Issuu

ÜHISKOND POSTIMEHE RAAMAT

LEE MCINTYRE PÄRAST TÕDE, TÕE PÄRAST

Eessõna Tänusõnad 1. Mis on tõejärgsus? 2. Teaduse eitamine kui juhend tõejärgsuse mõistmiseks 3. Kognitiivse kallutatuse juured 4. Traditsioonilise meedia allakäik 5. Sotsiaalmeedia esilekerkimine ja võltsuudiste probleem 6. Kas tõejärgsuseni on viinud postmodernism? 7. Kuidas tõejärgsuse vastu võidelda Sõnastik Kasutatud kirjandus Lisalugemist Nimeregister Märkused

pärast tõde, tõe pärast

11 13 15 24 36 55 71 92 109 123 125 134 135 137

9 lee mcintyre

Sisukord

elle raamatu kirjutamise ajal – 2017. aasta kevadel – ei räägita millestki muust rohkem kui tõejärgsusest. Sellest on juttu ajalehtedes, sellest räägitakse teles. Inimesed räägivad sellest restoranis ja liftis. See on ühtaegu eelis ja proovikivi, sest kuidas kirjutada millestki, mis on alles nii uus, arenev ja poleemiline? Tõejärgsuse mõiste on sündinud tõe varjujäämise pärast muretsevate inimeste kahetsustundest. Isegi kui see mõte ei ole avalikult kildkondlik, väljendab see vähemalt seisukohta, et faktid ja tõde on tänapäeva poliitikamaailmas ohus. Seda konteksti arvestades oleks järgmistes peatükkides võimatu saavutada niisugust kiretut neutraalsust, mida muidu võiks teaduslikult kirjutiselt oodata. Õigupoolest tähendaks see näilise võrdväärsuse kui tõejärgsuse ühe tunnuse heakskiitmist. Tõejärgsuse debatis ei esinda vastaspoolt inimesed, kes tõejärgsust kaitsevad – või arvavad, et tõejärgsus on midagi head –, vaid need, kes probleemi olemasolu üldse eitavad. Küll aga (kui mu eesmärk ei ole just midagi kummutada) tähendab valmisolek kirjutada tõejärgsusest raamat probleemi olemasolu tunnistamist. Seepärast püüan oma arutluskäikudes olla aus, aga tasakaalukust ma siiski lubada ei saa. Kui vead on ebaproportsionaalselt ühele poole kaldu, ei näita see tõe mõiste vastu üles mingit lugupidamist, kui teeseldakse, et kõik on tasakaalus. Võib leiduda neid, kes tõejärgsuse idee uudsuses kahtlevad. Kas tõejärgsus pole lihtsalt propaganda sünonüüm? Kas alternatiivfaktid ei ole lihtsalt valed? Nii lihtne see siiski ei ole. Kuigi ajaloost võib leida midagi sarnast meie praeguse olukorraga – sellest tuleb veel juttu –,

pärast tõde, tõe pärast

11 lee mcintyre

Eessõna

oleks vale püüda taandada tõejärgsust millelegi muule. Väide, et arusaamade kujundamisel empiirilistest küsimustest on faktidel vähem tähtsust kui tunnetel, näib vähemalt Ameerika poliitikas uudne. Minevikus on ette tulnud tõsiseid raskusi, mis on ähvardanud isegi tõe mõistet ennast, aga kunagi varem ei ole selliseid raskusi nii avalikult ära kasutatud tegelikkuse allutamiseks poliitikale. Seega pole tõejärgsuse puhul silmatorkav mitte üksnes see, et see seab kahtluse alla tõe, vaid see, et tõe kahtluse alla seadmist kasutatakse poliitilise ülemvõimu saavutamiseks. Just sellepärast ei tohigi need, kes tahavad tõejärgsuse põhifaktidest aru saada, poliitikast eemale kohkuda.

ahaksin tänada mitut inimest abi eest raamatu valmimisel. Ennekõike toetas mind ja mu mõtteid minu naine Josephine, kes soovis vaid seda, et ma teeksin tööd, millesse usun. Tema nõuanded aitasid mul seda raamatut palju paremaks teha. Mul on vedanud tütre ja pojaga, kes, nagu minagi, armastavad filosoofiat ja kes lugesid raamatu käsikirja kriitilise pilguga läbi. Olen tänulik Louisale ja Jamesile, et nad aitasid mul paljudes kohtades parandada nii stiili kui ka sisu. Mu eriline tänu kuulub mu sõpradele Andy Normanile ja Jon Haberile, kes tegid palju märkusi – ka kriitilisi –, mis aitasid mul raamatut kirjutada. Loomulikult ei vastuta kumbki neist raamatu lõppsisu eest, ent olen neilt kui tõelistelt väitlemise ja ideede armastajatelt saanud nii palju inspiratsiooni, et pühendaksingi selle raamatu neile. Julia Robinson tegi käsikirja kohta teravmeelseid märkusi ja Diana Rodriguez oli mulle suurepärane väitluskaaslane, kui raamatus välja öeldud mõtteid alles kaalusin. Bryan Barash tegi minuga täpselt õigel ajal juttu võltsuudistest. Tänan neid kõiki. Mul oli õnn omada kolme suurepärast retsensenti, kõik anonüümsed, nii et ma ei saa neid siin nimeliselt tänada, kuid kõik nad tegid olulisi kriitilisi märkusi ja aitasid mul käsikirja viimistleda. Lõpetuseks olen suure tänu võlgu MIT Pressi kirjastuse toimetajale Phil Laughlinile, kelle visiooni ja juhendamiseta poleks see projekt iial teoks saanud. Olen tänulik ka teistele MIT Pressi asjatundlikust kollektiivist, kes panevad mind alati uhkust tundma, kui selles kirjastuses raamatu välja annan. Toimetajad, küljendajad, turustajad, reklaamiagendid – kõigi nendega on olnud meeldiv koostööd teha, eriti

pärast tõde, tõe pärast

13 lee mcintyre

Tänusõnad

selle, minu kolmanda raamatuga. Erilise tänu on ära teeninud korrektor Judith Feldmann, kes päästis mind selles niivõrd kiireloomulises projektis paljudest apsakatest. Saan aru, et see raamat valmistab ühtedele rõõmu ja ajab teised marru. Selle ja kõigi muude vigade eest vastutan ainult mina.

Ajal, mil pettus on üldlevinud, on tõe rääkimine revolutsiooniline tegu. – George Orwell

õejärgsuse fenomen sööstis avalikkuse tähelepanu alla 2016. aasta novembris, kui sõnaraamatute kirjastus Oxford Dictionaries nimetas selle 2016. aasta sõnaks (ingl post-truth). Seda oli 2015. aastaga võrreldes kasutatud 2000% võrra rohkem ja seega oli valik igati põhjendatud. Konkurentideks olid „alternatiivsed parempoolsed” (alt-right) ja „Brexiti pooldaja” (Brexiteer), mis näitas selle aasta valiku poliitilisust. Lööksõnana näis tõejärgsus ajastu vaimu tabavat. Faktide hägustamine, väitlemisel tõendamisnõuete eiramine ja sulaselge valetamine, mis iseloomustasid 2016. aasta Brexiti-hääletust ja USA presidendivalimisi, ajasid paljud ahastusse. Kui Donald Trump sai – ilma mingite tõenditeta – väita, et kui ta oleks valimised kaotanud, siis ainult temavastase pettuse pärast, kas siis faktidel ja tõel oligi enam tähtsust?1 Pärast valimisi läks olukord ainult halvemaks. Trump väitis – taas tõestuseks fakte esitamata –, et kui maha arvata nood miljonid valijad, kes käisid valimas ebaseaduslikult, võitis rahvahääletuse tegelikult tema (ehkki Hillary Clinton võitis selle ligi kolme miljoni häälega). Nagu sellest oleks veel vähe, ta lisas, et (hoolimata 17 Ameerika luureasutuse üksmeelsest hinnangust) venelased ei häkkinud Ameerika valimisi.2 Üks tema lähikondlastest näis selle kaosega leppivat, kui väitis, et kahjuks ei ole fakte enam olemas.3

pärast tõde, tõe pärast

Mis on tõejärgsus?

15 lee mcintyre

pärast tõde, tõe pärast lee mcintyre

Kui Trump oli 20. jaanuaril 2017 ametisse vannutatud, tuli ta välja värske valede pagasiga: ta olevat saavutanud suurima valimisvõidu pärast Ronald Reaganit (ei olnud); tema ametisse vannutamise tseremoonial olevat osalenud kõige rohkem inimesi USA ajaloos (fototõendid ei kinnita seda ja Washingtoni metroo andmetel oli metroos tol päeval vähem reisijaid); tema kõne CIAs olevat pälvinud pealtvaatajatelt püstijalu tormilised kiiduavaldused (ta ei olnud lubanud ametnikel istetki võtta). Veebruari alguses väitis Trump, et mõrvade arv USAs on jõudnud viimase 47 aasta haripunkti (kuigi FBI kuritegevusraportist oli näha, et see näitaja oli peaaegu ajaloo väikseim).4 Viimane väide tundub eriti jultunud, sest haakub ühe varasema valega, millega tuli Trump lagedale vabariiklaste konvendil, kus ta püüdis kõigest väest rõhutada, et kuritegevus on tõusuteel. Kui CNNi reporter Alisyn Camerota selle kohta Newt Gingrichilt (kes oli toona Trumpi suuvooder) päris, tekkis nende vahel kaamerasilma ees järgmine uskumatu sõnavahetus. CAMEROTA: Vägivallakuritegude arv on vähenenud. Majandus paraneb. GINGRICH: Suuremates linnades ei ole see vähenenud. CAMEROTA: Mõrvade arv on vähenenud. Selles pole kahtlust. GINGRICH: Kuidas see siis Chicagos ja Baltimore’is ja Washingtonis kasvanud on? CAMEROTA: Kindlasti on kohti, kus kuritegevuse ohjeldamisega nii hästi hakkama ei saada. GINGRICH: Pealinnas, riigi suuruselt kolmandas linnas … CAMEROTA: Aga kogu riigi arvestuses on vägivallakuritegude arv vähenenud. GINGRICH: Vean kihla, et tänahommikuse seisuga ei ole kuritegevus keskmise ameeriklase jaoks vähenenud ja ta ei tunne end turvalisemalt. CAMEROTA: Aga on. See näitaja on vähenenud ja elu on turvalisem. GINGRICH: Ei, see on ainult teie arvamus. CAMEROTA: See on fakt. Need on FBI faktid kogu riigi kohta. GINGRICH: Aga see, mida mina ütlesin, on ka fakt. [---] Praegune seisukoht on, et liberaalidel on terve hulk statistikat, mis võib teoreetiliselt õige olla, aga pole seda päriselus. CAMEROTA: Kuid sellega tahate te ju öelda, et liberaalid teevad neid arve kasutades mingit hookuspookust. See on FBI

pärast tõde, tõe pärast

Sama kõhedust tekitavat dialoogi võiks ette kujutada armastuse ministeeriumi keldris George Orwelli düstoopia „1984” lehekülgedel. Nüüd ongi hakatud muretsema, et ollakse teel tulevikku, kus see sünge kujutlus on teoks ning tõest autoritaarse riigiaparaadi esimene ohver saanud. Oxfordi sõnaraamatus on tõejärgsus määratletud järgmiselt: asjaolud, mille puhul või millega seoses on objektiivsetel faktidel avaliku arvamuse kujundamisel vähem mõju kui apelleerimisel emotsioonidele ja isiklikele veendumustele. Sealjuures ei rõhutata mitte niivõrd seda, et tõde ollakse endast ajalises mõttes maha jäetud (nagu sõnas „sõjajärgne”), kuivõrd seda, et tõde on varju jäänud, see on muutunud ebaoluliseks. Paljudele filosoofidele on see sõna, mille üle väidelda, aga tasub märkida, et tegemist ei ole puhtteoreetilise vaidlusega. 2005. aastal mõtles Stephen Colbert välja sõna „näivtõde” (miski, mida usutakse seepärast, et see tundub tõene, kuigi faktid ei pruugi seda kinnitada), tähistamaks George W. Bushi liigset kõhutunde kuulamist suurte otsuste tegemisel, nagu Harriet Miersi nimetamisel USA ülemkohtu kohtunikuks või Iraagi sõja alustamisel ilma piisavate tõenditeta massihävitusrelvade olemasolu kohta. Toona peeti seda sõna naljanumbriks, aga enam ei naera selle üle keegi.6 Arvestades et Brexiti kampaania toimus Ühendkuningriigis valdavalt faktideta (sajad bussid reklaamisid libastatistikat, mille järgi saadab ÜK igal nädalal Euroopa Liidule 350 miljonit eurot)7 ning et Ungari, Venemaa ja Türgi poliitikud kasutavad rahvaga suheldes üha rohkem väärinfot, peavad paljud tõejärgsust osaks kasvavast rahvusvahelisest suundumusest, et järjest rohkem söandatakse tegelikkust enda arvamuse järgi painutada, mitte vastupidi. Sellega ei taheta tingimata öelda, et faktid ei ole olulised, vaid pigem ollakse veendunud, et fakte saab alati hägustada, valikuliselt kasutada ja esitada niisuguses

17 lee mcintyre

statistika. FBI ei ole liberaalide organisatsioon. FBI on asutus, mis tegeleb kuritegevuse vastu võitlemisega. GINGRICH: Ei, aga see, mida mina ütlesin, on samamoodi tõsi. Inimesed tunnevad, et elu on ohtlikumaks läinud. CAMEROTA: Tunnevad, seda küll. Aga faktid räägivad teist keelt. GINGRICH: Poliitilise kandidaadina lähtun mina inimeste tunnetest. Teie võite edasi teoretiseerida.5

pärast tõde, tõe pärast lee mcintyre

poliitilises kontekstis, mis eelistab tõe üht tõlgendust teisele. Võib-olla seda pidaski silmas Trumpi suurim suuvooder Kellyanne Conway, kui ta selle peale, et Trumpi näisid ärritavat USA pargiteenistuse fotod, millel oli näha tuhandeid tühje kohti, ütles, et pressisekretär Sean Spiceri soov oli esitada Trumpi ametisse vannutamise tseremoonial osalenud rahva hulga kohta alternatiivfakte.8 Kas tõejärgsus on siis lihtsalt valetamine? Kõigest poliitiline spinn? Mitte päris. Nii nagu seda käimasolevas debatis kasutatakse, on sõna „tõejärgsus” üheselt normatiivne. See väljendab nende muret, kellele läheb korda tõde kui selline ja kes leiavad, et see on sattunud löögi alla. Kuid mida arvata neist, kes enda väitel püüavad poleemilistel teemadel kõnelda kõigest teisest vaatevinklist? Sellest, et alternatiivfaktid ei ole niisama laest võetud idee? Arusaam, et on olemas üks ja ainus objektiivne tõde, on alati olnud vaieldav. Kas seda möönda on tingimata konservatiivne? Või liberaalne? Või on see segu mõlemast, kusjuures parempoolsed poliitikud on nüüd lihtsalt omaks võtnud aastakümnetetagused, valdavalt vasakpoolsed relativistlikud ja postmodernistlikud ründevõtted tõeidee vastu? Tõe mõistet filosoofias tundis juba Platon, kes hoiatas (Sokratese kaudu), kui ohtlik on alusetult teadmisele pretendeerida. Sokratese arvates oli teadmatus parandatav: teadmatut inimest saab õpetada. Ohtlikumad olid need, kel oli ülbust arvata, et nad juba teavad tõde, sest nood võisid valede ajel ennatlikult tegutseda. Siinkohal on oluline tõde minimaalseltki määratleda. Vahest ehk tuntuim määratlus on pärit Aristoteleselt, kes ütles: „Öelda oleva kohta, et see ei ole, või mitteoleva kohta, et see on, on väär, samal ajal kui öelda oleva kohta, et see on, ja mitteoleva kohta, et see ei ole, on tõene.”9 Muidugi on filosoofid sajandeid vaielnud selle üle, kas sedasorti vastavusteooria, mille järgi mingi väite tõesust hinnatakse ainult selle põhjal, kui hästi vastab see tegelikkusele, on ikka õige. Teised silmapaistvad tõekäsitused (tõe koherentsusteooria, pragmatistlik tõekäsitus ja semantiline teooria) kajastavad filosoofide hulgas valitsevat arvamuste paljusust selle kohta, milline on õige tõeteooria, olgugi et ei vaidlustata tõe kui väärtuse tähtsust.10 Praegu pole aga küsimus mitte selles, kas olemas on õige tõeteooria, vaid selles, kuidas saada aru mitmekesistest tõe moonutamise viisidest. Esimese sammuna on tähtis tunnistada, et mõnikord eksitakse ja öeldakse kogemata midagi sellist, mis ei vasta tõele. Sellisel juhul toob

pärast tõde, tõe pärast

19 lee mcintyre

inimene kuuldavale vale, mitte ei valeta, sest viga on tehtud kogemata. Sellele järgneb teadlik teadmatus, olukord, kus ei teata tegelikult, kas see, mida öeldakse, vastab tõele või ei, aga seda öeldakse ikkagi, vaevumata uurima ja kontrollima, kas jutt ka tõele vastab. Sellisel juhul võiks ütlejale õigustatult pahaks panna laiskust, sest kui faktid on nii kergesti kättesaadavad, on inimene, kes valeväitega esineb, vähemalt osaliselt oma teadmatuses ise süüdi. Järgneb valetamine ehk meelega petmine. See on tähtis kriteerium, sest sellega ollakse ületatud piir ja jõutud olukorrani, kus püütakse kedagi meelega petta, ehkki teatakse, et see, mida öeldakse, ei vasta tõele. Iga vale kui niisugune on kellelegi mõeldud. Endal ei pruugita tunda mingit süüd, kui ollakse öeldud midagi valet ja keegi seda ei kuula (või kui võib olla kindel, et keegi seda niikuinii ei usu), ent kui kavatsetakse panna kedagi uskuma midagi, mille kohta teatakse, et see ei vasta tõele, ollakse mindud pelgalt faktide „tõlgendamiselt” üle nende moonutamisele. Kas selles tõejärgsus seisnebki? Kirjeldatud faaside piirid võivad olla hägused ja üleminek ühelt teisele sujuv. Kui Trump esimest korda ütles, et tema riikliku julgeoleku nõuniku ja Vene ametiisikute vahel ei toimunud enne tema ametisse vannutamist mingeid jutuajamisi, võis selle ehk panna teadliku teadmatuse arvele. Aga kui tema enda luuretalitused tegid seejärel teatavaks, et nad olid Trumpi täpselt sellest informeerinud – ja Trump seda ikkagi veel kaks nädalat eitas –, tekkis kahtlus tema teadlikkuses. Kui Trump muudkui korrutas, et kui poleks miljoneid ebaseaduslikult antud hääli, oleks ta rahvahääletusel võitnud, tegi New York Times kõigest kolm päeva pärast Trumpi ametisse vannutamist julge otsuse avaldada artikli pealkirjaga, milles väideti, et Trump valetab.11 Inimesel võib tõega olla veel muidki põnevaid suhteid. Filosoof Harry Frankfurt väidab vaimukalt häbematus, kuid samal ajal armutu täpsusega kirjutatud raamatus „On Bullshit”, et kui inimene ajab jama, ei pruugi ta tingimata valetada, vaid võib sellega lihtsalt väljendada oma täielikku ükskõiksust tõe vastu. Kas Trump just seda teebki? Inimestel võib tõe suhtes olla ka märksa rohkem poliitiliselt kallutatud hoiakuid. Kui Gingrich väidab, et olulisem on see, mis tundeid vägivallakuritegude arv tekitab, mitte FBI statistika, tekib kahtlus, et ta on lihtsalt küüniline; ta on omamoodi tõejärgsuse soodustaja. Sellised poliitilised kelmid, kes väänavad tõde enda jaoks kõige soodsamaks, teades ise (nagu ka peaaegu kõik teised) väga hästi, mida nad

pärast tõde, tõe pärast lee mcintyre

teevad, ei aja lihtsalt jama, sest neil on ilmselgelt eesmärk teisi mõjutada. Ometi on tõejärgsusel üks veelgi virulentsem esinemisvorm. Jutt on olukorrast, kus esinevad enesepettus ja luulud, nii et inimene ise usubki midagi, mis on vale ja mille peaaegu kõik usaldusväärsed allikad vaidlustaksid. Puhtaimal kujul esineb tõejärgsus siis, kui arvatakse, et publiku reaktsioon muudabki fakte, mille kohta valetatakse. Asjatundjad võivad vaielda, kuhu Trump sellel skaalal asetub: kas ta on petis, ükskõikne, küüniline või luulude küüsis. Kõik variandid on tõe vastu piisavalt vaenulikud, et liigituda tõejärgsuseks. Filosoofina pean kõiki neid tõejärgsuse vorme laiduväärseks. Olgugi et võib tunduda, et oluline on selgitada, mille poolest need erinevad, ja aru saada, et tõejärgsuse mõiste alla võib mahtuda mitut moodi, ei tohiks ükski neist olla vastuvõetav kellelegi, kellele tõde päriselt korda läheb. Keeruline ei ole aga selgitada, mis on teadmatus, valetamine, küünilisus, ükskõiksus, poliitiline kelmus või isegi luulud. Nendega ollakse elatud sajandeid. Tõejärgsuse ajastul on uudne pigem see, et peale selle, et vaidlustatakse tegelikkuse teadmist, vaidlustatakse ka tegelikkuse kui niisuguse olemasolu. Kui inimene arvab, et teab midagi, aga see on tegelikult vale, on sellel tema jaoks arvatavasti hind: pelgalt soovist, et uus ravim südame terveks raviks, jääb väheks. Ent kui juhid – või ühiskonna enamik – eitavad põhifakte, võivad sellel olla ühiskonna alustalasid kõigutavad tagajärjed. Kui Lõuna-Aafrika Vabariigi president Thabo Mbeki väitis, et retroviirusteravimid on osa lääne konspiratsioonist ning et aidsi raviks tuleks kasutada küüslauku ja sidrunimahla, suri üle 300 000 inimese.12 Kui president Trump väidab edaspidigi, et kliimamuutused on Hiina valitsuse välja mõeldud pettus Ameerika majanduse hukutamiseks,13 võivad sellel pikas plaanis olla sama laastavad, kui mitte hullemadki tagajärjed. Väidan aga, et tõeliselt ei seisne probleem mitte üksnes mõne konkreetse (ennekuulmatu) arvamuse sisus, vaid üldises arusaamas, et olenevalt sellest, mida keegi tahab tõena võtta, on mõned faktid olulisemad kui teised. Asi pole ainult selles, et kliimamuutuste eitajad ei usu fakte, vaid selles, et nad on valmis tunnistama ainult neid fakte, mis kinnitavad nende enda vaateid. Nagu kõik vandenõuteoreetikud, arvavad nad, et neil on õigus kaksikmoraalile: ühelt poolt usuvad nad (ilma seda toetavate tõenditeta), et maailma kliimateadlased osalevad üleilmses vandenõus kliimamuutuste tõendusmaterjali ülespuhumiseks, teiselt poolt aga valivad nad välja enda jaoks kõige

pärast tõde, tõe pärast

21 lee mcintyre

soodsama teadusliku statistika, mis väidetavalt näitab, et Maa temperatuur ei ole kahe viimase aastakümne jooksul tõusnud.14 Eitajad ja teised ideoloogid väljendavad faktide vastu, mida nad ei taha uskuda, pidevalt jõhkralt suurt umbusku, samal ajal lähevad nad aga täielikult neile meeltmööda faktide õnge. Põhikriteerium on, et faktid peavad toetama nende olemasolevaid veendumusi.15 See ei ole faktidest lahtiütlemine, vaid hoopis faktide usaldusväärse kogumise ja nendega tõese maailmapildi kujundamise protsessi kuritarvitamine. Sellega saboteeritakse arusaama, et teatud asjad on tõesed olenemata sellest, mida keegi neist arvab, ning et meie (ja meie poliitikakujundajate) huvides on püüda need üles leida. Varem olen sellest kõigest rääkinud kui tõest lugupidamisest seeläbi, et kasutatakse uurimismeetodeid – nagu teaduses –, mis tavaliselt viivad tõeste järeldusteni.16 Kui keegi väidab, et tõde pole oluline või et tõde pole olemaski, ei usu ma, et sellisele inimesele oleks üldse võimalik midagi selgeks teha. Ent kas tõejärgsuse fenomen seisnebki tegelikult selles? Kui vaadata Oxfordi inglise keele sõnaraamatu definitsiooni ja seda, mismoodi see sõna kajastub viimase aja avalikus arutelus, tekib tunne, et tõejärgsus polegi niivõrd väide, et tõde pole olemas, kuivõrd väide, et faktid alluvad poliitilistele vaadetele. Oxfordi definitsioonis keskendutakse sellele, mis on tõejärgsus: arusaam, et tunded on mõnikord faktidest olulisemad. Kuid niisama oluline on järgmine küsimus: miks seda üldse esineb? Ilmsele või hõlpsasti tõendatavale faktile ei vaielda vastu niisama: seda tehakse siis, kui see on vastuvaidlejale kasulik. Kui inimene tajub mõnes ebamugavas faktis ohtu oma veendumustele, eelistab ta mõnikord sellele faktile vastu vaielda. Ta võib seda teha teadlikult või alateadlikult (sest mõnikord püütakse veenda iseennast), ent iva on selles, et sedasorti tõejärgne suhtumine faktidesse toimub ainult siis, kui püütakse väita midagi, mis on endale tähtsam kui tõde ise. Seega on tõejärgsus ideoloogilise üleoleku vorm, mille järgijad püüavad panna teisi midagi uskuma olenemata sellest, kas selle kohta on olemas veenvaid tõendeid või mitte. See viib aga otseteed poliitilisele ülemvõimule. Sellele väljavaatele saab vastu hakata ja peabki vastu hakkama. Kas tahate elada maailmas, kus poliitikat tehakse selle järgi, millise enesetunde see annab, mitte selle järgi, kui hästi see tegelikkuses toimib? Inimloomale võib küll olla omane võtta oma ebauske ja hirme tõsiselt, aga see ei tähenda, et ei olda võimelised harjutama end omaks

„Tõejärgsus on ideoloogilise üleoleku vorm, mille järgijad püüavad panna teisi midagi uskuma olenemata sellest, kas selle kohta on olemas veenvaid tõendeid või mitte.”

pärast tõde, tõe pärast

23 lee mcintyre

võtma paremaid tõendamisnorme. Inimese võimes teada objektiivset tõde võib teoreetiliselt kahelda ja seda põhjusega, aga see ei tähenda, et epistemoloogid ja kriitilised teoreetikud ei lähe haigeks jäädes arsti juurde. Samamoodi ei peaks riigid vanglaid juurde ehitama pelgalt tunde põhjal, et kuritegevus on tõusuteel. Mida siis teha? Esimese sammuna tõejärgsusevastases võitluses tuleb aru saada selle tekkeloost. Mõnele vaatlejale võib tunduda, et tõejärgsuse sõna ilmus 2016. aastal eikusagilt, aga see ei pea paika. Sõna „tõejärgsus” on viimasel ajal (Brexiti ja USA presidendivalimiste pärast) võib-olla rohkem kasutatud, aga tegelikult ulatuvad selle nähtuse juured sügavale tuhandete aastate tagusesse minevikku, kui evolutsiooni käigus kujunes välja inimese kognitiivne irratsionaalsus, mis on ühtmoodi omane nii liberaalidele kui ka konservatiividele. Nagu eespool jutuks oli, on tõejärgsuse juured ka teadusdebattides objektiivse tõe võimatuse üle, millega on rünnatud teaduse autoriteeti. Hiljuti meediamaastikul toimunud muutused on kõike seda süvendanud. Tõejärgsuse fenomeni mõistmiseks on aga valmis juhend õnneks juba olemas. Kahe viimase aastakümne jooksul plahvatuslikult kasvanud teaduslike tõendite eitamisest sellistel teemadel nagu kliimamuutused, vaktsiinid ja evolutsioon, on sündinud taktika, mida praegu kasutatakse tõejärgsuse edendamiseks. Inimese loomupärane kognitiivne kallutatus, teaduslik tähenärimine tõe olemuse teemal ja meedia ekspluateerimine olid parempoolsete rünnakutes teadusele juba varem omal kohal. Lihtsalt praegu hõlmab lahinguväli kogu faktilist tegelikkust. Kui varem vaieldi ebasoosingusse sattunud teadusteooriate üle, siis nüüd on teemaks USA Pargiteenistuse foto või CNNi video. Kuigi tõejärgsus kui nähtus võib tunduda võõrastav ja arusaamatu, ei ole selles midagi segast ega mõistetamatut. Ometi ei ole see ka nii lihtne, et selle saaks panna ühteainsasse sõnasse: Trump. Maailmas, kus poliitikud võivad faktidele vastu vaielda ilma selle eest mingit poliitilist hinda maksmata, on tõejärgsusel rohkem kaalu kui ühelgi konkreetsel inimesel. Tõejärgsus on olemas nii rahvas kui ka selle juhtides. Seda toetavad jõud on jõudu kogunud juba mõnda aega. Seepärast usungi, et parim võimalus tõejärgsusest aru saada on uurida selleni viinud tegureid. Kuigi Brexiti hääletus ja USA presidendivalimised näivad olevat tõejärgsusega lahutamatult seotud, ei olnud kumbki neist selle põhjus, vaid hoopis tagajärg.

LEE MCINTYRE Lee McIntyre on Bostoni Ülikooli filosoofia ja teadus ajaloo keskuse teadlane ning Harvardi Ülikooli täiend õppekooli eetikaõppejõud. Ta on kirjutanud mitu raamatut, nende hulgas teose „Dark Ages: The Case for a Science of Human Behavior”. ◆ Kuidas oleme jõudnud olukorrani, kus teadmiste ase mel kuulutatakse õhust võetud alternatiivfakte, võlts uudised levivad epideemiana ja tunnetel on rohkem kaalu kui tõendusmaterjalil? Tõejärgsus on üks meie aja muret tekitavamaid fenomene, ütleb Lee McIntyre. Mis kõige hullem, seda kujundatakse ja kasutatakse sihilikult poliitilise ülemvõimu saavutamiseks. Et tõde jalule aidata, selgitab ta oma raamatus üleilmseks kuju nenud nähtuse päritolu ja tagamaid. ◆ „Eestlased kogesid juba 20. sajandil tõejärgset režiimi. Lee McIntyre maalib aga hirmutava pildi sellest, kui das ka vaba ja demokraatlik rahvas võib faktidest lahti öelda, ning see on toonud kaasa tõsiseid tagajärgi kogu maailmale. Faktidest tulvil ja selgesti kirjutatud raamat arutleb, kuidas tekkinud olukorrast välja tulla.” Luukas Ilves, tehnoloogiafirma Guardtime strateegiajuht