Eli e Wi esel
Öö
I peatükk Teda hüüti Uksehoidja-Mošeks, justkui poleks tal perekonnanime iial olnudki. Ta oli ühes hassiidi sünagoogis „kõigetegija”. Kõik Sigheti juudid – selles väikeses Transilvaania linnakeses veetsin ma oma lapse põlve – armastasid teda. Ta oli väga vaene ning elas äärmises viletsuses. Minu kodulinnas vaeseid üldiselt küll aidati, kuid eriti neid ei sallitud. Uksehoidja-Moše oli erand. Tema ei häirinud kedagi. Tema kohalolek ei teinud kellelegi tüli. Ta oskas imehästi end tähtsusetuks teha, nähtamatuks jääda. Kehaliselt oli ta kohmakas nagu kloun. Tema vaeslapselik häbelikkus pani inimesi naeratama. Ma armastasin tema suuri unistavaid silmi, mille pilk eksis kaugusse. Ta rääkis vähe. Ta laulis; või pigem ümises. Need laulukatked, mida mu kõrv tabas, rääkisid Jumala kannatusest, šhiná’st3, mis viibib pagenduses ja kabala kohaselt leiab seal lunastuse koos inimesega. Mina sain temaga tuttavaks 1941. aasta lõpupoole. Olin siis peaaegu kolmeteistkümneaastane. Olin sügavalt usklik. Päeval uurisin ma talmudit ning öösiti jooksin sünagoogi, et nutta templi hävitamise pärast. 3
Koos pagenduses oleva Iisraeliga on ajutises pagenduses, Jumalast eemal ka Jumala „kohalolek” šhiná. – Toimetaja.
23 Öö
Ühel päeval palusin ma isa, et ta aitaks mul leida õpetaja, kes juhendaks mind kabala õpingutes. „Sa oled selleks liiga noor. Müstitsismi ohtuderohkesse valda tohid siseneda alles kolmekümneaastaselt, ütles Maimonides. Kõigepealt pead omandama alusteadmised, mis on sulle jõukohased.” Mu isa oli haritud mees, pigemini mõistuseinimene. Ta ei näidanud oma tundeid välja, ka mitte pereringis. Rohkem oli ta pühendunud võõraste muredele kui oma perele. Sigheti juudi kogukond suhtus temasse sügavaima lugupidamisega. Temalt küsiti nõu avalikes asjades ja isiklikeski küsimustes. Meid oli peres neli last. Vanim oli Hilda; seejärel Bea; mina olin vanuselt kolmas ja ainuke poeg; ja siis oli veel pesamuna Tzipora. Mu vanemad pidasid kauplust. Hilda ja Bea olid neile töö juures abiks. Minu koht on koolis, nii nad ütlesid. „Sighetis ei ole kabala tundjaid,” kordas isa ühtelugu. Tema tahtis selle mõtte mul peast kihutada. Ent tulutult. Mina leidsin endale ise õpetaja, selleks oli Uksehoidja-Moše. Too oli kord, kui ma videviku ajal palvetasin, mind jälginud. „Miks sa nutad, kui sa palvetad?” küsis ta minult, nagu tunneks ta mind juba kaua. „Ma ei tea,” vastasin ma äärmises segaduses. See küsimus ei olnud mulle pähegi tulnud. Ma nutsin, sest… sest miski minus tundis vajadust nutta. Oligi kõik. „Miks sa palvetad?” küsis ta minult viivu aja pärast. Miks ma palvetasin? Mis imelik küsimus. Miks ma elasin? Miks ma hingasin? „Ma ei tea seda,” vastasin ma talle veelgi suuremas segaduses ja kimbatuses. „Ma tõesti ei tea.” 24 Elie Wiesel
Tollest päevast peale kohtusin ma temaga sageli. Ta selgitas mulle tungivalt, et igas küsimuses peitub jõud, mis on vastuses juba kaduma läinud… „Inimene ligineb Jumalale küsimuste kaudu, mis ta talle esitab,” ütles ta ühtelugu. „See on tõeline kahekõne. Inimene küsib ja Jumal vastab. Kuid tema vastustest ei saada aru. Ei saagi saada. Sest need asuvad hinge põhjas ning jäävad sinna, kuni me sureme. Õiged vastused, Eliezer, leiad sa vaid enda seest.” „Ja miks sina palvetad, Moše?” küsisin ma temalt. „Ma palun Jumalat, kes elab minu sees, et ta annaks mulle jõudu esitada talle õigeid küsimusi.” Niiviisi vestlesime peaaegu igal õhtul. Me jäime sünagoogi, kui kõik teised olid juba ära läinud, istusime hämaruses, kus hubises veel pooleldi ära põlenud küünla helk. Ühel õhtul rääkisin talle, kuidas mind kurvastab, et ma pole suutnud leida endale Sighetis ühtki õpetajat, kelle käe all saaksin õppida „Zohari”, kabalistide töid, juudi müstitsismi saladusi. Ta naeratas leebelt. Pika vaikushetke järel lausus ta: „On tuhat ja üks väravat, kust pääseda müstilise tõe viljapuuaeda. Igal inimolendil on oma värav. Ta ei tohi eksida ja püüda siseneda viljapuuaeda väravast, mis ei ole tema oma. See on ohtlik sisenejale endale, aga samuti neile, kes on juba sees.” Ja Uksehoidja-Moše, Sigheti linna vaene kerjus, kõneles mulle tundide viisi kabala ilmutustest ja saladustest. Tema pühendas mind teadmistesse. Me lugesime üheskoos kümneid ja kümneid kordi üht ja sama „Zohari” lehekülge. Mitte selleks, et seda pähe õppida, vaid selleks, et hoomata selles kätkevat Jumala olemust. Nende õhtute jooksul tekkis mul kindel veendumus, et Uksehoidja-Moše juhatab mu endaga koos igavikku, sellesse aega, kus küsimus ja vastus on ÜKS. 25 Öö
Siis ühel päeval saadeti Sighetist välja kõik välismaalastest juudid. Ja Uksehoidja-Moše oli välismaalane. Ungari sandarmid kuhjasid nad loomavagunitesse, kus nad nutsid summutatult. Meie, kes me perroonile jäime, nutsime samuti. Rong kadus kaugusse; maha jäi vaid tihe ja määrdunud suitsupilv. Kuulsin üht juuti mu selja taga ohkavat: „Mis teha. Sõja aeg…” Küüditatud unustati kiiresti. Paar päeva pärast nende lahkumist teati rääkida, et nad olla viidud Galiitsiasse, et nad töötavat seal ja olevat oma saatusega isegi rahul. Möödusid päevad. Nädalad ja kuud. Elu oli pöördunud vanadesse rööbastesse. Kodudes valitses rahulik ja vaikne õhkkond. Kaupmehed sõlmisid kasulikke tehinguid, üliõpilased elasid oma raamatute keskel ning lapsed mängisid tänaval. Ühel päeval, kui ma olin just sünagoogi sisenemas, märkasin ukse lähedal pingil istumas UksehoidjaMošet. Ta rääkis mulle, mis oli tema ja ta kaaslastega juhtunud. Rong küüditatud inimestega oli ületanud Ungari piiri ja Poola territooriumil oli Gestapo selle üle võtnud. Seal jäi rong seisma. Juudid pidid maha astuma ja veoautodesse ronima. Need sõitsid metsa. Seal käsutati inimesed autodest välja. Nad pandi tohutu suuri kraave kaevama. Kui nad tööga lõpule jõudsid, alustasid Gestapo mehed enda oma. Kiretult, kiirustamata hukkasid nad oma vangid. Kõik nad pidid üksteise järel kraavi ette astuma ja kukla ette keerama. Imikud visati õhku ja kuulipildujast lasti nende pihta märki. See toimus Galiitsia metsas, Kolomõja lähedal. Kuidas aga temal, Uksehoidja-Mošel, oli õnnestunud pääseda? Ime läbi. Ta oli jalast haavata saanud ning teda peeti surnuks… 26 Elie Wiesel
Ööd ja päevad läbi käis ta siis ühest juudi majast teise, jutustades Malkast, noorest tüdrukust, kes kolm päeva surmaagoonias heitles, ja Tobiest, rätsepast, kes anus, et ta tapetaks enne, kui tema pojad… Moše oli muutunud. Tema silmadest ei paistnud enam rõõmu. Ta ei laulnud enam. Ta ei rääkinud mulle enam Jumalast ega kabalast, vaid ainult sellest, mida ta oli seal näinud. Inimesed ei tahtnud tema lugusid uskuda, ja veelgi enam, nad ei tahtnud neid ka kuulda. „Ta lunib meie kaastunnet. Mida ta küll välja ei mõtle…” Või siis: „Vaene mees on hulluks läinud.” Tema aga nuttis: „Juudid, kuulake mind. See on kõik, mida ma teilt palun. Ma ei taha teie raha ega haletsust. Ainult kuulake mind,” hüüdis ta sünagoogis videvikupalve ja õhtupalve vahel. Ka mina ei uskunud teda. Ma istusin tihti õhtuti, kui jumalateenistus oli läbi, Moše seltsis ja kuulasin ta lugusid, püüdes mõista tema kurbust. Tundsin tema vastu ainult haletsust. „Mind peetakse hulluks,” pomises ta, ja ta silmist voolas pisaraid nagu vahatilku. Ükskord küsisin temalt: „Miks sa nii väga tahad, et su sõnu usutaks? Mina sinu asemel ei hooliks sellest, kas mind usutakse või mitte…” Ta sulges silmad, justkui üritades aja eest põgeneda: „Sa ei saa aru,” ütles ta ahastades. „Sa ei saagi aru saada. Mina pääsesin imekombel. Mul õnnestus siia tagasi tulla. Kust ma võtsin selle jõu? Ma tahtsin Sighetisse tagasi tulla, et rääkida teile oma surmast. Et te saaksite selleks valmistuda, kuni on veel aega. 27 Öö
Elie Wiesel (1928–2016) oli Rumeenia juudi päritolu ameerika kirjanik ja õpetlane, kes pühendas oma elu holokausti mälestuste jäädvustamisele ning oli ülemaailmselt tuntud inimõiguste eestkõneleja. 1986. aastal pälvis ta Nobeli rahupreemia. „Öö” on Elie Wieseli isiklikel kogemustel põhineva triloogia esimene osa. Autor kirjeldab oma ellujäämist ja läbielamisi teismelisena Teise maailmasõja lõpu aastail. Lugu algab Sigheti linna juudi kogukonnas ning kulmineerub Auschwitzi ja Buchenwaldi kontsentratsioonilaagrite halastamatus tegelikkuses. Painava jutustuse võtab kokku valus tõde: kus puudub inimlikkus, seal jumal sureb.
28 Elie Wiesel