otseytleja

Esimene peatükk Blondi peaga naist nägi ta kaugelt. Esiteks ei kandnud naine kübarat – sellest siis tavatu oreool tema pea ümber, mida kuldas hommikupäike. Teiseks oli praegu Roomas vähe rahvast, liiati veel sihikindlalt sammujaid. Kauni figuuriga, seljas kena hele kostüüm, oli naine suurepärane vaatepilt, mida raamisid tänava­ äärsed kivimüürid, siin-seal ka rohelised puud ja hekid. Naise nägemine tekitas Leppikus hea meeleolu, kerguse. Talle meel­ dis see linnaosa. Ilusad kahvatud majad, korras hoitud aiad ja rohelus. Nagu ei olekski käimas sõda. Ja siis äkki varises naine täies pikkuses tänavale maha. Leppik ehmus, tormas joostes appi, aga juba upitas naine end tõusma. Selleks ajaks, kui mees tema juurde jõudis, oli naine peaaegu püstises asendis, imestus suurtes hallides silmades. „Ei saa aru, mis minuga juhtus,“ pöördus ta siis kerge naera­ tusega Leppiku poole, ent hetke pärast astus kiire liigutusega tagasi, uudistamaks kohta, kus oli komistanud. Lühikest aega seisnud, raputas ta pead, astus tagasi Leppiku kõrvale, käsivart hõõrudes.

Leppik silmas naise laubal väikest haava, sellest tilkus verd, tilkadest moodustus nire, mis järjest allapoole suundus.

Kannatanu tuleb võimalikult kähku istuma saada. „Siinsamas nurga peal on pink,“ ütles ta, haaras maast naise käekoti, surus selle kaenla alla, teise käega toetas naist küünarnukist. Nii astusid 9

nad pingini, istusid sellele. Esimest korda oli selle arusaamatu pargi nurka seatud pingist ka kasu! Tavaliselt ei istunud siin keegi. „Kui lubate,“ pomises mees ja võttis taskust puhta räti, kuivatas sellega nire ja tupsutas haava ümbrust. Haav tundus puhtana. „Kuidas te ennast tunnete?“ küsis ta naisele silma vaadates.

Oleks ju võinud kohe öelda, et ta on arst. See teeks praeguse olukorra palju lihtsamaks, lubaks tal naist meedikuna järele vaadata. Ometi tundis ta mingit kammitsust. Ta oli jõudnud naist imetleda. Ka vaatas naine temast mööda, ei näinud teda kuulvatki. „Täiesti tasane pind, ja ometi …“ sosistas ta. Alles hetke pärast tuli teadmine, et tema kõrval pingil istub keegi mees, kes küsis midagi. Suured hallid silmad peatusid Leppikul, nende pilk teravnes mehe näol. Ilmselt ei ole ta põrutada saanud, mõtles mees. „Tänan väga, et tulite mind aitama,“ naeratas naine ja vaatas siis jällegi hajevil ringi, justnagu meenutamaks, kus ta on või mis on juhtunud. „Rumalasti läks,“ pomises ta siis ja tõstis käe otsaesisele. „Parem on, kui te haava ei katsu,“ soovitas Leppik.

Naine ei paistnud teda kuulvat, käsi liikus edasi juukseid siluma, ehkki need ei olnud kukkumisega kannatada saanud, ei vajanud silumist. Leppiku meelest olid juuksed kui helekuldne pärg naise näo ümber. Üldse oli naise näos midagi meeldivat ja sooja, eriti veel, kui ta naeratas. Head hambad. Tõsises olekus nagu praegu reetsid kurrud ta silmade ja suu ümber kõrgemat vanust, kui Leppik oli naise kõnnist oletanud. Ta on minust ainult kümme aastat noorem, mõtles mees.

Ootamatult naeris naine endamisi. „Hea veel, et jakil on pikad varrukad. Vähemalt käsivarred jäid terveks,“ sõnas ta.

Nüüd olid sõnad kohe kindlasti kaaslasele adresseeritud. Aga järgmisel hetkel uuris naine juba marraskil peopesi.

10

„Teil vedas, et te ei kanna prille nagu mina,“ kohmas Leppik. „Muretsen ikka vahel, et prillidega võib midagi juhtuda.“ Ta kohendas prille ninal, justnagu tahtes nende olemasolu õigustada. „Kuidas te ennast tunnete?“ küsis ta siis osavõtlikult.

Energiline pearaputus. „Tänan, hästi. Ei, mul ei ole midagi viga,“ kinnitas naine ja vaatas oma suurte silmadega Leppikule otsa. „Aga kuidas on põlvedega?“ päris Leppik edasi. „Need saavad tavaliselt kõige rohkem kannatada. Võib-olla tulete minuga kaasa Rootsi saatkonda, kus on peegel, ja saate end vajadusel kohendada, käsi pesta?“ pakkus ta. „See on siinsamas lähedal.“ Ta viipas käega kõrvaltänava suunas. „Mu fotoaparaat,“ karjatas naine äkki, silmates käekotti, mida Leppik ikka veel kaenla all hoidis. Naine haaras koti, avas selle, tõmbas välja tillukese hõbedase karbi, uuris seda, keeras nii- ja naapidi, silitas sõrmedega. Ilmselt rahuldas teda tulemus, ta hingas kergendatult. „Kas te olete rootslane?“ küsis ta siis, justnagu oleks öeldu alles nüüd temani jõudnud.

Leppik naeris tahtmatult. „Ei, ei ole,“ vastas ta ikka veel naerdes. „Aga käin vahel Rootsi saatkonnas klaverit mängimas,“ pidas ta vajalikuks lisada. „Olen praegugi teel saatkonda. Kas tahate, lähme koos? Saate seal end üle vaadata.“ Rootsi saatkonna kolmekordne hele kivimaja vähekäida­ val tänaval oli alati rahulik ja mõnus. Ka rahvas oli sõbralik.

Eelmise Rootsi saadikuga oli Leppik samuti hästi läbi saanud, ehkki too oli temast paarkümmend aastat vanem. Praegune saadik parun Beck-Friis oli aga Leppikuga ühevanune, nad olid kähku ühise keele leidnud, ehkki paruni huvi oli eelkõige golfimäng, millest Leppik ei hoolinud. Aga proua Margaretha 11

mängis klaverit, nii et pill suures saalis oli alati hääles. Leppiku jaoks oli Rootsi saatkond kui oaas kõrbes, ehkki iga külastus jättis ka kibeda okka rinda. Leppik katsus sellest küll üle olla, aga alati see ei õnnestunud.

Temal endal oli samuti olnud klaver, veel tema eelkäija August Torma ajast. Terve Eesti saatkonna hoone oli pärit Torma ajast. Rootsi saatkonnast küll väiksem, ainult kahel korrusel, muidu üsna samasugune hele kivimaja vaiksel kõrval­ tänaval. Augusti alguses tuli aga välk selgest taevast: venelased esitasid nõude saatkonna üleandmiseks Nõukogude võimudele, Leppik pöördus abi saamiseks Itaalia välisministeeriumi poole, seal ei olnud terve päev kedagi, kes oleks probleemiga tegelenud, ning alles õhtul tuli vastus, et nad ei saavat midagi teha, ei saa kuidagi abistada.

Kas oligi Leppik lootnud, et välisminister on võimeline vahele segama? Krahv Galeazzo Ciano oli Mussolini väimees, esindas riigi ametlikku joont.

Leppik kolis veel sama päeva, 7. augusti õhtul majast välja.

Lugupeetud saadikust sai üleöö kodutu ja töötu, kel polnud ei sissetulekut ega positsiooni. Õigemini oli ta sissetuleku ja posit­ siooni kaotanud juba juunis, ent see viimane lops saatkonna­ hoone kaotuse näol oli kui kirstukaane kinnilöömine. See võttis vahel meele nii mõruks, nagu oleks tõesti kibe pill suus, aga lisaks võimatult halvale maitsele ka nii suur, et jääb kurku kinni, seda ei saa alla neelata. Välisministeeriumi keeldumine oli suur šokk. See niitis Leppiku maha sama järsult ja ootamatult kui tema kõrval istuva naise äsjane kukkumine.

Saatkonna fuajee oli mõnusalt jahe. „Koridori lõpus on suur peegel,“ juhatas ta nüüd naist. „Sealsamas kõrval on tualettruum.

Ise lähen ja vaatan, kas saan sekretärilt plaastreid.“ 12

Plaastrid hangitud ja paigalegi pandud, suundusid nad koos teisele korrusele, kus uhke kroonlühtriga valges saalis seisis läikiv must Bechsteini tiibklaver kui suur põrnikas. Leppik organiseeris naise jaoks tooli, seadis end klaveri ette istuma, pöördus siis kuulaja poole selgituseks. „Mängin teile natuke Tšaikovskit. Ta on kirjutanud palju klaverile, aga seda muusi­ kat millegi­pärast teatakse vähe, mängitakse vähe. Mulle väga meeldib tema romanss, mõjub hästi hingele, eriti veel šoki järel.“ Naine kuulas vaikselt, peaaegu liikumatult, sulges silmadki.

Kui Leppik mängimise lõpetas, avas ta silmad, ent ei öelnud midagi, ainult naeratas kergelt. Leppik silmitses naist istumas, tundis rahuldust, et too oli muusikat vaikselt kuulanud, aga ka kerget segadust hinges nagu ikka siis, kui ta Tšaikovskit oli mänginud.

Ta tundis vajadust selgitada, et Tšaikovski oli käinud kord Haapsalus ja kirjutanud seal kolm klaveripala, siis mängis ette neist viimase, mis talle endale kõige rohkem meeldis. Kui helid vaibusid, ohkas naine kuuldavalt. „Nii lihtne ja ometi nii mõjus,“ ütles ta. „Teie mäng ongi minu jaoks parim rohi, parem veel kui plaaster.“ Ettevaatlikult silitas ta sõrmega plaastrit laubal.

Istumine ja muusika olid teda kosutanud. „Aga muidugi olen ma ka plaastrite eest tänulik,“ kiirustas ta lisama. Ka põlved olid kannatada saanud, samuti plaasterdatud. Kostüüm oli vaid kergelt määrdunud, aga seelik oli alt äärest rebenenud. Kas ta julgebki niiviisi räsituna edasi minna? „Tänan väga,“ sõnas naine veel kord ja tõusis. „Kas pole imelik, et melanhoolne muusika on inimhinge ravimiseks nii kosutav?“ lisas ta end minekule seades. Leppik noogutas mõistvalt. Tal hakkas natuke kahjugi, et naine ära läheb, ehkki tavaliselt ei tahtnud ta klaverimängu juurde kuulajaid. Kuhu 13

see naine üldse läheb? Kuhu siinkandis võiks küll niisugune naine tahta suunduda? „Praegusel raskel ajal on igaühel vaja midagi, millest troosti saada. Tšaikovski on kohati nukravõitu, aga minu hingele on ta palsamiks,“ tunnistas Leppik ja tõusis samuti. Naine astus talle lähemale, käsi ette sirutatud. Nad olid üsna ühepikkused.

Käesurve oli jõuline ja soe. Soe oli ka naise silmavaade. Üldse tundus ta sooja ja elava inimesena. „Olen teile väga tänulik, eriti just muusika eest.“ „Kas te ei tahaks minuga koos õhtust süüa?“ tuli Leppikul kärmesti üle huulte. „Veel täna.“ Naine naeratas ja noogutas. „Meelsasti. Peatun hotellis Galeno, see on siinsamas lähedal. Võib-olla teate?“ Nüüd oli Leppiku kord noogutada. „Tulen kell seitse, kui sobib,“ ütles ta ja saatis naise valvelaua juurde, ise suundus tagasi teisele korrusele klaverit mängima. Õhtuks oli naine osanud juuksed teisiti kammida, väikese tukaga, mis peaaegu kattis plaastri laubal. Leppik tundis kerget pettumust. Ta mäletas hästi hommikust juustepärga nägu raami­ mas, näo imeteldavat korrapärasust: silmad, nina, suu, isegi kulmud – kõik tasakaalus. Juuksed lisasid näole helgust. Nüüd oli see tasakaal kõikuma löönud, proportsioonid olid nihkunud.

Leppikule asümmeetria ei meeldinud.

Samas naeratas naine Leppikut nähes sama avalalt kui hommikulgi. Naeratus mitte ainult ei elavdanud tema nägu, toonud soojust silmadesse ega näidanud, kui head hambad tal on, vaid tekitas mulje, nagu oleks tal tõsiselt hea meel Leppikut näha, nagu oleks Leppik see kõige tähtsam inimene maailmas.

Leppik ei tundnud kedagi teist, kes osanuks nii võluvalt, nii 14

kaasa­haaravalt naeratada. „Unustasin hommikul end tutvus­ tada. Mu nimi on Johan Leppik.“ Mees kummardas kergelt. „Eestlane.“ Naine naeris hääletult. „Ja mina mõtlesin, et olete itaallane.

Te räägite väga head itaalia keelt.“ Hallid silmad tundusid samuti naervat. „Mina olen Elsa Pinheiro, portugallane.“ Nüüd oli Leppiku kord üllatuda. „Ja mina mõtlesin, et teie olete itaallane. Isegi kukkumise šokis rääkisite te head itaalia keelt.“ Naise naer oli nakkav. Leppik naeris kaasa. Tal oli ootamatult hea ja kerge olla. Nii kaua polnud ta naerda saanud! Ühine naer lähendas neid. „Kas lähme? Tean siin lähedal üht väikest söögikohta, kus saab päris hästi süüa,“ kutsus Leppik.

Giovanni restoran oli väike ja hubane, soliidse puidust letiga, mis moodustas baari. See oligi pigem joogikoht lühikese menüüga, kus päevaprae kõrval pakuti ka paari teist rooga.

Baarileti kohal ilutses silmapaistval kohal värske sõjaaja loosung: „Rahvusvahelise poliitika arutamine ja ennustuste tegemine on rangelt keelatud“. Päevasel ajal teenindati ka maja taga aias, kus kasvas suur karobipuu. Selle viljadest oskas Giovanni valmis­ tada imelisi magustoite. Hiljutine pimendamiskäsk tähendas aga pigem tubast söömist. Oli valida paari punase­ruudulise linaga kaetud laua vahel. Vaevalt said Leppik ja Elsa istet võtta, kui ilmus Giovanni ise – heatujuline päikesepruun mees parimates aastates. „Tere õhtust! Pole teid tükk aega näinud,“ ütles ta Leppiku kätt surudes ja pöördus siis Elsa poole: „Tere õhtust, proua. Kas tuua majaveini?“ pakkus ta mõlemale. Peatselt tõi keegi naiste­ rahvas karahvini jaheda valge veiniga ja seadis lauale küünla, pani selle põlema.

15

„Elsa, saage tuttavaks Luisega,“ tutvustas Leppik naisi omavahel. „Luise Sauks on samuti eestlane,“ naeris ta. „Minu töökaaslane, kes on praegu siin ettekandja.“ „Kaks eestlast ühe päevaga!“ naeris Elsagi lustakalt, hambad kui suurepärane pärlikee välkumas, silmad Luiset silmitsemas.

Too jäi aga tõsiseks ega lausunud peale tere musta ega valget, võttis küll tellimuse vastu – linguine ja vasikapraad –, aga ei naeratanud sugugi. Elsa silmad jälgisid naist, kui too kadus köögi suunas. „Kas ma solvasin teda kuidagi?“ päris ta siis. „Vaevalt,“ vastas Leppik. „Ta on niisugune tõsine inimene,“ lisas ta ja valas veini klaasidesse. „Eestlased on üldse tõsine rahvas.“ Elsa kergitas kulmu, nagu kahtleks öeldus.

Leppik tõstis klaasi. „Teie terviseks! Teil on tugevat tervist vaja.“ „Joome ikka teie terviseks ka. Et tulite ja päästsite mu hädaolukorras.“ Nad lõid klaase kokku, siis rüüpasid. Lihtne hea vein.

Elsa silmad vilksasid ukse poole, mille taha ettekandja oli kadunud. „Ma mõtlen veel teie töökaaslase peale. Tal oleks nagu terve maailma mured õlul ja ajad teadagi on rasked. Mis tööd te siis teete?“ Leppik vastas automaatselt: „Olen riigiteenistuja.“ See lühi­ lause oli tal ammu selgeks õpitud, varnast võtta. Täna oli küll vaja lisada: „Tähendab, me mõlemad Luisega oleme riigiteenistujad.“ Elsa kulmud kerkisid, suured silmad läksid veel suuremaks. „Nii et mõlemad töötate Mussolini valitsuse heaks?“ küsis ta uskmatult. „See on küll sünge.“ Sellist reaktsiooni ei olnud Leppik oodanud. Tavaliselt rahuldas selline napp vastus küsijat, pidurdas küsimustevoolu, vestlus soikus, ja seda oligi Leppikul vaja. Ta ei tahtnud igavest 16

pärimist, mingit ebamäärast kaastunnet. Ta oli sellest väsinud.

Täna ja sellele naisele siin oleks aga pidanud teisiti vastama.

Miks oli ta üldse oma tavalausega välja tulnud? Ta tahtnuks ju hoopiski avameelselt rääkida, südant puistata, milleks ta seni ei olnud eriti võimalust leidnud. Naine oma suurte silmadega tundus sümpaatsena, Portugal oli praeguses sõjas neutraalne, nad on juhuslikud tuttavad. Polnud mingit alust arvata, et ta peaks avameelitsemist hiljem kahetsema. Samas oli ta õppinud võõrastega ettevaatlik olema. Naisel oli käekotis kallis Minoxi fotoaparaat, mida ajakirjandus juba selle leiutamise ajal oli tituleerinud spioonikaameraks. Teisest küljest oli naisel aga haruldane võluv naeratus. Ja mida oli Leppikul enam karta või kaotada? „Ei-ei,“ kiirustas Leppik ennast parandama. „Me ei tööta mitte il duce heaks, vaid Eesti riigi heaks. Oleme Eesti riigi teenistujad, esindame Eesti riiki Itaalias.“ Hetkeks lõi ta siiski pilgu maha, nagu kontrolliks laudlina korrapärast ruudustikku. „Ainult et Eesti riiki ei ole enam,“ tuli siiski üle huulte. Tal oli seda raske endalegi tunnistada, veel vähem kellelegi teisele öelda.

Hallides silmades peegeldus mittemõistmine, küsimus.

See julgustas Leppikut. Ta alustas algusest, sest see oli rahulik osa. Rääkis, kuidas Eesti riik tekkis, kuidas sõlmiti rahuleping Venemaaga, kuidas kaks aastakümmet elati Nõukogude Liidu kõrval, kaubeldi, vahel ka tülitseti nagu naabrite puhul ikka tavaks, aga tänavu juunis okupeeris Nõukogude Liit Eesti, tõi sisse sõjaväe, pani paika nukuvalitsuse, manitses Eestit Nõukogude Liiduga ühinema. „Ja 6. augustil sai Eestist amet­ likult Nõukogude Liidu osa. Iseseisev riik kadus. Mind ja teisi Eesti saadikuid kutsuti Tallinna tagasi. Me ei allunud korral­ dusele ja seega tembeldati meid riigireeturiteks.“ Leppiku niigi 17

kõrge hääl oli jutustades järjest tõusnud, muutunud kiledamaks sedamööda, kuidas erutus temas võimust võttis. Õnneks tuli Luise sel hetkel toiduga. Taldrikud lauale pannud, patsutas ta rahustavalt Leppikule õlale. Ilmselt oli ta kuulnud mehe viimaseid lauseid, oli olukorraga tuttav. Nad olid ju töökaaslased. Elsat mõjutas naise sõnatu žest rohkemgi kui Leppiku jutt – see liigutas teda. Teda küll häiris mehe erutus, hõõguvad põsed, naasklina torkiv silmavaade, mis oli ka prillide tagant nähtav. Samas häiris teda ka see teine eestlane, Luise, oma puise olekuga. See tundus nii võõrana.

Leppikut oli ta küll täie tähelepanuga kuulanud, ent kogu teave polnud veel päriselt kohale jõudnud. Ta pigem aimas kaaslase erutuse põhjust, kui taipas selle tähendust.

Mõnda aega sõid nad vaikides, kumbki omi mõtteid mõlgu­ tades. „Ma ei saanud päriselt aru,“ alustas siis Elsa uuesti. „Ei saanud aru teie tööst. Saan aru, et Eesti riiki enam ei ole, nii et tööd ka ilmselt enam ei ole, aga mis töö see siis oli?“ Ta vaatas küsivalt Leppikule otsa.

Leppik tundis lausa füüsilist võimetust. Esimest korda ihkas ta võõrale inimesele oma muredest rääkida, ent tundis, kuidas terves kehas väikesest varbast kõrvadeni tõusis mingi pinge. Ta oli aastatega üritanud oma sisemusse ehitada tammi, et takistada emotsioone pinnale tõusmast, ent oli ta üldse võimeline selgitama, kellelegi oma tundeid avama, rääkima asjadest, mis teda nii lähedalt puudutasid? Ja oleks veel kus?

Giovanni restoranis!

Ta lõi küüned peopessa, neelatas, sundis end rahule. „Meil oli siin Roomas saatkond, kus mina olin viimased neli aastat saadik. Luise oli meil tõlk ja üks teine eestlane oli sekretär.

Nii et viimastel kuudel oligi meid ainult kolm inimest.“ Selle 18

neutraalse osa oli ta suutnud üsna rahulikult ära rääkida. Edasi tuleb keerulisem: Nõukogude ultimaatum saatkonna üle­­andmise kohta. Parem see lihtsalt vahele jätta, sellest oli liiga valus kõnelda. „Nii et te olite Eesti saadik Roomas?“ kordas Elsa asjast arusaamiseks. „Ja nüüd ei ole Eesti riiki ja te ei ole enam saadik.“ Ah, kui lihtsalt oskas see naine olukorra kokku võtta! Ühe lausega! Pisarad, mis olid ennegi silmade taha kogunenud, ootasid nüüd vallapääsemist. Mõnikord lubaski Leppik neil voolata, vahel voolasid nad ka ilma loata. Ta oli ju tundeinimene: pisarad olid kerged tulema, tõid kergendust, kuniks mõtlemine järele jõudis.

Elsa täheldas muutust mehe näos, pani noa ja kahvli käest ning sirutas sõrmed üle laua mehe varrukat puudutama. Tal oli tahtmine midagi lohutavat öelda, meest kuidagi toetada, ent ei leidnud sobivaid sõnu. Varrukas oli samas soe ja käsivars seal sees tundus tukslevat. Leppikul on samuti probleeme nagu tal endalgi, võib-olla veel suuremaidki. „Minu mees rääkis ikka, et ta tahaks nii mõnegi õnneliku hetke pudelisse panna, taskusse pista. Siis oleks hilisematel aega­ del, eriti veel, kui elu on raske, väga raske, midagi konkreetset välja võtta, vaadata, nuusutada, meenutada.“ Elsa katsus hoida kerget, mänglevat tooni. Ja see toimiski. Leppik oli sunnitud millelegi muule mõtlema. „Teie mees?“ kordas ta.

Naine noogutas. „Jah, mu mees Francisco.“ Naise sõrmed olid automaatselt mehe käsivarrelt omaniku juurde tagasi jõud­ nud, aga nuga ja kahvlit ei kiirustanud nad võtma. „Kas ta on samuti Roomas? Oleksin ma teadnud, oleksin ka tema õhtusöögile kutsunud.“ Leppik oli juba varem märganud, et naine ei kandnud abielusõrmust.

19

Elsa raputas pead. „Francisco suri kaks aastat tagasi Hispaania kodusõjas.“ Ta libistas keelega üle huulte. „Aga ma tsiteerin teda sageli. Tal oli väga häid ütlemisi.“ Naine naera­ tas, imetledes Leppiku pikki saledaid sõrmi, mis võtsid välja sigaretietüi, pakkusid tallegi. Naine raputas pead. „Tänan, ma ei suitseta.“ Leppik võttis etüist sigareti, läitis selle. „Teil on väga huvitavad sõrmused,“ täheldas naine.

Leppik heitis pilgu sõrmedele, nagu vajaksid need kontrol­ limist. Vasakus käes oli kuldriba, milles helkles punane rubiin, paremas käes oli roheka oliviiniga sõrmus. Leppik muigas. „Olen ebausklik, usun talismanidesse. See roheline kivi kaitses mind vee eest, punane tule eest,“ osutas ta juveelidele. Ta jutustas naisele, kuidas 23 aastat tagasi, suure sõja ajal, oli ta töötanud arstina Tsaari-Vene sõjalaeval Slava. Laev sai sakslastelt taba­ muse ja hukkus. Paljud meeskonnaliikmed jäid kadunuks, ent tal endal õnnestus pääseda, küll haavatuna. Tal diagnoositi peapõrutus, parem käsi ja jalg olid tükk aega halvatud, mitu nädalat lebas ta Helsingi haiglas väga viletsas seisus. „Aga need kivid päästsid mu,“ noogutas mees nagu kinnituseks.

Elsa silmis väreles kahtlus, ent mees jäi vägagi tõsiseks. „Ütlesite, et töötasite arstina,“ alustas naine kõhklevalt. Kui tõsi­ selt teda võtta? Kas arst võiks uskuda mingite kivikeste võimu?

Leppik noogutas uuesti. „Laevaarstina teenisin ma kohe pärast ülikooli lõpetamist. See oli mu esimene töökoht.“ „Ja ülikool oli kus?“ „Tartus.“ Elsa raputas pead ja naeris vaikselt. „Ma ei tea, kus see on.“ „Ikka Eestis.“ Ja oletades, et Elsa ei saa aru, miks ta teenis Vene laeval, selgitas Leppik asjaolusid. Selline teadmatus oli talle aastate jooksul vägagi tuttavaks saanud, tavaliselt vihastas 20

see teda. Isegi diplomaadid, kes teadsid midagi Balti riikidest, nende ajaloost, ajasid Eesti-Läti-Leedu kergesti omavahel segi. „Tillukesed riigid, mis tekkisid suure sõja tagajärjel. Vaevalt et nad kauaks kestma jäävad. Nad ei tule omapead lihtsalt toime,“ oli Leppik kuulnud teisi diplomaate rääkimas. Ta ise oli aastaid üritanud seda arvamust kõigutada, ümber lükata.

Mittediplomaatidest vestluskaaslased ei teadnud samas, kus Eesti üldse asub, ei tahtnud aga oma teadmatust tunnistada, ei esitanud küsimusi, ei tahtnud rohkem teada saada.

See naine siin oli aga julgenud öelda, et ei tea, kus Tartu asub. Oli see siis põhjuseks, miks Leppik asus kannatlikult Elsale jutustama isiklikku ajalugu? Ta viidi Helsingi haiglasse ajal, kui Soome oli veel osa Tsaari-Venemaast, aga selleks ajaks, kui ta haiglast välja kirjutati, oli Soome end iseseisvaks riigiks kuulutanud ja Eesti iseseisvusdeklaratsioon ei andnud ka kuigi kaua oodata.

Ootamatult meenus Leppikule venekeelne lõpu­tunnistus, milles sõnapaar „Vene riik“ oli kirjutatud rõhutatult suurte tähtedega. Ometi oli tookord Eesti iseseisvus paari kuu eest välja kuulutatud ja värske vabariik oli parasjagu Saksa okupatsiooni all. Rohkem kui 20 aastat tagasi.

Elsa raputas uuesti pead. „Ma ei ole Balti riikidega varem kokku puutunud, ei tunne ajalugu.“ Ta naeratas ebamugavust tundes. „Ei olnud eestlasega kohtumise vastu valmistunud!“ Leppik naeris ja naine naeris kaasa. Ebamugavus kadus.

Silm peatus uuesti Leppiku sõrmustel. „Aga teie? Olete te abielus?“ küsis Elsa.

Küünlaleek hubises laual nagu ikka siis, kui tuuleõhk käis läbi restorani. Keegi ei olnud aknaid kinni katnud, need olid pärani lahti, ehkki pimendamiskeeld kehtis kogu riigis. Seni oli 21

küll pommitatud vaid põhjapoolseid tööstuslinnu Genovat ja Milanot. Roomlased tundsid end Vatikani ja ajaloo-objektide vahetus läheduses kuidagi väga kindlalt. „Olin abielus, aga naine jättis mu maha,“ tunnistas Leppik enda üllatuseks. Seda, et Juta ta maha jättis, teadsid vähesed. Seni polnud ka põhjust seda fakti laiemale üldsusele avada. Lisaks oli Leppiku tutvusringkond viimase kuuga oluliselt kahane­ nud. See siiski ei selgitanud vajadust Elsale tunnistada asjade tegelikku seisu. Elsale, kellega ta tutvus alles täna hommikul!

Leppik vangutas pead, justnagu loodaks nii mingit uut isiklikku tasakaalu saavutada. Seesama Elsa istus siin üle laua, vaatas teda oma suurte silmadega, tahtis rohkem teada. „Kas tunnete temast puudust?“ küsis naine nüüd. Kui vaid Leppik oskaks seda endalegi seletada, miks ta oli Jutaga üldse abiellunud. „Oh, see oli üks õnnetu abielu,“ pomises ta. Lonksu veini joonud, tundis ta end kindlamalt, vaatas kaaslasele silma. „Me ei sobinud kokku, olime liiga sarnased.“ Veel ühe lonksu järel kinnitas mees veendunult: „Ei, ma ei tunne temast puudust.“ Prilliklaasid läikisid küünlavalgel. Nende taga oli raske silma­ vaadet näha.

Seesama tõsine naisterahvas ilmus taldrikuid koristama.

Leppik kallas karahvinist veini kaaslasele, siis endale, tõstis klaasi. „Parem joome meie tutvuse terviseks,“ sõnas ta Elsale. „Te ei ole üldse veel rääkinud, mis teid Rooma tõi. Kas olete ka kuidagi oma riigi saatkonnaga seotud?“ „Miks te nii arvate?“ ägestus Elsa ootamatult. „Käisin küll täna saatkonnas ja vestlesin konsuliga, ehkki see ei olnud üldsegi plaanis.“ Pisike kurd oli tekkinud ta kulmude vahele. „Me tulime tegelikult Veneetsia muusikafestivalile,“ jätkas ta siis rahulikumas toonis. „Tähendab, tulime kahekesi, koos Jorge 22

dos Santosega. Ta on tuntud pianist, esines festivali raames.

Võib-olla teate?“ Leppik raputas pead. „Mina tulin kaasa teda abistama, teiste sõnadega: lehte keerama.“ Naine naeris vaik­ selt. „Ja nüüd oleme tagasiteel koju Lissaboni, Roomas lihtsalt läbisõidul. Saabusime eile, aga Jorgel tekkisid valud juba rongis ja ta viidi kohe rongist haiglasse. Ma ei tea, mis edasi saab. Meil oli kavas ülehomme ära sõita. Meil on tellitud piletid Napolist.“ Suured hallid silmad olid täis muret. „Mis teie pianistil siis viga on?“ „Ma ei tea,“ kehitas Elsa õlgu. Küünlavalgel tundus ta ise õrnukese, haavatavana. „Kaebab valusid kusagil sees, kõhu kandis. Praegu uuritakse, võetakse proove. Olin hommikul teel haiglasse Jorget vaatama, uudiseid kuulma, ja siis kukkusin rumalasti. Õnn veel, et ma samuti haiglasse ei sattunud!“ Naise naeratus jäi kõveraks. „Käisin hiljem küll veel haiglas ära, aga vastust veel ei ole. Nad ikka uurivad, aga nimetatud on sapikive.“ „Koletsüstiit,“ tuli Leppikul üle huulte.

Sellest sai Elsa kohe aru. Ta naeratas mõistvalt. „Te olete ikka veel arst.“ Leppik kehitas õlgu. „Oh, mu teadmised on vanad ja roostes,“ pomises ta. „Aga mida te siis kavatsete teha? Sõidate üksi ära?“ Naine raputas pead. „Ei, üksi ma ei sõida,“ oli ta kindel. „Ei saa Jorget siia maha jätta. Oleme selleks liiga vanad tuttavad,“ lisas ta selgituseks. „Ja Jorge ei oska itaalia keelt.“ „Lähete homme uuesti haiglasse?“ „Kindlasti,“ noogutas naine. „Aga mida te pärast seda teete?“ uuris Leppik. „Oh, ma ei tea. Tahaksin korraks minna Villa Torlonia juurde. Emale see meeldis, ta kirjeldas seda kui valget luike keset rohelist parki. Juba asukoha pärast.“ Jällegi välgatas pärlirida 23

naeratavas suus. „Aga ta imetles ka Casina Valadieri ja tervet Villa Borghese parki, nii et tahaksin sealgi ringi käia. Need on mu ema noorepõlvemälestused ajast, kui ta elas veel Roomas.

Ja kes teab, millal ma jälle Rooma satun.“ „Teie ema on niisiis itaallanna? Sellepärast räägitegi nii head itaalia keelt,“ taipas Leppik. Ta jõi klaasi tühjaks, vangutas pead. „See on küll hästi öeldud: Villa Torlonia on tõesti uhke ja helevalge justnagu luik.“ Leppik muheles endamisi. „Kui täna­ päeval sinna üldse lähedale saab. See on praegu Mussolini enda pärusmaa. Ta on teinud sellest oma kodu, elab seal koos naise ja lastega.“ Sigaretti kustutades pakkus ta: „Aga võiksin teid homsel jalutuskäigul Villa Borghese pargis saata, kui soovite.

Tunnen seda parki hästi.“ Giovanni ilmus kui imeväel head aega ütlema. Mehed surusid kätt, lubasid varsti jälle kohtuda. Leppik tabas end uuesti imestamast inimeste ja nende omavaheliste suhete üle.

Talle meeldis Giovanni: lihtne siiras mees, kel oli ka väike varandus: omanimeline restoran, oskus häid magustoite teha.

Ometi oli vanatüdrukust Luise, endine saatkonna tõlk, mehe ära põlanud. Kui venelased saatkonna üle võtsid ja Luise samuti töötuks jäi, nõustus ta restoranis töötama vaid häda pärast, vastumeelselt. Kuidagi peab ju hinge sees hoidma ja selleks on vaja raha. Leppik ohkas. Ta ise polnud sugugi paremas olukorras, aga nii väga oleks tahtnud Luiset ja Giovannit paari panna. Mis suurepärane lahendus, kui kaks õnnetut inimest koos õnne leiavad. Aga jah, sugugi mitte tõenäoline. Leppik tundis rinnas pitsitust. Juriidiliselt polnud tal mingit vastutust endiste töötajate ees, aga ikkagi …

Paremaks käeks saatkonnas oli olnud David Janson, ameti­ nime poolest esimene sekretär. Leppikust tunduvalt vanem 24

mees, hoopis kauem Itaalias elanud, oli ta leidnud oma lahen­ duse õige mitu kuud tagasi, veel enne juunipööret Tallinnas.

Ta oli turul – kus mujal? – tutvunud lesestunud Annaga, kel oli otsatult energiat ja elulusti, ehkki hoopis vähem haridust kui Davidil. Annal oli oma elamine, väike majapidamine Calcatanimelises külas, tund aega autosõitu Roomast. Juunipöörde ajal otsustaski David Anna juurde maale kolida. „Nüüd, kus Itaalia on samuti sõtta astunud, on maal palju parem,“ arvas ta. „Maal juba nälga ei jää.“ Annat oli Leppik korra näinud, kui David teda tutvustama tuli: tõmmu pisike naine tumeda juuksetuka ja laiade õlgadega. Leppikul oli tookord veel auto. „Tulge meile külla, kui linnaelust ära tüdinete,“ kutsus Anna naerdes.

Leppik oli üürinud väikese toa aadressil Via Bergamo 34. Tuba oli kena, ent ei korvanud veeranditki saatkonna kaotusest.

Saatkond oli olnud tema kodu, Via Bergamo vaid ajutine peatus­ paik. Diplomaat on küll harjunud sagedaste sunnitud kolimis­ tega ühest riigist teise, ühelt aadressilt teisele, ent seekordne kaotus haavas hinge iga kord, kui ta toas ringi vaatas.

Oluline muutus toimus juba siis, kui Itaalia kuulutas sõja Prantsusmaale ja Inglismaale. Leppik pakkis oma raamatud, kunstiteosed, kalastustarbed ja jahipüssi ning viis need Leedu saatkonda. Siis oli tal veel auto.

Nädal hiljem tuli veel suurem pauk Nõukogude okupat­ siooni näol, segased uudised Tallinnast, segadus Leppikus endas, protestiavaldus Itaalia välisministeeriumile, teine ajakirjandu­ sele, kolmas kõikvõimalikele kolleegidele. Segadus, mis kestis nädalaid. Kõige raskem oli Leppikul leppida asjaoluga, et uus valitsus Tallinnas koosnes eestlastest, kes olid justnagu juhtumisi kommunistid. Et Moskvassegi läksid Nõukogude Liidu rüppe 25

taotlemist paluma tema enda kaasmaalased! Kommunistidest oli Eesti vabariik tahtnud vabaneda alates iseseisvuse välja­ kuulutamise hetkest ja ometi polnud see õnnestunud! Ja nüüd olid need kommunistid moodustanud Eesti valitsuse!

Augusti alguses, üsna samal ajal, kui kommunistide punt sõitis palvekirjaga Tallinnast Moskvasse, kästi Leppikul saat­ kond Roomas Nõukogude võimudele üle anda. Saatkond on muidugi vaid maja, kus asusid bürooruumid ja saadiku korter, ent saatkonnaga on seotud lisaks saadiku tiitlile ja positsioo­ nile ka terve riigi maine. „Ja nüüd ei ole Eesti riiki ja te ei ole enam saadik,“ oli Elsa osanud ühe hävitava lausega olukorra kokku võtta.

Sellised mõtted sundisid Leppikut ikka ja jälle toas edasitagasi kõndima, nagu mõõdaksid jalad ruumi suurust. Suurusel ei olnud ju viga, ent siin oli vähe isiklikke asju ja mööbelgi oli kehvapoolne. Asjad muidugi ei muuda eluruumi koduks, ent Leppik ööinimesena igatses taga Via Rubicone 9 pehmet tugitooli ja head valgust, et hilistel õhtutundidel saaks näiteks Francis Baconi „Das neue Organoni“ uurida. Kirjutatud 17. sajandi alguses, andis see teos tänasekski päevaks nii palju mõtte­ainet, pani mõtlema maailma kaootilise seisukorra üle.

Leppiku meelest oli see raamatute raamat! Leppiku raamaturiiul oli aga lühike: ei olnud siin Aristotelese alustala „Organoni“ ega ka mitte Uspenski hoopis hilisemat „Tertium Organumit“, aga Bacon oli – lohutuseks ja õhtutäiteks. Riiulis oli vast tosin raamatut, ei ühtki romaani, igaüks neist kulda väärt, võimeline tõrjuma mõtteid kodumaast, ükskõik kui ajutiselt.

Leppik peatus peegli ees, silmitses ennast. Kes ma nii­­ sugune olen? Mitte enam diplomaat, vaid töötu välismaalane Mussolini valitsemise alla kuuluvas Itaalia impeeriumis. Leppik 26

kummardus lähemale ja uuris oma nägu. Mitte millegi poolest tähelepanuväärne, eriliste tundemärkideta. Politseikirjelduses poleks midagi esile tõsta, ehkki unustada ei tohiks prille. Leppik muigutas suud. Fotodele jäid huuled alati kitsaste, teravalt välja joonistatutena, ent Leppik ise kahtlustas, et suu oli kõige tundlikum ja liikuvam osa tema näos. Aga näoilme? Oli selles tõesti midagi kõrki, üleolevat, nagu ta oli kuulnud end kirjelda­ tavat? Või oli kõrk ja üleolev ilme diplomaatias lihtsalt vajalik ning ta oli seda alateadlikult arendanud? Kui need rääkijad vaid teaksid, kui kehvasti ta end viimasel ajal tunneb, alaväärse ja viletsana!

Balti riigid olid Roomas sarnases, ent siiski erinevas seisus.

Ka see käis Leppiku uhkuse pihta. Läti oli finantsiliselt paremas seisus ja Leedul säilis teatud poliitiline tunnustus, mis oli erilise väärtusega. Sama käsk saatkonna üleandmiseks oli ju tulnud nii lätlastele kui leedulastele. Lätlased ei olnud majaomanikud, vaid üürilised nii nagu Eesti, nii et neil tuli käsku täita, saatkond loovutada. Leedulastel oli aga Roomas hoopis tugevam tükk kinnisvara: nad olid ostnud pargi sees asuva sammastega villa.

Leedu saadik Stasys Lozoraitis protsessis kolm pikka nädalat Itaalia valitsusega, sest Leedu oli juba kinni maksnud ligi poole saatkonnahoonest, nii nagu lepingus kirjas. Protsessimine andis küll Lozoraitisele aega, aga augusti lõpus oli temagi sunnitud saatkonnast välja kolima. Ometi jäi Leedule peavõit – Vatikani saatkond. Sinna viidi üle ka Eesti saatkonna varad ja Leppiku isiklikud asjad. Lozoraitis küll vahel kaebas, et saatkond on kui kolikamber ning pole ruumi tööd teha, aga sai samas kosutust teadmisest, et eestlased ja lätlased kadestasid teda.

Leedu Vatikani saatkonda himustasid nõukogulased samuti, ent selle üle laotas Vatikan oma võimsalt kaitsva tiiva. Vatikan 27

ei tunnustanud Nõukogude okupatsiooni Balti riikides, oli praegu­ses sõjaski neutraalne, nagu oli seda ka Portugal.

Leppik istus toolile, läitis sigareti, silmitses heledat tapeeti.

See oli suur õnnetus, et Eestil ei olnud Vatikanis saatkonda.

Kolleeg Karl Selter ei jõudnud õigel ajal oma volitusi üle anda, istus liiga kaua Genfis, ei tulnud kohale.

Silmad jäid pidama Konrad Mäe lainetaval maastiku­ maalil – ainuke värvilaik siin toas. Sinine, nii sümpaatne toon.

Teisel seinal, mis jäi tavaliselt selja taha, rippus Konstantin Pätsi portree. Mõlemad kuulusid Eesti riigile, said saatkonnast siia toodud. Pätsist ei olnud Leppik kõrgel arvamusel, ent Eesti presidendi portreed ei saanud kuidagi venelastele jätta. Kes teab, mis presidendist on üldse saanud, kus ta on, mis seisus?

Leppik tõusis ja kustutas sigareti tuhatoosis. Seegi oli saat­ konnast pärit, ümmargune, Tallinna motiiviga – muidu üsnagi tavaline, ent mälestusi täis. Enamik saatkonda külastanuist ja saadikuga vestelnuist suitsetas, Leppik tõmbas tookord piipu.

Aga jah, need ajad olid ammu möödas. Tookord oli tal terve piibukollektsioon, tellitud Londonist. Piipe hoiti korras täpselt firmalt saadud juhtnööride järgi. Kui nad ei olnud otseses kasutu­ses, siis seisid nad piirituses. Ka jahipüss oli parimatest parim, tehtud eritellimise peale Belgias. Millal saaks küll uuesti püssi näha-katsuda, jänest lasta, puhastamisest-õlitamisest rääkimata? Või millal oleks uuesti vaja neid erarätsepa õmmel­ dud diplomaadi­riideid, mis on nüüd leedulaste juures hoiul? Siin riidekapis oli kasinalt kehakatet, ehkki ei puudunud ka pidulik õhturiietus. Rootslased kutsusid teda vahel ikka vastuvõttudele ja ameeriklastega oli tal samuti hea vahekord.

Oh, auto oleks Via Bergamol vaid tülinaks, mõtles Leppik vahel. Kuhu seda olekski panna? Niigi kõik käe-jala juures.

28

Mees kõndis palju, ent vältis teadlikult Via Rubiconet, väikest kõrvaltänavat, kus Eesti oli varem üürinud möbleeritud maja number 9. Augusti algusest ei olnud Leppik sinna jalgagi tõst­ nud ega kavatsenud sinnakanti ka sattuda. Tal ei olnud selle tänava ega majaga enam mingit pistmist.