LENNART MERI – EESTILE ELATUD ELU
PARIIS, BERLIIN JA VANA TALLINN
1929.
aastal puhkenud maailmamajanduse kriis tabas ka Eestit. Võrreldes suurema osa Lääne-Euroopa riikidega oli siin siiski erinevus. Kriis ei toonud Eestis kaasa vasakradikaalide, sotsialistide või kommunistide aktiviseerumist. Vasakpoolsete utoopiate suhtes oli Eesti immuunne. Seevastu tuli aga võidelda fenomeniga, mis on noortele demokraatiatele arvatavasti tüüpiline: krooniliste valitsuskriisidega. Majanduslik ebakindlus avaldus poliitilise ebastabiilsuse kujul, mis viis erakorraliste valimisteni, ja 1932.–1933. aastal tekkis väga tugev populistlik liikumine, milles oli fašistliku või natsionaal-totalitaarse arengu hädaohtu. Seda niinimetatud vapside liikumist (“vaps” oli lühend nende organisatsiooni Eesti Vabadussõjalaste Keskliit nimetusest) kandsid endised sõjamehed, sõdurid ja ohvitserid, kes olid osa võtnud Vabadussõjast. Nad olid kibestunud, sest kuigi nad olid valanud isamaa eest verd, kuulusid nad nüüd ometi 28
PARIIS, BERLIIN JA VANA TALLINN
majanduskriisist ahistatute hulka. Nagu Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei Saksamaal, nii saavutas vapside liikumine Eestis samuti suure toetuse rahva seas, eeskätt inimeste hulgas, kes tundsid oma elu just majanduslikult ohustatuna. Poliitilised parteid reageerisid, nõudes riigipealt selle liikumise likvideerimist ja niimoodi demokraatia päästmist. Nõnda see toimuski. Häirekell oli kõlanud siis, kui rahvahääletusel sai enamuse vapside poolt esitatud autokraatlik põhiseadus. 1934. aastal kuulutas riigivanem Konstantin Päts välja kaitseseisukorra. Kõik parteid keelustati, Riigikogu enam kokku ei kutsutud. Samal ajal töötati välja uus põhiseadus, mis 1937. aasta rahvahääletusel saavutas vajaliku toetuse ja astus ametlikult jõusse 1. jaanuaril 1938. Poliitiliste parteide asemele moodustati ainult üks koondpartei, Isamaaliit. Kõik need meetmed – niivõrd, kui ma suudan Pätsi kaalutlusi jälgida – pidid olema ajutiseks lahenduseks. Kui uus põhiseadus kehtima hakkas, tundis riiklik autoriteet end nii enesekindlana, et amnesteeris kõik poliitvangid; suuremalt osalt olid need vapsid, kuid nende seas olid ka 1924. aasta riigipöördekatses osalenud kommunistid. Nõnda polnud riigis enam mitte ühtki poliitilist vangi – välja arvatud kaheksa või üheksa inimest, kes olid sooritanud ilmselt poliitiliselt motiveeritud mõrvu. Kuid sel ajal ei elanud teie perekond enam Eestis. Kuidas see juhtus, et teie isa, tollal juba mõnevõrra vanemas eas, veel kord alustas stuudiumi välismaal? Mu isa otsusel kolmekümnendate aastate algul stipendiaadiks hakata ja Pariisi siirduda polnud mitte midagi tegemist Eestis valitseva majanduskriisiga. Hoopis vastuoksa, mitmed inimesed palusid tal jääda. Jaan Tõnisson, peaminister ja president Pätsi rivaal, silmapaistev aateline isiksus, pidas mu isaga tõsise vestluse. Ta ütles isale hoiatavalt, et tal läheb Pariisis raskeks naise ja lapsega elada ja toime tulla napi stipendiumi varal. Isa ei vaielnud vastu, kuid arvas, et peab seda võimalust kasutama, sest Eesti vajab hästi ette valmistatud diplomaate. Siis võttis Tõnisson mu isa otsuse respekteerivalt teadmiseks. Iga noore iseseisvunud riigiga on ikka nii, et puudus on spetsialistidest – ma ei tahaks ütelda “kaadrist”, mulle ei meeldi eriti see poliitiliselt inetuks tembeldatud sõna, sest kommunistidel käibis see nomenklatuuri liikmete kohta. Niisiis jäi jõusse mu isa otsus minna tudeerima Pariisi, Sorbonne’i École Politique’i. Ja nõnda seisime ühel õhtul Tallinna raudteejaama 29
LENNART MERI – EESTILE ELATUD ELU
perroonil, seda mäletan ma juba päris täpselt. Me reisisime Varssavi ja Berliini kaudu Prantsusmaale. Alguses elasime Meudonis, eeslinnas, mis tollal oli Pariisist veel üsna kaugel; ma nägin seal elus esimest korda lehma. Vanemad olid valinud selle eeslinna, sest elamine seal oli odavam kui Pariisis endas. Isa jutustas mulle, et omal ajal olid seal elanud ka Rodin ja Rilke. Meie tuba oli külm, seda köeti raudahjuga. Puid, mida me tänapäeva Eestis raiskame, polnud Prantsusmaal kaugeltki sellises ülikülluses saada. Traadiga kokkuköidetud ilusad väikesed puuhalud maksid üsna palju. Isa sõitis iga päev Pariisi, kuni me lõpuks leidsime vastuvõetava üürihinnaga peavarju Quartier Latin’is Victor-Cousin’i tänaval. Meie aknast oli näha troostitu õu, mille keskel seisis üksik puu. Meie korteriks oli magamis- ja kööginiššidega tuba. Klosett asus väljas koridoris. Meil oli väga vähe raha. Isa tudeeris ja mu emal polnud mingit võimalust Pariisis tööd leida. Nõnda veetsime emaga palju aega Jardins du Luxembourg’is. Ema teenis natuke sellega, et vaatas laste järele, keda ta “promeneerimisele” kaasa võttis; mulle olid nad mängukaaslased. Muu seas tegi isa kaastööd ka eesti ajakirjandusele, mis sai mulle teatavaks alles 1992. aastal. Nimelt lasksid mõned poriloopijad presidendivalimiste kampaania ajal käibele laimu, et minu isa olevat olnud KGB agent. Seepeale võtsid sõbrad vaevaks arhiivid läbi tuhnida, ja see oli ka mulle üllatus, kui palju nad avastasid mu isa sulest pärinevaid artikleid. Seega leidsid tema minevik ja meelsus ühemõttelise tõestuse. Need artiklid pärinesid Pariisi aastatest, kuid mitte üksnes sellest ajast. Kas te kasvasite Pariisis kakskeelseks? Kodus rääkisime me eesti keelt. Mõnikord vestlesid vanemad laste juuresolekul ka inglise keeles. Ma usun, et esimesed ingliskeelsed sõnad, mille tähendust ma adusin, käisid särkide kohta: ma kuulsin sõnu dirty ja clean. Lapsena rääkisin ma aga peale eesti keele teiste lastega juba prantsuse keelt. Järk-järgult muutus ka mu prantsuse keel soravamaks. Tegemist oli nii varase lapsepõlvega, et ma ei mäleta mitte midagi kokkupuutumisest võõra keelega. Ei mäleta inimene ju sedagi, kuidas ta hakkas hingama. Õigupoolest olen ma veendunud, et tänapäevases maailmas, kus keeleoskusel on nii suur tähtsus, tuleks keeli omandada juba enne kooli, mitte alles koolis. Seal peaks keelele lisanduma ainult kirjanduslik lihv. Me olime vaesed ja see tähendas, et me võisime endale harva bussisõitu lubada, enamasti käisime linnas jalgsi. Tramme aga 30
PARIIS, BERLIIN JA VANA TALLINN
polnud Pariisis juba tollal enam mitte ühtki. Kui me esimest korda taksosse istusime, oli see suursündmus. Me võtsime ette lõputuid jalutuskäike, mis mulle meeldisid, ja kui ma ära väsisin, siis tõstis isa, kahe meetri pikkune mees, mu oma laiadele õlgadele, kus ma magama jäin. Kord ärkasin ma samuti selles asendis, sest vihma hakkas sadama. Niisugusel moel avastasime me jalgsi Pariisi. Minu vanemad olid vaimustunud kunstitundjad. Pühapäevad, kui sissepääs muuseumidesse oli tasuta, veetsime me alati Louvre’is või mõnes teises näitusehallis. Hulk aega hiljem, kui ma olin juba teismeline, näitas mu vanaema mulle Tallinnas minu üllatuseks pilti, mille mu isa oli maalinud. See oli koopia võib-olla mõnest Hodleri maalist ja kujutas Šveitsi maastikku. Usutavasti külastasin ma sellel ajal rohkem muuseume kui kõigil pärastistel aastatel kokku. Et mina kui väike poiss ei tundnud kunstišedöövrite vastu tulist huvi, seda mu vanemad loomulikult teadsid. Et ma ka omal viisil saaksin meelt lahutada, tohtisin alati kaasas kanda pliiatsit ja joonistusplokki. Kord olin ma Louvre’is istet võtnud, ja sellal, kui isa ja ema kõrvalsaalis viibisid, joonistasin ma pildi, mis mulle väga meeldis. See meeldis mulle isegi palju, palju rohkem kui seinal rippuv Tizian. Nõnda ma võtsin oma pildi ja kleepisin selle süljega Tiziani maali külge. Ma olin oma tööga väga rahul, tõin vanemad tagasi ja küsisin uhkelt: “Noh, vaadake, kuidas teile meeldib minu pilt?” Kui nad nägid, millega ma olin hakkama saanud, läksid nad näost valgeks, mu isa vaatas paremale ja vasakule, aga saal – jumal tänatud! – oli tühi. Kuid igatahes olen ma esimene ja seni ka viimane eestlane, kellele on saanud osaks au omaenda taiest Louvre’is eksponeerida… Kuipalju frankofiiliat on mulle külge jäänud sellest ajast, nendest aastatest, mis ma veetsin jesuiitide juhendatud lasteaias, on raske ütelda. Muljed segunevad, sest me pöördusime hiljem veel kord Pariisi tagasi. Midagi jäi ja kujundas mind aga kindlasti juba tollal. Kui ma praegu Pariisile mõtlen, siis ei turgata mulle kõigepealt meelde Quai d’Orsay, Elysée või Hōtel Crillon. Pigem domineerivad mälestused meeleoludest, mida tekitasid tänavad, lõhnad, turud. Või soojade sarvesaiade aroom. Just nende puhul tundub mulle kummalisel kombel, nagu poleks tänapäevased sarvesaiad enam niisugused nagu enne sõda. Tainas on teistsugune, küpsetatud on rohkema võiga, nii et sõrmed muutuvad libedaks. Või on asi selles, et meil polnud tollal raha osta neid võisarvesaiu, croissants au beurre? Ka see on lõppude lõpuks võimalik.
31
LENNART MERI – EESTILE ELATUD ELU
Millal asus teie isa oma esimesele diplomaatilisele ametikohale ja milliseid muutusi tõi see kaasa perekonnale? Ta lõpetas oma stuudiumi Sorbonne’is 1933. aasta juunis. Ja varsti pärast seda astusime Gare de l’Est’i perroonilt rongi, kolmanda klassi vagunisse – ma näen enda ees puupinke, need ei erinenud kuigivõrd parkides asuvatest pinkidest. Sõit läks Berliini. Põigata korraks ka Eestisse, seda ei võinud me tol ajal endale veel lubada. Ka Pariisi aastate jooksul enne seda ei käinud me kordagi Eestis puhkusel või lihtsalt kodumaad külastamas. Eesti saatkonnas Berliinis asus minu isa tööle atašeena.8 Ta jõudis kiiresti edasi ja määrati juba mõne kuu pärast legatsiooninõunikuks. Alguses elasime me Berliinis kellegi härra Herodese pool. See piibelliku nimega mees pidas pansioni. Mälestused esimestest Berliinis veedetud kuudest on seotud mu vennaga,9 kes tuli ilmale 1934. aastal, varsti pärast meie saabumist. Ühtlasi aga seondub tema sündimine juba uuema ajalooga, natside võimuletulekuga, keda ma panin uues miljöös tähele võõra poisikese lapselikust perspektiivist. Mind oli selleks ette valmistatud, et ma saan endale venna või õe, ja kui mu ema juba kliinikus viibis, helistati pansioni uksekella. Me olime kodus kahekesi, isa ja mina, oli veebruarikuu, jõulupuu seisis veel esikus. Helistaja osutus politseinikuks ja ta külaskäik puudutas meid. Ta esitas mõned küsimused, tõusis siis, tänas viisakalt ja palus vabandust tülitamise pärast. Selle visiidi tagapõhi oli kummalisel kombel seotud minu emaga. Nagu öeldud, viibis ta juba sünnitushaiglas, erakliinikus, mille omanik oli juut. Selline asi oli tollal veel võimalik. Meditsiiniõde aga, kes öösiti minu ema eest hoolitses, osutus – nagu ma ette kujutan, oli ta ilus, blond ja rühikas – natsionaalsotsialistiks. Minu ema, kes poliitikast peaaegu üldse ei hoolinud, läks aga meditsiiniõega tolle valjusti kuulutatud veendumuste tõttu ägedasti tülli. Ja mis oli minu emale täiesti ebatüüpiline: ta kaebas järgmisel hommikul õe peale arstile. Too jällegi näis olevat ülirõõmus, et sai meditsiiniõe käsile võtta, ja viimane vallandatigi otsekohe. Mispeale too jooksis jalamaid ühte Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei büroosse kurtma, ja see tõigi politseiametniku meile külla. Minu ema oli kogu oma elu apoliitiline. Seda märkimisväärsem tundub mulle,
8
Georg Meri töötas Berliinis atašeena alates 1. jaanuarist 1934.
9
Hindrek-Peeter Meri (1934–2009)
32
PARIIS, BERLIIN JA VANA TALLINN
et ta ometi leidis natsismiideoloogia olevat nii enesestmõistetavalt vastuvõetamatu. Või teine näide. Mõned kuud hiljem, kui me elasime juba saatkonnas, kohtasime linnas suurepärast õhtust rongkäiku – “SA marschiert mit ruhig festem Schritt”. Seejuures müüdi tänaval ka väikesi haakristilipukesi. Nagu lapsed kord juba on, nii ütlesin ka mina oma vanematele: “Kõigil on sellised lipukesed, ainult minul mitte, miks ei võiks ka mul üks niisugune olla?” Mu ema palus isal mu soov täita, ent too keeldus. Kuid mina olin põikpäine ega andnud rahu, ja nõnda isa ohkas viimaks ning andis järele. “Ainult tänaseks õhtuks,” selgitas ta. Seejärel me vaatasime, kuidas inimesed tõrvikutega marssisid. Järgmisel päeval – meie elu kulges väga täpselt ja pedantselt – tuli mu isa nagu ikka kell üks meie korterisse tagasi, laud oli kaetud, ja ma jooksin talle vastu, lipp käes, et teda tervitada. Seepeale rebis ta minu käest lipu ja murdis selle katki. Nii vihasena polnud ma teda veel näinud. Ema arvas rahustavalt, et ma olen ju kõigest laps, kuid isa ei lasknud end vaigistada. Mida ta vastas, sellest ma aru ei saanud, mis see aga umbes olla võis, suudan ma küllalt hästi ette kujutada. Te olite nüüd juba kooliealine. Mida te mäletate kooli politiseerimisest Berliinis kolmekümnendatel aastatel? Meie, eestlased, oleme head luterlased, kuid Berliinis saadeti mind katoliiklikku rahvakooli. Märkimisväärsel kombel oli koolimajal nii katoliiklik kui protestantlik pool. Ma ei astunud iialgi üle protestantlikule poolele viiva ukse läve, kuid mäletan, et uksest võis näha suurt haakristi seinal. See torkas silma, sest meie poolel midagi seesugust ei olnud. Kuidas ma saksa keelt õppisin, seda ma ei mäleta, lühikese aja pärast ma lihtsalt oskasin seda. Mu vanaema poolt alalhoitud tunnistused ja koolivihikud tõendavad, et ma olin juba varsti häid hindeid saav õpilane. Ja ma kirjutan veel praegugi gooti tähtedega, nagu neid tollal nimetati. Tolleaegse olukorra näiteks võiks olla minu õpetaja härra Andersi käitumine; temast on mulle jäänud parimad mälestused. Näiteks just selle kohta, et totalitaarne surve Saksamaal ei tulnud tarvitusele ühe hoobiga, vaid samm-sammult. Nii oli kord toimunud Hitlerjugendi liikmete matk, ja meie õpetaja ütles kogu klassi ees: “Noh, Hans, kuidas siis oli, jutusta meile.” Hans oli meie hulgas ainus, kes sellesse noorteorganisatsiooni kuulus. Poiss pajatas uhkelt, kus nad olid käinud ja missuguseid mänge mänginud. 33
LENNART MERI – EESTILE ELATUD ELU
Seal oli olnud ka väliköök, kust neile oli antud tõelist sõduritoitu, hernesuppi. Härra Anders küsis: “Mille seest te seda siis sõite?” “Meil olid papist taldrikud,” vastas Hans, ja kui ta siis teatas, et nad olid need tühjad papptaldrikud viimaks võssa visanud, plahvatas härra Anders: “Vaadake, lapsed, kas tohib siis taldrikut võssa visata? Ei, seda ei tohi teha.” Seda liiki kasvatuslik vastuvaidlemine oli tollal veel võimalik. Ma arvan, et 1938. aastal oleks see olnud juba kujuteldamatu. Või teine juhtum: meil toimus koolipidu ja kõik õpilased, nii katoliiklased kui ka protestandid, olid kooliõuel. See oli ilus, punastest tellistest ehitatud koolimaja, sillutatud platsi teises otsas asus võimla. Seisime seal platsil rivis, siis lauldi Saksa rahvushümni ja kõigil oli parem käsi üles tõstetud (niinimetatud Hitleri-tervitus). Ka mina seisin seal, kuid minu käed olid rippu. Arvatavasti oli mu isa käskinud mul niiviisi käituda, kuid ma pole selles kindel, võib-olla tundsin ma juba ka ise, et pean kuidagi teisiti käituma. Ja äkitselt hakkas minu peale turtsuma üks SA-mees, kes märkamatult oli kusagilt tagantpoolt välja ilmunud: “Noh, võib-olla on see küll veidi liiga range, mis, aga tõsta kohe käsi.” Ja välkkiirelt oli härra Anders minu juures nagu kaitseingel ja hüüdis: “Jätke poiss rahule, ta on välismaa diplomaadi poeg.” Mille peale teine mees tegi grimassi: “Nojah, olgu, asi on selge.” Üldse on mulle sellest ajast meelde jäänud väga kirevaid ja mitmesuguseid pilte. Ma mäletan suurt tsepeliini, mis rahulikult üle Berliini purjetas ja lendlehti alla pildus. Ja et me elasime otse Tiergarteni kõrval, siis leidsime end koos oma teenijatüdrukuga rahvahulga seast Siegesalleel, kui duce Mussolini külaskäigul Berliini Hitleriga kohtus. Rahvast oli seal paksult, inimestele müüdi periskoope, et need saaksid mingilgi moel mõlemat “füürerit” silmata. Hitlerit nägin ma korduvalt, sest 1936. aasta olümpiamängude ajal istusime me staadioni väikesel tribüünil aukohtadel. Ma tundsin end seejuures oivaliselt, sest seal oli väike kohvik, kust võis saada nii palju kooke, šokolaadi ja kakaod, kui hing himustas. Seitsmeaastasele lapsele nagu mina oli see palju tähtsam ja mõjuvam kui kõik maailma vägevad poliitikud kokku. Poliitilistest seostest, sellest, mis juhtus Saksamaal ja maailmas, ei taibata niisuguses vanuses loomulikult peaaegu mitte midagi. Aga seda, et olen eestlane, teadsin ma väga hästi. Nendel aastatel õppisin ma järk-järgult tundma ka oma sünnimaad. Materiaalselt käis meie käsi Pariisi-aastatega võrreldes mitte ainult et paremini, vaid kohe palju paremini. Ja sellest olenevalt võisime nüüd igal suvel Eestis 34
PARIIS, BERLIIN JA VANA TALLINN
käia. Reis kulges Berliinist Stettini ja jätkus sealt juba laevaga. Laevu oli kolm: Nordland, Rügen ja Ariadne. Ariadnet nägin ma viimast korda juba nõukogude ajajärgul. Keegi teatas, et Helsingist olevat saabunud Ariadne. See oli aurik Ariadne viimane sõit Soome lipu all. Tallinna sadam oli keelutsoon, ma võisin laeva nukralt ainult eemalt silmitseda ja see meenutas mulle mu lapsepõlve. Esimene reis, värvid, vormid ja meeleolud on mul praegugi meeles: valgelt vahutav vesi, Gotlandi heledad kaljud, teisel pool aga Eesti rannik, mis paistis tumeda triibuna. Laeva söögisaalis rippus kolm portreed: Konstantin Päts, Hitler ja Soome president, arvatavasti Svinhufvud. Kaptenil oli kombeks alati kedagi oma lauda sööma kutsuda. Reisijad võisid mõnuleda hiiglasuurte, maitsekate rootsi laudade juures ja kuhjata oma taldrikule, mida hing ainult ihaldas. Kui me Stettinis esimest korda pardale läksime ja ma laeval äkitselt suure trepi ees seisin, mis viis alla kajutitesse, siis olin ma äärmiselt hämmastunud. Sest lapsele ei paista laev kaugelt vaadates eskimo kajakist kuigivõrd suurem olevat; lähedalt vaadates mõjuvad tegelikud mõõtmed siis tõepoolest aukartustäratavalt. Missugune mulje jäi teile kohtumisest Eestiga, kust te lõppude lõpuks olite ju väikelapsena lahkunud? Kas teile ei tundunud kummaline, et kõik rääkisid seal eesti keelt? Suved veetsime me nüüd reeglipäraselt Eestis. Et kõik siin eesti keelt kõnelesid, seda ei pannud ma tähelegi, see näis mulle enesestmõistetav. Hoopis vähem enesestmõistetav tundus mulle vähemalt esimesel korral see, et sadamas seisid voorimehetroskad. Tavaliselt saabusime me kolmekesi, sest isa ei saanud jagada suvepuhkust koos lastega selle täies pikkuses, tema tuli alati mõnevõrra hiljem ja pidi ka varem meie juurest lahkuma. Sadamas ootas meid alati vanaema, ja ema, kes saabudes alati õnnest säras, hüüdis rõõmsalt voorimehele: “Me ei sõida kohe koju, viige meid Steinbergi juurde.” Nõnda kutsuti üht parimat kondiitrikauplust Tallinnas Laial tänaval. Sellel kohal asub Tallinnas veel praegugi pagariäri. Nõukogude ajal kohvik suleti, selle ruumides hoiti jahukotte. Kuid keldrist, kus asusid küpsetusahjud, kerkisid pidevalt meeldivad lõhnad. Kord, ikka veel Nõukogude ajal, näitasin ma soomlastest sõprade grupile linna ja kui me kõnealusest nurgast mööda läksime, otsustasin ma keldrisse laskuda, et soome külalistele värsket saia osta. Ma leidsin keldris eest noored vene tüdrukud, teretasin ja palusin tuututäie prantssaiu, mis ma tõepoolest ka sain. Mingil moel tuli meil igas 35
LENNART MERI – EESTILE ELATUD ELU
valdkonnas, ka Steinbergi kondiitrikaupluses, esile ikkagi see vana Eesti. Pidevalt kumas läbi järjepidevus, see endiste olude moonutatud jätkumine. Ma pidin küll laskuma räpasesse keldrisse, kuid seal lõhnas kõik niisamuti nagu vanasti. Soomlased olid suuresti üllatunud, kui ma sellest koopast väikeste soojade saiakestega esile sukeldusin, ja siis ma jutustasin neile, kuidas me tollal, kolmekümnendate aastate keskpaiku, koos ema ja vanaemaga pärast saabumist alati voorimehega siia sõitsime. Hästi mäletan veel üht erilist eesti saia, millest ma lapsepõlves alati unistasin. See oli pikk palmiksai, mida kutsuti stritsliks, midagi võisaia ja koogi vahepealset, rosinate ja tolmsuhkruga, väga kollane ja taevalikult maitsev. Kas küpsetatakse seda veel ka tänapäeval? Tollal puutusid Tallinnas just gastronoomiavallas kokku Vene, Lääne-Euroopa ja Balti köögi piirid. Kuidas see välja nägi, sellest võib ettekujutuse saada vanu kokaraamatuid lugedes. Sest kõik nendes vanades raamatutes äratoodud retseptid on arvestatud 12 inimesele. Kas kolmekümnendatel aastatel oli veel säilinud ka midagi vanast, kodanlikust Tallinnast? Protestantism ja siiski ka elurõõm ja elunautimine? Tollast Tallinna ei saanud võrrelda ei Helsingi ega Stockholmiga. Tallinn mõjus küll provintslikumalt, kuid palju vabamana, kui seda nõudis rootsi elulaad. Isa jutustas kord, kuidas ta 1930. aastal Stockholmis peatudes märkas ühel pühapäeval tänava otsas rühma mehi, kes kõik kandsid silindreid. Ta küsis endalt, kas siin pole tegemist matustega, kuid kui see rongkäik lähemale tuli, lõid peade kohal äkitselt lehvima punalipud – tegemist oli Rootsi sotsiaaldemokraatide demonstratsiooniga. Ja vastupidiselt Helsingile, millel on väike ampiirstiilis ehitatud keskus, annavad Tallinnas tooni ja loovad meeleolu keskaegsed tornid ja linnamüürid, hansalinnalikud tänavad ja patineerunud kodanikumajad. Linn on lihtsalt küllastunud ajaloo silmanähtavast pärandist. Sõjaeelsel ajal, õigupoolest juba XIX sajandil sõlmusid seevastu tihedad sidemed Eesti ja Soome tööstuste vahel. Nii näiteks rajas üks ja sama perekond suured tekstiilivabrikud Narvas ja Tamperes. Eesti oli sel ajal sotsiaalselt tasakaalustatum, töökonflikte tuli siin ette tunduvalt harvemini. Ja siiski oli see Eesti, kust oli pärit Hella Wuolijoki, Soomes tegutsenud juhtiv kommunistlik aktivist. Tema juhtum on huvitav. Ta oli Eestis sündinud ja sattus hiljem abielu kaudu Soome, kus ta elas suurmõisniku elu. 1. mail marssis ta aga 36
PARIIS, BERLIIN JA VANA TALLINN
alati punase lipuga oma põllutööliste rongkäigu eesotsas. Kas ta seejuures ainult hüüdis või ka mõtles: “Proletaarlased, eksproprieerige mind?” KGB agendina tegutses ta varjunime “Poeet” all! Vahetult pärast Teist maailmasõda oli ta ametis Soome Raadio peatsensorina. See pole sugugi ainus kummaliselt põnev saatus, milliseid võis tollal kohata. Soome intellektuaalid, nagu näiteks Soome Akadeemia liige Martti Haavio, armusid nondel aastatel reeglipäraselt Eestisse, sest nad leidsid meilt seda, mis neil tollal veel puudus. Eesti teater pidas kahekümnendate aastate paiku sammu kõige moodsamate vooludega, sest oldi tihedates kunstikontaktides Berliiniga. Teatavasti lõi Berliin pärast Esimest maailmasõda õitsele, sealne kultuurielu pulbitses. Gorki “Põhjas” maailmaesietendus ei toimunud mitte Venemaal, vaid Berliinis. Need kontaktid tähendasid soomlastele avatust. Eesti oli neile aknaks Euroopasse. Baltisaksa element etendas seejuures küll teatud osa, kuid mitte otseses mõttes. Seesama maja, kus asub praegu meie rahvusteater, pakkus tollal ulualust kahele lavale: saksa teatrile ja eesti draamateatrile. Nende vahel polnud mingit Berliini müüri ja ka saksakeelne ajakirjandus Eestis avaldas oma nõudliku kriitikaga mõju eesti näitekunstile. Lühidalt öeldes, Eesti oli tollal Saksamaale väga lähedal ja – juba sajandivahetusest saadik – veel lähemal Prantsusmaale. Teie isa saadeti siis jällegi Pariisi tagasi. See juhtus maailmaajalooliselt juba väga kriitilisel ajal, Teise maailmasõja eelõhtul. Kas oli teie perekond või vahest juba teie isegi sellest teadlik? Me lahkusime Berliinist Pariisi suunas 1938. aastal. Kui tahetakse minu tollasest lapseperspektiivist näha stseeni, mis etendus õhtuhämaruses Zoo raudteejaamas Berliinis, tuleb pingutada kujutlusvõimet. Rong sõidab ette, paljud inimesed, kes meid saadavad, tunglevad meie ümber. Natuke maad eemal seisis koos oma isaga mu klassivend Antonius Nekum, me olime suured sõbrad, ta elas Steinmetzstrasse 15 am Kreuzberg. Me olime pinginaabrid. Enamik inimesi, kes olid tulnud meiega hüvasti jätma, kuulusid saatkonda ja Eesti Seltsi, isegi rätsepmeister Kivi oli kohale ilmunud. Ta lonkas, ma usun, et ta oli haavata saanud juba Esimeses maailmasõjas. Me olime juba vagunis ja kui rong aeglaselt liikuma hakkas – sellistel hetkedel võidakse saatust tajuda: midagi muutub, midagi kaob tagasipöördumatult minevikku –, siis juhtus kaks asja. Esiteks 37
LENNART MERI – EESTILE ELATUD ELU
hakkas Antonius Nekum kibedasti nutma. Ja teiseks tuli nüüd lonkava rätsepmeistri suur etteaste, mis mulle tõendas, et minu isa pidi Berliini eestlaste hulgas väga populaarne olema. Rätsepmeister pistis käe rinnataskusse ja nõidus lagedale suure Eesti rahvusvärvidega taskuräti. Ja siis jooksis ta longates meie vaguni kõrval ja lehvitas oma lipuga meile hüvastijätuks. Mida võis mu isa tollal, 1938. aasta kevadel aimata eesseisvatest sündmustest, missugust muret Eesti pärast tunda? Ma usun võivat öelda, et talle, väikese, äärmiselt eksponeeritud maa diplomaadile oli ähvardav hädaoht arvatavasti palju tuttavam kui keskmisele juhtivale Euroopa poliitikule. Igatahes polnud mu isa tüüpiline eestlane. Sest tema, igakülgselt haritud mees, pidas oma isamaaks Euroopat, millest Eesti moodustas üksnes väikese, ehkki talle kahtlemata eriti kalli osa. Arvesse võttes huvide vastandlikkust tollases Euroopas, nägi ta väga selgesti, et Eesti asub geopoliitiliselt ebasoodsas murdekohas. Kuid tollal elas Eesti veel omaenda muretut elu. Rahvas siin hoolis vähe laias maailmas toimuvast. Ka Eesti ühiskonnas oli vasakpoolseid intellektuaale, kes tsiteerisid Henri Barbusse’i ja Romain Rolland’i või mõnikord koguni Thomas Manni (teda tegelikult siiski mitte, inimesed tundsid teatud eksklusiivset poolehoidu just Prantsusmaa vastu), kuid neil polnud ühiskonnas erilist mõju. Poliitilised parteid olid keelatud, mis aga ei tähendanud sugugi seda, et riik oleks täiesti ebademokraatlik olnud, küll aga seda, et puudus võimalus häälekalt oma arvamust avaldada. Ja mis tagasivaates paistab kõige märkimisväärsem: 1938. aasta sügisel ei tuntud Eestis vähimatki hirmu Nõukogude Liidu ees. Te pöördute nüüd tagasi Pariisi, oma varajase lapsepõlve linna. Nüüd me sõidame tõesti Pariisi, enne saabumist naudime restoranvagunis peent hommikueinet, ja akna tagant libiseb mööda maastik, mis mingil moel pole enam saksalik. Ma usun, nüüd algas meie perekonnale kõige õnnelikum aeg. See ei kestnud kaua, isegi mitte tervet aastat, siis kutsuti mu isa – ta oli legatsiooninõunik, hiljem chargé d’affaires – Eestisse tagasi. Pariisis oli meil saadikuks tore vanahärra Otto Strandman, tal ei olnud peret ja nõnda tundis ta suurt rõõmu sellest, et nüüd kuulus saatkonda ka lastega perekond. Saatkond Pariisis oli palju suurem ja eeskätt elegantsem kui Eesti saatkonnahoone Berliinis. Sellel oli alumine korrus, uksehoidja loož, siseõuele viiv värav, ilus laia trepiga hall ja keset seda treppi oli 38
PARIIS, BERLIIN JA VANA TALLINN
lift kunstipärase, sepistatud, viinamarjalehtede ja muude sarnaste figuuridega kaunistatud võre taga. Lift ise sõitis majesteetlikult, see tähendab, väga aeglaselt. Tõsiasjal, et maja Pariisis oli suurejoonelisem, polnud mingit poliitilist tähendust. Eesti oli 1920. aastast peale hoidnud Saksamaaga palju intensiivsemaid majanduslikke sidemeid kui Prantsusmaaga. Järelikult tuli Saksamaaga arendada ka poliitilist suhtlemist, mis tingis jällegi seda, et me pidime Berliini varem saatkonna rajama ja selleks hoone hankima. Pariis oli oma tähtsuselt alles teisel kohal. Poliitilisi lõppjäreldusi võiks aga siiski teha selles mõttes, kuivõrd Eesti kolmekümnendate aastate lõpul tunduvalt intensiivistas oma püüdeid orienteeruda lääneliitlastele, Prantsusmaale ja Suurbritanniale. Tänutunnet prantslaste ja inglaste vastu umbes selles mõttes, et Antanti võit Esimeses maailmasõjas võimaldas Eestil iseseisvuda, eesti rahvas siiski ei tundnud. Eestlased pidasid iseseisvust alati millekski niisuguseks, mille nad ise olid kätte võitnud. Et Eesti poliitikud suurriikide vahel balansseerisid, seda inimesed küll teadsid, kuid arvasid õlgu kehitades, et see on juba kord möödapääsmatu, igapäevane välispoliitiline tegevus. Et Euroopa tollal Hitleri tõttu juba väga rahutuid aegu läbi elas, sellest sain ma aastail 1938–1939 Pariisis küll vaevalt teadlik olla, kuigi ka laste maailm ei jäänud sellest täielikult puutumata. Näiteks ütles klassivend mulle ühel päeval: “Sa tuled ju Berliinist, eks ole? Ma pean sulle ütlema, et see pole ilus, see on koguni häbiväärne, mida teie sakslased on Tšehhoslovakkias korda saatnud.” Mille peale ma võisin ainult ütelda: “Mitte mina.” Tegelikult nägin ma tohutut vaeva, tegemaks neile selgeks, et kuigi ma tulin Berliinist, olen ma siiski eestlane ja järelikult pole mul selle kõigega vähimatki pistmist. Ja isegi sakslasest noorukina poleks ma loomulikult mitte millegi eest vastutav olnud. Kas Eesti valitsus lootis Teise maailmasõja eelõhtul lääneliitlastele? Loomulikult nähti ka Tallinnas, mis suunas asjad arenevad, ja tunti ülisuurt huvi võrdväärselt heade sidemete hoidmise vastu Londoni ja Pariisi, kuid ka Washingtoniga. Arengut Saksamaal jälgiti umbusklikult, sest rahval olid baltisaksa parunitega juba oma kogemused. Et me aga hilisemaid lääneliitlasi armastanud oleksime, see pole ka tõsi, sest meil olid oma kogemused 1919. aastast ja Vabadussõjast ning need polnud eespool mainitud põhjustel just kõige paremad. 39