale, ja võib-olla ka kellelegi teisele, et oli 7

näinud, mida ta oli näinud, ja tajunud kohutavaid asju, kuid elas ikkagi edasi. Et ta suri, kuid praegu ei olnud enam surnud. Üks parematest Pariisiga seotud seikadest oli tagasitulek pärast seda, kui olime vahepeal eemal olnud. 1923. aastal kolisime aastaks Torontosse, kus saime endale poja Bumby, ja kui naasime, oli kõik küll sama, aga kuidagi rohkem oli. Linn oli räpane ja samal ajal suurejooneline − täis rotte ja hobukastaniõisi ja luulet. Lapsega näisid vajadused kahekordistuvat, ent kulutamiseks oli vähem. Pound aitas meil leida korteri stukk-krohviga viimistletud valge maja teisele korrusele kitsal lookleval tänaval Luxembourgi aia lähedal. Korteris ei olnud sooja vett, vanni ega elektrit − kuid see polnud meie senistest elupaikadest kõige halvem. Kaugeltki mitte. Üle õue undas lakkamatult kella seitsmest hommikul kuni viieni õhtul saeveski ja kogu aeg oli tunda värskelt lõigatud puidu lõhna; puutolm tungis sisse aknalaudade ja uksepiitade vahelt ning kattis riided ja ajas köhima. Sees kostis ülalt väikesest toast pidev kirjutusmasin Corona klõbin kui kindel märk Ernesti olemasolust. Ta töötas jutustuste kallal − jutustusi ja sketše oli alati kirjutada −, kuid jätkas tööd ka uue romaaniga fiesta’st Pamplonas, mida ta oli alustanud suvel.

Valmis lehekülgi mina siis üle ei lugenud, kuid ma usaldasin ta tundeid nendel ja pidasin õigeks ta igapäevast elurütmi. Hommikul ärkas ta vara ja pani riidesse ning läks siis üles oma tuppa ja alustas päevatööd. Kui miski ei laabunud, võttis ta märkmikud ja mitu hästi teritatud pliiatsit ning jalutas Closerie des Lilas’sse, et juua seal marmorlaua taga üks café crème, mis oli ta lemmik, sellal kui Bumby ja mina sõime kahekesi kodus hommikusöögi ja riietusime seejärel jalutuskäiguks või läksime sõpradele külla. Koju jõudsime hilisel pärastlõunal, ning kui Ernestil oli päev läinud hästi, osales ka tema õhtusöögil, rahul hea külma Sauternesi või brändi ja seltersiga ning valmis rääkima millest tahes. Mõnikord jätsime Bumby meie majaperenaise proua Chautard’i juurde ja läksime Selecti või Dôme’i või Les Deux Magots’sse, kus võis alati saada taldrikutäie rammusaid austreid ja osaleda kaasakiskuvas vestluses.

Just siis oli kõikjal huvitavaid inimesi. Montparnasse’i kohvikud hingasid neid sisse ja välja: prantsuse kunstnikud, vene tantsijad, ameerika kirjanikud.

Igal õhtul võis näha Picassot kõndimas Saint-Germainist oma korterisse 8

Grands-Augustins’i tänaval, alati täpselt sama marsruuti mööda, rahulikult kõiki ja kõike silmitsedes. Pea igaüks võis end tunda maalikunstnikuna, kõndides tollal Pariisi tänavatel, sest juba valgus ise aitas sellele kaasa ja varjude mäng hoonetel ja sillad, mis oma iluga tahtsid murda su südame, ja naised kui kaunid skulptuurid Chaneli mustades tuppkleitides, pea seljas naermas ja suitsetamas. Võisime astuda mis tahes kohvikusse ja tajuda seda imelist kaost, tellides pernood või St. Jamesi rummi, kuni saime silmad kenasti kirjuks ja olime seal üheskoos õnnelikud. „Kuule,” ütles Don Stewart ühel õhtul, kui olime Selectis, kõik väga lustilised ja täis kui sikud. „See, mis on sinul ja Hemil, on ideaalne. Ei-ei,” pudistas ta segaselt edasi, nägu moondunud tundeküllusest. „See on püha.

Nii tahtsin öelda.” „Kui armas sinust, Don. Tead, sa oled kena inimene.” Pitsitasin kergelt ta õlanukki, kartes, et ta võib nutma hakata. Ta oli humorist ja kõik teadsid, et naljakirjanikud on oma sisimas kõige tõsisemad inimesed. Ta polnud ka veel abielus, aga mingid väljavaated silmapiiril virvendasid, ning tema jaoks oli väga tähtis, et abieluga sujuks kõik meeldivalt ja hästi.

Tol ajal ei uskunud mitte kõik abielusse. Abiellumisega sa nagu tunnistasid, et usud tulevikku ja ka minevikku − et ajalugu ja traditsioon ja lootus on tihedalt kokku põimunud, et sind toetada. Aga puhkes sõda ja varastas kõik kenad noored mehed ning koos sellega ka meie usu. Oli jäänud ainult tänane päev, millesse viskuda, mõtlemata homsest, rääkimata veel igavikust.

Mõtlemisest pääsemiseks oli olemas alkohol, vähemalt ookeanitäis vägijooke, ning kõik muud tavalised pahed ja ka külluses nööri, millega end üles puua.

Aga mõned meist, lõpuks siiski vaid väga vähesed, tegid kõigi kiuste panuse abielule. Ja kuigi ma ei pidanud ennast pühaks, tundsin, et see, mis oli meil, oli haruldane ja õige − ning me tundsime ennast turvaliselt abielus, mille olime ise ehitanud ja mida ehitasime iga päev edasi.

See ei ole detektiivromaan − mitte sinnapoolegi. Ma ei taha hoopiski öelda, et hoidke silm peal tüdrukul, kes nüüd tuleb ja kõik hävitab, aga ta tuleb siiski, kindel oma eesmärgis, seljas uhke oravanahkne kasukas, jalas kaunid kingad; ta siledad pruunid juuksed hästi vormitud peas on nii lühikeseks lõigatud, et ta näeb mu köögis välja kui ilus saarmas. Ta muretu naeratus.

9

Ta kerge teravmeelne kõne − sel ajal kui magamistoas, kasimata ja habemesse kasvanud, seljakil voodis kui idamaa despoot, loeb Ernest raamatut ega pööra talle mingit tähelepanu. Esialgu mitte. Teevesi hakkab kannus keema ja ma räägin teile loo tüdrukust, keda me mõlemad tundsime sada aastat tagasi Saint Louisis, ning me istume koos kui lähedased sõbrad, sellal kui üle hoovi saeveskis hakkab koer haukuma ja jääbki haukuma ega jäta enam miski hinna eest järele.

10

PARIISI ABIKAASA

11

12

Üks Kõigepealt suunab ta minule need imeliselt pruunid silmad ja ütleb: „Võimalik, et olen liiga purjus otsustamiseks, aga teis võib seal midagi olla.”

On 1920. aasta oktoober ja kõikjal on džäss. Džäss on mulle võõras, nii ma siis mängin Rahmaninovit. Tunnen, kuidas põsed löövad õhetama kangest siidrist, mille mu kallis sõber Kate Smith on mulle sisse toppinud, et laseksin end ometi lõdvaks. Ma jõuan sinna sekundhaaval. See hakkab peale sõrmedest, soojadest ja pehmetest, ning liigub piki närve ringeldes läbi minu. Ma ei ole purjus olnud juba rohkem kui aasta − sellest ajast saadik, kui mu ema tõsiselt haigestus − ja ma ei pane tähelegi hetke, kui see kõik udupilvena kohale jõuab ning õdusalt ja ilusasti mu aju oma valdusesse võtab. Ma ei taha mõelda ja ma ei taha tunda, ei kumbagi, kui see just ei ole midagi nii lihtsat kui selle ilusa noormehe põlv peaaegu minu oma kõrval.

Põlvest endast oleks ju küllalt, aga selle küljes on terve mees, pikk ja kõhn, väga tumedate juuste ja vasaku põselohukesega, millesse võiks sisse kukkuda.

Ta sõbrad kutsuvad teda Hemingsteiniks, Oinbonesiks, Birdiks, Nestoks, Wemedge’iks − kõigeks, mis neile parajasti pähe tuleb. Tema kutsub Kate’i Stutiks või Butsteiniks (mitte väga meelitav!) ja üks teine kaaslane on Little Fever ja veel üks on Horney või Great Horned Article.* Ta paistab siin * Enamikus inglise keelest tõlkimatud hüüdnimed, aga Stut − Kokutis, Butstein − Puuksutaja, Little Fever − Väike Kuum, Horney − Sarvekas, Great Horned Article − Suur Sarviline Isend jne. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.

13

kõiki tundvat, neil on ühised naljad ja lood. Nad telegrafeerivad kodeeritud perfolinte edasi ja tagasi, välkkiirelt ja teravmeelselt. Ma ei suuda sammu pidada, aga ma ei hooligi. Kui oled nende õnnelike võõraste läheduses, kandub sullegi üle võimas voog head rõõmsat meeleolu.

Kui Kate ilmub välja kusagilt köögi kandist, osutab noorsand oma täiusliku lõuaotsaga minu poole ja küsib: „Mis me oma uuele sõbrale nimeks paneme?” „Hash,” soovitab Kate. „Hasherdad on parem,” parandab tema. „Või Hasovitch.” „Ja kas sina oled Bird?” pärin mina. „Wem,” kostab Kate. „Mina olen see mees, kes arvab, et keegi peaks siin tantsima.” Ta naeratab laialt kogu täiega ning juba ongi Kate’i vend Kenley lükanud jalaga elutoa vaiba ühele poolele ja asub Victrolat sättima. Me viskume muusikasse ja tantsime läbi terve virna plaate. Ta pole sündinud tantsija, aga ta käed ja jalad liiguvad vabalt ning võin vist öelda, et oma keha oskab ta valitseda. Ta ei käitu minuga sugugi aralt, surudes ennast mu vastu. Silmapilk on meie käed niisked ja kokku klammerdunud, ta põsk küllalt lähedal, et tunneksin temast õhkuvat kuumust. Ja just siis ta mulle viimaks ütlebki, et ta nimi on Ernest. „Kuid olen mõelnud sellest loobuda. Ernest on nii igav, ja Hemingway?

Kes tahaks, et ta nimi on Hemingway?”

Tõenäoliselt iga tüdruk selle paiga ja Michigani avenüü vahel, mõtlen alla jalgadele vaadates, et mitte punastada. Kui ma jälle pea tõstan, märkan endal ta pruunide silmade pilku. „Noh? Mida sa arvad? Kas peaksin selle nime kõrvale heitma?” „Võib-olla mitte veel praegu.”

Algab aeglane lugu ning ilma küsimata haarab ta mu pihast ja tõmbab mu enda poole, surudes mind veelgi tihedamini vastu oma keha. Ta rind on tugev ja samuti ta käsivarred. Toetun neile kergelt, kui ta juhib mind, mu selg ees, toas ringi, mööda Kenleyst, kes väntab lustlikult Victrolat, mööda Kate’ist, kes vaatab meile järele pika uudishimuliku pilguga. Sulgen silmad ja nõjatun Ernesti vastu, tunnen burbooni ja seebi ja tubaka ja niiske puuvillase riide lõhna − tajun sel hetkel seda kõike nii teravalt ja meeldivalt, et teen midagi, mis ei vasta sugugi mu iseloomule: ujun lihtsalt vooluga kaasa.

14

Kaks Sellest ajast on üks Nora Bayesi* laul nimega „Sunni ennast uskuma” („Make Believe”), mis võis tõenäoliselt olla kõige hoogsarütmilisem ja veenvam enesepettuse käsitlus, mida ma eales olin kuulnud. Nora Bayes oli ilus ja ta laulis värinaga hääles, mis ütles sulle, et ta teab armastusest mõndagi.

Kui ta soovitas sul heita ära kogu see vana valu ja mure ja südamepiin ning naeratada − noh, siis jäid sa uskuma, et ta on ka ise seda teinud. See polnud soovitus, vaid ettekirjutus. Laul oli vist ka Kenley lemmik. Ta mängis seda kolm korda tol õhtul, kui saabusin Chicagosse, ja ma tundsin iga kord, et see räägib otse minule: „Sunni ennast uskuma, et oled rõõmus, kui oled kurb.

Pärast vihma paistab jälle päikene.”

Ja mina olin oma jao vihma juba saanud. Mu ema haigus ja surm lasusid raskelt mu hingel, kuid ka aastad enne seda olid olnud rängad. Olin vaid kahekümne kaheksa aastane, kuid elasin juba kui vanatüdruk oma vanema õe Fonnie maja teisel korrusel, sellal kui tema ja ta abikaasa Roland ning nende neli kallist metsloomakest kasutasid alumist. Ma ei olnud muidugi arvestanud, et asjad nii jäävad. Olin eeldanud, et abiellun või leian endale elukutse nagu mu koolisõbrad. Nemad olid nüüdseks noored hõivatud emad, kooliõpetajad, sekretärid või edasipürgivad reklaamikirjutajad nagu Kate. Kes nad ka iganes olid, elasid nad seal kusagil oma elu, tegid oma * Nora Bayes (1880−1928) − populaarne Ameerika lauljanna ja näitlejanna.

15

vigu. Kuidagi olin mina sellel teel toppama jäänud − juba ammu enne ema haigust − ja ma ei teadnud, kuidas täpselt sealt vabaks saada.

Mõnikord pärast seda, kui olin mänginud tunnikese enam-vähem rahuldavalt Chopini, vajusin ma kokku diivanile või vaibale, tundes, kuidas mu kehast lahkub seegi energia, mis mul vähemalt mängides oli. Kohutav oli tunda ennast nii tühjana, nagu poleks sa mitte midagi. Miks ei võinud mina olla õnnelik?

Ja mis see õnn üldse on? Kas tuli teeselda, et oled õnnelik, nagu nõudis Nora Bayes? Kas võisid seda sundida kasvama nagu lillesibulat kevadisel köögiaknal?

Või suruda end selle vastu peoõhtul Chicagos ja nakatuda nagu nohusse?

Ernest Hemingway oli mulle ikka veel väga mõistetamatu, aga temast näis kiirgavat õnne. Ei olnud tas märgata mingit hirmu elu ees, vaid hoopis tulisust ja jõudu. Ta silmad särasid kõige üle ja sütitasid mindki, kui ta kannale toetudes tõmbas mind enda poole. Ta surus mu kõvasti vastu rinda ja ma tundsin ta hingeõhu soojust oma kaelal ja juustes. „Kui kaua sa Stuti tunned?” küsis ta. „Käisime koos algkoolis Saint Louisis, Mary Instituudis. Ja sina?” „Kas tahad kogu mu hariduskäiku? Seda pole palju.” „Ei taha,” hakkasin naerma. „Räägi mulle Kate’ist.” „Sellest tuleks terve raamat, aga ma ei ole kindel, et mina olen see mees, kes selle kirjutab.” Ta hääletoon oli kerge, endiselt nokkiv, aga ta oli lakanud naeratamast. „Mida sa sellega öelda tahad?” „Mitte midagi,” kostis ta. „Lühike ja magus osa sellest möödus Petoskey lähedal, kus meie mõlema perekondadel on suvemajad. Lõunaosariiklasele nagu sina selgituseks, et see asub Michiganis.” „Naljakas, et me mõlemad kasvasime üles koos Kate’iga.” „Olin kümneaastane, tema kaheksateistkümnene. Öelgem siis, et mul oli õnn kasvada tema kõrval. Kauni maastiku taustal.” „Teiste sõnadega − sa olid armunud.” „Ei, just otse välja öelduna,” parandas ta ja vaatas kõrvale.

Olin ilmselt puudutanud hella kohta ja ma ei tahtnud seda enam teha.

Mulle meeldis ta naeratava ja naerva ja pingevabana. Tegelikult jättis ta mulle väga jõulise mulje ja ma teadsin juba siis, et mul tuleks palju pingutada, kui tahan näha teda õnnelikuna. Vahetasin kiiresti teemat.

16

„Kas oled pärit Chicagost?” „Oak Parkist. Ideaalne koht elamiseks.” „Lõunaosariiklasele nagu mina.” „Täpselt.” „Noh, sa oled suurepärane tantsija, Oak Park.” „Sina ka, Saint Louis.”

Laul lõppes ja me läksime lahku, et hinge tõmmata. Mina liikusin Kenley pika elutoa ühte otsa, Ernesti neelasid aga kiiresti imetlejad − naised loomulikult. Nad näisid kohutavalt noored ja enesekindlad oma lühikeste paažisoengute ja säravpunaseks mingitud põskedega. Mis minusse puutub, siis mina olin pigem Victoria-ajastusse klammerdunud kui moodne ja vaba käitumisega naine. Mu ilusad punakaspruunid juuksed olid veel pikad ja kuklas sõlme keeratud ning kuigi mu kleit polnud õmmeldud viimase moe järgi, heastas selle minu arvates mu figuur. Tegelikult olin tundnud ennast Ernestiga tantsides väga hästi just nii, nagu ma välja nägin − ta silmadest võis kiitva hinnangu ära tunda! −, aga nüüd, kui teda ümbritsesid need elujanused naised, mu enesekindlus kahanes. „Näen, et oled Nestoga sõbralikud suhted loonud,” märkis Kate, ilmudes mu selja taha. „Võib-olla. Kas võiksin selle lõpuni juua?” Osutasin ta joogile. „Üpris äkiline.” Ta tegi grimassi ja ulatas mulle klaasi. „Mis see on?” tõstsin klaasi näole lähemale, puudutades selle serva. Lõhnas nagu rääsunud bensiin. „Mingi kodune kraam. Little Fever andis mulle selle köögis. Pole sugugi kindel, et ta ei seganud seda kokku oma saapas.”

Mööda pikka akende rida hakkas Ernest tammuma paraadsammul edasitagasi, seljas tumesinine sõjaväelase keep, mille keegi oli kuskilt välja tuhninud. Kui ta ringi keeras, kerkis keep ja lõi end uhkelt nagu kelluke laiali. „On see alles kostüüm!” sõnasin. „Ta on sõjakangelane, kas ta ei öelnud sulle?”

Raputasin pead. „Kindlasti jõuab ta lõpuks ka selleni.” Kate’i nägu ei reetnud midagi, aga ta hääles oli tunda teravust. „Ta ütles mulle, et kunagi ta igatses su järele.”

17

„Tõesti?” Jälle see terav toon. „Ilmselt on ta nüüdseks sellest üle saanud.”

Ma ei teadnud, mis oli tulnud kahe vana sõbra vahele, aga mis see ka oli, hoiti seda saladuses ja see oli nähtavasti midagi keerulist. Otsustasin teemat vahetada. „Enda arvates olen seda sorti tüdruk, kes joob ükskõik mida,” ütlesin, „aga saapast küll mitte.” „Õige. Lähme nuhime midagi muud välja.” Ta naeratas ja välgutas mulle oma rohelisi silmi ning sai jälle minu Kate’iks, üldsegi mitte kibestunuks, ja me läksime, et ennast korralikult täis juua ja ohjeldamatult lõbutseda.

Tabasin ennast ülejäänud õhtu jooksul pilguga Ernestit otsimas, oodates, et ta ilmub välja ja paneb kõik jälle liikuma, aga ta ei tulnud. Ilmselt lipsas ta mingil hetkel minema. Ükshaaval tegid seda peaaegu kõik, nii et kella kolmeks öösel oli pidu kahanenud viimaste olijateni, kelle hulgas osutus kõige traagilisemaks kujuks Little Fever. Ta vajus oimetuna suurele diivanile, pikad tumedad villased sokid üle näo ja kaabu troonimas ristatud jalgadel. „Magama, magama,” utsitas Kate haigutades. „On see Shakespeare?” „Ei tea. On või?” Ta luksatas ja hakkas naerma. „Lähen nüüd oma isiklikku väikesesse urgu. Kas sulle siin sobib?” „Muidugi. Kenley on mulle kena toa korda teinud.” Saatsin ta ukseni, ja sellal kui ta mantlisse puges, leppisime kokku kohtuda järgmisel päeval ja süüa koos lõunat. „Pead mulle kodustest asjadest jutustama. Meil pole olnud hetkegi aega sinu emast rääkida. Kujutan ette, kui kohutav see sulle oli, sa vaene olend.” „Sellest rääkimine teeb mind vaid jälle kurvaks,” ütlesin. „Aga siin on imetore. Aitäh, et kutsusid.” „Olin mures, et sa äkki ei saa tulla.” „Olin ise ka. Fonnie ütles, et on liiga vara.” „No muidugi, nii tema moodi. Su õde võib olla mõnes asjas vägagi nutikas, Hash, aga sinu suhtes küll peaaegu mitte kunagi.”

18

Naeratasin talle tänulikult ja soovisin head ööd. Kenley korter oli kui küülikukuur, mis kubises kostilistest, aga mulle oli ta andnud suure ja väga puhta toa baldahhiinvoodi ja kummutiga. Panin öösärgi selga, võtsin juuksed lahti ja hakkasin neid harjama, mõeldes õhtu säravamatele hetkedele.

Vaatamata sellele, kui lõbus oli mul Kate’iga ja kui hea oli teda jälle näha pärast kõiki neid aastaid, pidin ometi tunnistama, et esimesel kohal mu mälestusväärsete sündmuste loetelus oli tantsimine Ernest Hemingwayga.

Tundsin endal ikka veel ta pruunide silmade pilku ja selle elektrifitseerivat energiat − aga mida tähendab selline tähelepanu? Kas ta hoolitseb minu kui Kate’i vana sõbranna eest? On ta ikka veel Kate’ist sisse võetud? Kas Kate armastab teda? Kas ma näen teda veel kunagi?

Mu mõistus oli korraga selline vastamata küsimuste mesitaru, et pidin tahes-tahtmata naeratama. Kas pole see täpselt see, mida olin soovinud Chicagosse tulles... midagi uut, millest mõelda? Pöörasin end, et vaadata peeglisse kummuti kohal. Hadley Richardson on endiselt olemas oma punakaspruunide laineliste juuste ja kitsaste huulte ja kahvatute ümmarguste silmadega − aga temas on ka midagi uut, on lootuse sära. Võimalik, et päike on tõusmas. Vahepeal aga ümisen Nora Bayesi laulu ja püüan end meeleheitlikult uskuma sundida.

19