kylasurm issuu

KÜLA SURM

KÜLA

SURM Inglise keelest tõlkinud Heija-Liis Ristikivi

Š O T I

K R I M I N U L L I D E

S A R I

Originaali tiitel: M. C. Beaton Death of a Village A Hamish Macbeth Mystery Mysterious Press books. Published by Warner Books, Inc., First Printing: February 2003 Copyright © 2003 by Marion Chesney Toimetanud Siiri Rebane Sarja kujundanud Jüri Jegorov Küljendus ja makett Villu Koskaru Tõlge eesti keelde © Heija-Liis Ristikivi ja Tänapäev, 2016 ISBN 978-9949-27-850-3 www.tnp.ee Trükitud AS Pakett trükikojas

Minu sþbrale, David Lloydile Alam-Oddingtonist, Gloucestershire’ist, kiindumusega

esimene peatükk

Kõigi oma rännakute jooksul mujal maailmas ei ole ma kohanud ühtki šotlast, kes ei oleks olnud mõistlik inimene. Ma arvan, et kõik sealt pärit inimesed, kellel natukenegi mõistust on, teevad sealt nii kiiresti minekut kui võimalik.

– Francis Lockier

Nagu iga koolipoisski teab, toimib propaganda sedasi, et kui sa üht ja sama pidevalt uuesti ja uuesti kordad, olgu see siis vale või mitte, hakkavad inimesed seda uskuma.

Hamish Macbeth, Lochdubh’ küla ja selle ümbruse politsei­konstaabel oli veel hiljuti olnud rõõmus, rahulolev, ambitsioo­ nideta mees. Kõik, isegi need, kes olid sunnitud kodus istuma või ei olnud just eriti edukad, olid seda alati pidanud teatavat sorti vaimseks hälbeks. Ja juba hulk aastaid oli hulk inimesi talle peale käinud, et ta võtaks end kokku, hakkaks elama,

küla sur m

7

liiguks edasi, saaks ametikõrgendust ja lõpetaks selle igavese luuslangilöömise. Alles hiljuti olid kõik märkused olnud talle nagu hane selga vesi. See tähendab, kuni Elspeth Grant, kohalik reporter, tolle tänitajate kooriga liitus. Too naeris mööda küla ringilooderdava mehe üle mingi iseäraliku südamliku põlgusega, mis puges viimasele naha alla. Naise kerge hämming selle üle, et mees ei soovinudki „end parandada”, lisandus kõigile teistele sarnaseid märkusi täis aastatele ning hakkas lõpuks tema peal toimima nagu propagandasõja lõpptulemus ja Hamish hakkas tundma end rahutu ja tusasena.

Kui tal oleks olnud mingit muud tööd teha peale lammaste parasiiditõrjepaberite korrastamise ja teinekord mõnele salakütile peapesu tegemise, siis ei oleks Elspethi märkused ehk talle muret valmistanud. Ja Elspeth oli võluv, kuigi Hamish ei olnud nõus seda endale tunnistama. Ta tundis, et oli juba niigi pidanud välja kannatama piisavalt palju jamasid naistega, et terveks eluajaks küll sai.

Ta hakkas telekast reisisaateid vaatama ja kujutama ennast ette jalutamas korallrandadel või kõrgetel Himaalaja mäetippudel. Ta pahutses selle üle, et oli isegi kõik oma puhkused Šotimaal veetnud. Ühel päikeselisel hommikul otsustas ta, et on aeg teha jälle üks patrullkäik oma piirkonnas, mis tähendas suurt osa Sutherlandist. Ta otsustas ära käia Stoyre külakeses läänerannikul.

See oli väga väike küla ja seal ei juhtunud iialgi ühtki kuritegu.

Aga ta tuletas endale meelde, et üks tubli korravalvur peaks ikka aeg-ajalt pilgu peale viskama.

Pärast paduvihmast talve ja närust kevadet oli mägismaale ometi saabunud idüllilise ilma periood. Kõrged sakilised mäed

8 m.c .beaton

ujusid põuavines. Politseimaasturi avatud aknast sissevoogav õhk oli paks nõmm-liivatee, soola, kanarbiku ja turbasuitsu lõhnast. Ta hingas sügavasti sisse ja tundis, kuidas kogu tema sünge tusatuju taandub. Kuu peale see Elspeth! Selline elu on ju suurepärane. Ta sõitis rahulikult mööda kurvilist üherealist teed Stoyre poole.

Turiste käis Stoyres harva. See tundus imestusväärne niisugusel täiuslikul päeval, kui külakese valgeksvõõbatud majadekobar peesitas mõnusalt Atlandi ookeani sügavsinise vee ääres.

Väikeses kivist sadamas hulpisid laisalt kolm kalapaati. Hamish parkis oma Land Roveri kõrtsi ette, mille nimi oli Kalamehe Vapp ja astus välja. Tema kummalise välimusega koer Lugs* koperdas talle järele.

Hamish vaatas paremale ja vasakule. Küla tundus olevat mahajäetud. See oli väga vaikne, lausa ebaloomulikult vaikne. Ei laste kisa, ei raadiohelisid majadest ega mingit liikumist kõrtsi kõrval asuvates poekestes.

Lugs ajas karvad turri ja tõi kuuldavale pika urina. „Rahu, poiss,” ütles Hamish. Ta vaatas mäe poole, külast üle, kus väikese kivist kiriku tagant paistis surnuaed. Ehk olid parasjagu kellegi matused. Aga ta ei näinud mingitki märki sellest, et keegi sealgi ringi oleks liikunud. „Tule, poiss,” ütles ta koerale. Ta lükkas kõrtsiukse lahti ja astus sisse. Kõrts koosnes väikesest valgeksvõõbatud, madalate laetaladega ruumist. Mõned konijälgedega lauad olid ruumis laiali. Leti taga ei olnud kedagi. * Lugs – šoti keeles „pikad rippuvad kõrvad”.

küla sur m

9

„On siin keegi?” hõikas Hamish valjusti.

Tema kergenduseks kostis tagaruumidest kellegi liikumise häält. Jässakas mees tuli leti tagumise otsa juures olevast uksest sisse. Hamish tundis ära Andy Crummacki, kõrtsimehe ja omaniku. „Kuidas muidu läheb, Andy?” küsis Hamish. „Kõik on surnud või?” „Ise sa oled, Hamish. Missa võtad?” „Lihtsalt mineraalvett.” Hamish vaatas mahajäetud baaris ringi. „Kus kõik on?” „Paergus on päeva kõikse vaiksem aeg, jah.” Andy valas pudeli klaasi ümber. „Proosit!” ütles Hamish. „Võtad ka ühe?” „Liiga vara. Kui sul midagist selle vasta põle, siis mul on tarvis tagavarasid üle vaata.” Andy asutas end baari tagumises otsas oleva ukse poole. „Ee, ootand korra, Andy. Ma põle Stoyres juba ulk aega käinud, aga ma pole kunagid näinud, et kogu küla nii surnud oleks.” „Me oleme vaiksed inimesed, Hamish.” „Ja midagi ei toimu?” „Mitte midagi. Nii et kui sul midagist selle vasta põle...”

Kõrtsiperemees kadus ukse taha.

Hamish jõi vee ära, lükkas siis vormimütsi kuklasse ja kratsis oma tulipunast juuksepahmakat. Äkki ta kujutab endale asju ette. Ta ei olnud Stoyret külastanud juba mitu kuud. Viimati oli olnud märtsis, kui ta oli tavapärasel kontrollringil käinud.

10 m.c .beaton

Ta mäletas, et inimesed rääkisid rannal juttu ja see kõrts oli kohalikke täis.

Ta pani klaasi letile ja läks välja päikese kätte. Majad särasid valgelt pimestavas valguses ja õrnalt loksuva sinise vee pind oli õlijalt sile.

Ta läks poodi sisse. „Hommikust, proua MacBean,” ütles ta vanaldasele naisele leti taga. „Vaikne täna. Kus kõik on?” „No nad võivad olla üleval kirikus.” „Misasja! Esmaspäevasel päeval? Kellegi matused on või?” „Ei. Kas te soovite midagi, härra Macbeth?”

Hamish nõjatus letile. „Olge nüüd. Te võite mulle ju ometi rääkida,” meelitas ta. „Mida kõik esmaspäevasel päeval kirikus teevad?” „Me oleme jumalakartlikud inimesed siin Stoyres,” ütles poeproua pepsilt, „ja teil oleks parem seda meeles pidada.”

Nina pihta saanud Hamish kõndis poest välja ning asutas end mäest üles minema, kui kirikuuksed avanesid ja inimesi hakkas sealt välja voolama. Suurem osa neist oli riietatud musta nagu matuste puhuks.

Ta seisis keset teed, kui nad alla tema poole kõndisid. Ta tervitas tuttavaid inimesi. „Hommik, Jock… tere päevast, proua Nisbett,” ja nii edasi. Ent rahvahulk läks temani jõudes kaheks ning jätkas vaikides teed, kuni ta jäi sinna üksinda seisma.

Hamish lonkis kiriku poole ja sellest mööda kõrvalasuvasse kiriklasse, Lugs kannul. Õpetaja oli just jõudnud oma majaukseni.

Ta oli uus, märkas Hamish, kõhn närviline mees esiletõusva kõrisõlmega ning tema must talaar oli kantud ja tolmune;

küla sur m

11

välimusest jäid silma hõredad punakad juuksed, vesised silmad ja väike pruntis suu. „Hommikust,” ütles Hamish. „Mina olen Hamish Macbeth, Lochdubh’ konstaabel. Te olete siinkandis uus?” Õpetaja pöördus vastutahtsi tema poole. „Ma olen Fergus Mackenzie,” ütles ta laulva Põhja-Šoti tooniga. „Tundub, et teil läheb hästi,” märkis Hamish. „Kirik esmas­ päeva hommikul rahvast täis.” „Siin on tugev usuline ärkamine toimumas,” ütles Fergus. „Aga kui teil midagi selle vastu pole…” „On küll vastu,” ütles Hamish tõredalt. „See küla on muutunud.” „See on muutunud paremaks. Veel jumalakartlikumat kogudust ei leidu siin mägismaal mitte kuskil.” Ja nende sõnadega astus õpetaja kiriklasse sisse ning lõi ukse Hamishi nina ees kinni. Üha enam ärritunud Hamish läks mereranda tagasi. See oli jälle mahajäetud. Ta mõtles, kas koputada mõne ukse peale, et uurida välja, kas sellele kummalisele käitumisele on ka mingit muud selgitust kui usuline ärkamine, aga otsustas siis seda mitte teha. Ta vaatas uuesti mäenõlva poole, kus tipu lähedal seisis üks majake. See oli inglise erusõjaväelase, major Jenningsi suvekodu. Ehk on tema sõnaohtram. Hamish rühkis uuesti mäest üles, kirikust mööda, ja koputas majori uksele. Teda tervitas vaid vaikus. Ta teadis, et major elab suurema osa aastast Lõuna-Inglismaal. Tõenäoliselt ei ole veel siia jõudnud. Hamish mäletas, et tavaliselt tuleb ta põhja mingiks osaks suvest.

12 m.c .beaton