Pages from vanne issuu

v천itjaefekt

VANNE

1

2

vanne

v천itjaefekt

Lev Netto

VANNE Tagasivaade Vene keelest t천lkinud Toomas Huik

3

4

vanne

Originaali tiitel: Lev Netto Kljatva Käsikiri, 2015 Autori loal ilmub raamat eesti keeles lühendatud kujul.

Toimetanud Hele Pärn Kujundanud Margit Randmäe © 2015 by Lev Netto Tõlge eesti keelde © Toomas Huik ja Tänapäev, 2016 ISBN 978-9949-27-870-1 Trükitud Printoni trükikojas

võitjaefekt

Sõnavabadus tähendab õigust rääkida tõtt

5

6

vanne

võitjaefekt

7

SISUKORD

Juured

11

Koolipõlv

17

Sõja lävel

21

Sõda Treipingi taga Rindele Minust saab partisan Isade maal Sõjavangis Ameeriklased tulid Mälestus Saksamaast

23 25 26 27 28 30 34 35

Tagasi kodumaale Lääne-Ukrainas

37 38

Gulag Kiievi tapivangla Moskva Krasnaja Presnja tapivangla Sverdlovski tapivangla

43 48 49 50

8

vanne

Krasnojarski tapivangla Vanne

50 52

Norilskisse Gorlag Linna ehitamas Gorlagi 5. jaoskonnas Andrei Starostin Põgenemistuhin Minu eeskujud Gorlagi 4. jaoskonnas Ketserlik dokument

55 56 58 59 60 63 64 66 68

1953. aasta Norilski ülestõus Streik Äratõugatute vabariik Laagripunkt Sredni – mu viimane Gulagi-etapp

71 72 79 81

Tere, Moskva!

Nikolai Baumani nimelises Moskva Kõrgemas Tehnikakoolis Konspiratiivne tegevus tinglikus vabaduses Arvutuskeskuses Keelatud kirjandus Moskva Suur Teater ja muusikutest sõbrad

87 94 98 104 107 108

Kaheksakümnendad aastad

111

Üheksakümnendad aastad Grigori Klimovitši kiri Rahvarevolutsioon

115 115 116

sisukord

9

Liiva jooksnud konverents Uued lootused ja uued pettumused Vassili Kotšenjovi lugu Proovin kätt eraettevõtluses Solženitsõni naasmine Jälle vennaga koos Kas needus?

119 120 121 125 126 127 136

Tagasi Norilskisse Ülestõusu aastapäev Juubelikokkutulek Kadunud parteiürikud ei anna rahu

139 140 142 143

2005. aasta kroonika Norilski Vägilased

145 147

Destaliniseerimisest 2006. aasta seisuga Dentzelite lugu Tšekist Medvedi avameelitsused

157 158 162

2007. aasta kroonika Kohtumine Ivan Gorbunoviga jäi ära Sain kokku Fjodor Karatovski järeltulijatega Rehabiliteerimistõendid Tihhon Petrovi poeg Severjan oma isast ja Krivjanskaja staniitsast Tihhon Petrovi poeg Juri oma lapsepõlvest

165 165 167 168

2008. aasta kroonika Boriss Drozdovi lugu Moskva, Novopuškinski skväär

177 177 181

169 172

10

vanne

Sergei Solovjov Selgus tuli tagantj채rele

183 190

M천tisklusi

191

Lisa Norilski kandi kohanimedest Venemaa Demokraatliku Partei (VDP) (l체hi)programm Venemaa Demokraatliku Partei (VDP) tegevuskava

195 195 196 204

M채rkusi

209

sissejuhatus

11

JUURED

T

ulin ilmale 1925. aastal Moskvas eesti perekonnas. Mõned varajase lapsepõlve juhtumised ja sellal kohatud inimesed püsivad mul seniajani meeles. Näiteks meenutab üks ülesvõte koos emaga tehtud reisi tema õe juurde Tallinna ja vanaisa külastust Tartus.

Veel nüüdki näen ma vaimusilmas rõõmsat muhelust vanaisa näol, kui me täditütar Reginaga ta kanakuudist paar äsja munetud muna leiame ning oma leiust kilgates teada anname. Õige varsti Vene-Eesti piir suleti ja lävimine omastega katkes.

Enam ei lubatud kirjugi vahetada. Oma emapoolset vanaisa ei näinud ma enam ealeski. Täditütar Reginaga saime uuesti kokku kolmkümmend viis aastat hiljem. Temalt kuulsin, et vanaisa jäänud 1944. aasta sügissuvel rindelinnaks muutunud Tartus teadmata kadunuks.

Lapsepõlves valdasin ma kaht keelt: ema-isa rääkisid minuga enamasti vene keeles, minu vana hoidja seevastu oskas ainult eesti keelt. Pärast Eesti-reisi hoovis vene poistega mängides sain ma nende jutust aru, kuid vastasin tihtilugu eesti keeles.

Minu isa Aleksander Netto oli sündinud 1885. aastal tolleaegse Venemaa Liivimaa kubermangus Valga kandis talupidaja Heinrich Netto kaheksanda lapsena. Oma kaht kõige vanemat venda isa õieti ei mäletanudki, sest nad läksid juba noorukieas merele.

12

vanne

Aleksander Netto jutu järgi tulnud tema aednikust vaarisa kellegi baltisakslasest mõisniku kutsel Eestisse 18. sajandil Itaaliast.

Siin eestlannaga naitunud, pani ta aluse Netto suguvõsa Eesti liinile.

Viieteistkümneaastaselt läks isa tööle Valga mööblivabrikusse ja omandas seal peentisleri kutse. Peamiselt lätlastest koosnevas kollektiivis sai ta ruttu selgeks läti keele ja sõbrunes Valdemaras Pūcītise nimelise noormehega.

1905. aastal võeti Aleksander Netto sõjaväkke ja saadeti Kaug-Itta Vene-Jaapani sõtta. Tsaariarmeesse jäi ta allohvitserina 1913. aastani, mil temast sai Moskva-lähedases Podolskis asunud Singeri mööblivabriku tisler. Aastal 1915 kohtus ta uuesti oma vana sõbra Pūcītisega, kes teenis ühes Läti kütipolgus.

Selle kohtumise tulemusena sattus ka isa 1917. aasta tormiliste sündmuste ajal Läti küttide ridadesse.

Ema Julia Tamm, Villemi tütar, oli sündinud 1894. aastal Viljandis. Pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni siirdus ta sealt koos paari sõbratariga Moskvasse, lootes leida metropolist vaheldust tillukese kreisilinna hallile argipäevale.

Moskvas peeti ühtevalu miitinguid, kus iga partei kuulutas oma tõde ja õigust. Julia jäi uskuma bolševike loosungeid. Kaks tema uut, Moskvast leitud sõbrannat – tulevase diplomaatilise kulleri Teodor Nette1 onutütred – asusid pärast 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni tööle Vene NFSV välisasjade rahvakomissariaadi sekretariaadis. Nende soovitusel võeti sinna ka Julia. Ma ei tea, milles seisnes tema töö, igatahes oli ta üksvahe täitnud ka diplomaatilise kulleri ülesandeid.

Hiljem rääkis ema, et selles asutuses puutunud ta mitmel puhul kokku Lev Trotskiga2, kes kõnemehena jättis talle nii sügava mulje, et ka mina sain nimeks Lev. „Olgu nimega kui-

juured

13

das on,“ öelnud isa, „aga Trotski välimust ma oma pojale küll ei soovi.“ Oma tulevase mehe, Läti küti Aleksander Nettoga tutvus Julia Tamm Teodor Nette kaudu. Minult on sageli küsitud, kas me oleme Teodor Nettega sugulased. Olen ikka vastanud: mina olen eestlane, tema oli lätlane, aga mu vanemat tundsid teda hästi.

2007. aastal Vene Föderatsiooni välisministeeriumi kulleriteenistuse muuseumi külastades tundsin ma huvi, kas lätlased Netted ja eestlased Nettod võivad omavahel sugulased olla. Selles asjas selgust ei saanud, kuid mulle öeldi, et Netted pärinevad pigem Rootsist.

Kui mu isa 1956. aastal Moskva Vvedenski (endisele Saksa) surnuaiale maeti, mainis ema, et Teodor Nette puhkab Vagankovo kalmistul. 1999. aastal sängitati sinna mu noorem vend Igor Netto. Nad sattusid üsna lähestikku.

Ema jutu järgi astunud mu isa 1918. aastal tollase nimega Venemaa Kommunistlikku (bolševike) Parteisse ning olnud Moskva tööliste ja soldatite saadikute nõukogu esimese koosseisu liige.

Mis ametit ta 1920.–1930. aastail Moskvas keskmise masinatööstuse rahvakomissariaadis pidas, seda ma täpselt ei tea. 1930. aastate algusest on mul meeles, et ta käis korduvalt pikkadel lähetustel Kesk-Aasia liiduvabariikides ja et tal oli kodus revolver.

1945. aastal sai Aleksander Netto partei liinis ahvatleva ettepaneku asuda majandustööle äsja „vabastatud“ Eesti NSV-sse. Paraku oli mu üheksa-aastane vend Igor juba 1939. aasta üleliidulise rahvaloenduse ajal loendajaile kuulutanud, et ta on rahvuselt venelane. Kuus aastat hiljem väitis see lootustandev noorjalgpallur end põliseks moskvalaseks ega nõustunud sealt kuhugi lahkuma. Ema toetas Igorit, ja isa oli

14

vanne

sunnitud keskkomiteesse teatama, et tema perekond keeldub Eestisse minemast 2004. aastal näidati mulle NLKP arhiivis Moskvas Petrovkal Aleksander Netto partei liikme arvestuskaarti. Mingeid uusi elulooandmeid ma sealt ei leidnud. Küll aga sain lugeda iseloomustust, mille talle oli andnud liidulise tähtsusega personaalpensionär Markov, partei liige 1917. aasta märtsist: „... Kogu pika koos töötatud aja jooksul käitus sm Netto teadliku ja kindlameelse parteilasena, järgides partei kurssi vankumatult ja kindlameelselt.“ Vaene isa! Tema usk helgesse tulevikku oli siiras, kuid läbinisti ekslik.

1920. aastate algul asus Eestist Moskvasse elama ka isa noorem vend Sergei. 1926. aastal kolis ta Vladivostokki ning avas seal kellassepatöökoja. Nägin onu Sergeid üksainus kord 1940. aastal, kui ta koos abikaasa Sofiaga meil Moskvas külas käis. Järgmise aasta algul saime teada, et Sergei Netto kui „ohtlik kodanlik element“ on kümneks aastaks sunnitööle mõistetud ja Kolõmale vangilaagrisse saadetud. Kandnud karistuse algusest lõpuni, naasis ta sealt peaaegu pimedana oma kasupoja Nikolai perre, kes samuti kellassepa ametit pidas.

1930. aasta suve veetsin ma koos ema Julia ja väikevenna Igoriga Moskva oblastis Voskressenski (nüüd Istra) linna lähedal kommuunis tuttavate eestlaste Lallide juures. Sealt meenub mulle kaks seika. Esimene: lõin lehma vitsaraoga, mille peale ta äsas mulle tagajala sõraga nii, et ma lendasin uperkuuti. Jäi arusaamatuks, kuhu sõrahoop mind tabas, sest ühtki muhku ega kriimustust ei olnud kuskil näha. Teine: seal kaotasin ma oma armsa sõbra Maika, lumivalge, musta koonuga Siberi laika, kelle