Issuu

PÄI�SEVALVAJA

�AJA LUND�

A V E S L V AJA � I Ä P

Kevadjutustus Norra keelest tõlkinud

Pildid joonistas

MARIT HANSEN

LISA AISATO

$ $ $ $ $ $ $ $ $ $ $ $ *** $ $ $ $ $ $ $ $ $ $ $ $

© Illustrations: Lisa Aisato First published by Kagge Forlag AS, 2020 Published in agreement with Oslo Literary Agency. The Estonian language publication of the book was negotiated through Banke, Goumen & Smirnova Literary Agency. Tõlge eesti keelde:

$$$$$$$$$$

$ $ $ $ $ $ $ $ $ $ $ *** $ $ $ $ $ $ $ $ $ $ $

SOLVOKTEREN © Text: Maja Lunde

$ $ $ $ $ $ $ $ $ $ $ $ *** $ $ $ $ $ $ $ $ $ $ $ $

$ $ $ $ $ $ $ $ $ $ *** $ $ $ $ $ $ $ $ $ $

*** $ $ $ $ $ $ $ $ $ $

$$$$$$$$$$$ $$$$$$$$$$$ ***

$ $ $ $ $ $ $ $ $ $ *** $ $ $ $ $ $ $ $ $ $

*** $ $ $ $ $ $ $ $ $ $ 4

$$$$$$$$$$

PE A T Ü K K

ui ma silmad sulgesin, siis tundsin endiselt päikese puudutust põskedel ja ninal, kihelevat soojust, mis mu sisse tungis, mis tegi mu südame soojaks

ja tunde turvaliseks ja mis ei sarnanenud ühegi teise tundega. Nõnda teadsin ma mingil moel, mis päike oli, ehkki see kadus kaua, kaua aega tagasi, siis kui ma olin vaid üheaastane.

Minu maailmas ei leidunud päikest. Minu maailmas sadas põldude ja metsade kohal raske vihm, piisad langesid tuhandete tibatillukeste plartsatustena katustele ja porilompidesse. Siin ei leidunud suve, sügist, talve ega ka kevadet, mis oli vanaisa arvates neist kõigist kõige ilusam aastaaeg. Siin polnud ei ööd ega päeva, ainult igavene hämarik. Mägede kohal laius nõrk, tuhm valgus, kõik muu oli pime. Keskväljaku tornikell näitas meile, millal oli aeg magama minna ja millal aeg üles tõusta. Mu maailm oli videvikuline ja märg. Päevast päeva oli ilm vihmane ja hall, aga mitte kunagi ei müristanud ega löönud välku. Ja kui vanaisa ei oleks ühel päeval tööle minnes oma moonakotti maha unustanud, ei olekski ma avastanud, missugust saladust ta kasvuhoones varjas. Siis oleks kõik võib-olla igavesti selliseks jäänudki – raskeks ja pimedaks. Kohe kui ta välja oli läinud, märkasin laual leiba. See oli väike kuiv leivatükk, millest ei jätkunud, et täiskasvanud mehe kõhtu täita, aga kuiv leib oli ainus, mis meil oli, kui köögiviljad otsa said. Ma jooksin uksele, et vanaisa tagasi kutsuda, aga ta oli juba läinud. Jäin seisma ja mõtlema, leib käes. Siis voltisin leiva käterätikusse, panin selle põlletaskusse ja tõmbasin selga oma liiga suure vihmamantli, mis mulle anti, sest kellelgi oli minust kahju. Seda ei öeldud kunagi kõva häälega välja, aga küllap oli paljudel minust kahju. Vaene vanemateta Lilli. Ma märkasin seda, kui täiskasvanud mind vaatasid, ja mõnikord rääkisid nad üksteisega vaikselt, kui ma mööda kõndisin. Aga ma olin sellega harjunud, sest ma olin olnud orb niikaua, kui ma mäletasin. Väljas sadas tasast vihma, piisad kukkusid taevast triipudena alla nagu pikad kõrred. Meie maja kõrval tee peal oli kolm hiigelsuurt veelompi. Need olid liiga suured, et ma oleksin suutnud neist üle hüpata, nii et mul ei olnud muud valikut, kui neist lihtsalt läbi kõndida.

Ma tundsin, kuidas vesi mu mustadesse kummikutesse tungis, ja mu jalad said märjaks. Igal sammul loksus vesi mu kummikutes, lirts-lörts. Ma vihkasin märgi jalgu. See oli kõige vastikum tunne, mida ma teadsin, aga veel hullemad olid märjad õlad. Õlad saavad märjaks siis, kui olla liiga kaua õues vihma käes, isegi siis, kui vihmariided on seljas. Ajapikku ei suuda isegi parim vihmajope vihma kinni hoida ja piisad nihverdavad ennast mööda turja alla ja tungivad läbi õmbluste. Ja eriti õlgadeni. Kui õlad saavad märjaks, siis on selge, et on aeg tuppa minna. Ma sörkisin mööda teed, kuid jäin Tomi ja Tead nähes seisma. Nad mängisid väikeses ojas, mis meie majade vahelt läbi jooksis. Tea laulis ja ta väikevend Tom püüdis kaasa ümiseda. Ma teadsin seda viisikest hästi, kõik lapsed meie külas oskasid seda laulu: Mu armas sõber päike, mu päike, ma igatsen su sooja kallistust. Meil pole enam suve, talve, kevadet, sada aastat pole enam päikest. Meil lohutuseks ainult vihm, on igavene sügis ja lohutuseks ainult vihm. Laulmise ajal ehitasid nad tammi. Meie küla lapsed ehitasid tihti tammisid, nad olid selles väga osavad, ja Tea oli neist veel kõige parem. Täna oli ta ehitanud tammi oja ülemisse ossa ja sealt juhtis ta vee vesiveskisse, mille ta oli ehitanud kolmest puutükist. Tom plaksutas käsi, kui vesiveski ringi käis. „Ilus,“ ütlesin ma. Tea pööras end minu poole ja noogutas. „Aga see ei ole valmis. Ma tahan suuremat ratast,“ ütles ta. „Et me saaksime selle jõudu kasutada. Et näiteks valgust teha.“

„Valgus!“ hõiskas Tom. „Nii kaval,“ ütlesin ma. „Hiiglama kaval!“ Tom nohises ja tõmbas käega üle nina. Ta oli vist pidevalt natuke külmetunud, kindlasti sellepärast, et ka temal olid jalad kogu aeg märjad. „Kuhu sa lähed?“ küsis Tea minult. „Kas tahad meiega koos olla? Ja ehitada?“ „Ma pean vanaisa juurde minema,“ ütlesin ma. „Kasvuhoone juurde.“ „Aa.“ Ta kõlas natuke pettunult. „Kas sa tood juurvilju?“ „Ei,“ ütlesin ma. „Ma viin talle ainult ta võileiva.“ Ma näitasin neile leiba. „Aga äkki sa natuke ikka saad tuua?“ küsis Tom. „Vähemalt ühe porgandi?“ Ma raputasin pead. „Ma ei tea, kas tal on täna midagi. Pealegi ei luba ta mul kunagi aidata. Ta tahab juurviljad alati ise turule viia.“ „Kahju,“ ütles Tom. „Ja sa ei ole kunagi seal sees käinud?“ „Ei,“ ütlesin ma naeratades. „Sa ju tead, et ma pole kunagi kasvuhoones sees käinud.“ „Jah,“ ütles Tom. „Ma tean seda.“ Tal oli vihmajope kapuuts mänguhoos peast ära tulnud ja nüüd ma nägin, kui kõhn ja kahvatu ta oli. Isegi veel kõhnem kui siis, kui ma teda viimati nägin. Ma vaatasin Tead. Ta oli oma venna moodi, ka väga kõhn ja peaaegu täiesti valge nahaga. Nad oleksid nagu iga päevaga natuke kahanenud. Ma läksin mööda saviseid teid ära. Tee peal nägin ma karjus Joonast, kes juhtis oma lambakarja üle keskväljaku. Lammaste vill oli savi täis ja nad määgisid vaikselt, kui karjus neid tagant kiirustas. Ma möödusin ka talunik Annast, kes oli läbimärgades tunkedes ja määrdunud pikkades saabastes. Ta noogutas mulle, samal ajal kui ta oma vana ja kõhna hobust vankri ette rakendas. Hobune oli niisama kõhn nagu ta omanikki. Niisama kõhn nagu me kõik … Minagi vist kahanesin. Ma ei mäletanud, millal mul viimati suuremaid kummikuid vaja oli. Sellepärast need vist olidki auke täis. Ma kandsin need enne läbi, kui ma neist välja kasvasin.

Lõpuks jõudsin ma linna teise serva. Seal laiusid põllud, kus paljud meie küla talunikud püüdsid vilja kasvatada, ja üks nurm, millel paar lehma kogu selle halli keskelt rohukõrsi otsisid. Ma järgisin kitsast teerada, püüdes selle keskel tasakaalu hoida, et jalad veel märjemaks ei saaks. Viimaks jõudsin ma vanaisa kasvuhooneni. See asus närtsinud rohu ja tiheda võsaga tasandikul, mille taga laius seinana mets – oma mustade tüvede ja okstega. Kuusk kuuse järel kuni mägedeni, mida me võisime kaugelt-kaugelt silmata, seal, kust paistis nõrk valgus. Me ei läinud kunagi metsa, meid ei lubatud sinna. Hoia eemale, ütlesid täiskasvanud, seal sees ei kasva midagi ja seal on nii pime, et puude vahele astudes kaotad sa silmapilkselt suunataju. Kui sa metsa lähed, siis ei pruugi sa enam kunagi teed välja leida. Kui me olime väiksemad, siis me mõnikord Teaga mängisime, et me läksime metsa sisse. Me hiilisime mustade tüvede vahel, kus peitsid end sünged olendid, valmis rünnakuks. Need sünged olendid oli Tea mõte. Ta arvas, et metsas pidi olema midagi veel peale surnud puude ja pimeduse, ta arvas, et täiskasvanud peitsid meie eest midagi – võib-olla koletisi. Ühel õhtul olevat ta nimelt kuulnud oma vanemaid omavahel sosistamas. Isa oli käinud varesejahil ja kaugel puude vahel üht kuju näinud: kaks leegitsevat silma tumedas näos. Ta pani jooksu ega vaadanud tagasi. Pärast seda jahtis ta vareseid ainult põldudel. Aga Tea ja mina jätkasime oma metsakoletise mänge … Muide, sellest oli tükk aega möödas, kui me viimati mängisime. Tea oli minust aasta noorem. Enne ei olnud ma kunagi mõelnud, et üks aasta midagi tähendab, aga viimasel ajal tundus, et need kolmteist kuud meie vahel kaalusid järsku nii palju. Tema tahtis endiselt tammisid ehitada ja veega mängida, mind aga olid meie küngas ja meie koletisemäng ära tüüdanud. Ma ei teadnud, mida ma oleksin selle asemel võinud välja pakkuda. Mida siis üldse tehakse, kui enam ei mängita? Kas siis käiakse ainult koos jalutamas? Istutakse väljakul, räägitakse, tehakse mittemidagi? Seda ei võinud ma Teale välja pakkuda, ta oleks minu üle ainult naernud.

Viimaks olin ma kasvuhoone juures. Läbi klaasi paistis laelampide valgus, särav ja hele, see oli ainus valgus, mida taimed nägid. Rohkem ei olnud võimalik näha, sest klaasseinad olid paberiga kaetud ja ainult vanaisa pääses sisse. Ma ei olnud kunagi julgenud küsida, miks. Oli palju asju, mille kohta ma vanaisalt pärida ei julgenud. Võiks arvata, et sul on maagilist väetist, ütles külarahvas vanaisale, ja siis nad naersid. Aga nad ei oodanud kunagi vastust ega selgitust. Niikaua kui vanaisa jätkas külarahvale iga kolme päeva tagant suurte värskete köögi viljade toomist, olid kõik rahul. Veripunased tomatid, erkoranžid apelsinid, sügavrohelised kurgid ja väikesed magusad suhkruherned, mis justkui hüplesid suus ringi, kui sa neid sõid. Vahepeal tundsin ma uhkust, kui vanaisale mõtlesin. Ta oli ilmselt kõige tähtsam inimene meie külas. Ilma temata oleksime arvatavasti kõik surnuks nälginud. Nii et kõik, mis kasvuhoones toimus, võis jääda tema saladuseks. „Vanaisa? Oled sa seal?“ Ma läksin ukse juurde ja koputasin. Väljapoole klaasi oli riputatud suur silt: „Võõrastel sisenemine keelatud.“ Keegi ei vastanud. Ma proovisin veel. „Vanaisa? See olen mina. Ma tõin sulle su võileiva.“ Ma panin kõrva vastu ust ja kuulatasin. Seal sees oli vaikne, kuulsin vaevu tasast lampide surisemist, aga muud mitte midagi. Läksin ümber nurga ja kõndisin piki kasvuhoone küljeseina. Ma olin harukordselt lähedal. Vanaisa keelas mul siiatuleku, see oli ainus asi, milles ta oli päriselt range. Hoia end kasvuhoonest eemale, ütles ta, sul pole sinna asja. Oleksin kindla peale pidanud tagasi minema.

Aga ma tahtsin talle ju kõigest ta lõunasöögi anda, et ta ei oleks terve päeva tööl näljane. Peatusin kõige kaugema nurga juures ja koputasin ettevaatlikult klaasile. „Kuku?“ Endiselt ei mingit vastust. Toetasin näo peaaegu vastu klaasi ja siis avastasin ma midagi: prao paberis. Väike praoke paberite vahel, täpselt piisav, et näeksin sisse. Kummardusin ja piilusin sisse. Esialgu olin ma pimestatud. Valgus seal sees oli nii tugev, nii valge ja meeletu, et ma pidin silmi pilgutama, et sellega harjuda. Siis avastasin ma otse enda eest laua taimede ja võrsetega. Ma ei tea, kui palju kordi olin ma endale vanaisa kasvuhoonet ette kujutanud – suured rohelised taimed tugevate laelampide all, külluslikud põõsad ja puud, kõikides maailma värvides köögiviljad ja puuviljad rippumas taeva poole sirguvatelt okstelt. Aga see, mida ma siin nägin, ei olnud midagi niisugust. Mida ma nägin, oli üks väike kahvatu võrse. Üks õnnetu ja peenike taim, sarnane nendega, mis aegajalt põldudel kasvada proovisid, enne kui need esimese vihmavalangu peale alla andsid. Selle kõrval oli paar helepunast mugulat, mis olid nähtavasti redised. Ma kummardusin ja püüdsin silmata neid värskeid ja ahvatlevaid köögivilju, mis vanaisa igal kolmandal päeval meie kodukülla tõi. Aga peale kahvatute võrsete ja tibatillukeste kurbade taimede ei olnud seal midagi näha. Mu süda tagus. Kiirustasin tagasi ukse juurde. Kahtlemata ja koputamata avasin ukse. Ja esimest korda elus astusin ma vanaisa kasvuhoonesse sisse.