I Vana professor veeretas argiseid mõtteid. Ta oli selleks liiga palju lugenud, liiga palju mõtisklenud, ka liiga palju kirjutanud, et söandada isegi endamisi, niivõrd ebanormaalses olukorras, kuuldavale tuua midagi muud kui kolmanda klassi õpilase kirjandi väärilist banaalsust. Ilm oli ilus. Soe, kuid mitte liialt, sest värske kevadine tuul voogas õrnalt ja vaikselt läbi maja katusega kaetud terrassi; maja oli üks viimaseid künka tipus, kinnitudes kalju külge nagu kaugele paistev tunnimees vanas pruunis külas, mis kõrgus piirkonna kohal kuni turistide linnani all, kuni luksusliku alleeni vee ääres, millest võis aimata roheliste palmide tippe ja valgeid eramuid kuni rahuliku ja sinise, rikaste mereni välja, mille pind oli äkitselt paljaks kooritud seda tavapäraselt katvast küllusekihist – kroomitud jahtidest, musklis veesuusatajatest, kuldpruunidest tüdrukutest ja lebakil paksudest kõhtudest väljakutsuvate suurte jahtide pardal –, ja sellele tühjale merele oli kaldast viiekümne meetri kaugusele kinni jäänud teisest maakera otsast saabunud uskumatu roostetanud laevastik, mida vana professor hommikust peale oli jälginud. Kohutav peldikuhais, mis oli eelnenud laevastiku ilmumisele nii nagu kõuekõmin piksele, oli nüüdseks täiesti hajunud. Eemaldades silma kolmjalal seisvast pikksilmast, kus uskumatu invasioon pulbitses niivõrd lähedal, et näis juba olevat ületanud künka nõlvad ja vallutanud maja, hõõrus vana mees väsinud laugu ning ta pilk kandus üsna loomulikult maja uksele. See oli raske tammine uks, igipüsiv mass kindluseväärilistel hingedel; tumedas puidus oli näha vana härrasmehe perekonnanime ja aastaarvu 1673, mil tema otseliinis esivanem ukse valmimist näinud oli. Uksest pääses kohe terrassile ja peamisesse ruumi,
33