a n t v a n g
Mälestades teid, Lianne, Nója ja Jahél ning mu vend Jossi
Igavesti mu südames
Viis terroristi astuvad sisse, relv käes. Meie oleme pidžaamaväel, nendel on vorm seljas, balaklava peas ja Kalašnikov vinnas. Nad leidsid meid üles: minu, mu abikaasa Lianne’i, meie kaunid tütred Nója ja Jahéli ning meie koera. Me oleme oma kodu turva ruumis, kindlustatud varjendis, mis peaks meid kaitsma raketirünnakute eest – aga mitte nendesuguste sissetungijate eest. Koer haugub vihaselt. Ta ei salli võõraid. Tema lõrina peale avavad terroristid tule ja kuulid põrkavad seintelt kurdistava rikošetiga tagasi. Lianne ja mina viskume tütardele peale, et neid varjata, me teeme kindlaks, ega nad haavata pole saanud, ja karjume, et terroristid lõpetaksid. Anume neid. Ärge kartke, vastavad nad araabia keeles ja nõuavad, et annaksime oma mobiiltelefonid nende kätte.
Vaatan tütardele silma. Nója on 16-aastane, Jahél ainult kolmteist. Püüan neid rahustada, kinnitan, et kõik läheb hästi. Nad ei karju. Nad ei nuta. Nad isegi ei räägi. Nad on hirmust tardunud.
Ma ei unusta nende meeletult hirmunud pilku iial.
Ma tean, et kõik räägivad, et see algas kell 6.29.
Ma ei mäleta kellaaega 6.29.
Mäletan, et mu naise telefon pistis piiksuma mis kole ja äratas meid kõiki sabatihommikul üles. On juudi püha simhát torá. 7. oktoober 2023.
Lianne installis äpi, mis pistab üürgama alati, kui meie piirkonnas antakse õhuhäiret. Mulle see ei meeldinud. See ehmatab kõiki koduseid. Ent Lianne ei andnud järele. Ja täna see meid äratabki. Lianne hüppab voodist, et ajada üles Nója, kes magab ülakorrusel, mina aga äratan Jahéli, kes magab oma toas alumisel korrusel nagu meiegi. Lianne lohutab Nójat, mina rahustan Jahélit. Gazast lasti rakette, seletame. Nad teavad, mida teha. Me sööstame Jahéli tuppa, mis on ühtlasi meie kõigi – minu, Lianne’i, Nója, Jahéli ja koera turvaruum. Keegi ei paanitse. See pole meie esimene rodeo. Me oleme seal nii palju kordi varemgi käinud. Meie kodu Be’eri kibutsis asub Gazast vähem kui kolme miili kaugusel. Isegi kui raketid ei maandu lausa kibutsis, näeme alati pea kohal Raudkupli raketitõrje tegevust.
Me oleme kõminaga harjunud.
Lülitame turvaruumis teleri mängima ja tõdeme: seekord on teoksil midagi märksa võimsamat. Õhutõrjesireenid ei piirdu Gaza sektori piiri äärse Negevi kõrbe lääneosa ja sealsete linnade ja küladega, vaid kaiguvad palju laialdasemalt. Paanikaks pole sellegipoolest põhjust. Kohe kui sireenid vaibuvad, hiilin turvaruumist välja, et Lianne’ile ja tütardele süüa teha. Nagu Inglismaal kasvanust oodata võibki, õpetas Lianne meie tütred teed armastama. Nad ei saa päeva alustada ilma Inglise hommikuteeta. See on traditsioon. Lähen teekannuga turvaruumi tagasi, me joome teed, kuulates väljast kostvaid sireene (need on hakanud jälle üürgama) ja vaadates teleuudiseid.
Ja siis näeme seda. Ekraanil on kaadrid relvastatud meestest, kes sõidavad, kõigil mask ees, valge Toyota kaubikuga mööda Sderóti linna. See asub vähem kui kümne miili kaugusel. Mu suu vajub ammuli. Teoksil on midagi enneolematut.
Kohalik kriisirühm hakkab meid WhatsAppi vahendusel toimuvaga kurssi viima. Kõigepealt hoiatavad nad terroristide võimaliku kibutsisse tungimise eest. Seejärel saab võimalusest tõsiasi: terroristid ongi kibutsis.
Sama aja paiku tulevad esimesed kaadrid rünnakust kõigest mõne miili kaugusel asuva Re’imi kibutsi lähistel. Teatatakse, et öö läbi kestnud Nova muusikafestivalist sai ühtäkki veresaun, kui terroristid hakkasid lagedal väljal valimatult tulistama. Meie silme ees avaneb täielik
kaos, me näeme, kuidas hirmunud noormehed ja neiud verisena üle nisupõldude põgenevad. Ma püüan Lianne’i ja tütreid rahustada. „Isegi kui terroristid tungivad kibutsisse,“ ütlen, „siis ega neid ei ole rohkem kui kaks või kolm.“
Reportaaže tuleb juurde ja minu ennustus tundub juba tobe. Asi ei piirdu Re´imi, Sderóti ja Be’eriga. Relvastatud mehed on ka Ofakímis, Netivótis ja kõigis meie piirkonna kibutsites. Meil ja tütardel on kokku terve hulk WhatsAppi gruppe ja infot aina tulvab. Kriisirühm annab WhatsAppis hoiatuse: nad sattusid terroristidega kokku. On ohvreid.
Kui on ohvreid, siis on olukord täbar.
Sõnumeid üha tuleb. Kõll. Kõll. Kõll. Me oleme kui kleebitud telefonide külge, iga uuendus maalib aina süngema ja kõhedust tekitavama pildi. Sõnumid meie vestlusgruppides – kibutsi, kohalike lapsevanemate, noorterühmade, sõprade – on lihtsalt mõeldamatud. Nad lasksid mu ema maha! kirjutab Jahéli klassikaaslane, 13-aastane tüdruk, kes elab üsna meie lähedal.
Selgub tõde: kibutsisse on tunginud kümneid terroriste. Nad käivad ukselt uksele, jooksevad majadele tormi, murravad turvaruumidesse. Ärandavad autosid. Iisraeli armeed pole kuskil näha.
Kui nad ärandavad autosid, siis võivad nad ju inimesi röövida ja Gazasse viia.
Gaza asub siinsamas tara taga.
New York Timesi bestseller 2023. aasta 7. oktoobril tungisid Hamasi terroristid Be’eri kibutsisse, purustades rahuliku elu, mida Eli Šarabi elas koos Briti kodanikust abikaasa ja kahe tütrega. Šarabi veeti õudust tundva pere silme all paljajalu uksest välja ning toimetati Gaza sektoris paiknevate lämmatavate tunnelite pimedasse sügavusse. Samal ajal kui maa peal möllas sõda, elas ta 491 vaevarikast päeva vangistuses, klammerdudes lootuse külge, et saab ühel päeval taas armastatud lähedastega kokku.
Eli Šarabi lugu räägib näljast ja südamevalust, füüsilisest piinast, igatsusest, üksildusest ja abitusest, mis ähvardas hinge hävitada. Ent see räägib ka jõust, vastupidavusest ja inimvaimu alistumatusest. See räägib vangipõlves tekkinud seltsimehelikkusest, usu vaiksest väest ja ühe mehe vankumatust otsusekindlusest langetada valik ikka ja jälle elu kasuks.
Šarabi memuaarteos on esimene Hamasi käest vabastatud pantvangi trükis avaldatud jutustus ja see saavutas Iisraelis otsekohe väga suure menu. Nii nagu Elie Wieseli „Öö“ ja Laura Hillenbrandi „Murdumatu“, jäädvustab ka „Pantvang“ mõjuvõimsa pildi ajaloost, et seda ei saaks unustada ega kustutada.