mõrvad

Inglise keelest tõlkinud Bibi Raid

Rahva Raamat

RR_Osman_Neljapaevane_SISU.indd 3

5/6/2021 5:02:15 PM

The Thursday Murder Club Copyright © 2020 by Richard Osman All rights reserved.

Tõlge eesti keelde © Bibi Raid ja Rahva Raamat 2021 Toimetaja René Tendermann Korrektor Ele Kalda Kaanekujundus © Penguin Random House Kaane kirjastiil © Joel Holland / Dutch Uncle Kaane töötlus Karmen Haiba Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas ISBN (trükis) 978-9916-615-79-9 ISBN (e-pub) 978-9916-615-80-5

RR_Osman_Neljapaevane_SISU.indd 4

5/6/2021 5:02:15 PM

Minu emale, „viimasele elusolevale Brendale”, armastusega

RR_Osman_Neljapaevane_SISU.indd 5

5/6/2021 5:02:15 PM

6

RR_Osman_Neljapaevane_SISU.indd 6

5/6/2021 5:02:15 PM

Lihtne on kedagi tappa. Surnukeha peitmine on see keeruline osa.

Just sellega jäädakse tavaliselt vahele.

Mul tegelikult vedas, et ma õige koha otsa komistasin. Täiusliku koha otsa, tegelikult.

Ma tulen siia aeg-ajalt tagasi, lihtsalt et vaadata, kas kõik on ikka tipp-topp. Alati on, ja küllap nii jääbki.

Mõnikord teen siin ühe suitsu, kuigi tean, et ei peaks, aga see on mu ainus pahe.

7

RR_Osman_Neljapaevane_SISU.indd 7

5/6/2021 5:02:15 PM

8

RR_Osman_Neljapaevane_SISU.indd 8

5/6/2021 5:02:15 PM

Esimene osa Kohtu uute inimestega ja proovi uusi asju

9

RR_Osman_Neljapaevane_SISU.indd 9

5/6/2021 5:02:15 PM

10

RR_Osman_Neljapaevane_SISU.indd 10

5/6/2021 5:02:15 PM

1

Joyce Niisiis, alustagem õige Elizabethist, sobib? Ja vaatame, kuhu me sellega jõuame?

Ma muidugi teadsin, kes ta on; kõik siin teavad Elizabethi. Tal on üks neist kolme magamistoaga korteritest Larkin Courtis. See on too maja seal nurga peal, terrassiga. Lisaks olin ma kunagi samas viktoriinivõistkonnas Stepheniga, kes on, mitmel põhjusel, Elizabethi kolmas abikaasa.

See juhtus lõuna ajal, kaks või kolm kuud tagasi, ning arvatavasti oli esmaspäev, sest pakuti karjasepirukat. Elizabeth ütles, et kuigi ta näeb, et ma söön, tahaks ta ikkagi küsida noahaavade kohta, kui see väga palju tüli ei tee.

Ma vastasin: „Üldse mitte, muidugi, palun,” või midagi säärast.

Mul ei ole alati kõik täpselt meeles, võin selle teile sama hästi ka kohe ära öelda. Seejärel tegi ta pruunist paberist ümbriku lahti ja ma nägin seal trükikirja täis lehti ning paberiservi, mis paistsid olevat vanad fotod. Ja siis asus ta asja kallale.

Elizabeth palus mul ette kujutada, et üht tüdrukut on pussitatud.

Ma küsisin, mis sorti noaga teda pussitati ning Elizabeth vastas, et arvatavasti lihtsalt tavalise kööginoaga. John Lewise omaga. Seda ta ei öelnud, aga just sellist nuga kujutasin ma ette. Siis palus ta mul 11

RR_Osman_Neljapaevane_SISU.indd 11

5/6/2021 5:02:15 PM

kujutleda, et seda tüdrukut on pussitatud kolm või neli korda, otse rinnaku alla. Sisse-välja, sisse-välja, päris hirmus, aga ilma artereid vigastamata. Ta rääkis seda kõike üsna tasasel häälel, sest inimesed sõid ja mõned piirid tal siiski on.

Seal ma siis olin, manasin silme ette pussitushaavu ja Elizabeth küsis, kui kaua tüdrukul verest tühjaks jooksmiseks kuluks.

Ah soo, ma taipan nüüd, et oleksin pidanud alustuseks mainima, et töötasin pikki aastaid medõena, sest vastasel juhul jääb see kõik siin teie jaoks veidi segaseks. Küllap Elizabeth teadis seda, sest Elizabeth teab kõike. Igatahes, seepärast ta siis minu käest küsima tuligi. Te kindlasti juba imestasite, millest ma siin vatran. Küll ma selle kirjutamise asja ka käppa saan, ma luban.

Ma mäletan, et tupsutasin enne vastamist suud, nagu vahel telekas tehakse. See jätab targema mulje, peaksite ise ka proovima. Ja siis küsisin, kui palju tüdruk kaalus.

Elizabeth otsis selle informatsiooni oma kaustast välja, ajas sõrmega järge ja luges valjusti ette, et tüdruk kaalus nelikümmend kuus kilo. Mis lõi meid mõlemaid hetkeks rivist välja, sest kumbki meist ei teadnud, kui palju nelikümmend kuus kilo päriskaalus on.

Oma peas ma mõtlesin, et see võiks olla midagi kahekümne kolme stone’i kanti?* Minu loogika oli, et kaks ühele. Aga juba seda mõtet veeretades kahtlustasin ma, et ajan neid tollide ja sentimeetritega segamini.

Elizabeth andis mulle teada, et tüdruk ei kaalunud kohe kindlasti kahtkümmend kolme stone’i, kuna tal oli kaustas tema surnukehast foto. Ta koputas tähtsalt kaustale, enne kui ruumis ringi vaatas ja ütles: „Kas keegi küsiks Bernardilt, kui palju on nelikümmend kuus kilo?”

Bernard istub alati omaette, ühes väikeses, kõige terrassipoolsemas lauas. See on laud number kaheksa. Teil pole vaja seda teada, aga see ütleb üht-teist Bernardi kohta. * Üks stone on 6,35 kg. 23 stone’i võrdub 146 kilogrammiga. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused.

12

RR_Osman_Neljapaevane_SISU.indd 12

5/6/2021 5:02:15 PM

Bernard Cottle oli minu vastu väga kena, kui ma Coopers Chase’i saabusin. Ta tõi mulle elulõngaoksa ja selgitas jäätmekäitlusgraafikut. Neil on siin nelja värvi prügikastid. Nelja! Tänu Bernardile tean ma, et klaas käib rohelisse ja sinisesse käib papp ja paber. Aga mis puutub punasesse ja musta, on teie pakkumine sama hea kui minu oma. Ma olen siin ringi uidates igasuguseid asju näinud. Kord oli keegi ühte prügikonteinerisse pannud faksimasina.

Bernard oli kunagi professor, midagi teadusega seotut, ja on töötanud kõigis maailma paigus ning käis Dubais juba enne, kui keegi üldse Dubaist midagi teadis. Nagu professorile kohane, kandis ta lõunasöögilauas ülikonda ja lipsu, kuid luges sellest hoolimata Daily Expressi. Ruskin Courtis elav Mary, kes istus kõrvallauas, püüdis tema tähelepanu ja küsis, mis need nelikümmend kuus kilo ka tavaelus on.

Bernard noogutas ja hüüdis Elizabethile: „Seitse stone’i ja natuke peale.”

Ja see ütlebki Bernardi kohta kõik.

Elizabeth tänas teda ja ütles, et see kõlab üsna usutavalt, ning Bernard pööras tähelepanu taas oma ristsõnale. Vaatasin hiljem sentimeetrite ja tollide kohta järele, ja vähemalt nende puhul oli mul õigus.

Elizabeth kordas oma küsimust. Kui pikalt kööginoaga pussitatud tüdruk veel elada suudaks? Ma pakkusin, et ilma esmaabita sureks ta arvatavasti neljakümne viie minutiga. „Noh, tõepoolest, Joyce,” ütles Elizabeth ja siis oli tal juba järgmine küsimus. Mis siis, kui tüdruk sai meditsiinilist abi? Mitte arstilt, aga kelleltki, kes oskas haava lappida. Keegi, kes oli näiteks olnud sõjaväes. Kelleltki selliselt.

Ma olen omal ajal näinud palju pussitushaavu. Minu töö ei koosnenud vaid välja väänatud pahkluudest. Seega vastasin talle, et noh, sellisel juhul ei oleks ta üldse surnud. Mida ta polekski. See ei oleks olnud tema jaoks tore kogemus, aga haavu poleks olnud keeruline kinni lappida.

13

RR_Osman_Neljapaevane_SISU.indd 13

5/6/2021 5:02:16 PM

Elizabeth muudkui noogutas ja ütles, et täpselt niimoodi ta ka Ibrahimile ütles, kuigi sel hetkel ma veel Ibrahimi ei tundnud.

Nagu ma ütlesin, see juhtus mõned kuud tagasi.

Elizabethi silmis ei paistnud see kuidagi klappivat ja tema arvamus oli, et tüdruku kavaler oli ta ära tapnud. Ma tean, et seda juhtub siiani väga sageli. Selle kohta ikka loeb ajalehest.

Ma arvan, et enne siia kolimist oleks selline vestlus mulle ebatavaline tundunud, aga niimoodi need asjad laias laastus siin ongi, kui teisi elanikke tundma õppida. Eelmisel nädalal sain tuttavaks mehega, kes leiutas šokolaaditükkidega piparmündijäätise, või vähemalt nii ta väidab. Mul ei ole eriti võimalik seda järele kontrollida.

Mul oli hea meel, et sain Elizabethi väikestviisi aidata, seega otsustasin, et palun pisikest vastuteenet. Küsisin, kas mul oleks võimalik surnukeha fotot näha. Lihtsalt professionaalsest huvist.

Elizabeth lõi särama, samamoodi nagu inimesed löövad särama siis, kui küsid näha nende lapselaste koolilõpufotosid. Ta libistas ühe A4-suuruse foto kausta vahelt välja, asetas selle, pilt allpool, minu ette ja ütles, et ma võin selle endale jätta, sest neil kõigil olid oma koopiad.

Ma ütlesin talle, et see on temast väga lahke ja tema ütles, et pole tänu väärt, kuid et kas ta võib mulle veel ühe viimase küsimuse esitada. „Muidugi,” ütlesin.

Siis küsis tema: „Kas te olete neljapäeviti vaba?”

Ja see, uskuge või mitte, oli esimene kord, kui ma neljapäevadest kuulsin.

14

RR_Osman_Neljapaevane_SISU.indd 14

5/6/2021 5:02:16 PM

2

Konstaabel Donna De Freitas soovib, et tal oleks relv. Ta tahaks mahajäetud laohoonetes sarimõrvareid taga ajada, neid süngel ilmel kinni nabida, hoolimata värskest kuulihaavast õlas. Võib-olla hakata viskiarmastajaks ja oma partneriga afääri alustada.

Aga praegu, kui ta on kakskümmend kuus aastat vana ja istub kell 11.45 nelja pensionäriga, kellega ta just äsja tuttavaks sai, lõunat sööma, mõistab Donna, et peab end kõige selleni üles töötama.

Pealegi peab ta tunnistama, et viimane tunnike või nii on olnud päris lõbus.

Donna on esitanud oma ettekannet „Koduturvalisuse praktilistest nõuannetest” palju kordi. Ja tänagi oli kuulajaks tavapärane publik vanemaid inimesi – pleedid põlvedel, tasuta küpsised ja mõned rõõmsad tukkujad tagareas. Iga kord jagab ta samu nõuandeid. Absoluutselt kõige olulisem on lasta paigaldada akendele lukud, kontrollida isikut tõendavaid dokumente ja mitte kunagi ei tohi tundmatutele helistajatele isiklikke andmeid jagada. Eelkõige on tema kohuseks olla vanurite jaoks julgustav õlekõrreke selles hirmutavas maailmameres. Donna saab sellest aru, pealegi säästab see teda nii jaoskonnast kui ka paberitööst, mistõttu teeb ta seda vabatahtlikult. Fairhaveni politseijaoskond on unisem, kui Donna harjunud on.

15

RR_Osman_Neljapaevane_SISU.indd 15

5/6/2021 5:02:16 PM

Täna aga oli ta leidnud end Coopers Chase’i pensionäride külast.

See paistis esmapilgul üsna süütu. Palju rohelist, muretu, malbe, ja siia sõites oli ta märganud kena pubi, kus koduteel lõunat süüa.

Nii et kiirpaatidel sarimõrvarite peahaardesse krahmamine pidi ootama. „Turvalisus,” oli Donna alustanud, kuigi tegelikult mõtles ta sellest, kas peaks laskma endale tätoveeringu teha. Delfiin alaseljale? Või oleks see liiga klišee? Ja kas see teeks väga haiget? Arvatavasti, aga ta on ju ometi politseinik, on nii? „Mida me täpselt silmas peame, kui kasutame sõna „turvalisus”? No mina arvan, et see tähendab erinevatele inimestele erinevaid…”

Esireas kerkis kellegi käsi. Mis polnud küll tavapärane asjade käik, aga kui ta juba siin oli… Ühel laitmatult rõivastatud kaheksakümnendates proual oli midagi öelda. „Kullake, me kõik vist loodame, et te ei hakka ometi aknalukkudest rääkima.” Naine vaatas enda ümber ringi ja teised mõmisesid nõusolevalt kui üks mees.

Järgmine oli teises reas kõndimisraami taga istuv härrasmees. „Ja isikut tõendavatest dokumentidest pole ka vaja rääkida, me teame nendest kõike. Kas te olete päriselt gaasiühistust või tegelikult hoopis murdvaras? Meil on see selge, ma luban teile.”

Järgnes terve kõnekoor. „See pole enam gaasiühistu. See on nüüd Centrica,” ütles üks mees väga heas kolmeosalises ülikonnas.

Tema kõrval istuv mees, kellel olid jalas lühikesed püksid ja plätud ning seljas West Ham Unitedi särk, kasutas võimalust, et end püsti ajada ja sõrmega suvalises suunas osutada: „See on nüüd küll Thatcheri süü, Ibrahim. Varem kuulus see meile.” „Kuule, istu maha, Ron,” ütles üks kenasti riides naine. Siis vaatas ta Donna poole ja lisas aeglase peavangutuse saatel: „Palun andke Ronile andeks.” Kommentaarid aga muudkui jätkusid. „Ja milline kurjategija ei oskaks isikut tõendavat dokumenti võltsida?”

16

RR_Osman_Neljapaevane_SISU.indd 16

5/6/2021 5:02:16 PM

„Mul on silmal kae. Te võite mulle kas või oma raamatukogukaarti näidata ja ma laseks teid sisse.” „Tänapäeval ei käi nad isegi enam näitusid kontrollimas. Need on kõik võrgus üleval.” „Need on pilves, kullake.” „Mina võtaksin murdvarga avasüli vastu. Oleks tore, kui keegi külla tuleks.”

Hetkeks sigines tervitatav vaikus. Siis algas vilinate kakofoonia, kui mõned kuuldeaparaadid kõvemaks keerati, samas kui teised välja lülitati. Naine esireas oli ohjad jälle enda kätte haaranud. „Niisiis… ja mina olen muide Elizabeth… ei mingeid aknalukke, palun, ega isikut tõendavaid dokumente, ja te ei pea meile rääkima, et me ei tohi nigeerlastele telefoni teel oma PIN-koode anda. Kui nende kohta ikka võib enam nigeerlased öelda.”

Donna De Freitas oli end kogunud, kuid taipas, et ei mõelnud enam pubilõunatest ega tätoveeringutest – nüüd mõtles ta rahutuste mahasurumise koolitusele vanadel headel aegadel Lõuna-Londonis. „No aga millest me siis räägime?” oli Donna küsinud. „Ma pean täitma ära vähemalt nelikümmend viis minutit, muidu ei lähe see vaba aja arvestusse sisse.” „Institutsioonilisest seksismist politseijõududes?” pakkus Elizabeth. „Mina tahaksin rääkida Mark Duggani ebaseaduslikust mahalaskmisest, mille riik sanktsioneeris ja…” „Istu maha, Ron!” Ja nii edasi ja nii edasi, rõõmsalt ja sõbralikult, kuni tund oligi möödas ning Donnat tänati südamlikult, näidati talle lapselaste pilte ja paluti siis lõunale jääda.

Ja siin ta nüüd on, nokib oma salati kallal restoranis, mis menüü väitel on „kõrgeklassiline ja tänapäevane”. Kolmveerand kaksteist on tema jaoks natuke vara lõunat süüa, aga kutsest oleks olnud ebaviisakas keelduda. Ta paneb tähele, et tema neli võõrustajat ei 17

RR_Osman_Neljapaevane_SISU.indd 17

5/6/2021 5:02:16 PM

ole ainult asunud korralike lõunapraadide kallale, vaid on nende kõrvale avanud ka punase veini pudeli. „See oli tõesti võrratu, Donna,” ütleb Elizabeth. „Me nautisime seda tohutult.” Elizabeth vaatab Donnat nagu õpetaja, kes on sulle terve aasta surmahirmu peale ajanud, aga paneb siis lõpuhindeks „viie” ja nutab lõpuaktusel. Võib-olla on asi tema tviidpintsakus. „See oli vaimustav, Donna,” ütleb Ron. „Kas ma võin teile Donna öelda, kallike?” „Te võite mulle Donna öelda küll, aga selle kallikese jätaks ära,” vastab Donna. „Jajah, armsake,” on Ron nõus. „Jätan meelde. Aga oli alles lugu sellest parkimistrahvi ja mootorsaega ukrainlasest! Te võiksite hakata käima ametlikel õhtusöökidel söögijärgset kõnet pidamas, selle eest saab palju rohkem raha. Ma võiksin teile ühe kontakti anda, kui soovite?”

Salat on imemaitsev, mõtleb Donna, ja sellist asja ei mõtle ta just sageli. „Minust oleks saanud vist fantastiline heroiinismugeldaja.” Seda ütleb Ibrahim, kes oli ennist tulnud välja selle Centrica argumendiga. „See on ju pelgalt logistika, kas pole? Ja siis veel kogu see kaalumine, mis mulle ka meeldiks, väga täpne töö. Ja neil on masinad, mis raha loevad. Tehnika viimane sõna. Kas te olete kunagi mõnd heroiinimüüjat vahele võtnud, konstaabel De Freitas?” „Ei,” tunnistab Donna. „Aga see on mul nimekirjas.” „Võrratu,” ütleb Ibrahim ja kallab veiniklaasi kurku tühjaks. „Meil hakkab kergesti igav,” lisab Elizabeth, kes samuti oma klaasile lõpu teeb. „Hoidku jumal meid aknalukkude eest, naiskonstaabel De Freitas.” „Tänapäeval oleme kõik lihtsalt konstaablid,” ütleb Donna. „Ah nii,” vastab Elizabeth huuli torutades. „Ja mis siis, kui mina soovin endiselt öelda naiskonstaabel? Kas siis väljastatakse käsk minu arreteerimiseks?”

18

RR_Osman_Neljapaevane_SISU.indd 18

5/6/2021 5:02:16 PM

„Ei, aga ma arvaksin teist natuke halvemini,” ütleb Donna. „Sest teise sõna kasutamine pole tõesti nii raske ja see näitaks minu suhtes üles rohkem austust.” „Põrgut! Teie võit. Olgu,” ütleb Elizabeth ega toruta enam huuli. „Aitäh,” vastab Donna. „Arvake ära, kui vana ma olen!” esitab Ibrahim talle väljakutse.

Donna kõhkleb. Ibrahim kannab ilusat ülikonda ja tal on suurepärane nahk. Ta lõhnab imeliselt. Rinnataskust piilub välja kunstipäraselt volditud taskurätik. Juuksed küll hõrenevad, aga on suuremalt jaolt alles. Lodevat kõhtu pole ja lõugu on ka ainult üks.

Ja ometi kõige selle all? Hmm. Donna vaatab Ibrahimi käsi. Need reedavad alati. „Kaheksakümmend?” pakub ta.

Ta näeb, kuidas Ibrahimi hoog raugeb. „Jah, täpselt õige, kuigi ma näen noorem välja. Ma näen välja umbes seitsekümmend neli.

Kõik on sellega nõus. Saladus peitub Pilateses.” „Ja milline on teie lugu, Joyce?” küsib Donna rühma neljandalt liikmelt, väikeselt valgete juustega naiselt lavendlilillas pluusis ja helelillas kampsunis. Ta istub väga rõõmsalt ja laseb kõike toimuvat endast läbi. Suu suletud, kuid silmad erksad. Nagu vaikne linnuke, kes otsib pidevalt midagi, mis päikese käes sätendaks. „Minu?” vastab Joyce. „Minul pole mingit lugu. Ma olin kunagi medõde, siis olin ema ja siis jälle õde. Siin pole kahjuks suuremat midagi rääkida.”

Elizabeth norsatab põgusalt. „Ärge laske end Joyce’ist petta, konstaabel De Freitas. Ta on seda tüüpi naine, kes kõik olukorrad ära lahendab.” „Mul on lihtsalt kõik korraldatud,” vastab Joyce. „Ja see pole enam moes. Kui ma ütlen, et lähen zumba’sse, siis ma lähen zumba’sse. Selline ma juba olen. Mu tütar on meie peres see huvitav pool. Ta juhib riskifondi, kui te teate, mis see on.” „Tegelikult mitte,” tunnistab Donna.

19

RR_Osman_Neljapaevane_SISU.indd 19

5/6/2021 5:02:16 PM

„Jah,” on Joyce nõus. „Zumba on enne Pilatest,” ütleb Ibrahim. „Mulle ei meeldi mõlemat teha. See ei ole peamiste lihasgruppide jaoks mõistuspärane.” Üks küsimus on Donnat kogu lõunasöögi aja närinud. „Ma tean, et te elate kõik Coopers Chase’is, aga kas ma tohin küsida, kuidas te neli sõpradeks saite?” „Sõpradeks?” Elizabethi näib see lõbustavat. „Oi, meie ei ole sõbrad, kullake.”

Ron kõkutab naerda. „Jessuke, kallike, ei, me ei ole sõbrad. Kas valan sulle juurde, Liz?” Elizabeth noogutab ja Ron kallab. Neil on käsil teine pudel. Kell on 12.15.

Ibrahim on nõus. „Ma arvan, et sõbrad pole meie kohta õige väljend. Me ei valiks üksteist sotsiaalseks suhtluseks, meil on väga erinevad huvid. Ron vist isegi meeldib mulle, aga ta võib olla ka väga tülikas.”

Ron noogutab: „Ma olen väga tülikas.” „Ja Elizabethi laad on eemaletõukav.”

Elizabeth noogutab. „Nii see kahjuks on. Minuga on alati tulnud esmalt harjuda. Juba koolist peale.” „Joyce mulle vist pigem meeldib. Ma arvan, et Joyce meeldib vist kõigile,” ütleb Ibrahim.

Ron ja Elizabeth noogutavad taas nõusolevalt. „Tänan teid, tõepoolest,” ütleb Joyce, kes ajab taldrikul herneid taga. „Kas te ei leia, et keegi võiks leiutada lamedad herned?”

Donna püüab selles segaduses selgust luua. „Nii et kui te pole sõbrad, kes te siis olete?”

Donna näeb, kuidas Joyce pilgu tõstab ja teiste, selle uskumatu pundi poole pead vangutab. „Noh,” ütleb Joyce. „Esiteks, me muidugi oleme sõbrad; sellele kambale ei jõua asjad lihtsalt väga kiiresti kohale. Teiseks, kui see teie kutsel kirjas polnud, konstaabel De Freitas, siis oli see minu viga. Meie oleme Neljapäevane mõrvaklubi.”

20

RR_Osman_Neljapaevane_SISU.indd 20

5/6/2021 5:02:16 PM

Elizabethi pilk on punasest veinist klaasjaks muutunud, Ron kratsib West Hami tätoveeringut oma kaelal ja Ibrahim poleerib juba niigi läikivat mansetinööpi.

Restoran nende ümber hakkab tasapisi täituma ja Donna pole esimene Coopers Chase’i külastaja, kes leiab, et siin poleks üldsegi nii halb elada. Ta oleks valmis klaasi veini ja vaba pärastlõuna nimel milleks iganes. „Lisaks sellele käin ma veel iga päev ujumas,” võtab Ibrahim asja kokku. „See hoiab naha trimmis.”

Mis koht see ometi on?

21

RR_Osman_Neljapaevane_SISU.indd 21

5/6/2021 5:02:16 PM