Iga kord, kui Ira Terveri silm peatus kabineti aknalaual õitse val valgel orhideel, meenus talle endine boss Erik Sulps, kuid samas liikus mõte siis kohe ka uue ja palju noorema ülemuse Magnus Müüri peale. See oli lausa kummaline, kuidas mäles tused ajapikku kohti vahetasid, eendusid ja taandusid ning mõned neist sootuks mälust kadusid. Kui varem seostusid valged orhideeõied Ira mälus ta vanemate surma ja matustega, siis viimasel ajal kutsus nende õite nägemine esile vaid helgeid tundeid, sest Erikule mõeldes polnud Iral ühtegi halba mäles tust – ainult head. Uue ülemusega olid lood keerulisemad, sest Iral oli raske tema kui autoriteedi poole üles vaadata, lihtsalt kolleegiks pidada või endast parema inimesena aktsepteerida. Magnus Müür polnud see mees, keda ta võinuks veel pimesi usaldada, ometi oli ta Iraga samal tulejoonel, kuid mitte sama usku ja see polnud üksnes Ira meelest nii, vaid samu mõtteid jagasid nii mõnedki vanad kolleegid, kes uue tulija räigete väljaütlemiste ja isiklike ambitsioonidega nõus polnud. Ka sellel, miks Ira mõte vana ülemust meenutades justkui automaatselt uue bossi peale üle läks, oli oma põhjus, kuid see oli vaid põhjus, mis tagantjärele enam midagi ei muutnud – ülemus oli ülemus.
5