Louis Sachar
PAHUPIDIKOOLI TABAB ÜLLATUS
Illustreerinud Hillar Mets Tõlkinud Leelo Märjamaa
Draakon & Kuu
WAYSIDE SCHOOL GETS A LITTLE STRANGER by Louis Sachar Text Copyright ©1995 by Louis Sachar © Tõlge Leelo Märjamaa, Draakon & Kuu, 2009 © Illustratsioonid Hillar Mets, Draakon & Kuu, 2009 Teksti toimetaja: Rein Põder Raamatu kujundus: Blue Shoe/Leelo Märjamaa Trükkinud Printon Teine kordustrükk ISBN 978-9985-9890-2-9 Draakon & Kuu Viru 16, pk 1a, 10140 Tallinn www.draakonkuu.com
Sisukord
1. Selgitus . . . 9 2. Teade kooli direktorilt . . . 15 3. Luule . . . 21 4. Doktor Kurk . . . 29 5. Igava l천puga lugu . . . 36 6. Lemmikloomap채ev . . . 43 7. Rumal s천na . . . 50 8. J천uluvana . . . 56
9. Proua Pärl paistab kuidagi imelik . . . 65 10. Härra Mürk . . . 72 11. Hääled . . . 80 12. Nina . . . 87 13. Uus õpetaja . . . 95 14. Lambipirn, pliiatsiteritaja,kohvikann ja kott kartuleid . . . 102 15. Pahupidikoolis on elevant . . . 109 16. Härra Ohmu . . . 116 17. Miks lapsed otsustasid proua Madust lahti saada . . . 123 18. Sinine kaust . . . 128 19. Aeg maha . . . 134 20. Liftid . . . 143 21. Suu lahti . . . 146 22. Jane Smith . . . 151 23. Kõrvad . . . 158 24. Morn ja mossis . . . 166 25. Süüdi . . . 174 26. Ärge iial naerge ketsipaela üle . . . 180 27. Ülikõrge-lennu-pall . . . 187 28. Lilled väga erilisele inimesele . . . 195 29. Rumal . . . 201 30. Üllatus . . . 207
5. Igava lõpuga lugu
Pauli isa oli muuseumis turvamees. Selles muuseumis asus väga kuulus maal. Selle oli maalinud Leonardo da Vinci. Maali nimi oli “Mona Lisa”. Maali kõrval rippus silt: MITTE PUUTUDA! 36
Pauli isa valvas kogu päeva, et keegi seda maali ei puutuks. Õhtul, kui muuseum suleti, jäi Pauli isa üksi. Ainult tema ja “Mona Lisa”. Ja silt. Mitte puutuda! Mitte puutuda! Mitte . . . Küll ta tahtis maali puudutada. Ta sõrmeotsad lausa kihelesid suurest soovist. Kuid see lugu ei ole Pauli isast. See on Paulist. Paul õppis proua Pärli klassis. Ta istus Leslie selja taga. Lesliel oli kaks pikka ruuget punutud patsi, mis talle kuni pihani ulatusid. Need rippusid kogu päeva otse Pauli nina all. Mona Leslie. Mitte puutuda! Mitte puutuda! Mitte . . . Paul sirutas käe välja, rabas patsist kinni ja sikutas! “Aiiiiiiiiiii!” karjatas Leslie. Proua Pärl saatis Pauli kooli psühholoogi juurde. Kooli psühholoogi kabinet asus neljandal korrusel. Paul polnud seal kunagi varem käinud. 37
Nagu kõik Pahupidikooli õpilased, nii kartis ka Paul kooli psühholoogi. Psühholoogil oli hirmuäratav nägu, paksud puhmjad kulmud ja väike habemetutt terava lõua otsas. Paul koputas uksele. “Sisse!” hüüdis psühholoog. Paul astus uksest sisse ja istus kušetile. “Mis mureks?” küsis psühholoog. “Ma sikutasin jälle Lesliet patsist,” ütles Paul. “Ma tean, et see pole ilus, aga ma ei saa sinna midagi parata.” “Vaata seda kurki!” lausus psühholoog. Pauli silmad liikusid edasi-tagasi, kui ta kiikuvat hapukurki silmitses. “Sa muutud uniseks,” lausus psühholoog. “Su silmalaud muutuvad raskeks.” Paul tundis korraga väsimust. Ta ei suutnud silmi lahti hoida. “Kui ma loen kolmeni,” lausus psühholoog, “vajud sa sügavasse, sügavasse unne. Üks . . . kaks . . . kolm.” Paul sulges silmad.Ta ei jäänud päriselt magama. 38
See oli rohkem nagu unenäos olemine. Ja see oli väga meeldiv unenägu.Ta tundis ennast õnneliku ja turvalisena. “Kas sa kuuled mind?” küsis psühholoog. “Jah,” vastas Paul. Ta ei kartnud enam psühholoogi. Talle hakkas psühholoog lausa meeldima. “Sa teed nii, nagu ma ütlen,” jätkas psühholoog. “Ma-teen-nii-nagu-te-ütlete,” kordas Paul järele. “Ma loen viieni,” lausus psühholoog. “Siis ärkad sa üles. Sa lähed tagasi oma klassi. Sa istud Leslie selja taha. Sul tekib kiusatus Leslie patsi sikutada. Niipea kui sa käe välja sirutad, muutub pats lõgismaoks.” “Leslie-patsid-on-lõgismaod,” ütles Paul. “Suurepärane,” ütles psühholoog. “Üks asi veel.” Ta silus oma habet ja muigas. “Kui Leslie ütleb sõna “pliiats”, muutuvad ta kõrvad kommideks. Maailma kõige maitsvamateks kommideks. Sinu unistuste kommideks.” Paul tõmbas keelega üle huulte. Ta peaaegu 39
tundis rohke šokolaadi ja veniva karamelli maitset. “Ja sa tahad need kommid ära süüa.” “Kui-Leslie-ütleb-“pliiats”-söön-ma-ta-kõrvad-ära,” ütles Paul. Psühholoog luges viieni. Paul pilgutas silmi. “Sa võid nüüd klassi tagasi minna,” lausus psühholoog. “Kas mul ei tulegi sellest pahandust?” imestas Paul. “Ei,” vastas psühholoog. Paul kehitas õlgu. Ta läks tagasi klassi. Kui ta Lesliest möödus, näitas tüdruk talle keelt. Paul istus ta selja taha. “Mis psühholoog sinuga tegi?” küsis Erik Frii. “Mitte midagi,” vastas Paul. “Ta on kena inimene.” Ta silmitses Leslie patse. Ta oli tirinud vasakpoolset patsi. Nüüd tahtis ta tirida parempoolset. Ta sirutas käe patsi suunas. See sisises talle vastu. Ja lõgistas sabaga. 40
Paul karjatas ja lendas tooliga selili. Kõik pahvatasid naerma. “Paul, kas sinuga on kõik korras?” küsis proua Pärl. “Aa, vist küll,” vastas Paul ennast üles ajades. Ta ei tahtnudki enam Leslie patse sikutada. Natuke aega hiljem murdus Leslie pliiatsil ots ära. “No tore!” torises Leslie. “Mis juhtus?” küsis Jenny, kes istus Leslie kõrval. Leslie näitas talle murdunud pliiatsiotsa. “Kas sa soovid minu oma laenata?” pakkus Erik Frii, kes istus Jenny selja taga. “Ei, ma teritan enda oma ära,” vastas Leslie. Ta kõndis klassi lõppu ja teritas pliiatsi ära. Siis tuli ta tagasi oma pingi juurde. Ta asetas pliiatsi lauale, aga kui ta istuma hakkas, veeres pliiats laualt maha. “Kuhu see kadus?” küsis Leslie ja pööras ennast ringi. “Misasi kadus ära?” küsis Paul. 41
“Seal see on,” ütles Jenny. “Pauli laua all.” “Mis on minu laua all?” küsis Paul. “Ma võtan üles,” pakkus Erik Frii. Ta sirutas käe Pauli laua alla, võttis pliiatsi üles ja ulatas Lesliele. Leslie tänas ja kõik tegid tööd edasi.