paar majast nr 9

ÜLEMAAILMNE BESTSELLER

CLAIRE DOUGLAS CLAIRE DOUGLAS

PAAR MAJAST NR 9

SEE OLI NENDE UNISTUSTE MAJA.

Inglise keelest tõlkinud Ülla Jürviste

NÜÜD ON SELLEST SAANUD ÕUDUSUNENÄGU ...

1

Saffy Aprill 2018 Kitkun eesaias umbrohtu, mis sõidutee ääres aia alt tohutu suurte ämblikena välja ronib, kui kuulen karjatusi. Madalaid, nagu tõrre põhjast. Tagaaias kaevab ehitajate ekskavaator. Terve hommikupooliku, kui ma elutoa akna all kasvavat roosipõõsast tagasi olen lõiganud, on tagaaiast kostnud ekskavaatori mürinat, mis närib nagu tüütu peavalu. Kuid nüüd valitseb tagaaias vaikus. Sellest piisab, et mu süda pekslema hakkab. Snowy, vanaema väike valge westie1, kes mu kõrval lamab, kikitab kõrvu. Pööran end näoga maja poole, kerge higi mööda selga alla nõrgumas. Kas midagi on juhtunud? Kujutan ette murtud luid ja verd – kontrastina sinisele taevale ja eredale päikesepaistele –, ja mul hakkab kõhus keerama.

Ka parimatel päevadel ajab mind kergesti iiveldama, kuid nüüd, kui ma olen neljateistkümnendat nädalat rase, on mul igal hommikul süda paha – õigemini nii igal hommikul, keskpäeval kui ka õhtul.

Tõusen püsti, teksapükste põlved mullased. Kannan senini tavalise suurusega teksaseid, kuigi mu piht on veidi paisunud.

Mõtisklen, mida teha, seestpoolt põske hammustades ja mõttes enesega pragades, miks ma küll nii otsustusvõimetu olen. Snowy, kõrvad kikkis, tõuseb samuti püsti ja haugatab, kui üks ehitajatest, noor kena välimusega Jonty, äkki maja kõrval nähtavale ilmub. Ta tuleb joostes minu poole, T-särgi kaenlaalused higised, ning vehib 1 West Highlandi terjer. – Tlk.

5

mu tähelepanu köitmiseks mütsiga, liivakarva juuksesalgud igal sammul lehvimas.

Pagan, ilmselt tuleb ta mulle ütlema, et on juhtunud õnnetus.

Võitlen sooviga vastassuunas kaduda, ent selle asemel tõstan käe, et varjata silmi kõrvetava päikese eest, mis rookatuse kohal lõõskab. Jonty ei näi vigastatud olevat, ent kui ta lähemale jõuab, näen ma ta tedretähnilisel näol šokki. „Kas keegi sai viga?“ hõikan ma, püüdes hääles paanikat varjata.

Oh jumal küll, ilmselt pean nüüd kiirabisse helistama. Ma pole kunagi elus pidanud numbrit 999 valima. Ja ma ei talu hästi verd.

Noorena tahtsin medõeks saada, aga loobusin sellest mõttest, kui mu parim sõber jalgrattalt kukkudes verise põlvehaava sai ja ma ära minestasin. „Ei saanud! Vabandust, et pean teid tülitama,“ ütleb Jonty hingeldades ja kiiruga sõnu otsides, „aga me leidsime midagi.

Tulge parem vaadake ise. Kähku!“ Viskan aiakindad rohule ja järgnen talle maja küljelt, Snowy kannul, mõeldes, mis see küll olla võiks. Võib-olla varandus? Mõni minevikureliikvia, mida võiks muuseumis eksponeerida? Aga need karjatused ... Need ei olnud rõõmuhõisked mingi hinnalise leiu peale. Neist oli kostnud hirmu.

Soovin, et Tom kodus oleks. Kui ta tööl on, ei tunne ma end ehitajatega suheldes hästi: nad esitavad pidevalt küsimusi ja ootavad minult vastuseid, mina aga kardan, et teen valesid otsuseid, ma pole kunagi eriti kindel otsustaja olnud. Oleme Tomiga mõlemad 24-aastased ja lõpetasime ülikooli vaid kolm aastat tagasi. Kõik on juhtunud kuidagi ülepeakaela – kolimine Croydoni korterist kummalisse Beggars Nooki külla Cotswoldi kandis, majja metsa serval. Üllatuskink.

Jonty juhib mind tagaaeda. Enne ehitajate tulekut oli aed olnud idülliline: lopsakad põõsad, võrestiku ümber põimunud 6

kuslapuu, aia nurgas kiviktaimlas puhkenud sametised roosad ja lillakad võõrasemad. Nüüd aga oli aias kole oranž ekskavaator, mille ümber kõrgus üleskaevatud mullahunnik. Teised kaks ehitajat – hipsteri habemega kolmekümnendais Darren, kes oma enesekindla hoiakuga on boss, ja umbes minuvanune tugeva ragbimängija kehaga Karl – põrnitsevad äsjakaevatud auku, käed puusas, rasked saapad pinnasesse vajumas. Minu ilmudes tõstavad nad korraga pea. Mõlema näol peegeldub šokk, kuid Karli silmis välgatab ka midagi erutuse taolist. Vaatan samas suunas kuhu tema ja märkan mullas midagi elevandiluukarva, mis paistab kui maapinnast välja ilmunud katkiläinud portselanese. Kummardun ja haaran instinktiivselt Snowy kaelarihmast, et koer augu juurde ei tormaks. „No me siin kaevasime ja leidsime ... midagi,“ ütleb Darren, käed porise T-särgi rinnal risti. „Mis see on?“ Snowy tirib rihma ja ma hoian teda tugevamini. „Kondid.“ Darreni ilme on karm. „Nagu et ... mõne looma kondid?“ küsin ma. Darren ja teised kaks vahetavad pilke.

Karl astub kindlameelselt, peaaegu lustlikult ettepoole, toksides saapaga mulda. „Näib, nagu oleks see käsi ...“ Astun õudusega sammu tagasi. „Te tahate öelda ... et tegemist on inimese kontidega?“ Darren vaatab mind kaastundlikult. „Ilmselt küll. Parem helistage politseisse.“

7

2

Kui Tom kaks tundi hiljem koju jõuab, sammun ma meie tillukeses köögis edasi-tagasi. Köök pärineks nagu 1980ndatest – seinaplaatidel on pontsakad sead ja lambad. Meil õnnestus kööki ära mahutada korteris olnud tammepuust söögilaud, mille äärde saab küll korraga panna nelja tooli asemel vaid kaks. Üsna kohe pärast sissekolimist veebruaris arutasime arhitektiga, kuuekümnendates aastates lühikest kasvu kiilaneva Clive’iga, kellel on kohalike seas hea kuulsus, maja tagumise külje väljaehitamist: kööki saaks suurendada terve maja laiuse võrra, panna sinna metallraamis klaaspakettuksed, mis avaneksid avarasse aeda. Ausalt öeldes on need plaanid juhtinud mu mõtted eemale raseduselt, mille pärast ma ikka veel närvis olen, kuigi kolmanda kuu ultraheliuuringul näis kõik hästi olevat. Sellele vaatamata painavad mind pidevalt mõtted, mis siis, kui ... Mis siis, kui rasedus katkeb või kui laps sünnib enneaegselt? Mis siis kui loode ei arene normaalselt või mul tuleb nurisünnitus? Mis siis, kui ma sünnitamisega hakkama ei saa või kui mul tekib sünnitusjärgne depressioon?

See rasedus polnud planeeritud. Me olime Tomiga sellest küll rääkinud, nii muuseas, et võib-olla pärast abiellumist, kuid me mõlemad olime oma karjääri alustamas ja korjasime raha sissemakseks, et laenuga korter osta. Lapsed ja abiellumine pidid jääma edaspidiseks, kui me vanemad oleme. Ajaks, kui me päris täiskasvanuks oleme saanud. Aga kõhuviiruse tõttu unustasin ma ettevaatusabinõud. Ja selle ühe apsaka tulemus oligi käes. Laps.

Minust saab noor ema, siiski mitte nii noor, kui mu oma ema oli olnud.

8

Snowy sirutab end oma asemel ahju kõrval, pea käppadel, ja vaatab mind, kui ma kõnnin. Näen pisikeste ruutudega aknast sagimist tagaaias. Poolt muruplatsi katab sinna üles pandud valge telk; politseinikud ja kohtuekspertiisi kombinesoonides mehed tulevad ja lähevad; ilmub veel keegi mees politseist, fotoaparaat kaelas. Telgi ümber on veetud helendav kollane lint, mis kerges tuules laperdab. Sellele on kogu pikkuses kirjutatud KURITEOPAIK, MITTE LÄHENEDA, ja mul läheb süda pahaks iga kord, kui mu pilk sellel peatub. See võiks olla kuriteopaik mõnes ITV krimiseriaalis, kuid see on siin ja nii jõuab mulle kohale kogu olukorra tõelisus. Ma päris imestasin (ja tegelikult olin ka veidi uhke), et ma pärast esimest šokki nii kiiresti suutsin end koguda.

Kõigepealt helistasin politseisse ja pärast tunnistuste andmist saatsin ehitajad koju, lubades neile teada anda, kui nad saavad tööd jätkata. Tegelikult mul süda siiski kogu selle aja peksles.

Seejärel helistasin Tomile ta kontorisse Londonis. Ta lubas järgmise rongiga koju tulla.

Kuulen, kuidas Tomi Lambretta maja ees peatub. Tom oli Lambrettat alati soovinud ja kui me siia kolisime, soetas ta selle kasutatud mopeedide poest, et sellega jaama vahet sõita. See on odavam kui kahe auto pidamine, kogu vaba raha, mis meil on, läheb nüüd maja juurdeehituseks.

Kuulen, et eesuks langes kinni. Tom tormab kööki, nägu murelik. Tal on prillid ees: moodsad, tumedate raamidega, mis ta ostis veidi rohkem kui aasta eest, kui tehnoloogiaettevõtte finantsosakonnas tööd alustas. Ta arvas, et need lisavad talle soliidsust.

Tomi liivakarva juuksetukk on näole langenud, ta linane särk ja jakk teksapükste peal on veidi kortsus. Olenemata sellest, mis tal seljas on, näeb ta alati välja kui üliõpilane. Tom lõhnab Londoni järele – heitgaaside, rongi, kaasaostetud late ja teiste reisijate kallite parfüümide järele. Snowy tiirutab tema jalgade juures. Tom 9

kummardub ja patsutab koera hajameelselt, kuid ta pilk on mulle naelutatud. „Pagan küll, on sinuga kõik hästi?! Milline šokk ... laps …“ lausub ta end sirutades. „Kõik on korras. Meiega on kõik korras,“ ütlen ma, käed kaitsvalt kõhul. „Politseinikud on endiselt aias. Nad küsitlesid mind ja ehitajaid ja nüüd nad tegutsevad kuriteopaigal telgi ja turvariba juures.“ „Kurat!“ Tom vaatab minust mööda aknast välja aeda ja ta näoilme muutub mõne sekundiga karmiks. Siis pöördub ta minu poole: „On nad sulle juba midagi teada andnud?“ „Ei, mitte eriti. See on inimese skelett. Kes teab, kui kaua see siin on juba olnud. See võib mitusada aastat vana olla.“ „Või pärineda Rooma ajast,“ lausub ta mõrkja muigega. „Just. Võib-olla oli see siin juba enne Skelton Place’i majade­ grupi ehitamist. Ja see ehitati ...“ Taipan kulmu kortsutades, et ma ei suuda seda aastaarvu meenutada. „1855.“ Tom muidugi teab seda. Temal pruugib sellised fakte vaid üks kord lugeda, ja need jäävad talle meelde. Ta vastab viktoriiniküsimustele alatasa esimesena ning uurib telefonis pidevalt igasuguseid fakte. Ta on minu täielik vastand: rahulik, pragmaatiline, ei reageeri kunagi üle. „Sellest näib tõsine jama tulevat,“ mõtiskleb Tom, silmad endiselt naelutatud aias avanevale pildile. Vaatan ka sinna. Keegi on kohale ilmunud kahe laibakoeraga. Kas nad arvavad, et siin võib veel mõni laip olla? Mul hakkab kõhus keerama.

Tom pöördub tõsisel häälel taas minu poole. „See pole just see, mida me maale kolides lootsime.“ Järgneb mõni hetk vaikust, enne kui me mõlemad närviliselt naerma puhkeme. „Jumal küll,“ ütlen ma kainenedes, „tundub kuidagi kohatu naerda. Keegi on ju surnud.“ 10

See ajab meid uuesti naerma.

Meid katkestab kellegi köhatus ning me märkame tagauksel vormis politseinikku. Tagauks on talliukse moodi, millel ülemine pool on lahti, ning selle tõttu tundub, nagu hakkaks politseinik kohe nukuteatrit tegema. Ta silmitseb meid pilgul, nagu oleksime me üleannetud koolilapsed. Snowy hakkab naise peale haukuma. „Kõik on hästi,“ manitseb Tom Snowyt. „Vabandust, et tülitan,“ lausub politseinik, kuid ta olek ei näi sugugi vabandav. „Ma ei koputanud.“ Ta lükkab ka ukse alumise poole lahti ja seisab nüüd lävel. „Sellest pole midagi,“ lausub Tom. Ta laseb Snowy kaelarihmast lahti, mille peale koer kohe politseiniku juurde sööstab ning ta pükse nuusutama hakkab. See näib naist veidi ärritavat ning ta lükkab Snowy kergelt jalaga eemale. „Konstaabel Amanda Price.“ Ta on meist ligi viisteist aastat vanem, tumedate lühikeste juuste ja erksiniste silmadega. „Kas vastab tõele, et te olete selle kinnistu omanikud? Tom Perkins ja Saffron Cutler?“ Dokumentide järgi on omanik minu ema, kuid ma ei soovi olukorda keerulisemaks muuta ega hakka täpsustama. „Jah,“ ütleb Tom minu poole vaadates. „See on meie maja.“ „Hästi,“ lausub konstaabel Price. „Kardan, et meil läheb siin veidi aega. Kas te saaksite täna öösel või tegelikult kogu nädalavahetuse kellegi juures ööbida?“ Mõtlen Tarale, kes elab Londonis, ja kooliaegsele sõbrannale Bethile, kes elab Kentis. Tomi sõbrad elavad Poole’is, kust ta pärit on, ja Croydonis. „Me kolisime siia alles hiljaaegu. Pole veel jõudnud siinkandis sõpru leida,“ vastan ma, ja mulle jõuab kohale, kui isoleeritud me siin oleme – külas, mis asub täielikus pärapõrgus. „Teie vanemad ei ela läheduses?“ 11

Tom raputab pead. „Minu omad elavad Poole’is ja Saffy ema Hispaanias.“ „Ja mu isa elab Londonis,“ lausun ma. „Aga tal on vaid ühetoaline korter ...“ Politseinik kortsutab kulmu, sest niisugust teavet pole tal tarvis. „Siis ma soovitan teil kuni pühapäevani hotellis ööbida.

Politsei maksab hotelliarve kinni. See on vajalik vaid seni, kuni kuriteopaik on üle vaadatud ja väljakaevamine lõpetatud.“ Sõnad „kuriteopaik“ ja „väljakaevamine“ ajavad mul südame pahaks. „Millal siin edasi võib ehitada?“ küsib Tom. Konstaabel ohkab, nagu oleks selle küsimusega liiga kaugele mindud. „Kardan, et te ei saa tagaaeda kasutada enne, kui skelett on välja kaevatud ja ära viidud. Te peate ootama, kuni saate loa SOCOlt2. Kuritööga tegelevalt politseinikult,“ selgitab ta, kui meie nõutuid pilke näeb. „Te siis arvate, et tegemist on kuritööga?“ küsin ma, heites Tomile mureliku pilgu. Ta püüab mulle rahustavalt naeratada, kuid välja tuleb pigem grimass. „Jah, me käsitleme seda kuritööna,“ lausub politseinik toonil, nagu oleksin ma uskumatult rumal, kuid rohkem ta midagi ei lisa ja ma tunnen, et enam ei maksa küsida. „Me oleme siin elanud vaid mõne kuu,“ lausun ma, soovides olukorda selgitada, kui politseinik peaks arvama, et meie kuidagi asjasse segatud oleme või nagu meil oleks kombeks oma aeda surnukehi peita. „See võib olla siin olnud juba aastaid ... võibolla sadu aastaid ...“ Kuid politseiniku näoilme paneb mind kõhklema.

2 SOCO – Scenes of Crime Officer. Briti politseis inimene, kes kogub kuriteopaigalt asitõendeid. – Toim.

12

Konstaabel Price prunditab suud. „Kahjuks ei saa ma teile praegu midagi rohkem öelda. CSI3 ootab kohtuekspertiisi antropoloogi kinnitust, et tegemist on inimskeletiga. Me anname teile teada, kui midagi uut selgub.“ Mõtlen Karli nähtud käele. Poleks nagu kahtlust, et tegemist on inimesega. Järgneb mõni hetk kohmetunud vaikust, enne kui konstaabel minema hakkab. Siis peatub ta, nagu oleks talle midagi meelde tulnud. „Ah jaa, oleks hea, kui te saaksite lahkuda tunni aja jooksul.“ Vaatame, kuidas politseinik tagaaeda, politsei ja kohtuekspertiisi karmi maailma sammub, ja ma hoian pisaraid tagasi. Tom võtab vaikselt mu käe, nagu oleks kaotanud võime midagi lohutavat öelda. Ja äkki jõuab mulle kohale, et see kõik juhtub päriselt.

Meie unistuste kodu, meie ilus maja on nüüd kuriteopaik. Õnneks leidus küla võõrastemajas Stag and Pheasant vaba tuba ja sinna võib ka koera kaasa võtta. Pakime kumbki täis ühe reisikoti. Tom käib peale, soovib neid mõlemaid kanda, minul on Snowy rihma otsas.

Võõrastemaja perenaine Sandra Owens uurib meid küsiva pilguga. „Kas te pole mitte need uued Skelton Place’i maja number 9 omanikud?“ küsib ta, kui me baari jõuame. Pärast Beggars Nooki kolimist oleme pubis vaid korra käinud – see oli kuu aega tagasi, kui sõime ühel pühapäeval seal lõunat. Meile avaldasid muljet maitsekad helerohelised Farrow & Balli värvitoonides seinad, rustikaalne mööbel ja suurepärane kodune toit. Kui Owensid selle viie aasta eest üle võtsid, olevat majas suur remont tehtud.

Ma ei tea, mida öelda. Varsti levivad uudised nagunii üle kogu küla. „Meil on ehitustöödega väikesed jamad,“ lausub Tom sõbralikult, kuid midagi rohkemat paljastamata, „ja me pidasime paremaks mõneks ööks välja kolida, kuni olukord normaliseerub.“ 3 CSI – Crime Scene Investigation. – Toim.

13

tekstisõnumite, rõõmsa naeru ja nõuannete eest, samuti Gillian McAllisterile, Liz Tippingule ja Joanna Barnardile naljakate meemide eest ja WhatsAppi sõnumite ning julgustamise eest. Suur aitäh veel mitmetele sõpradele Kui last ootav Saffron Cutler koos oma kallima Tomiga Skelton Place’i jätkuva toetuse – ma ei hakkaseal neid remonti siin loetlema, karteseikedagi majja nr 9eest kolib ja noored alustavad, oleks loetelust nad eales välja jätta.

Jään ootama meie eesseisvaid kohtumisi! osanud arvata, et ehitajad aiaplaatide alt surnukeha avastavad.

Ja muidugi tänan ma oma perekonda lähikondlasi, eriti ema ja õde Õigemini – kaksja surnukeha. käsikirja lugemise eest ja ema põhjaliku korrektuuritöö eest. Olen tänulik oma abikaasale Ty’le, kes arutas minuga raamatu sisu ning minuga alati töörühma kinnitusel on surnukehad olnudtänulik aeda maetud üdiniKohtuekspertiisi aus on olnud, kui on leidnud, et miski ei tööta. Olen oma vähemalt aastat, –seetõttu otsustavad uurijad üle kuulata kahele lapsele,kolmkümmend Claudiale ja Isaacile olen teie üle nii uhke!

Armastan teid ka maja kauaaegse omaniku Rose’i – Saffy vanaema. kõiki.

Tohutu suur tänu Stuart Gibbonile Gib Consultancyst, kes kannatlikult vastas mu küsimustele politsei menetlustoimingute kohta: kuidas toimitakse Rose’i mälu on Alzheimeri tõve tõttu üha lünklikum. Ta ei suuda aastakümneid maetud olnud surnukehadega ja kuidas kohtlevad uurijad politseid aidata, kuid on selge, et midagi ta mäletab. haavatavas seisundis kahtlusaluseid või tunnistajaid.

Olen tänulik kõigile lugejatele. Tänan teid, et te ostate, laenutate või soovitate raamatuid, olen tänulik sõnumite eestjasotsiaalmeedias.

Kuiteistele Rose’i mu lünklikud mälestused pinnale kerkivad uurijad juhtunu Teilt sõnumi saamine muudab mu päevad rõõmsamaks. faktide kindlakstegemisel üha kaugemale jõuavad, tundub Saffyle, Aitäh blogijaitele blogiülevaadete ja nende toetusemaja eest,...ja kriitikutele, kes et keegi jälgib loevad ja arvustavad mu raamatuid. Tõesti, olen nii tänulik.

Ja lõpuks tahan tänada kolme imelist naist, kes kahjuks enam meie hulgas Mis juhtus Lane’i, 30 aastat ei viibi: oma vanavanaema Elizabeth omatagasi? vanaema Rhoda Douglast Kuidas on Saffy vanaema juhtunusse segatud? ja oma vanatädi June Kennedyt.

Need kolm naist on minu elus väga tähtsal Kas nüüd varitseb oht ka Saffyt? ... kohal olnud, paraku pidid nad kõik elu lõpul kannatama Alzheimeri tõve käes. Aga – ja selle üle on mul muidugi väga hea meel – nende aeda pole kunagi ühtegi surnukeha maetud. Just nende kolme tugevus ja vaim inspireeris mind kirjutama Rose’ist.

AEDA MAETUD SURNUKEHAD

KRIMINAALUURIMINE

MAJAOMANIKU ÜLEKUULAMINE KAS TAPJA ON VABADUSES?

postimehekirjastus.ee