teadus

Inglise keelest tĂľlkinud Kalev Suik

PAIKESE_Teaduselugu_SISU.indd 3

11/3/2020 12:54:20 PM

Science. A History 1543–2001 by John Gribbin Original English language edition first published by Penguin Books Ltd, London Text copyright © John Gribbin, 2002 The author has asserted his moral rights. All rights reserved. Tõlge eesti keelde © Kalev Suik 2020 Toimetajad Elisabeth Kirk ja René Tendermann Kaanekujundus Jan Garshnek Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas ISBN (trükis) 978-9949-597-83-3 ISBN (e-pub) 978-9949-597-84-0 paikesekirjastus.ee

PAIKESE_Teaduselugu_SISU.indd 4

11/3/2020 12:54:20 PM

Sisukord Tänusõnad 11 Sissejuhatus 13

Esimene osa. Teadus väljub pimedusest 1. Renessansi inimesed 19 Ilmumine pimedusest – Elegantne Kopernik – Maa liigub! – ­ Planeetide o­ rbiidid – Leonard Digges ja teleskoop – Thomas Digges ja lõpmatu ­universum – Bruno, teaduse märter? – Katoliku kirik mõistab Koperniku mudeli hukka – Vesalius: kirurg, lahkaja ning hauaröövel – Falloppio ja Fabricius – William Harvey ja vereringlus 2. Viimased müstikud 41 Planeetide liikumine – Tycho Brahe – Tähe asukoha mõõtmine – Tycho supernoova – Tycho vaatleb komeeti – Tycho universumi mudel – Johannes Kepler: Tycho abiline ja mantlipärija – Kepleri geomeetriline ­universumi mudel – Uued mõtted planeetide liikumise kohta: Kepleri esimene ja teine seadus – Kepleri kolmas seadus – Rudolfi tähetabelite avaldamine – Kepleri surm 3. Esimesed teadlased 67 William Gilbert ja magnetism – Galilei pendlist, gravitatsioonist ja ­kiirendusest – Galilei leiutab geomeetrilise ja sõjalise kompassi – Galilei supernoovauuringud – Lippershey taasleiutab teleskoobi – Galilei töö teleskoobiga – Galilei koperniklikud ideed kuulutatakse ketserlikeks – Galilei avaldab teose „Dialoog kahe peamise maailmasüsteemi kohta” – Piinamishirmus ütleb Galilei oma vaadetest lahti – Galilei avaldab raamatu „Kaks uut teadust” – Galilei surm

5

PAIKESE_Teaduselugu_SISU.indd 5

11/3/2020 12:54:20 PM

Teine osa. Asutajad 4. Teadus tõuseb jalgadele 97 René Descartes ja Cartesiuse koordinaadid – Descartes’i olulisemad tööd – Pierre Gassendi: aatomid ja molekulid – Descartes eitab vaakumi olemasolu – Christiaan Huygensi optikatööd ja valguse laine­­teooria – Robert Boyle ja gaasirõhu uuring – Boyle’i teaduslik lähenemine alkeemiale – Marcello Malpighi ja vereringlus – Giovanni Borelli ja Edward Tyson: looma (ja inimest) tajutakse üha enam masinana 5. Newtonlik revolutsioon 127 Robert Hooke’i mikroskoopiauurimused ja „Mikrograafia” avaldamine – Hooke’i valguse laineteooria uuring – Hooke’i seadus – John Flamsteed ja Edmond Halley: tähekataloogi koostamine teleskoobi abil – Newtoni noorpõlveaastad – Diferentsiaalarvutuse arendamine – Hooke’i ja Newtoni nägelemine – Newtoni „Printsiibid”: gravitatsiooniseadus ja kolm liikumisseadust – Newtoni hilisem elu – Hooke’i surm ja Newtoni „Optika” avaldamine 6. Silmaring avardub 160 Edmond Halley – Veenuse üleminekud – Aatomi suuruse mõõtmise katse – Halley merereis Maa magnetismi uurimiseks – Komeedi tagasituleku ennustamine – Tähtede omaliikumise tõestamine – Halley surm – John Ray ja Francis Willughby: floora ja fauna esimene otsene uurimine – Karl Linné ja liikide nimed – Krahv de Buffoni „Looduslugu” ja mõtted Maa vanuse kohta – Edasised ideed Maa vanusest: Jean Fourier ja Fourier’ analüüs – Georges Cuvier’ „Võrdleva anatoomia loengud” ja spekulatsioonid liikide väljasuremisest – Jean-Babtiste de Lamarcki evolutsiooniideed

Kolmas osa. Valgustus 7. Valgustatud teadus i: keemia jõuab järele 197 Valgustusajastu – Joseph Black ja süsihappegaasi avastamine – Black ja temperatuur – Aurumasin: Thomas Newcomen, James Watt ja tööstusrevolutsioon – Joseph Priestley katsed elektriga – Priestley katsed gaasidega – Hapniku avastamine – Henry Cavendishi keemia­­uuringute avaldamine filosoofilistes toimetistes – Vesi ei ole keemiline element – Cavendishi Maa massi mõõtmise eksperiment – 6

PAIKESE_Teaduselugu_SISU.indd 6

11/3/2020 12:54:20 PM

Antoine-Laurent Lavoisier’ õhu-uuringud ja ­hingamissüsteemi uurimine – Esimene keemiliste elementide tabel. Lavoisier nimetab elemente ümber ja avaldab „Keemilised elemendid” – Lavoisier’ ­hukkamine 8. Valgustatud teadus ii: progress igal rindel 229 Elektriuuringud: Stephen Gray, Charles Du Fay, Benjamin Franklin ja Charles Coulomb – Luigi Galvani, Alessandro Volta ja elektri­­patarei avastamine – Pierre Louis de Maupertuis ja vähima mõju printsiip – Leonhard Euler ja valguse murdumise matemaatiline kirjeldus – ­ Thomas Wrighti spekulatsioonid Linnutee kohta; ­William ja Caroline ­ Herscheli avastused; John Michell – Pierre-Simon Laplace ehk ­Prantsuse Newton ja „Maailmasüsteemi seletus” – ­Benjamin Thompsoni (Rumfordi krahvi) elu – Thompsoni mõtted konvektsioonist – Thompsoni mõtted soojuse ja liikumise kohta – James Hutton ja geoloogia uniformistlik teooria

Neljas osa. Terviklik pilt 9. Darwinlik revolutsioon 255 Charles Lyelli elu – Lyelli Euroopa-reisid ja geoloogiaõpingud – Lyell avaldab „Geoloogia alused” – Lyelli mõtted liikide kohta – Evolutsiooni­­ teooriad: Erasmus Darwini „Zoonoomia” – Jean-Baptiste Lamarcki evolutsiooniteooria – Charles Darwini elu – Beagle’i reis – Darwin arendab välja oma looduslikul valikul põhineva evolutsiooniteooria – Alfred Russel Wallace – Darwin avaldab „Liikide tekkimise” 10. Aatomid ja molekulid 286 Humphry Davy tööd gaasidega ja elektrokeemilised uuringud – John Daltoni aatomimudel: esimest korda räägitakse aatomite kaalumisest – Jöns Berzelius ja elementide uuringud – Avogadro arv – William Prouti hüpotees aatomite kaalu kohta – Friedrich Wöhler ning orgaaniliste ja anorgaaniliste ainete uurimine – Valents – Stanislao Cannizzaro ning aatomite ja molekulide eristamine – Mendelejev ja teised avastavad elementide perioodilisussüsteemi – Teadus termodünaamikast – James Joule termodünaamikast – William Thomson (lord Kelvin) ja termodünaamika seadused – James Clerk Maxwell ja Ludwig Boltzmann: kineetiline ­teooria ja molekulide keskmise vaba tee mõiste – Albert Einstein: Avogadro arv, Browni liikumine ja taeva sinise värvi põhjus 7

PAIKESE_Teaduselugu_SISU.indd 7

11/3/2020 12:54:20 PM

11. Saagu valgus 317 Lainemudeli elustumine – Thomas Young ja kahe pilu katse – Fraunhoferi jooned – Spektroskoopia ja tähtede spekter – Michael ­Faraday ja elektromagnetismi uuringud – Dünamo ja elektrimootori leiutamine – Faraday jõujoontest – Valguse kiiruse mõõtmine – James Clerk Maxwelli elektromagnetismi täielik teooria – Valgus on elektromagnetilise häirituse vorm – Albert Michelson ja Edward Morley: Michelsoni-Morley eksperiment – Albert Einsteini erirelatiivsusteooria – Minkowski aja ja ruumi ühtsuse teooria 12. Klassikalise teaduse viimane triumf 348 Minkowski kontraktsioonihüpotees: kas meie planeet tõmbub kortsu? – Mandrite triivi varased hüpoteesid – Alfred Wegener: mandrite triivi teooria isa – Tõendusi Pangaea kohta – Kivimite vanuse määramine radioaktiivsuse abil – Holmes selgitab mandrite triivi – Maa ­magnetvälja polaarsuse muutumine ja Maa vedel tuum – Ookeanipõhja laienemise mudel – Mandrite triivi teooria areng – Mandrite Bullardi pusle – Laamtektoonika – Jääajad ja Jean de Charpentier – Louis Agassiz ja jäätumismudel – Jääaegade astronoomiline teooria – Elliptilise orbiidi mudel – James Croll – Milankovići mudel – ­Kaasaegsed ideed jääaegadest – Mõju evolutsioonile

Viies osa. Moodsad ajad 13. Sisekosmos 383 Raadiolambi leiutamine – Katoodkiired ja anoodkiired – William Crookes, Crookesi toru ja katoodkiirte korpuskulaarne interpretat­­sioon – Katoodkiired liiguvad valgusest aeglasemalt – ­Elektroni avastamine – Wilhelm Röntgen ja röntgenikiirte avastamine – Radioaktiivsus: Becquerel ja Curied – Alfa-, beeta- ja gamma­­kiirguse avastamine – Rutherfordi aatomimudel – Radio­­aktiivne lagunemine – Isotoobid – Neutroni avastamine – Max Planck ja Plancki konstant, musta keha kiirgus ja energiakvandid – Albert Einstein ja valguskvant – Niels Bohr ja esimene aatomi k­ vantmudel – Louis de Broglie – Erwin Schrödingeri lainevõrrand elektroni jaoks ja osakestepõhine lähenemine elektronide kvantmaailmale – H ­ eisenbergi määramatuse relatsioon ja l­aineosakese duaalsus – Diraci võrrand – Antimateeria – Tugev vastasmõju – Nõrk vastasmõju ja neutriinod – Kvantelektrodünaamika – Tulevik: kvargid ja stringid. 8

PAIKESE_Teaduselugu_SISU.indd 8

11/3/2020 12:54:20 PM

14. Elu kuningriik 416 Universumi kõige keerulisemad objektid – Charles Darwin ja 19. sajandi evolutsiooniteooriad – Rakkude roll eluslooduses ja rakkude jagu­­nemine – Kromosoomide avastamine ja nende roll pärilikkuses – Rakusisene pangenees – Georg Mendel: geneetika isa – Mendeli seadused – Kromosoomide uurimine – Nukleiinhape – Liikumine DNA ja RNA poole – DNA tetranukleotiidse ehituse hüpotees – Chargraffi reeglid – Eluslooduse keemia – Kovalentsed sidemed ja süsiniku­keemia – Iooniline side – Braggi seadus ja keemia kui füüsikaharu – Linus Pauling – Vesiniksideme olemus – Kiuliste valkude uuringud – Alfaheeliksstruktuur – Francis Crick ja James Watson ning DNA kaksikheeliksi mudel – Geneetiline kood – Inimkonna geneetiline vanus – Inimene ei kujuta endast mitte midagi erilist 15. Väliskosmos 448 Tähtede kauguse mõõtmine – Täheparallaksi kindlakstegemine – Spektroskoopia ja täheaine – Hertzsprungi-Russelli diagramm – Spektriklass ja absoluutne tähesuurus ning tähtede kaugus – Kauguse mõõtmine tsefeiidide järgi – Tsefeiidid ja teiste galaktikate kaugus – ­Üldrelatiivsusteooria lühikirjeldus – Paisuva universumi mudel – ­Statsionaarse universumi mudel – Suure Paugu olemus – Reliktkiirguse ennustamine – Reliktkiirguse mõõtmine – Kaasaegsed ­mõõtmised ja COBE satelliit – Tähtede säramise põhjus: ­ tuumareaktsioon – R ­ esonantside kontseptsioon – CHON ja ­ inimkonna koht universumis – Edasi tundmatusse Kooda: avastamisnauding 479 Kasutatud kirjandus 483 Register 491

9

PAIKESE_Teaduselugu_SISU.indd 9

11/3/2020 12:54:20 PM

PAIKESE_Teaduselugu_SISU.indd 10

11/3/2020 12:54:20 PM

Tänusõnad Olen tänulik järgmistele institutsioonidele ligipääsu eest nende raamatukogudele ja teistele materjalidele: Académie Française ja Jardin des Plantes, Pariis; Bodley raamatukogu, Oxford; Briti Muuseum ja Loodusloo Muuseum, London; Cavendishi laboratoorium, Cambridge; Geoloogia ühing, London; Down House, Kent; Linné Ühing, London; Kuninglik Astronoomia Ühing; Kuninglik ­Geograafia Selts; Kuninglik Instituut; Trinity kolledž, Dublin; Cambridge’i ü­likooli raamatukogu. Nagu alati andis Sussexi ülikool mulle tööks vajaliku toe. Oleks isekas välja tuua mõnd inimest neist paljudest, kes on minuga selle projekti üksikasju arutanud, suur tänu kõigile. Tekstis on jutustaja nii ainsuses kui ka mitmuses. Minavormi on kasutatud siis, kui ma esitan iseenda arvamust teaduslikes küsimustes; meievormi kasutatakse kaasautori Mary Gribbiniga ühise arvamuse väljendamiseks, kus see on vajalik. Tema panus järgneva teksti mõistetavaks tegemises, ka inimestele, kes jäävad teadusringkonnast väljapoole, on selle ja kõigi teiste minu raamatute puhul ülioluline.

11

PAIKESE_Teaduselugu_SISU.indd 11

11/3/2020 12:54:20 PM

PAIKESE_Teaduselugu_SISU.indd 12

11/3/2020 12:54:20 PM

Sissejuhatus Kõige olulisem asi, mida teadus on meile meie endi kohta siin universumis õpetanud, on see, et me ei ole erilised. Niisuguse teadmise tõi meieni protsess, mis sai alguse 16. sajandil Mikołaj Koperniku tööst, milles väideti, et Maa ei ole maailma keskpunkt, ja mis kogus hoogu 17. sajandi alguses pärast seda, kui Galilei oma teleskoobi taeva poole pööras ja leidis veenvaid tõendeid, et Maa tiirleb tõepoolest ümber Päikese. Järgnenud sajandite astronoomiliste avastuste lained näitasid, et nii nagu Maa on tavaline planeet, nii on ka Päike tavaline täht (üks mitmesajast miljardist Linnutee galaktikas) ja Linnutee ise on tavaline galaktika (üks universumi nähtava osa mitmesajast miljardist galaktikast). 20. sajandi lõpul väideti suisa seda, et meie universum ei pruugi olla ainus. Samal ajal püüdsid bioloogid edutult leida tõendeid „elujõust”, mis eristaks elusloodust elutust, ning jõudsid järeldusele, et elu on lihtsalt väga keeruline keemia. Ajaloolase jaoks õnneliku kokkusattumusena ilmus 1543. aastal üks olulisematest inimkeha bioloogilise uurimise algust tähistavatest teostest – Andreas Vesaliuse „De humani corporis fabrica” („Inimkeha ehitusest”). Samal aastal avaldas Kopernik lõpuks oma „De revolutionibus orbium coelestiumi” („Taeva­­ sfääride pöörlemisest”). Selle kokkusattumuse tõttu võib 1543. aastat pidada verstapostiks, millest sai alguse esmalt Euroopat ja siis kogu maailma muutnud teaduslik revolutsioon. Muidugi on iga teaduse ajaloo alguseks valitud hetk meelevaldne ning lisaks piiravad minu arutlust teaduse ajaloost nii geograafilised kui ka ajalised piirid. Minu eesmärk on visandada Lääne teaduse areng renessansist kuni (laias laastus) 20. sajandi lõpuni. See tähendab, et olen kõrvale jätnud antiikkreeklaste ja hiinlaste saavutused, samuti ei käsitle ma islami teadlasi ega filosoofe, kes andsid suure panuse, et teadmiste otsimine ei kaoks perioodil, mida eurooplased nimetavad pimedaks keskajaks. Kuid samas tähendab see, et jutustan selge ajalise ja ruumilise algusega sidusa loo meie maailmavaate arengust, millele tugineb tänapäeval nii meie arusaamine universumist endast kui ka meie asukohast selles. Sest nagu välja tuli, ei erine inimese elu kuidagi Maa teiste eluvormide omast. 19. sajandil tegid Charles Darwin ja Alfred Wallace oma töödega kindlaks, et 13

PAIKESE_Teaduselugu_SISU.indd 13

11/3/2020 12:54:21 PM

selleks, et amööbist inimene teha, on vaja vaid looduslikul valikul põhinevat evolutsiooni ja piisavalt aega. Kõik minu loetletud näited tõstavad esile veel ühe selle jutustuse eripära. On loomulik kirjeldada olulise tähtsusega sündmusi nende inimeste kaudu, kelle tööd on teadusesse oma jälje jätnud – näiteks Koperniku, Vesaliuse, Darwini, Wallace’i ja paljude teiste kaudu. Kuid see ei tähenda, nagu oleks teadus arenenud tänu üksikutele asendamatutele eriliste võimetega geeniustele. Geeniused võisid nad ju olla (kuigi mitte alati), aga kindlasti ei olnud nad asendamatud. Teadus areneb samm-sammult, ning – nagu Darwini ja Wallace’i näide esile tõi – kui aeg on küps, võivad kaks või enamgi isikut teha järgmise sammu teine­­ teisest sõltumatult. Pime õnn või ajalooline juhus määrab selle, keda jäädakse uue nähtuse avastajana mäletama. Tehnoloogia areng on inimlikust geniaalsusest palju tähtsam ja pole üllatav, et teadusliku revolutsiooni algus langeb ühte aega teleskoobi ja mikros­­koobi arenguga. Selles kontekstis võin mõelda vaid ühele erandile, aga ma ei näe seda erandit nii olulisena kui enamik ajaloolasi. Isaac Newton oli muidugi ainujuhtum nii oma ulatuslike teaduslike saavutuste kui ka selle poolest, et ta märkis selgelt üles teadusliku tegevuse põhireeglid. Kuid isegi Newton tugines oma eelkäijate, eriti Galileo Galilei ja René Descartes’i töödele ning selles mõttes oli tema panus loomulik jätk varasematele saavutustele. Kui Newton poleks kunagi elanud, oleks teaduse areng olnud mõne kümnendi võrra aeglasem. Aga ainult mõne kümnendi; Edmond Halley või Robert Hooke oleks võinud lagedale tulla gravitatsiooniseadusega, Gottfried Leibniz leiutas diferentsiaalarvutuse Newtonist sõltumatult (ja tegi seda paremini) ning Newtoni poolehoid rivaalitsevale valguse osakeste teooriale lausa pidurdas Christiaan Huygensi tunduvalt parema laineteooria arengut. See ei takista mul jutustada loost oma versiooni – teaduse ajalugu sellega tegelenud inimeste, sealhulgas Newtoni kaudu. Inimesed, kelle olen oma jutustuses esile tõstnud, pole kindlasti ammendav valik ja minu kirjeldused nende inimeste elust ja tööst ei ole samuti täielikud. Ma valisin lood, mis esindavad teaduse arengut selle ajaloolises kontekstis. Mõned lood ja nende lugudega seotud isikud on tuttavad, teised (loodetavasti) mitte nii väga. Jutustused inimestest ja nende elust peegeldavad ühiskonda, milles nad elasid, ja kirjeldades, kuidas ühe teadlase töö järgneb teisele, osutan ma tegelikult sellele, kuidas üks teadlaste põlvkond mõjutab järgmist. Siit näib kerkivat küsimus, kuidas see pall üldse veerema hakkas, mis oli algne tõuge. Meie loole on seda kerge leida – Lääne teadus hakkas arenema tänu renessansile. Ja kui asi oli käima lükatud, andis see hoogu ka tehnoloogia arengule: uued teaduslikud ideed arendasid tehnoloogiat ning parem tehnoloogia andis teadlastele võimaluse oma uuemaid ideid aina 14

PAIKESE_Teaduselugu_SISU.indd 14

11/3/2020 12:54:21 PM

t­ äpsemini uurida. Tehnoloogia tuli esimesena, sest masinaid võib ehitada ka katse ja eksituse meetodil, ilma tööpõhimõtteid täielikult mõistmata. Kuid teaduse ja tehnika koostöö tekkel võttis progress tõeliselt pöörded üles. Ma jätan ajaloolaste pärusmaaks vaidluse, miks renessanss esile kerkis ning kus ja millal see juhtus. Kui soovite mingit daatumit Lääne-Euroopa taassünni tähistamiseks, siis on vägagi sobiv 1453. aasta, kui türklased vallutasid Konstantinoopoli (29. mail). Paljud kreeka keelt rääkivad õpetlased, kes nägid, kustpoolt tuul puhuma hakkab, olid selleks ajaks juba oma dokumentide arhiive kaasa võttes lääne poole (algselt Itaaliasse) põgenenud. Seal võtsid nende dokumentide uurimise üle Itaalia humanistid, kes tahtsid klassikalises kirjanduses sisalduvate teadmiste abil taasluua enne keskaega eksisteerinud tsivilisatsiooni. See seob moodsa Euroopa tõusu kenasti Rooma impeeriumi viimase jäänuki hukuga. Kuid nagu paljud on väitnud, oli sama oluline tegur Euroopa rahvaarvu oluline langemine 14. sajandi musta surma tõttu, mis sundis ellujäänuid mõtlema ühiskonna aluste üle, muutis inimtööjõu kalliks ning tõukas tagant tehnilisi leiutisi, mida saaks kasutada inimtööjõu asemel. Aga seegi pole veel kõik. Ühiskonda muutsid nii Johann Gutenbergi 15. sajandi keskel leiutatud trükimasin, mis andis olulise panuse tulevikus arenema hakkavasse teadusesse, kui ka maadeavastused, mis said eurooplaste jaoks võimalikuks tänu teisele tehnoloogilisele arengule – ookeanikõlblikule purjelaevale. Renessansi lõpu määramine pole sugugi kergem kui selle alguse määramine – võiks öelda, et see kestab ikka veel edasi. Sobiv ümmargune number on aasta 1700, kuid meie vaatenurgast oleks 1687 isegi parem, sest just sel aastal avaldas Isaac Newton oma ülimalt olulise teose ­„Philosophiae naturalis principia ­mathematica” („Loodusfilosoofia matemaatilised printsiibid”), ja kasutades Alexander Pope’i sõnu: saabus valgus. Ma tahan öelda, et teaduslik revolutsioon ei toimunud ühiskonnast eraldi, kuid kindlasti polnud see tolleaegsete muutuste peamine tõukejõud, ehkki nii mõneski mõttes on teadusest saanud Lääne tsivilisatsiooni edasiviiv jõud (tänu mõjule, mille see on jätnud tehnoloogiale ja maailmavaatele). Ma tahan näidata, kuidas teadus arenes, kuid mul pole piisavalt ruumi, et anda täielik ajalooline tagapõhi, nagu enamikus ajalooraamatutes pole piisavalt ruumi teaduse ajaloole. Mul pole küllalt ruumi isegi selleks, et kogu teaduse ajalugu õiglaselt kajastada, nii et kui soovite põhjalikumat ülevaadet kvantmehaanika, looduslikul valikul põhineva evolutsiooniteooria või laamtektoonika sugustest võtmetähtsusega valdkondadest, siis peate seda otsima teistest raamatutest (sealhulgas minu omadest). Siin raamatus esile tõstetud sündmused on minu valitud ja seega mingil määral paratamatult subjektiivsed, kuid ma kavatsen teile näidata teaduse laia spektrit, mis on kõigest 450 aastaga väga palju muutunud: tõdemusest, et Maa 15

PAIKESE_Teaduselugu_SISU.indd 15

11/3/2020 12:54:21 PM

pole universumi keskpunkt ja inimesed on „ainult” loomad, oleme jõudnud Suure Paugu teooria ja inim­­genoomi täieliku kaardistamiseni. Oma raamatus „New Guide to Science” („Uus teaduse teejuht”, väga eriline raamat, hoopis teistsugune kui need, mida mina kunagi kirjutada loodan) ütles Isaac Asimov, et teaduse lugu peab tavainimestele seletama järgmisel põhjusel: Keegi ei saa tunda end kaasaegses maailmas koduselt ja mõista selle probleemide olemust – ja nende võimalikke lahendusi – enne, kui tal on mõistlik arusaamine sellest, millega teadus tegeleb. Veelgi enam, sisenemine teaduse maagilisse maailma pakub suurt esteetilist naudingut, inspiratsiooni noortele, rahuldab iha teadmiste järele ning paneb sügavalt hindama inimmõistuse imelist potentsiaali ja saavutusi.*

Ma ei suudaks ise paremini öelda. Teadus on üks inimmõistuse suuremaid saavutusi (väidetavalt kõige suurem), ja tõsiasi, et tema arengut mõjutavad peamiselt tavalised, taibukad, oma eelkäijate saavutustele samm-sammult oma saavutusi ehitavad inimesed, ei vähenda meie loo tähelepanuväärsust, vaid hoopis suurendab seda. Peaaegu iga selle raamatu lugeja, kui ta oleks olnud õigel ajal õiges kohas, oleks võinud teha siin kirjeldatud tohutuid avastusi. Ja kuna teaduse areng pole mitte mingil juhul seisma jäänud, siis võib mõni teie hulgast olla osaline selle loo järgmises peatükis. John Gribbin Juuni 2001

*  Tekstis mainitud raamatute kohta leiab infot kasutatud kirjandusest.

16

PAIKESE_Teaduselugu_SISU.indd 16

11/3/2020 12:54:21 PM

Esimene osa Teadus väljub pimedusest

PAIKESE_Teaduselugu_SISU.indd 17

11/3/2020 12:54:21 PM

PAIKESE_Teaduselugu_SISU.indd 18

11/3/2020 12:54:21 PM

1. Renessansi inimesed Ilmumine pimedusest – Elegantne Kopernik – Maa liigub! – ­Planeetide orbiidid – Leonard Digges ja teleskoop – Thomas Digges ja lõpmatu universum – Bruno, teaduse märter? – Katoliku kirik mõistab Koperniku mudeli hukka – Vesalius: kirurg, lahkaja ning hauaröövel – Falloppio ja Fabricius – ­William Harvey ja vereringlus

Ilmumine pimedusest Renessanss oli ajastu, kui lääneeurooplased lõpetasid antiigi kummardamise ja inimesed mõistsid, et suudavad tsivilisatsiooni ja ühiskonna arengusse panustada sama palju kui nende Vana-Kreeka ja Vana-Rooma eelkäijad. Kui me tänapäeval seda meenutame, ei üllata meid mitte nii­­suguse enesekindluse teke, vaid see, et inimestel kulus oma alaväärsus­­kompleksist ülesaamiseks nii palju aega. Tsivilisatsiooni järjepideva arengu katkemise täpsed põhjused ei ole selle raamatu teema, kuid igaüks, kes on külastanud antiikaja mälestusmärke Vahemere ümber, võib mõista, miks varakeskaegsed (ümmarguselt öeldes umbes 400 pKr kuni 900 pKr) ja isegi kõrgkeskaegsed (umbes 900 pKr kuni 1400 pKr) inimesed tundsid end antiikaegsetega võrreldes kehvemana. Pantheoni ja Colosseumi sugused suurejoonelised Rooma ehitised tekitavad aukartust tänapäevalgi, ning ajal, kui teadmised, kuidas selliseid ehitada, olid kadunud, pidid need tõepoolest tunduma kas teise liigi või lausa jumalate kätetööna. Jah, nähes enese ümber käegakatsutavaid tõendeid antiikaja inimeste jumalikest oskustest ja lugedes ­Bütsantsist levima hakanud tekstidest nende suurte intellektuaalsete võimete kohta, on enam kui loomulik nõustuda, et antiik­­inimesed olidki vaimselt üle tavainimestest, kes elasid sajandeid hiljem, ning et Aristotelese või Eukleidese suguste filosoofide õpetusi tulebki võtta nagu pühakirja, mida ei tohi kahtluse alla seada. Täpselt selline olukord valitseski renessansi alguses. Kuna roomlaste panus teadusliku maailmavaate arengusse – nagu me seda tänapäeval nime­­taks – oli üpris tagasihoidlik, siis pärinesid renessansi algusaja teadmised universumi 19

PAIKESE_Teaduselugu_SISU.indd 19

11/3/2020 12:54:21 PM

olemusest põhimõtteliselt Antiik-Kreeka kõrgajast. See teeb kokku umbes 1500 aastat ühe koha peal tammumist, kuni Kopernik lõpuks oma tööd avaldas. Aga kui vanadele ideedele juba väljakutse esitati, järgnes areng hingematva kiirusega – viisteist sajandit oli kestnud stagnatsioon, kuid pärast Kopernikut ei möödunud viit sajanditki, kuni jõuti juba tänapäevase teaduseni. Kõlab küll labase klišeena, kuid ometi vastab tõele, et tüüpiline 10. sajandi itaallane oleks 15. sajandil tundnud end üsna koduselt, samal ajal kui tüüpilise 15. sajandi itaallase jaoks tunduks 21. sajandi Itaalia raskemini mõistetav kui keisriteaegne Rooma. Elegantne Kopernik Kopernik oli teadusrevolutsioonis justkui vahelüli ning ühes tähtsas aspektis pigem Vana-Kreeka filosoof kui kaasaegne teadlane. Ta nimelt ei teinud katseid ega vaadelnud taevakehi (vähemalt mitte arvestataval määral) ega oodanud ka, et keegi teine tema mõttevälgatusi katsetaks. Tema suur idee oli lihtsalt idee – või nagu tänapäeval mõnikord öeldakse: „mõtteline eksperiment” –, näitamaks uut, Ptolemaiose loodud (või avaldatud) keerulisest süsteemist lihtsamat võimalust taevakehade liikumist kirjeldada. Kui tänapäeva teadlasel tuleb hiilgav mõte, kuidas universumit kirjeldada, siis on tema esmane eesmärk uut mõtet katse või vaatluse abil tõestada, et näha, kui hästi see maailma kirjeldamiseks sobib. Ent 15. sajandil sellist olulise tähtsusega sammu teadusliku meetodi edendamiseks ei astutud ning Kopernikule ei tulnud kordagi pähe oma ideed, s.t universumi mõttelist mudelit, kuidagi uute vaatlustega tõestada või julgustada kedagi teist seda tegema. Koperniku jaoks oli tema mudel Ptolemaiose omast parem lihtsalt sellepärast, et tema oma oli – tänapäevast väljendit kasutades – elegantsem. Elegantsus on sageli mudeli kasulikkuse juures usaldusväärne hindaja, kuid kindlasti ei ole see eksimatu. Nagu hiljem välja tuli, oli Koperniku intuitsioon sedapuhku õige. Jah, tõepoolest, Ptolemaiose süsteem ei olnud elegantne. Ptolemaios (tuntud ka kui Ptolemaios Aleksandriast) elas teisel sajandil pKr ning ­kasvas üles Egiptuses, mis oli pikka aega Kreeka kultuuri mõju all olnud (nagu näitab ka tema kodulinna nimi). Tema elust on väga vähe teada, kuid tööde hulgas, mida ta järeltulevatele põlvedele pärandas, on suurepärane kokkuvõte Kreeka astronoomilistest ja kosmoloogilistest arusaamadest, mis olid kestnud viis sajandit. Seda raamatut tuntakse araabiakeelse pealkirja „Almagest” järgi, mis tähendab „suurim” ja iseloomustab tabavalt järgnenud sajanditel valitsenud suhtumist sellesse teosesse. Kreekakeelse originaali pealkiri kirjeldab raamatut lihtsalt kui matemaatilist kokkuvõtet. Teoses kirjeldatud astronoomiline süsteem polnud 20

PAIKESE_Teaduselugu_SISU.indd 20

11/3/2020 12:54:21 PM

kaugeltki Ptolemaiose enda mõte, kuid ilmselt kohendas ja arendas ta edasi teiste antiikkreeklaste ideid. On siiski alust arvata, et erinevalt Kopernikust, kes tõlgendas eelkäijate andmeid, vaatles Ptolemaios ka ise planeetide liikumisi (samuti koostas ta olulisi tähekaarte). Ptolemaiose süsteem põhines ideel, et taevased objektid liiguvad mööda ringjooni, lihtsalt sellepärast, et ringid on täiuslikud kujundid (see on näide, kuidas elegantsus ei pruugi alati viia tõeni!). Tol ajal oli teada ainult viis planeeti, mille liikumist uurida (Merkuur, Veenus, Mars, Saturn ja Jupiter), lisaks Päike, Kuu ja tähed. Et sobitada nende objektide vaadeldav liikumine täiusliku ringi nõudega, pidi Ptolemaios lisaks peamisele ideele, et Maa on universumi keskel ja kõik muu keerleb selle ümber, võtma kasutusele veel kaks olulist täpsustust. Esimene (ja selle peale oli tuldud juba palju varem) oli, et mingi planeedi liikumist saab kirjeldada kui liikumist mööda väikest ringi, mille keskpunkt liigub omakorda mööda suurt ringjoont ümber Maa. Väikest ringi (omamoodi „ratast rattal”) nimetatakse epitsükliks, suurt ringi deferendiks, lisaks tõstis Ptolemaios kõigi deferentide keskpunktid Maast eemale, varasemad autorid polnud deferentide ekstsentrilisusega järjekindlad olnud. Teine täpsustus (ning paistab, et selle arendas lõpliku kujuni välja Ptolemaios ise) väitis, et suured kristallsfäärid – nagu neid kutsuma hakati („kristall” tähendab siin lihtsalt nähtamatut) –, mis kannavad taevakehi ringidel (s.o mida mööda liiguvad epitsüklid), ei pöörle ühtlaselt mitte Maa ega oma keskpunkti (s.o deferendi keskpunkti) ümber, vaid veidi eemal olevate kolmandate punktide ehk ekvantpunktide ümber. Maad vaadeldi ikkagi universumi keskpunktina, ehkki kõik muu ei pöörelnud mitte Maa, vaid ekvantpunktide ümber. Mudel sobis. See tähendab, et seda sai kasutada, kirjeldamaks planeetide, Päikese ja Kuu liikumist kinnistähtede suhtes (kinnistäht tähendab siin seda, et täht liigub ümber Maa kogu aeg ühte moodi). Viimased asusid välimisel, teisi taevakehi kandvaid sfääre ümbritseval kristallsfääril. Samas ei tehtud mingit katset mõista liikumist tekitavaid füüsikalisi protsesse ega ka kristallsfääride olemust. Enamgi veel, mudelit kritiseeriti sageli ülemäärase keerukuse tõttu, samuti tekitas vajadus ekvantpunktide järele paljudes mõtlejates ebamugavust – see tõstatas küsimuse, kas peaks ikka Maad vaatlema universumi keskpunktina. Oli isegi spekulatsioon (mis pärines 3. saj eKr tegutsenud Aristarchoselt ja kerkis aeg-ajalt uuesti üles sajandeid pärast Ptolemaiost), et universumi keskpunkt võib olla Päike ja Maa tiirleb ümber selle. Kuid niisugused ideed ei saanud kunagi populaarseks, peamiselt seetõttu, et läksid vastuollu niinimetatud terve mõistusega. Tõepoolest, kindel ja stabiilne Maa ei saa ju liikuda! See on üks parimaid näiteid, miks ei ole hea lähtuda tervest mõistusest, kui tahame aru saada, kuidas meid ümbritsev maailm toimib. 21

PAIKESE_Teaduselugu_SISU.indd 21

11/3/2020 12:54:21 PM

Kopernikut julgustasid Ptolemaiose mudelist parema versiooniga lagedale tulema kaks asjaolu. Esiteks pidi mudelis eraldi käsitlema iga planeeti, lisaks Päikest ja Kuud, kõigil olid erinevad epitsüklid, deferendid ja ekvantpunktid. Puudus ühtne ja järjekindel lähenemine. Teiseks oli üks eriline, küll juba ammu teada probleem, mis tavaliselt aga maha vaikiti ja põhjendamata jäeti. Selleks, et selgitada Kuu liikumiskiiruse muutusi, pidi orbiidi keskpunkt Maast väga kaugel asuma, järelikult pidi Kuu vahel Maale hästi lähedale tulema ja paistma väga suurena, aeg-ajalt aga väga kaugele minema ja paistma väikesena, ent tegelikult on Kuu Maalt vaadates kogu aeg enam-vähem ühesuurune. Nii et teatud mõttes teeb Ptolemaiose süsteem mõõdetavaid ennustusi. Mõõtmistulemused ei klapi teooriaga, mistõttu ei sobi see teooria universumi kirjeldamiseks. Kopernik päris niimoodi ei mõelnud, kuid Kuu probleemi tõttu hakkas ta kindlasti Ptolemaiose süsteemis kahtlema. Mikołaj Kopernik astus teaduse rambivalgusesse 15. sajandi lõpus. Ta sündis 19. veebruaril 1473 Visla-äärses Poola linnas Toruńis, hiljem latiniseeris ta oma nime Nicolaus Copernicuseks (nime latiniseerimine oli tol ajal levinud, eriti renessansiaegsete humanistide hulgas). Tema isa, jõukas kaupmees, suri kas 1483 või 1484 ning Mikołaj kasvas üles oma ema venna, hilisema Ermlandi piiskopi Łukasz Watzenrode leibkonnas. Aastal 1491 (just aasta enne seda, kui Christoph Kolumbus asus oma esimesele Ameerika reisile) alustas Kopernik õpinguid Krakovi ülikoolis, ilmselt seal huvituski ta esimest korda tõsisemalt astronoomiast. 1496. aastal läks ta Itaaliasse ennast täiendama, algul Bolognasse ja siis Padovasse. Kopernik õppis nii juurat, meditsiini, klassikalisi teadusi kui ka matemaatikat. 1503. aastal sai ta Ferrara ülikoolist kanoonilise õiguse doktorikraadi. Kopernikut kui oma aja kohta edumeelse maailmavaatega meest mõjutas tugevasti Itaalia humanistlik liikumine ja ta uuris sellele liikumisele aluse pannud klassikute teoseid. 1519. aastal avaldas ta Theophylaktos Simokattese (7. sajandi bütsantslane) poeetiliste kirjade kogu, mille oli tõlkinud kreeka keelest ladina keelde. Juba doktorikraadi saamise ajaks muretses onu Watzenrode oma õepojale ­kanooniku koha Fromborki (Frauenburgi) katedraali Poolas – see sõna otseses mõttes onupojapoliitika andis Kopernikule mõnusa sinekuuri elu lõpuni. Tööpostile siirdus ta alles pärast Poolasse tagasipöördumist 1506. aastal (ainuüksi viivitus näitab, kuivõrd väikseid nõudmisi see töökoht esitas). Kodumaal töötas ta oma onu arsti ja sekretärina kuni viimase surmani 1512. aastal. Pärast onu surma pühendus Kopernik veidi rohkem kanooniku kohustustele, tegutses arstina ja täitis mitut väiksemat tsiviilülesannet, kuid see kõik jättis siiski piisavalt aega tema peamise huviala ehk astronoomia jaoks. Aga oma revolutsioonilised ideed 22

PAIKESE_Teaduselugu_SISU.indd 22

11/3/2020 12:54:21 PM

Maa kohast universumis oli Kopernik formuleerinud juba 16. sajandi esimese kümnendi lõpuks. Maa liigub! Maa liikumise idee ei tulnud tühjalt kohalt, kuid hoolimata suurest panusest teaduslikku mõtlemisse (mõnikord peetakse tema panust suurimaks panuseks) oli Kopernik siiski oma aja inimene. Teaduse järjepidevuse (ja igasuguste alg­­ daatumite suvalisuse) toob selgelt esile fakt, et just siis, kui astronoomia 23aas­ tast Kopernikut huvitama hakkas, sattus tema kätte üks 1496. aastal ilmunud raamat, mis avaldas noorele tudengile väga suurt mõju. Selle raamatu oli kirjutanud sakslane Johannes Müller (sündinud Königsbergis 1436. aastal, sünnikoha latiniseeritud nime järgi tuntud ka kui Regiomontanus), kes arendas edasi oma vanema kolleegi ja õpetaja Georg von Peuerbachi ideid, keda omakorda olid (otse loomulikult) mõjutanud varasemad ideed, ja nii kuni aegade hämaruseni välja. Peuerbach oli võtnud endale ülesandeks koostada kaasaegne (s.o 15. sajandi) väljaanne Ptolemaiose „Almagestist”. Tol ajal oli selle viimane, kõige ajakohasem versioon Cremona Gerardi 12. sajandil tehtud ladinakeelne tõlge (ladina keelde oli raamat tõlgitud araabia keelest, araabia keelde oli see väga kaua aega tagasi tõlgitud kreeka keelest). Peuer­bach unistas vanimast kreeka algtekstist (mõned eksemplarid olid pärast Konstantinoopoli langemist Itaaliasse jõudnud). Kahjuks suri Peuer­bach 1461. aastal enne, kui sai ülesande lõpetada, aga ta oli jõudnud alustada „Almagesti” kokkuvõttega, mis tugines sel ajal kättesaadavale tekstile. Surivoodil võttis Peuer­­bach Regiomontanuselt tõotuse, et too lõpetab alustatud töö, mida too tegigi, aga uut Ptolemaiose tõlget ei ilmunud. Regiomontanus tegi mõnes mõttes isegi paremini, avaldades raamatu „Epytoma Joanis de Monte Regio in almagesti Ptolomei”, kus ta mitte ainult ei esitanud „Almagesti” kokkuvõtet, vaid kuhu oli lisanud ka uut vaatlusmaterjali, parandanud mõnda Ptolemaiose arvutust ning täiendanud teksti kriitiliste kommentaaridega (juba see on märk renessansiinimese kasvanud enese­­teadvusest). Neis kommentaarides toodi ära ka oluline probleem, millele oleme juba tähelepanu juhtinud – nimelt et Kuu nähtav suurus, mis peaks Ptolemaiose mudeli järgi muutuma, jääb tegelikult muutumatuks. Regiomontanus suri 1476. aastal, kuid tema raamat nägi ilmavalgust alles kakskümmend aastat hiljem ning pani noore Koperniku mõtlema. Kui raamat oleks ilmunud veel autori eluajal, siis võib oletada, et teatepulga oleks temalt Koperniku asemel üle võtnud keegi teine (sest kui Regiomontanus suri, oli Kopernik oli kõigest kolmeaastane). 23

PAIKESE_Teaduselugu_SISU.indd 23

11/3/2020 12:54:21 PM

Kopernik oma mõtete trükki saatmisega ei kiirustanud. Me teame, et tema universumi mudel sai põhijoontes valmis 1510. aastaks, sest varsti pärast seda lasi ta valitud sõpradel tutvuda uusi ideid sisaldava käsikirjaga „Commentariolus” („Väikesed kommentaarid”). Pole põhjust arvata, et Kopernik oleks kartnud kiriku reaktsiooni ning viivitanud seetõttu oma ideede täieliku avaldamisega, pigem vastupidi – Vatikanis pidas paavsti sekretär Johann Albrecht Widman­ stadt „Commentarioluse” kohta loengu, millest võtsid osa paavst Clemens VII ja paljud kardinalid. Üks kardinalidest, Nikolaus von Schönberg, kirjutas Koperni­ kule ja julgustas teda oma ideid avaldama. Kui Kopernik selle 1543. aastal lõpuks avaldas, lisas ta Schönbergi kirja oma meistritöö „De revolutionibus orbium coelesticum” („Taevasfääride pöörlemisest”) eessõnasse. Aga miks ta avaldamisega viivitas? Sellel on kaks põhjust. Esiteks oli Kopernik üsna hõivatud inimene. Viide tema sinekuuri tööpostile võib olla küll täpne, kuid see ei tähenda, et ta lihtsalt istus ja võttis palga vastu, harrastas tasakesi astronoomiat ning lasi muul maailmal omatahtsi kulgeda. Kopernik tegutses arstina nii Fromborki katedraali koguduse kui ka vaeste heaks (loomulikult tasuta). Matemaatikuna töötas ta rahareformi hüvanguks (see pole viimane kord, kui kuulus teadlane säärast ülesannet täidab) ning tema juurateadmised kulusid koguduse asjaajamises marjaks ära. Samuti oli ta sunnitud asuma hoopis ootamatusse rolli, kui Saksa ordu (püha maa ristisõdijate sarnane munksõdurite ordu, mis valitses Balti riike ja Preisimaad) 1520. aastal piirkonna vallutas ning K ­ opernikust sai Allensteini (Olsztyn) linnuse komandant, kes kaitses linna mitu kuud vallutajate eest. Nii et Kopernik oli tõesti hõivatud inimene. Kuid oli ka teine põhjus, miks ta oma ideede avaldamisega ettevaatlik oli. Kopernik teadis, et kuigi tema mudel pakkus vastuseid vanadele küsimustele, tekitab see juurde uusi ning paraku ei leia lahendust ka kõik vanad mõistatused. Nagu ütlesime, ei teinud Kopernik märkimisväärselt vaatlusi (kuigi tema juhtimisel ehitati katuseta torn, mida kasutati observatooriumina). Ta oli pigem Antiik-Kreeka stiilis mõtleja ja filosoof kui kaasaegne teadlane. Ptolemaiose mudelis, milles kerkis suurepäraselt esile Kuu probleem, häiris teda kõige rohkem siiski ekvantpunktide olemasolu. Ta ei suutnud selle ideega leppida. Oma osa oli asjaolul, et erinevad taevakehad vajasid erinevaid ekvantpunkte. Kus siis ikkagi on universumi õige keskpunkt? Kopernik tahtis niisugust mudelit, kus kõik ­tiirleks ümber ühe keskpunkti ja liiguks muutumatu kiirusega, eelkõige esteetilistel põhjustel. Tema mudel pidi just säärane olema, aga ei vastanud looja soovidele. Päikese paigutamine universumi keskpunkti oli suur samm edasi. Kuid Kuu jäi ometi Maa ümber tiirlema ning endiselt oli vaja epitsükleid, et selgitada, miks planeetide liikumine kord aeglustus, kord kiirenes. 24

PAIKESE_Teaduselugu_SISU.indd 24

11/3/2020 12:54:21 PM

Epitsüklid aitasid selgitada kõrvalekaldeid täiuslikust ringjoonelisest liikumisest, jättes samal ajal mulje, nagu oleks tegemist täiusliku ringjoonelise liikumisega. Aga Koperniku maailma suurim probleem olid hoopis tähed. Kui Maa tiirleb ümber Päikese ja tähed asuvad välimise planeedi sfääri taga, siis peaks Maa liikumine tekitama tähtede näiva liikumise – nähtuse, mida tuntakse parallaksina. Kui istuda sõitvas autos, siis tundub, et kogu maailm kihutab mööda, kusjuures lähemad objektid kiiremini, kaugemad objektid aeglasemalt. Kui istuda liikuval Maal, miks ei näe siis tähti möödumas? Ainus ilmne selgitus näis olevat see, et tähed asuvad planeetidest palju kaugemal, sadu kordi kaugemal, nii et tähtede näiv liikumine on mõõtmise jaoks liiga väike. Kuid miks pidi jumal planeetide ja tähtede vahele looma tohutu tühja ruumi, mis on sadu kordi suurem kui ­planeetidevaheline tühi ruum? Liikuv Maa lisas teisigi probleeme. Kui Maa liigub, miks pole siis sellest tulenevat pidevat tuuleiili, mis alati vastu puhub, nagu näiteks siis, kui sõita kiirteel lahtise katusega autos. Miks ei kalluta liikumine ookeane ega tekita suuri tõusulaineid? Jah, tõepoolest, miks ei kisu liikumine Maad tükkideks? Pidagem meeles, et 16. sajandil tähendas liikumine ratsutamist galopeerival hobusel või maantee roobaste vahel kaarikus loksumist. Mõiste ühtlasest liikumisest (nagu on a­ utosõit kiirteel) pidi igasuguse kogemuse puudumisel olema raskesti hoomatav. Veel 19. sajandil kerkis tõsine mure, kui kardeti, et rongi liikumiskiirus – umbes 25 kilomeetrit tunnis – võib olla ohtlik inimese tervisele. Kopernik ei olnud füüsik ega üritanudki neid probleeme selgitada, kuigi teadis, et need võivad tema ideed (16. sajandi perspektiivis) kahtluse alla seada. Oli veel üks probleem, mis jäi 16. sajandi teadmiste sfäärist täiesti välja. Kui Päike on universumi keskpunkt, siis miks ei kuku kõik asjad sinna kokku? Kopernik oskas öelda ainult seda, et Maa „asjad” kukuvad Maale, solaarsed „asjad” kukuvad Päikesele ning Marsi lähedal olevad „asjad” kukuvad Marsile. Tegelikult tähendas see lihtsalt „Me ei tea”. Kuid üks tähtsamaid õppetunde, mille inimkond ­Koperniku-järgsetel sajanditel selgeks sai, on see, et teaduslik mudel ei pea tingimata kõike selgitama, et olla hea mudel. 1539. aasta kevadel Fromborki külastanud Georg Joachim von Lauchenil (tuntud ka Rhäticusena) õnnestus Kopernik lõpuks niikaugele viia, et kõigist kahtlustest ja paljudest kohustustest hoolimata nõustus viimane andma oma ideedele trükikõlbliku kuju. Wittenbergi ülikooli matemaatikaprofessor ­Rhäticus oli Koperniku tööst kuulnud ning tuli Fromborki, et sellega põhjalikumalt tutvuda. Ta mõistis kohe töö olulisust ja otsustas veenda õpetlast seda avaldama. Neil oli omavahel hea klapp ja aastal 1540 avaldas Rhäticus raamatukese pealkirjaga „Narratio prima de libus revolutionum Copernici” („Esimene aru­anne Koperniku revolutsioonilisest raamatust”, ka lihtsalt „Esimene aru25

PAIKESE_Teaduselugu_SISU.indd 25

11/3/2020 12:54:21 PM

anne”), milles selgitati Koperniku mudeli keskset mõtet – Maa tiirleb ümber Päikese. Lõpuks nõustus Kopernik oma elutöö avaldamisega, kuigi (aga võibolla just sellepärast) ta oli juba vana mees. Rhäticus võttis oma kohustuseks, et raamat trükitaks ­Nürn­bergis, kus ta sel ajal elas, kuid asjad ei kulgenud nii, nagu plaaniti (see sagedane vabandus!). Enne kui raamat lõplikult trükivalmis sai, pidi ­Rhäticus vastu võtma uue töökoha Leipzigis ning ta delegeeris üles­ ande luterlikule teoloogile Andreas Osianderile, kes otsustas lisada anonüümse eessõna, milles kirjutas, et raamatus avaldatud mudel pole mõeldud universumi enda kirjeldusena, vaid lihtsalt matemaatilise vahendina, mis hõlbustab planeetide liikumisi näitavate arvutuste tegemist. Luterlasena oli Osianderil tõepoolest põhjust peljata raamatu halba vastuvõttu. Juba enne raamatu ilmumist oli ­Martin Luther ise (peaaegu Koperniku kaasaegne – elas aastatel 1483–1546) ägedalt rünnanud Koperniku mudelit, öeldes, et piiblis on selgelt kirjas: Joosua käskis seisma jääda Päikesel, mitte Maal. Kopernikul polnud võimalust eessõna vastu protestida, sest ta suri 1543. ­aas­­tal, samal aastal, kui tema elutöö lõpuks ilmavalgust nägi. Mõni autor on jutustanud liigutava, kuid arvatavasti apokrüüfilise legendi sellest, kuidas üks raamatu trükitud eksemplar tema surivoodile jõudis. Oli kuidas oli, raamat jäi igatahes ilma eestvõitlejata, kui väsimatu Rhäticus (kes suri 1576. aastal) välja arvata. Iroonilisel kombel langeb Osianderi vaatenurk tänapäeva teaduse omaga kokku. Meie ideed universumi kohta on lihtsalt mudelid, mille abil sel­­gitada vaatluste ja katsetuste tulemusi. Selles mõttes on täiesti sobilik eeldada, et Maa on universumi keskpunkt, ja teha kõik mõõtmised Maa suhtes. Niisugune lähenemine sobib väga hästi, kui me planeerime näiteks raketi lendu Kuule. Kuid mida kaugemale me Maast läheme, seda suuremaid raskusi me selle mudeliga kohtaks. Kui valmistatakse ette kosmoselendu, näiteks Saturnile, siis vaatlevad NASA teadlased Päikest universumi paigalseisva keskpunktina, kuigi see liigub tegelikult oma orbiidil ümber Linnutee galaktika keskpunkti. Teisisõnu kasutavad teadlased lihtsaimat mudelit, mis on vaadeldava nähtuse kõigi oluliste faktidega kooskõlas ja mis siis vajaduse korral sobivama vastu välja vahetatakse. Väitega, et vaatleme Päikest universumi keskpunktina selleks, et lihtsustada ­planeetide orbiitide arvutusi, on tänapäeval nõus iga planeete uuriv teadlane. ­Erinevalt ­tänapäeva teadlastest ei eeldanud Osiander, et tema lugejad (või õigemini ­Koperniku lugejad) nõustuksid, et ka väide „Maa, see on universumi keskpunkt” pole midagi enamat kui mugav matemaatiline konstruktsioon, mille abil Kuu liikumist lihtsamalt k­ irjeldada. Ei ole alust väita, et Osianderi eessõna oleks raamatu ilmumise järel Vatikani vihast turri tõusnud sulgi silunud, sest faktid näitavad, et mingeid turris 26

PAIKESE_Teaduselugu_SISU.indd 26

11/3/2020 12:54:21 PM

sulgi polnudki. „De revolutionibuse” ilmumisega ei kaasnenud katoliku kirikus mitte mingeid suminaid, tõtt-öelda pani Rooma 16. sajandil seda raamatut vaevu tähele. Ja tegelikult ei märganud seda raamatut alguses üldse keegi – esimest 400-eksemplarilist tiraaži ei õnnestunud läbigi müüa. Osianderi eessõna ei suutnud aga kindlasti lepitada luterlasi ning raamatule langes Euroopa protestantlike liikumiste hukkamõist. Kuid kuskil võeti „De revolutionibus” siiski hästi vastu ja sellest tulenevaid järeldusi hinnati vääriliselt – vähemalt tegid seda teadjad –, ja see oli Inglismaal, kus kuningas Henry VIII abiellus raamatu ilmumisaastal oma viimase naise Catherine Parriga. Planeetide orbiidid Erilist muljet avaldas Koperniku universumi mudeli juures asjaolu, et pannes Maa Päikest ümbritsevale orbiidile, reastusid ka kõik teised planeedid automaatselt loogilisse järjekorda. Juba antiikajast vaevati pead probleemiga, miks saab Merkuuri ja Veenust näha üksnes koidu ja eha ajal, ent ülejäänud kolme planeeti võib vaadelda kogu öö. Ptolemaiose arvates (tegelikult võttis ta „Almagestis” lihtsalt kokku tollase seisukoha) moodustasid Merkuur ja Veenus Päikese „kaaskonna”, sellal kui viimane tegi aastaga tiiru ümber Maa. Kuid Koperniku süsteemis tiirles Maa ümber Päikese ning kaht erinevat planetaarset liikumist sai seletada sellega, et Merkuuri ja Veenuse orbiidid asuvad Maa orbiidi sees (Päikesele lähemal kui meie), samal ajal kui Marsi, Jupiteri ja Saturni orbiidid asuvad Maast väljaspool (Päikesest kaugemal kui meie). Maa liikumist arvesse võttes suutis Kopernik välja arvutada aja, mis igal planeedil ühe täisringi tege­­ miseks kulub – ehk teisisõnu perioodi –, ja need perioodid moodustasid ilusa jada: kõigepealt Merkuur, mille aasta oli lühim, siis Veenus, Maa, Mars, Jupiter ja lõpuks Saturn, mille aasta oli pikim. Aga see polnud veel kõik. Planeetide käitumise vaadeltatavaid erisusi seletatakse Koperniku mudelis planeedi ja Päikese vahelise kauguse erinevusega, võr­­relduna Maa ja Päikese vahelise kaugusega. Isegi planeetide ja Päikese vahelisi kaugusi täpselt teadmata võis ta selle distantsi suurusi võrrelda ja planeedid suh­­telise kauguse järgi Päikesest ritta panna, alustades lähimast. Järjekord osutus samaks – Merkuur, Veenus, Maa, Mars, Jupiter, Saturn. See väljendas kindlasti olulist tõde universumist. Neile, kel jätkus taiplikkust, leidus Koperniku astronoomias palju muudki kui lihtsalt väide, et Maa tiirleb ümber Päikese.

27

PAIKESE_Teaduselugu_SISU.indd 27

11/3/2020 12:54:21 PM

Leonard Digges ja teleskoop Üks vähestest inimestest, kes kohe pärast „De revolutionibuse” ilmumist sel­­gesti nägi, milliseid võimalusi pakkus Koperniku mudel, oli inglise astronoom ­Thomas Digges. Digges polnud ainult teadlane, vaid ka üks esimesi teaduse popu­lariseerijaid – mitte päris esimene, sest mõningal määral käis ta oma isa Leonardi jälgedes. Leonard Digges sündis 1520. aasta paiku ja tema varasemast elust on vähe teada. Hariduse sai ta Oxfordi ülikoolist ning saavutas tuntuse matemaatiku ja maamõõtjana. Leonard Digges kirjutas mitu raamatut inglise keeles – see oli tol ajal väga haruldane. Esimene raamat „A General Prognostication” („Üldine ennustamine”) ilmus 1553. aastal, kümme aastat pärast „De revolutionibust”, ning osutus heaks müügiartikliks – osalt tänu rahvalikule keelele, kuigi oli ühes olulises punktis juba vananenud. Sellesse raamatusse oli koondatud igavese kalendri kirjeldus, rahvalik ilmaennustuste kogu ning ohtralt astronoomilist materjali, sealhulgas Ptolemaiose universumi mudel – see meenutas mõni sajand hiljem väga popu­­laarseks muutunud põllumeeste kalendrit. Maamõõtja tööga tegeledes leiutas Leonard Digges 1551. aasta paiku teodo­ liidi. Umbes samal ajal, kannustatuna soovist näha väga täpselt hästi kaugele, jõudis ta peegelteleskoobi leiutamiseni (ning üsna kindlasti leiutas ta ka refraktsioonteleskoobi), kuid avalikkusele neid ei esitletud. Üks põhjus, miks neid ideid edasi ei arendatud, oli vanema Diggesi karjääri järsk lõpp 1554. aastal, kui ta võttis osa Sir Thomas Wyatti ebaõnnestunud mässukatsest Inglismaa uue (katoliikliku) kuninganna Mary vastu, kes oli troonile tõusnud 1553. aastal pärast oma isa Henry VIII surma. Esialgu mõisteti Digges mässus osalemise eest surma, kuid oma varandusest loobumise hinnaga saavutas ta otsuse muutmise. Allesjäänud elupäevad kuni surmani 1559. aastal pühendas ta ebaõnnestunud katsetele oma valdusi tagasi saada. Leonard Diggesi surma ajal oli tema poeg Thomas umbes kolmeteistkümne­­ aastane (täpne sünniaeg pole teada) ning tema hooldaja oli John Dee. John Dee oli tüüpiline renessansi loodusfilosoof: hea matemaatik, alkeemiaõpilane, filosoof ja (üsna tavatul kombel) 1558. aastal troonile astunud Elizabeth I astroloog. Nagu Christopher Marlowe, võis tema samuti olla krooni salaagent. Väidetavalt oli John Dee ka Koperniku mudeli entusiastlik toetaja, kuigi ise ta selle kohta midagi avaldanud ei ole. John Dee peres kasvades sai Thomas Digges kasutada raamatukogu, kus oli üle tuhande käsikirja, mille ta enne oma esimese, 1571. aastal ilmunud matemaatika valdkonda kuuluva töö avaldamist läbi luges. Samal aastal ilmus postuumselt tema isa raamat „Pantometria”, tekitades esi28

PAIKESE_Teaduselugu_SISU.indd 28

11/3/2020 12:54:21 PM

mese avaliku diskussiooni Leonard Diggesi leiutatud teleskoobi üle. Raamatu eessõnas kirjutas Thomas Digges: … minu isal õnnestus oma paljude raskete katsete ja matemaatiliste oskuste abil mitu korda paralleelseid klaase õigete nurkade alla seades näha kaugel ole­­vaid asju, lugeda kirju ja münte, mida sõbrad eemal viskasid, ning näha ka seda, mida seitsme miili kaugusel parajasti tehti…

Thomas uuris ka ise taevast ning vaatles 1572. aastal supernoovat. Tycho Brahe kasutas selle sündmuse analüüsimiseks samuti tema vaatlustulemusi. Thomas Digges ja lõpmatu universum Thomas Diggesi kõige olulisem raamat ilmus 1576. aastal. See oli täiendatud ja põhjalikult ümbertöötatud väljaanne isa esimesest, nüüd pealkirja „Prognostication everlasting” („Igikestev ennustamine”) kandvast raamatust, mis sisaldas detailset arutelu Koperniku universumi mudelist – see oli esimene niisugune kirjeldus inglise keeles. Kuid Digges läks Kopernikust kaugemale. Ta väitis, et universum on lõputu ja lisas skeemi, mille keskel oli Päike, selle ümber planee­­ tide ning igas suunas lõpmatuseni ulatuv tähtede hulk. See oli hämmastav hüpe tundmatusse. Ta ei esitanud oma väitele mingit põhjendust, kuid on vägagi tõenäoline, et vaadates teleskoobist Linnuteed ja nähes seal suurt hulka tähti, oletas ta, et need on tihedalt lõpmatusse universumisse laiali jagatud teised päikesed. Kuid Digges ei pühendunud teadusele sugugi rohkem kui Kopernik ega arendanud oma ideid edasi. Tänu sidemetele (Elizabeth I soositud) Dee perekonnaga sai kuninganna Mary ajal kannatanud prominentse protestandi pojast valitsuse nõunik ning parlamendi saadik kaheks istungjärguks. Digges teenis aastatel 1586–1593 Madalmaades paiknevate Inglise vägede üleminspektorina, seal aidati protestantlikke hollandlasi vabadusvõitluses katoliikliku Hispaania ülemvõimu vastu. Ta suri 1595. aastal. Selleks ajaks oli Galileo Galileist saanud Padova ülikooli matemaatikaprofessor ning katoliku kirik oli pöördunud Koperniku universumi mudeli vastu, sest seda teemat oli maininud ketser Giordano Bruno, kelle üle peeti pikalt kohut ja kes 1600. aastal lõpuks tuleriidal põletati.

29

PAIKESE_Teaduselugu_SISU.indd 29

11/3/2020 12:54:21 PM

Bruno, teaduse märter? Enne kui jätkame Koperniku tööd edasi viinud Tycho Brahe, Johannes Kepleri ja Galileo Galileiga, peame korraks peatuma Giordano Brunol, sest sageli arvatakse, et ta põletati Koperniku mudeli toetamise eest. Tegelikult oligi Bruno ketser ja põletati religioossete veendumuste pärast; oli ülim ebaõnn, et sellesse segati Koperniku mudel. Peamine põhjus, miks 1548. aastal sündinud Bruno kirikuga konflikti läks, oli tema kuulumine hermetismiliikumisse. Selle kultuse õpetus tugines pühadel raamatutel, mida 15. ja 16. sajandil arvati pärinevat Moosese-aegsest Egiptusest ning mis olid seotud Thothi õpetusega (Thoth on Egiptuse kuu- ja tarkuse­­jumal). Tema kreeka vaste on Hermes, millest ka kultuse nimetus, ja kultuse liikmed ülistasid teda Hermes Trismegistosena ehk kolmekordselt suure H ­ ermesena. Loomulikult oli ka Päike egiptlastele jumal ning mõnikord on väidetud, et hermetism mõjutas Kopernikut, kes asetas Päikese universumi keskpunkti, kuid kindlaid tõendeid selle mõju kohta pole. Siin hermetismi pikemalt ei käsitleta (seda enam, et pühad ürikud, nagu hiljem selgus, ei pärinenudki Vana-Egiptusest), aga 15. sajandi järgijad lugesid oma tekstidest välja muuhulgas Jeesuse sünni ennustuse. Hermetismi algdokumendid toodi 1460. aastatel Makedooniast Itaaliasse ja need pälvisid seal suurt tähelepanu rohkemaks kui sajandiks, kuni (1614) avastati, et tegelikult kirjutati need tükk aega pärast kristliku epohhi algust ja ennustused muutusid seega vaid tagantjärele tarkuseks. 16. sajandi lõpus tolereeris katoliku kirik Jeesuse sündi ennustavaid vanu tekste. Selliseid uskumusi toetas isegi nii austusväärne katoliiklane nagu Hispaania kuningas Felipe II (valitses 1556–1598, abiellus Inglismaa kuninganna Maryga, oli protestantide vankumatu vaenlane), aga ka Thomas Diggesi hooldaja John Dee. Kuid Bruno oli liiga äärmuslik, leides, et Egiptuse religioon on õige usk ja katoliku kirik peaks leidma tee selle taaselustamiseks. Pole vaja vist öelda, et see seisukoht Roomale muidugi ei sobinud. Bruno rändas ringi terves Euroopas (sealhulgas viibis ta 1583–1585 põgusalt Inglismaal) ning aastate jooksul õnnestus tal kõikjal probleeme tekitada (ta liitus 1565. aastal domini­­ kaanlastega, kuid visati nende hulgast 1576. aastal välja, Inglismaal sai ta endale nii palju v­ aenlasi, et pidi Prantsuse saatkonda varjuma), kuni tegi ränga vea ja külastas 1591. aastal Veneetsiat. Seal võeti ta kinni ja anti üle inkvisitsioonile. Pärast pikaaegset vangistust ja kohut mõisteti ta lõpuks süüdi arianismis (sekt, mis väidab, et Jeesus on jumala loodud, aga mitte jumala inkarnatsioon) ja ­okultismis. Me ei saa olla täiesti kindlad, sest protsessi materjalid pole säilinud, 30

PAIKESE_Teaduselugu_SISU.indd 30

11/3/2020 12:54:21 PM

kuid paistab, et selmet olla teaduse märter, kelleks teda sageli peetakse, oli tegu hoopis okultismi märtriga. Katoliku kirik mõistab Koperniku mudeli hukka Kuigi Giordano Bruno saatus paistab tänapäevaste standardite järgi karm, oli Bruno paljude märtrite kombel selles mingil määral ise süüdi: talle anti võimalusi oma vaadetest lahti öelda (see oli üks põhjus, miks teda enne süüdimõistmist nii kaua vangis hoiti). Pole ühtki tõendit, et Kopernikut oleks protsessil üldse ­mainitud, aga on selge, et Bruno oli Päikese-keskse universumi idee innukas pooldaja (sest see sobis tema Egiptuse maailmavaatega) ning samuti meeldis talle väga Thomas Diggesi idee universumist, mis on täis Päikese-sarnaseid tähti, ja väitis, et mujalgi universumis on elu. Kuna tema ideed tekitasid omal ajal suure furoori ja kirik mõistis ta süüdi, löödi sama vitsaga ka kõiki teisi tema esile­tõstetud ideid. Oma tavapärase aeglase tegutsemise tõttu kulus kirikul veel palju aega, enne kui „De revolutionibus” 1616. aastal lõpuks keelatud raamatute nimekirja pandi (ja sealt 1835. aastal ära võeti). Kuid alates aastast 1600 oli koperniklus selgelt kiriku silmis halvas kirjas ning asjaolu, et Bruno põletati ketserina, võis vaevalt julgustada Galileid, kes elas 1600. aastate alguses Itaalias ja tundis huvi ümbritseva maailma vastu. Ilma Brunota poleks koperniklus ehk võimude vaenulikku tähelepanu pälvinud, Galilei poleks ehk uurimise alla sattunud ja teaduse areng oleks Itaalias libedamalt kulgenud. Kuid Galilei lugu peab ootama, kuni jälgime teist suurt renessansiaegse teaduse arengusuunda – inimkeha uurimist. Vesalius: kirurg, lahkaja ning hauaröövel Kui Koperniku töö põhines lääne-eurooplaste taasavastatud Ptolemaiosel, siis Brüsselist pärit Andreas Vesaliuse töö põhines taasavastatud Galenosel. Loomulikult polnud kummagi mehe elutöö tegelikult kunagi kaduma läinud, Bütsantsi ja Araabia kultuurid teadsid neist isegi Lääne-Euroopas valitsenud pimedal keskajal. Taassündinud huvi selliste kirjutiste vastu aitas Euroopas esile tõusta teaduse revolutsiooni algetel. Seda huvi puhus lõkkele Itaalia humanistlik liikumine ning toitis Konstantinoopoli langemisele järgnenud tõlgete ja käsikirjade levimine läände, Itaaliasse, ning sealt koos renessansi laieneva mõjuga veelgi kaugemale. Teaduse revolutsiooni varajased tegijad Kopernik ja Vesalius ei tundnud end siiski mitte revolutsionääride – vana õpetuse ümberpöörajate ja taasalustaja31

PAIKESE_Teaduselugu_SISU.indd 31

11/3/2020 12:54:21 PM

tena –, vaid antiikaja tarkuse üleskorjajate ja selle alustele uue ehitajatena. Eriti just 16. sajandil oli protsess pigem evolutsiooniline kui revolutsiooniline. Tõeline revolutsioon, nagu ma juba varem öelnud olen, seisnes suhtumise muutmises. Renessansi õpetlased mõistsid, et on antiikaja mõtlejatega võrdsed, piisavalt kompetentsed, et Ptolemaiose ja Galenose õpetust edasi arendada; nad mõistsid, et ka Ptolemaiosed ja Galenosed olid siiski vaid inimesed. Varsti näeme, et alles Galilei ja eriti Newtoni tööd muutsid revolutsioonilises mõttes uurimisprotsessi ja antiikfilosoofiast kujunes kaasaegne teadus. Kreeka arst Galenos sündis 130. aasta paiku pKr Pergamonis (praegu Bergama), tänapäeva Türgi koosseisu kuuluvas Väike-Aasia linnas. Ta suri kas 2. sajandi lõpus või 3. sajandi alguses. Jõuka arhitekti ja maaomaniku pojana Rooma impeeriumi rikkaimas kreekakeelses linnas elades nautis Galenos juba väiksest peale kõiki elu hüvesid, sealhulgas teda arstikarjääri suunas juhtivat parimat haridust – see amet oli isa soov ja unistus juba ajal, kui poiss oli vaid kuueteistaastane, ning just selles ameti­­s ennustas isa pojale suurepärast karjääri. Noormees tudeeris arstiteadust paljudes keskustes, muuhulgas Korin­­toses ja Aleksandrias, alates 157. aastast pKr töötas ta viis aastat Pergamoni gladiaatorite peaarstina ning läks siis Rooma, kus sai hiljem imperaator Marcus Aureliuse ­sõbraks ja ihuarstiks. Ta töötas pärast Marcus Aureliuse surma 180. aastal ka ­viimase imperaatoriks saanud poja Commoduse heaks. Roomale olid need keerulised ajad, kuna impeeriumi piiridel toimusid peaaegu kogu aeg sõjad (­Hadrianuse vall ehitati kõigest paar aastat pärast Galenose sündi), kuid tõsine allakäik oli siiski veel kaugel (riik jagati lääne- ja idapoolseteks eraldi valitsetavateks osadeks alles 286. aastal pKr ja Konstantinoopol asutati 330. aastal pKr). Piiriäärsetest probleemidest hoolimata oli Galenosel impeeriumi südames turvaline elu ning viljaka kirjanikuna kogus ta nagu Ptolemaioski kokku varasemad õpetused, mida ise imetles, eriti Hippokratese omad (tegelikult peetakse Hippokratest meditsiini isaks peaaegu täielikult tänu Galenose kirjutistele). Lisaks sellele oli ta talumatu eneseupitaja ja plagieerija – viisakaim väljend oma Rooma arstidest kolleegide kohta oli tal „tattninadest tüübid”*. Kuid ebameeldival iseloomul ei tohi lasta tõelisi saavutusi varjutada ning Galenost tasub meeles pidada just tänu tema osavale lahkamiskunstile ja inimkeha kirjeldavatele raamatutele. Kahjuks (ja veider küll, kui arvestada suhtumist orjadesse ja gladiaatorite mängudesse) oli inimkeha lahkamine sel ajal põlu all ning enamasti lahkas Galenos koeri, sigu ja ahve (kuigi on tõendeid ka mõnest inimkeha lahkamisest). Niisiis tuginesid tema järeldused inimkeha kohta loomadele ja olid paljuski valed. Kuna tundub, et järgmise kaheteistkümne või kolmeteistkümne *  Tsitaadi allikas Vivian Nutton, Conrad et al raamatust. Vt kasutatud kirjandus.

32

PAIKESE_Teaduselugu_SISU.indd 32

11/3/2020 12:54:21 PM

sajandi jooksul ei uurinud mitte keegi inimkeha tõsiselt, siis vaadeldi Galenose töid kui inimanatoomia viimast sõna kuni 16. sajandini. Mõte Galenos uuesti esile tõsta oli osa humanismi kinnisideest, mis kiitis taevani kõike, mis oli pärit Antiik-Kreekast. Sama kinnisidee valitses ka religiooni üle. Mitte ainult 16. sajandi protestantlik liikumine, vaid ka mõned katoliiklased arvasid, et jumalasõna on alates Jeesuse ajast sajandite jooksul ümberkirjutamise ja tõlkimise tõttu moonutatud, mistõttu tekkis fundamentalistlik liikumine, mille eesmärk oli pöörduda piibli enda kui ainuõige algtõe juurde. See liikumine oli üks põhjustest, miks hakati ladina tekstide asemel uurima varaseimaid kreekakeelseid piiblitekste. Väita, et maailmas polnud antiikajast alates midagi mainimisväärset juhtunud, oleks vast liiga äärmuslik, aga siiski ei saa eitada, et paljude ümber­kirjutajate käest läbi käinud ning mitu korda tõlgitud meditsiinitekst (mõnikord oli a­ luseks võetud kreekakeelse originaali araabiakeelne tõlge) ei pruugi enam olla nii täpne, kui võiks. Nii saigi arstiteaduses suursündmuseks Galenose tööde kreekakeelse originaali väljaandmine 1525. aastal. Iroonilisel kombel pidid aga arstid siiski uurima 1525. aasta väljaande ladinakeelseid tõlkeid, sest on kaheldav, et mõni neist oskas lugeda kreeka keelt. Kuid tänu tõlgetele ja trükipressile levis Galenose õpetus järgnenud kümmekonna aasta jooksul rohkem kui kunagi varem. Just sel ajal hakkas noor Andreas Vesalius oma meditsiiniõpinguid l­õpetama ja endale ise nime tegema. Vesalius sündis Brüsseli arstide perekonnas 31. detsembril 1514. aastal. Tema isa oli nn Püha Rooma keisri (tegelikult Saksa vürsti) Maximiliani keiserlik apteeker. Järgides perekonna traditsiooni, alustas Vesalius 1528. aastal meditsiini­ õpinguid Leuveni ülikoolis, kust 1533. aastal läks üle Pariisi ülikooli. Pariis oli Galenose pärandi uuestisünni keskus ja koos meistri tööde õppimisega omandas Vesalius seal ka lahkamisoskused. Tema Pariisi-periood lõppes järsult 1536. aastal, kui puhkes sõda Prantsusmaa ja Püha Rooma impeeriumi vahel (mis, nagu ajaloolased armastavad märkida, polnud ei püha, ei Rooma ega ka impeerium, kuid selle nime all on ta ometi ajalukku jäänud), ning Vesalius pöördus tagasi Leuvenisse, kust sai 1537. aastal diplomi kätte. Tema lahkamisentusiasmi ja huvi inimkeha vastu näitab hästi dokumenteeritud juhtum 1536. aasta sügisest, kui ta varastas Leuveni lähistelt võllapuult laiba (või selle, mis laibast veel järel oli) ja viis koju, et seda uurida. Tolleaegsete standardite järgi oli Leuveni arstiteaduskond konservatiivne ja tagurlik (vähemalt Pariisi ülikooliga võrreldes), kuid sõja tõttu ei saanud Vesalius Prantsusmaale tagasi pöörduda. Selle asemel läks ta pärast õpingute lõpetamist kohe Itaaliasse, kus asus 1537. aasta lõpus õppima Padova ülikooli arstiteaduskonda. Paistab, et see õpe oli siiski vaid formaalsus, sest üsna kohe pärast mäng­­ leva kergusega sooritatud esimesi eksameid anti talle meditsiinidoktori kraad ja 33

PAIKESE_Teaduselugu_SISU.indd 33

11/3/2020 12:54:21 PM

töökoht teaduskonnas. Vesalius oli siis veel Galenose traditsiooni popu­­laarne ja edukas õpetaja, kuid erinevalt Galenosest oli ta võimekas ja agar lahkaja. Tänu Padova linnavõimu suhtumisele, mis erines kardinaalselt Leuveni omast, ei pidanud ta enam surnukehi varastama, sest kohalik linnavõim toetas uuringuid, eriti kohtunik Marcantonio Contarini, kes mitte lihtsalt ei varustanud Vesaliust hukatud kriminaalide surnukehadega, vaid lükkas vahel hukkamisi isegi edasi, et sobituda Vesaliuse ajakava ja värskete surnukehade vajadusega. Uurimistöö veenis Vesaliust peagi selles, et Galenosel oli inimese lahkamise kogemusi kas väga vähe või puudusid need tal täiesti, ning see julgustas teda koostama uut raamatut inimese anatoomia kohta. Kui Vesaliuse lähenemine oma ainele ei olnud täiesti revolutsiooniline, siis väga uudne oli see kindlasti. Kui keskajal toimuski lahkamisi, siis oli lõikaja mõni kirurg (neid peeti ameti poolest arstidest madalamaks), professor aga luges l­oengut eemalt, ohutult distantsilt, piltlikult öeldes ilma käsi määrimata. Vesalius lahkas oma loengutel ise, selgitades samal ajal eemaldatava organi tähtsust – nii tõstis ta kirurgiameti prestiiži kõigepealt Padovas ja siis mujalgi, sedamööda, kuidas tema õpetamismeetod levis. Ta palkas väga häid kunstnikke kehaosi j­äädvustama. Pärast ühe pildi vargust ja plagieerimist avaldas ta 1538. aastal kuus joonistust pealkirjaga „Tabulae anatomica sex” („Kuus anatoomilist pilti”). Kolme joonistuse autor oli Vesalius ise, ülejäänud kolm oli teinud Tiziani kõrgesti hinnatud õpilane Jan Stephan van Calcar, mis võib vihjata nende kõrgele kvaliteedile. Arvatavasti oli Calcar ka 1543. aastal ilmunud meistriteose „De humani corporis fabrica” (ka „Fabrica”, „Inimkeha ehitusest”) peamine illustraator, aga kindlaid tõendeid selle kohta ei ole. Lisaks inimkeha täpsele kirjeldamisele seisnes raamatu suur tähtsus ka selles, et see rõhutas, et räpane töö tuleb professoril endal ära teha, mitte mõne alluva hooleks jätta. Sama suunda jätkates toonitati, et tõendeid tuleb oma silmaga kontrollida, mitte varasematelt põlvedelt päritud teadmisi pimesi uskuda – ka antiikaja inimesed polnud eksimatud. Võttis veel kaua aega, enne kui inimese anatoomia uurimine muutus austusväärseks teaduseks – ikka kumas kusagilt läbi ebamugavustunne inimese katkilõikamise pärast. Kuid protsess, mis tipnes tõdemusega, et kõige õigem objekt inimese uurimiseks on inimene ise, sai alguse raamatu „Inimkeha ehitusest” avaldamisest 1543. aastal. See raamat oli mõeldud arstidele, kuid Vesalius tahtis jõuda ka laiema auditooriumini. Ta valmistas üliõpilastele paralleelselt ette raamatu kokkuvõtet, mis ilmus samal aastal peal­­kirjaga „Epitome” ehk „Kokkuvõte” („De humani corporis fabrica epitome”). Olles üldises teaduslikus lähenemises ja eriti meditsiinis oma märgi maha pannud, loobus ­Vesalius veel enne kolmekümnendat eluaastat ootamatult akadeemilisest karjäärist. 34

PAIKESE_Teaduselugu_SISU.indd 34

11/3/2020 12:54:21 PM

1542. ja 1543. aastal oli ta oma raamatute trükiettevalmistuste tõttu pikalt Padovast eemal (peamiselt Baselis), ja kuigi paistab, et tema eemalolek oli ametlikult kooskõlastatud, ei naasnud ta enam oma tööpostile. Ei ole lõpuni selge, kas tal oli oma tööle osaks langenud vanamoodsate galenistide kriitikast lihtsalt kõrini või tahtis ta õpetamise asemel hoopis meditsiini praktiseerida (või mõlemat), igatahes läks ta oma kahe raamatuga relvastatuna Karl V juurde ning sai õukonnaarsti koha – see oli prestiižne amet, millel oli vaid üks tõsine puudus: keisri eluajal ei olnud võimalik tagasi astuda. Kuid vaevalt Vesalius seda otsust kunagi kahetses, sest kohe, kui Karl V lubas tal 1556. aastal (veidi enne troonist loobumist) teenistusest lahkuda ning määras talle isegi pensioni, võttis Vesalius vastu sama ametikoha Karl V poja, Hispaania kuningas Felipe II juures (seesama kuningas saatis hiljem Võitmatu Armaada Inglismaad ründama). Nagu välja tuli, polnud see enam nii hea mõte. Hispaania arstidel puudus Vesaliuse jaoks harjumus­­pärane kompetents ning algne välismaalasevastane vaenulikkus teravnes veelgi seoses Hispaania võimu all olevate Madalmaade iseseisvusliikumisega. Vesalius sai Felipe II loa minna palverännakule Jeruusalemma, aga paistab, et see oli üksnes ettekääne, et Itaaliast läbi põigata ja alustada läbirääkimisi Padova ülikooliga oma vana töökoha tagasisaamiseks. Paraku sattus laev, mille pardal ta pühalt maalt tagasi reisis, tugevatesse tormidesse, oli kaua merel, proviant hakkas lõppema ning reisijad jäid ägedasse merehaigusesse. Vesalius haigestus (pole täpselt teada, millesse) ja suri 1564. aasta oktoobris oma viiekümnendal eluaastal Kreeka saarel Zákynthosel, kus laev oli ankrusse jäänud. Kuigi Vesaliuse otsene panus teadusse oli pärast 1543. aastat väike, oli tema mõju tänu Padovasse jäänud õpilastele siiski tohutu ja see mõju kulges ka ühe 17. sajandi suurima meditsiinilise läbimurdeni, kui William Harvey avastas vereringluse. Falloppio ja Fabricius Iseenesest kuuluks Harvey lugu pigem järgmisse peatükki, kuid Vesaliuse ja Harvey vahel on nii otsene seos, et on mõttekam jälgida seda kuni loogilise lõpuni ja pöörduda alles siis tagasi 16. sajandi astronoomia arengu juurde. Nii nagu see raamat ei ole tehnoloogiast, ei kavatse ma peatuda ka ainult neil inimkeha avastustel, mis pakuvad huvi meditsiinile. Kuid Harvey puhul pole oluline mitte ainult tema avastus (ehkki ka see on muljet avaldav), vaid eriline on ka viis, kuidas ta oma avastust tõestas. Vesaliuse ja Harvey vahele jääb kõigest kaks inimest. Esimene oli Vesaliuse õpilane Padovas, Gabriele Falloppio (ka Gabriel Falloppius), kellest sai 1548. aastal Pisa ülikooli anatoomiaprofessor. Ta tuli 1551. aastal tagasi Padovasse 35

PAIKESE_Teaduselugu_SISU.indd 35

11/3/2020 12:54:21 PM

­anatoomiakateedri professoriks – Vesaliuse endisele töökohale –, ja kuigi ta suri 1562. aastal kõigest kolmekümne üheksasena, jättis ta endast inimbioloogiasse maha kaks jälge. Esiteks uuris ta Vesaliuse vaimus ise inimkeha organeid ja see viis ta muuhulgas munajuhade avastamiseni (mis kannavad inglise keeles senimaani tema nime – Falloppio torud (tubes). Falloppio kirjeldas neid laienevaid ühendusteid emaka ja munasarja vahel kui messingist pasunat – tuubat (ingl tuba). See vägagi täpne kirjeldus läks kuidagi tõlkes kaduma ja nimetati tube’iks ehk toruks, kuid tänapäeva meditsiin on vana ebatäpse sõnastuse juurde pidama jäänud.* Arvatavasti oli Falloppio suurim panus siiski Girolamo Fabrizi õpetamine. Girolamo Fabrizi (ehk Geronimo Fabrizio) sai tuntuks nime all Hieronymus Fabricius Aquapendentest ning temast sai Padovas pärast Falloppio surma tema mantlipärija. Fabricius sündis 20. mail 1537. aastal Aquapendente linnas ja lõpetas 1559. aastal Padova ülikooli, töötas seejärel kuni 1565. aastani anatoomia eraõpetaja ning kirurgina, misjärel nimetati ta Padova ülikooli anatoomiakateedri juhatajaks – see ametikoht oli Falloppio surmast saati täitmata, nii et Fabriciusest kujunes ajalisest lüngast hoolimata Falloppio otsene järglane. Vahepeal käis Vesalius Padovas töökoha asjus rääkimas, ning kui poleks olnud õnnetult lõppenud Jeruusalemma-reisi, oleks ta ilmselt selle kateedri Fabriciuse asemel endale saanud. Suur osa Fabriciuse töödest oli pühendatud embrüoloogiale ning loodete arengu jälgimisele kana­­munades, kuid tagantjärele võib öelda, et tema olulisim panus teadusesse oli see, et ta kirjeldas esimest korda täpselt ja detailselt veeniklappe. Seda tegi ta kõigepealt 1579. aastal avalikul esinemisel ja siis 1603. aastal ilmunud üksikasjaliste illustratsioonidega raamatus. Kuid olgugi et ta oli anatoomias osav, ei andnud klappide kirjeldamine teadlastele mingit arusaamist nende funktsiooni kohta – tema arvas, et klapid on vajalikud maksast tuleva verevoolu aeglustamiseks, et koed suudaksid seda paremini absorbeerida. Fabricius loobus 1613. aastal kehva tervise tõttu ametist ja suri 1619. aastal. Selleks ajaks aga hakkas 1590ndate lõpust kuni 1603. aastani Padovas Fabriciuse käe all õppinud William Harvey juba aru saama, kuidas vereringlus tegelikult töötab. William Harvey ja vereringlus Enne Harveyt arvati (juba Galenos ja veelgi varasemad autorid arvasid), et maks toodab verd, mida veenid kudede toitmiseks laiali kannavad ja siis ära tarbivad, *  Juhuslikult kirjeldas umbes samal ajal Bartolomeo Eustachi veel ühte pasuna moodi ühendust inimese kehas: keskkõrva ja ninaneelu ühendavat toru, mis kannab avastaja auks nime Eustachi tõri. See ei ole kokkusattumus, vaid märk uue lahkajate põlvkonna innuku­sest.

36

PAIKESE_Teaduselugu_SISU.indd 36

11/3/2020 12:54:21 PM

nii et maks peab pidevalt uut verd juurde tootma. Arterites nähti kopsudest üle keha leviva elujõu kandjaid (see polegi tõest nii kaugel, sest hapnik avastati alles 1774. ­aastal). Oma 1553. aastal ilmunud raamatus „Christianismi restitutio” („Kristluse taastamine”) kirjeldas Hispaania teoloog ja arst Miguel Servet (ka Serveto, latiniseeritult Michael Servetus, sündinud 1511. aastal) väikest vereringet (nagu seda hiljem nimetama hakati), kus veri liikus südame paremalt poolelt vasakusse läbi kopsude, mitte läbi südame vaheseinas olevate augukeste, nagu oli arvanud Galenos. Servet, kes jõudis sellisele järeldusele eelkõige teoloogilise arutluse teel, aga mitte lahkamisega, esitas oma tulemuse sisuliselt teoloogilise traktaadi lisana. Serveti õnnetuseks ei sobinud selles traktaadis (nagu ka tema varasemates töödes) esitatud teoloogilised väited kolm­­ ainsuse ideega. Nagu ­Giordano Bruno ei uskunud temagi Jeesuse inkarnatsiooni ning jagas oma uskumuste pärast Brunoga sama saatust, kuigi mitte katoliiklaste käe läbi. Just sel ajal oli Johann Calvin oma reformide tipul ning Servet oli talle Genfi kirjutanud. Algul vastas Calvin tema kirjadele, aga kui ta kirjavahetuse lõpetas, saatis ­Viinis elav Servet aina solvavamaid kirju ikka edasi. See oli suur viga. Kui raamat avaldati, kontakteerus Calvin Viini võimudega, mistõttu ketser vahistati. Servet põgenes ning suundus Itaaliasse, kuid tegi veel ühe vea, valides otseseima tee – Genfi kaudu (oleks võinud arvata, et ta on targem). Seal tunti ta ära, vangistati ja 1553. aasta 27. oktoobril põletasid kalvinistid ta tuleriidal. Ka tema raamatud põletati, ainult kolm „Christianismi restitutio” eksemplari jäid alles. Servetil polnud tolleaegsele teadusele mingit mõju ja Harvey ei teadnud tema tööst midagi, kuid lugu, kuidas Servet oma lõpu leidis, ei saa siin jutustamata jätta, sest see kirjeldab meile 16. sajandi maailma. Galenose ajast peale arvati, et veenid ja arterid kannavad erinevaid aineid – kahte erinevat verd. Tänapäevase seisukoha järgi koosneb inimese süda (nagu ka imetajate ja lindude oma) hoopis kahest südamepoolest: parempoolne pumpab hapnikuvaest verd kopsudesse, et seda hapnikuga rikastada, sealt suundub veri südame vasakusse poolde, mis seda omakorda mööda kogu keha laiali pumpab. Harvey tähtsaim avastus oli see, et veeniklapid, mida tema õpetaja Fabricius nii täpselt kirjeldas, on tegelikult ühesuunalised läbipääsud, mis lubavad verel liikuda ainult südame poole, ning see veri peab olema arteriaalset päritolu (südamest teele saadetud) ja olema läbinud tillukesi kapillaare, mis ühendavad venoosset ja arteriaalset veresüsteemi. Aga kui Harvey oma arstikarjääri alustas, oli see kõik veel kauge tulevik. Harvey sündis 1. aprillil 1578. aastal Folkestone’is Kentis. Vabataluniku seitsmest pojast vanimana sai ta hariduse Canterburys King’si koolis ning seejärel Cambridge’is Caiuse kolledžis. Seal sai ta 1597. aastal bakalaureusekraadi ja hakkas arvatavasti meditsiini õppima. Peatselt läks ta Padovasse, kus õppis 37

PAIKESE_Teaduselugu_SISU.indd 37

11/3/2020 12:54:21 PM

­ abriciuse juures ja sai 1602. aastal arstiteaduse doktoriks. Õpilasena pidi ta F kuulma Galileist, kes tema Padova-perioodil samas koolis õpetas, kuid meie teada ei kohtunud need kaks meest kunagi. 1602. aastal tuli Harvey Inglismaale tagasi ja abiellus kaks aastat hiljem Elizabeth I arsti Lancelot Browne’i tütre Elizabeth Browne’iga. Kuninglikus seltskonnas liikuval Harveyl oli väljapaistev karjäär, 1609. aastal sai temast Londoni St. Bartholomew’ haigla arst ning veel enne seda, aastal 1607, valiti ta Kuningliku Arstide Kolleegiumi liikmeks, 1618. aastal (kaks aastat pärast William Shakespeare’i surma) määrati ta üheks James I arstiks ( James astus troonile Elizabethi surma järel 1603. aastal). 1630. a­ astal sai Harvey veel prestiižsema koha, 1625. aastal troonile saanud James I poja Charles I ihuarsti ameti. Teenistuse eest anti talle 1645. aastal Oxfordi Mertoni kolledži juhataja koht (Harvey oli siis kuuekümne seitsme aastane). Inglismaal mürisevas kodusõjas jäi Oxford 1646. aastal parlamendi jõudude mõjusfääri ja Harvey loobus oma töö­­kohast (kuigi rangelt võttes jäi ta kuninglikuks arstiks kuni kuningas Charles I pea maharaiumiseni) ning elas vaikset elu kuni surmani 3. juunil 1657. aastal. Ehkki ta valiti 1654. aastal Arstide Kolleegiumi presidendiks, pidi ta sellest aust vanuse ja kehva tervise tõttu loobuma. Nii juhtuski, et oma elutööd, tänu millele me Harveyt mäletame, tegi ta vabal ajal. See on üks põhjus, miks ta avaldas oma ajalukku läinud teose „Exercitatio anatomica de motu cordis et sanguinis in animalibus” („Anatoomilisi uurimusi südame ja vere liikumise kohta loomadel”) alles 1628. aastal. Teine põhjus oli, et isegi viiskümmend aasta pärast raamatu „Inimkeha ehitusest” ilmumist säilis sellele mõnel pool tugev opositsioon ja prooviti uuesti üle vaadata ja elustada Galenose õpetust. Harvey teadis, et vereringluse tõestamiseks peab ta oma ideid löövalt esitama, ning see, kuidas ta oma töö esitas, teebki Harveyst teaduse ajaloo suunava käilakuju mitte ainult arstide, vaid kõigi teadlaste jaoks. Juba see, kuidas vereringe probleem Harveyt huvitama hakkas, näitab, kui palju oli muutunud ajast, kui filosoofid looduse kohta abstraktseid hüpoteese välja nuputasid, ja nad ei lähtunud sealjuures mitte vaatlusest ja katsest, vaid täiuslikkuse põhimõttest. Harvey mõõtis ära südame mahtuvuse – südant kirjeldas ta kui täispuhutud kinnast – ja arvutas välja, kui palju verd süda igas minutis arteritesse pumpab. Tema hinnangud olid veidi ebatäpsed, kuid siiski piisavalt mõjusad. Kaasaegseis ühikuis väljendatuna näitasid rehkendused, et süda pumpab iga löögiga keskmiselt 60 kuupsentimeetrit verd, see teeb peaaegu 260 liitrit tunnis – nii suur verehulk kaalub kolm korda rohkem kui keskmine inimene. Oli ilmne, et inimkeha ei suudaks säärast verekogust tekitada ning arterites ja veenides saab korraga liikuda palju väiksem kogus. Siit hakkaski Harvey vaatluste ja katsete kombinatsioonile tuginedes oma tõestust ehitama. Kuigi ta ei saanud näha imepisikesi ühendusi arterite ja veenide vahel, õnnestus tal nööri 38

PAIKESE_Teaduselugu_SISU.indd 38

11/3/2020 12:54:21 PM

(või ligatuuri) käevarre ümber sidudes näidata, et need peavad olemas olema. Arterid asuvad käsivarres sügavamal kui veenid, nii et kui lasta ligatuuri ainult pisut lõdvemaks, voolab veri arteritest kätte, veenid aga on ikka veel kinni pigistatud ning nad paisuvad ligatuurist allpool. Ta märkis ka, et vere pideva ringkäigu idee seletab, miks mürgid organismis nii kiiresti levivad, ning juhtis tähelepanu seigale, et arterid on südame lähedal palju jämedamad kui südamest eemal, ja peavadki olema, et südame pumpamise ajal võimsalt välja purskava vere tekitatud suurele rõhule vastu pidada. Kuid me ei saa siiski Harvey juurest edasi minna teadmisega, et just tema leiutas teadusliku meetodi. Tõtt-öelda oli ta siiski rohkem renessansi inimene kui kaasaegne teadlane, ta mõtles elujõududest (abstraktne täiuslikkuse kontseptsioon) ja inimkeha elus hoidvatest hingedest. Tema enda sõnadega (vahendatud 1633. aasta ingliskeelsest tõlkest): Väga tõenäoliselt läbib see kogu keha, nii et kõiki selle osi toidetakse, hellitatakse ja värskendatakse verega, mis on soe, täiuslik, auru ja hinge tulvil, ehk kui ma võiks nii öelda – toitev. Kehaosades veri jahtub, hüübib ja muutub viljatuks, sealt pöördub see tagasi südamesse keha purskkaevu või elukoha juurde, oma täiuslikku olemust taastama, seal seguneb see jälle loomuliku soojuse, energia ja jõuga ning nii täidetakse keha hingega, mis on nagu palsam, ning kõik sõltub südame pulseerivast liikumisest – nii on süda elu algus, mikrokosmose Päike, sest Päike on samamoodi maailma südameks nimetamise välja teeninud. Südame hea toime ja pulseerimine muudab vere täiuslikuks ja elavaks, kaitseb riknemise ja mädanemise eest, see tuttavlik koduhaldjas täidab oma kohust terve keha ees, muutes selle toitvaks, hellitatuks ja elavaks, olles nii elu algus ja looja.

See on väga kaugel levinud väärarusaamast, et Harvey oli esimene inimene, kes tõestas, et süda on ainult verd liikumises hoidev mehaaniline pump (seda väitis esimesena tegelikult René Descartes oma 1637. aastal avaldatud raamatus „Arutlus meetodist”). Ja päris tõele ei vasta ka see, mida paljudes raamatutes väidetakse: et Harvey järgi oli süda keha soojuse allikas. Tegelikkuses oli ta palju lähemal müstikale. Kuid Harvey töö oli siiski suur samm edasi ning tema allesjäänud kirjutisi (kahjuks läks paljugi kaduma, kui parlamendi väesalk tema Londoni eluruume rüüstas) läbib punase joonena vaatlustest ja katsetest saadud teadmiste tähtsuse rõhutamine. Ta toonitas, et me ei peaks eitama nähtusi lihtsalt sellepärast, et me ei tea, mis neid põhjustavad, nii et suhtugem leebelt tema enda vereringluse põhjendustesse ja hinnakem pigem tema tõelist saavutust – avastust, et veri ringleb. Ehkki Harvey ideid ei võetud algul omaks, avastati mõni aasta 39

PAIKESE_Teaduselugu_SISU.indd 39

11/3/2020 12:54:21 PM

pärast tema surma tänu 1650ndatel aset leidnud mikroskoopia arengule arterite ja veenide vahelised ühendused ning täideti auk Harvey argumentides – see on võimas näide, kuidas teaduse ja tehnoloogia areng on vastastikuses seoses. Kui Harvey oligi renessansi viimaseid mehi, vähemalt mis puudutab teaduse ajalugu, ei saa me siiski kalendrisse tema järele ilusat joont vedada ning tema surma ja mikroskoopia tõusu kenast kokkulangemisest hoolimata öelda, et pärast Harveyt algas puhas teadus. Ajalugu ei kulge ilusate üksteistele järgnevate lõikudena. Selle suurepärane näide oli Descartes’i järelduste kattumine Harvey elutööga, ning inimene, kes sobib kõige paremini kandma esimese teadlase nimetust, tegutses juba sel ajal, kui Harvey alles Padovas oma õpinguid lõpetas. On aeg minna tagasi 16. sajandisse ning vaadata astronoomia ja mehaanika arengut pärast Koperniku surma.

40

PAIKESE_Teaduselugu_SISU.indd 40

11/3/2020 12:54:21 PM