ONNELIK PRINTS

Taavi Jakobson

ÕNNELIK PRINTS

6

LÕPUTA LUGU „Emme, aga mis õilsast printsist edasi sai?“ Unejutu sume voog oli vaikinud kui noaga lõigatult. Habras noor naine keeras raamatulehte üht- ja teistpidi, püüdes aru saada, kas see on ehk teisega kokku kleepunud. Ei olnud. Uuelt leheküljelt sai alguse uus saaga uute tegelastega, loetud lugu jäigi lõputa. Ema pööras poja poole, et talle seda öelda, kuid peatus. Poisike lebas selili, käed korralikult teki peal, ja näis uurivat lage kaunistavat krohvipragude mustrit, mis laualambi soojas valguses välja joonistus. Kulm kergelt kipras – nagu ikka, kui ta millessegi süvenenud oli.

Ent see süvenemine oli petlik. Laemuster oli vaid ajutine meeletäide nendeks pikkadeks sekunditeks, mil lugu edasi ei liikunud. Tundes ema armastavat pilku, vaatas poiss küsivalt vastu. Üldse-mitte-veelunised lapsesilmad olid täis siirast põnevust.

Tema jaoks ei saanud seiklus katki jääda. Tema jaoks ei olnud see eelajaloolisel ajal sündinud muinasloo järjekordne mugandus, vaid sama reaalne kui elu, mis teda igal hommikul teispool välisust ootas.

Ema otsustas oma jutuvestjaoskused kokku võtta, et pojakest mitte alt vedada. „Siis kappas õilis prints oma uhkel mustal täkul vana kuninga juurde tagasi ja küsis kauni printsessi endale naiseks. Ja kuningas vastas, et …“ „Aga, emme, sa ei loe ju!“ „Oh, sind, tähelepanelikku! Sind ei õnnestu kohe kuidagi ära petta. Siin raamatus ongi loo lõpp puudu jäänud,“ andis ema alla. „Aga sellest pole hullu – tead ju küll, kuidas muinasjuttudes tavaliselt läheb –, prints ja printsess abielluvad, tuleb suur ja uhke pulmapidu, kuhu on kutsutud kõik naaberriikide valitsejad, sugulased ja tuttavad. Ja siis elavad prints ja printsess õnnelikult elu lõpuni. See lugu sai lihtsalt natuke varem läbi.“ 7

Ema lükkas taas kord silmile vajunud šatääni juuksesalgu kõrva taha ja sulges raske klantspiltidega raamatu oma süles. „Muinasjuttudes läheb ikka nii, eks selles siis samamoodi,“ kinnitas ta tasaselt, asetas raamatu oma selja taha kirjutuslaua nurgale ja kustutas lugemislambi. Tuba jäid valgustama läbi õhukese kardina kumavad rahutud linnatuled ja tuhmkollane öölamp nurgas. „Aga räägi, mis saab kuningannast? Printsi emast, ma mõtlen. Ja printsessi omast ka.“ „Eks nemadki elavad oma elu lõpuni,“ vastas ema küsija hoolikalt seitlisse kammitud tukka silitades. „Mõni õnnelikumalt, teine vähem. Võid olla aga kindel, et iga kuninganna püüab oma printsist tõelise kuninga kasvatada. Ja teeb kõik, mis tema võimuses, et printsil oleks helge ja muretu elu.“ „Miks ükski lugu sellest ei räägi?“ „Keda vanad kuningannad ikka enam huvitavad. Nende lood ja lootused on läbi juba enne õige muinasjutu algust. Las nad ollagi vaikselt kusagil taustal. Unustatud ja nähtamatud.“ „Mina sind küll ära ei unusta. Tead, emme, ma ei taha iialgi sinu juurest ühegi printsessi juurde minna,“ ütles väike poiss ja libistas oma unesooja peopesa õrnalt ema käele.

Ema vaatas pojale otsa ja naeratas. Alul vaid silmadega, kuid hetkega valgus naeratus üle terve näo. „Seda on küll tore kuulda. Kas sa armastad oma emmet?“ „Jah, väga! Väga-väga palju.“ „Mina sind ka. Sa oled minu jaoks kõik siin ilmas. Ja see ongi kõige tähtsam,“ lausus ema ja tundis, kuidas soe armastuse voog silmadest südame kaudu üle terve keha voogas ja argise kurnatuse peletas. Läbi akna kostev kiirabiauto sireen äratas ta sellest lembehetkest. „Kell on sealmaal, et sul on aeg unenägude maale minna. Homme peame jälle vara tõusma, et õigeks ajaks lasteaeda jõuda. Printsid peavad hoolsasti õppima, et oskaksid tulevikus oma riiki targasti valitseda. Jää nüüd ilusasti magama, kullake,“ ütles ta juba hoopis asjalikuma häälega.

8

Ema kallistas poega, suudles teda laubale ja tõusis, lükates maha voodi serval balansseerinud plüüsist siili, kes oli poisi armastatuim kaisuloom teisest sünnipäevast saati. Enne kinkimist oli ema veel muretsenud, et see ei ole ehk piisavalt armsa olemisega. Ent nagu kiuste ei suutnud ta midagi mõistlikumat leida. Kartus osutus asjatuks. Markus oli haaranud siilipoisi kohe sülle ja teatanud, et Alfred on ta sõber. Nii sündiski – siilist sai Alfred ja Markuse truu kaaslane.

Ema pistis siili pojale kaissu, tõmbas neile õrnalt teki peale ja valmistus lahkuma, kui teda katkestas hüüatus: „Emme, kärbes! Ma ei saa magada, kui kärbes piniseb.“ „Ära muretse, kohe tegelen sellega,“ vastas ema uuesti tuld põlema pannes. Kärbes maandus ühel kitsast tuba kaunistavatest akvarellidest ja ronis laisalt üle varahommikuses udus lootusrikkalt tõusva päikese. Neid päikesetõuse kujutavaid raamimata maale rippus pleekinud tapeedil päris mitu – ema hilisteismeea looming.

Kunagine kunstiõpetaja oli kõrgelt kiitnud ta annet ja värvitunnetust ning tungivalt soovitanud maalimisega edasi tegeleda. Lausa kunstiakadeemiasse õppima minna. Eks tütarlaps oligi näinud end kunagi tunnustatud kunstnikuna oma boheemlaslikus ateljees askeldamas.

Tallinnas või Pariisis või kus iganes. Seda muidugi vaid oma kõige salajasemates unistustes, mida isegi päevikuga jagada ei tohtinud.

Tegelik elutee rullis end ta ees aga hoopis teisiti lahti.

Ema keeras laua nurgal seisnud ajalehe kokku ja peletas kärbse maalilt lendu. Pahaaimamatu putukas lendas toas paar tiiru, jalutas mõne sentimeetri kardinatel, tegi lae all veel paar piruetti ja maandus viimaks öölambi lähedal seinal. Väleda liigutusega lõi ema sissetungija maha ja korjas selle viimaseid tõmblusi tegeva laiba põrandalt ajalehele. Seejärel rändas ajaleht korjusega prügikorvi kirjutuslaua all. „Nüüd ta enam minu õilsa printsi und ei sega. Peletan kõik kärbsed ja lohed sinu juurest eemale,“ lausus ema rahulolevana, et olukord kiirelt lahenes, ja kustutas taas tule. „Ja kunagi hakkad sina mind kõigi ohtude eest kaitsma.“ „Aitäh, emme. Muidugi kaitsen. Isegi Butaani krokodillide eest!“ 9

„Bhutani, kullake, mitte Butaani,“ parandas ema teda mahedalt h-tähte rõhutades. „Ja Bhutanis ei ole krokodille.“ „Ei tea midagi! Kui loomaaiast mõni krokodill minema pääseb ja meiega kaasa tuleb, siis selle eest kaitsen. Ja lohede eest muidugi ka.“ Ema naeratas. Ta oli hiljuti lugenud, et Bhutanis on kõige tähtsam inimeste õnn. Mitte mingi abstraktne kogutoodang, vaid see, et inimesed oleksid õnnelikud. Selline mõtteviis mõjus nii kutsuvalt, et ta oli tolle väikese kuningriigi kohta kauges Himaalajas püüdnud üha rohkem teada saada. Mõnel õhtul oli ta ka Markusele muinasjutu asemel rääkinud imedemaast, mille kuningas oma alamate õnne kõige tähtsamaks pidas. Neil oli lausa tekkinud ühine unistus sinna elama kolida. Kunagi tulevikus. Võib-olla isegi päriselt. „Ma tean, kullake. Head und,“ vastas ema end toast välja libistades. Ukse sulgemisel peatas teda Markuse mõtlik hääl. „Aga, emme, äkki see kärbes tahtis meile lihtsalt oma pinina laulu laulda?“ Poja meelemuutusest üllatunud ema päris: „Kust sa seda võtad?

Kärbsed ei laula!“ Kuid leidnud, et ta ei taha seda teemat pikemalt lahata, jätkas lahke, kuid nõudliku häälega: „Oh sind ja sinu fantaasiaid! Isegi kui ta tahtis laulda, segas see tüütu putukas sinu und.

Praegu ei ole aeg millekski muuks kui magamiseks. Emme ei lase mitte kedagi sinu und segama.“ „Aitäh, emme. Kas sa lähed nüüd vanaema juurde?“ „Jah, aga ainult natukeseks ajaks. Sa ju tead, et emme ei jäta sind kunagi.“ Ema sulges ettevaatlikult ukse enda järel. Markus hoidis silmi kõvasti kinni ja kuulas pingsalt. Rohkem pinisejaid toas ei olnud.

Lisaks aknast sisse imbuvale tänavamürale oli kuulda vaid seina taga mängiva televiisori häält. Ja läbi lae ülemise korruse korterist kostvaid samme. Nagu ikka. See oli suur kergendus. Pärast lasteaias nähtud plakateid kärbestest ja muudest pisikuid kandvatest toaputukatest oli Markus hakanud neid kartma – mis sest, et emme talle rääkis, et mees peab olema vapper. Ta oligi vapper. Ainult kärbsed olid lihtsalt nii hirmsad. Kui see elukas oleks magamise ajal kõigi 10

oma pisikutega tema peale maandunud! Poiss tõmbas tekki kõrgemale ja surus nina kaisusiili pehmeokkalisse selga. Alfred ei kartnud kärbseid. Alfred ei kartnud midagi ega kedagi. Alfred oleks saanud vabalt ka lendava kärbsega ühes toas magada.

Ootamatult valgus Markusele kurbus peale – mis siis, kui see kärbes ei olnudki paha. Just nagu see lohe, kes mõni õhtu tagasi loetud jutus rüütlile lauldes õige tee kätte näitas. Ta oleks võinud veel rahulikult seal maali peal jalutada. Või isegi ringi lennata. Pinin ei olnud ju nii vali, et päriselt und seganud oleks. Ja äkki temal ei olnudki pisikuid! Alfred ei oleks kindlasti palunud emal seda kärbest maha lüüa.

Markus tahtis minna prügikasti juurde kärbse laiba käest vabandust paluma. Enne kui ta selle plaani täitmise juurde jõudis, võttis aga väsimus oma ja poiss uinus, siil tugevasti kaisus.

11

KIKILIPS „Ma olen nii põnevil sinu homse trenni pärast,“ ütles ema nüüd juba teises klassis käivale Markusele. „Mulle on peotants alati nii väga meeldinud. Oi kui ilusa uhke rühiga tantsupoisid on. Pead püsti.

Nagu rüütlid või härrasmehed mõnest vanast filmist. Mitte nagu tänapäeva lorud. Nii tore, et sulle ka see meeldib. Tead, nüüd hakkame võistlusi kohapeal vaatamas käima. Mis vaatamas! Sa hakkad kindlasti ise ka võistlemas käima! Ja mina elan sulle publikust kaasa.

Ja plaksutan kõige valjemini, kui sulle medal kaela riputatakse!“ Õhtujutt oli loetud. Markus lebas voodis, püüdes pilguga läbi kardinate lakke ja seinale sähvatavaid linnatulesid, mis teda oma salapärase poolkorrapäraga mängima kutsusid. Ema istus ta kõrval voodis. Nagu ikka enne uneaega, olid nad läbi käinud kõik olulise, mis poisi päevas oli toimunud ja mida toredat järgmine päev talle tuua võis. Ema ootasid veel viimased kodused talitused ja tööd, mis temaga kontorist üha sagedamini koju kaasa tulid. Ent see oli hetkel kauge ja ebaoluline. „Tead, mul on sulle üks üllatus ka. Aga see peab ootama homseni.

Näed nüüd, ilmaasjata lobisesin välja. Ma olen lihtsalt nii elevil!“ „Emme, kuidas ma niimoodi magama saan jääda? Mul on ju ka põnev selle trenni pärast. Ja üllatus! Äkki annad selle mulle kohe kätte? Näe, isegi Alfred on täiesti ärkvel,“ ütles poiss siili kõrva äärde tõstes ja kuulamist teeseldes ning lisas veendunult emale silma vaadates: „Kuuled, Alfred tahab ka üllatust näha!“ Ema muigas. „Oh, sind, kavalpead! Ei meelita sa minult seda üllatust praegu kuidagi välja.“ Ta kallistas poega veel kord, suudles teda otsaette ja tõusis. „Emme, aga äkki ei taha keegi seal trennis minuga mängida. See tähendab tantsida. Äkki nad arvavad, et ma olen kuidagi imelik või 12

nii,“ paiskas Markus lakke vaadates välja mure, mis teda juba mitu päeva vaevanud oli. „Ole nüüd! Selline ilus tantsupoiss meeldib kindlasti kõigile. Võid selles päris kindel olla.“ „Ma ei tunne seal ju kedagi. Kõik on võõrad.“ „Aga just nii sa nendega sõbraks saadki, et käite koos trennis ja …“ „Sa ütlesid, et ma saan koolis ka sõpru.“ „Sa käid ju mitme poisiga oma klassist läbi. Ise oled rääkinud, et vahetundides mängid nendega – Sander ja Kevin ja su oma pinginaaber Rasmus. Kas need siis ei ole su sõbrad?“ „Noh, on vist küll. Aga keegi neist ei ole mul külas käinud. Sander käib Kevini juures kogu aeg ja Rasmusega koos tennises.“ „Ega siis külas käimine veel sõprust tähenda. Sõprus on hoopis midagi muud. Pealegi elavad Sander ja Kevin samas majas. Neil ongi väga lihtne teineteise juures käia. Võiksid neid meile ka kutsuda, aga meil ei ole siin palju ruumigi, kus möllata. Tead ju, et vanaemale suur lärm ei meeldi. Tegelikult, ega koolipäevade lõpus peale kodutööde tegemist ei jõuagi enam eriti mängida.“ „Aga ikkagi!“ „Tead, trenn on hoopis teine asi. Koolis käiakse õppimas. Selleks, et elus hakkama saada, tuleb palju ja tublisti õppida. Aga trenn on ise juba selline mängimise koht, kus sõbrad koos käivad. Need, kellel ongi ühine huviala. Näiteks need, keda huvitab tantsimine.“ „Kas sa oled homme kogu aeg minu juures? Palun, palun, palun, pliis.“ „Oh, kullake, muidugi olen, kui sa seda nii väga soovid.“ „Väga soovin. Ja järgmised korrad ka!“ „Ma räägin treeneriga. Kui ta lubab …“ „Kui ei luba, siis lähen teise trenni. Vot nii!“ „Oh sind! Nii otsusekindel kohe. Minu väikene armas mees! Õige, enese eest tuleb seista.“ „Jah, ja nüüd tahan ma oma üllatust kätte! Vaat niimoodi seisan enese eest.“ Hoolikalt varjatud ärevus ema näol taandus naeratuse ees. „Kaval oled mul. No ütle, kui palju sa mind armastad.“ 13

„Kümme korda nii palju kui taevas on tähti. Ei, üksteist korda nii palju. Kaksteist?“ „Oh, sind, meelitajat. No kuidas saan ma sulle ära öelda? Pane silmad kinni. Ja ei piilu!“ Markus sulges silmad ja kuulas tähelepanelikult. Ema kükitas, selg vastu voodit. Vastasseina surutud heleda lamineeritud sektsioonkapi alumine uks kriiksatas lahti ja kinni. Ema tõusis. Laualambi lüliti klõpsatas. Tuba läks valgeks. „Nüüd võid silmad jälle lahti teha.“ Markus hoidis silmi endiselt kinni ja püüdis kätega vehkides kingitust tabada. Ema laskis tal natuke sahmida, võttis siis hellalt ta käe ja asetas karbile oma peos. Poiss haaras selle enda kätte, hüppas istuli, tõmbas ühe liigutusega hoolikalt seotud šleifi lahti ja sinise paela soliidselt halli karbi ümbert. Kaane alt ilmus nähtavale täpiline kummiga kikilips. „Sa oled sellega kindlasti nii šikk. Kõige ilusamad tantsupoisid on ka igas trennis kikilipsuga. Tegelikult tahtsin ma ise ka kohe näha, kuidas see sulle sobib.“ „Aitäh, emme. Proovime järele!“ Markus libistas end voodist välja ja avas riidekapi ukse, mille siseküljel oli suur peegel. Kapis läks tuli põlema. See isesüttiv lamp oli automaatika-ime, millega Markus kunagi palju mängis ust avades ja sulgedes, püüdes uksepraost piiludes tabada hetke, mil lamp süttib ja jälle kustub. Ta oli emale rääkinud, et teeb kunagi nii, et kõik lambid nende korteris lähevad samamoodi ise põlema. Nii et lülitit vaja ei lähegi. Ja kustuvad ära ka. Ema oli öelnud, et kui ta tublisti õpib, võibki temast kuulus leiutaja saada.

Ema kükitas pisut lühikeseks jäänud pidžaamas jõnglase ette, kes teda läbi peegli säravate silmadega vaatas, ja embas teda kõvasti. Kas tõesti on tema pojake juba nii suureks kasvanud, et läheb tantsutrenni! See oli nii ilus. Muidugi oli laste tants vaid püüdlik täiskasvanute jäljendamine, peegelduse peegeldus. Peaasi, et liigutused oleksid puhtad ja rütm hoitud. Tantsu südameks olevad tunded on neile veel hoomamatud. Ja jumal tänatud! Püsiks see kõik Markusest võimalikult kaua eemal!

14

Ema sidus oma härrasmehehakatisele kikilipsu kaela. „Ega see ei pigista?“ „Ei, üldse mitte. Kas ma võin selle endale ööseks kaela jätta?“ „Ole nüüd, naljatilk. Nii läheb see ju kortsu. Keeruta veel korra ja paneme lipsu ilusti karpi tagasi homset proovi ootama.“ „Kui ma lipsu kanda ei või, kas sa siis vähemalt ühe jutu mulle veel loed?“ küsis Markus end jätkuvalt peeglist imetledes.

Ema vaatas heldinult enda ees seisva poja peegelpilti. Too vaatas läbi peegli vastu ja manas ette oma kõige manguvama näo. Ema võttis tal lipsu kaelast ja lausus mängleva rangusega: „No, hea küll.

Sellisele härrasmehele ei saa ma kindlasti ära öelda. Aga ainult ühe lühikese jutu. Poe nüüd ilusasti voodisse ja võta Alfred kaissu.“ Markus ronis kaheinimesevoodi tagumisse nurka, pani pea padjale ja jäi ema silmitsema. Viimane võttis raamatu ja istus Markuse kõrvale: „Kuhu me nüüd siis jäime …“ „Kuule, emme, ma tahaksin hoopis, et sina minuga homme tantsid.“ Naeratus ema näolt kadus. „Ma ei tantsi enam. Üldse ei tantsi. See tähendab, peotants mulle meeldib. Väga meeldib, nagu sa tead. Aga mind ei ole tantsimiseks loodud.“ „Mis mõttes? Äkki ei ole siis mind ka tantsimiseks loodud?“ Ema rabistas vastuseks: „Ei, sinuga on teistmoodi. Sinus on tantsija veri. Mina, ma … Alustuseks ei meeldi mulle peotantsukleidid.“ Siis paistis talle tulevat hea mõte. „Pealegi olen ma su jaoks liiga pikk,“ kõlas juba rahulikumalt. „Aga ma kasvan!“ „Kas tahad juttu kuulata või ei?“ oli ema hääl nüüd resoluutne.

Oli selge, et see jutuajamine oli lõppenud. Markus ei riskinud jutust ilmajäämisega ning poetas kiiresti: „Muidugi tahan, palun loe.“ Mitte et jutust ilmajäämise risk väga suur oleks olnud. Ta ei tahtnud ema kurvaks teha. Vaidlemise peale muutus ema alati kurvaks ja ütles, et peab korraks teise tuppa minema. Nüüd tundus, et see tantsimise jutt talle ei meeldinud. Markus lubas endale, et ei räägi sel teemal enam kunagi.

15

Ees� Kirjanike Liidu romaanivõistluse Pos�mehe eripreemia 2019

On see isemoodi armastusromaan või rafineeritud psühholoogiline õuduslugu?

Lugeja ees ees rullub lahti väikese poisi hing, maailm ja kasvamise lugu varasest lapsepõlvest tööea alguseni, kus kesksel kohal on piirideta emaarmastus. Aja möödudes hakkavad ilmnema sünged perekonnasaladused, mis panevad mõtlema, kui hästi me oma lähedasi ja iseennast üldse tunneme. ...................................................

Taavi Jakobson on inimhinge saladustest sügavalt huvitatud majandusinsener. Tema debüütromaan „Tõeline jumalaosake“ (2014) pälvis maineka Betti Alveri kirjandusauhinna.

Lisaks romaanile on ta avaldanud luulekogu „Kõigest kahe reaga“ (2017). .......................... „Lugu emaarmastusest ja mustrikordusest. Soovitan.”

– Tiit Aleksejev, Eesti Kirjanike Liidu 2019. aasta romaanivõistluse žürii esimees „Lasteraamat suurtele, kodumaise õuduskirjanduse klassika.

Südamlikkus kohtub vaimuterroriga, realism groteskiga, August Jakobson Stephen Kingiga. Jutuvestjana on autor jätkuvalt kõva tegija.“ – Karl Martin Sinijärv, ajakirjanik ja poeet

kirjastus.postimees.ee