kreeka

Kreeka mütoloogia

OLÜMPOSE JUMALAD VENNAD STEPHANIDESED

5

VÕITLUS TITAANIDEGA URANUS, KRONOS JA ZEUS

MAAILMA SÜND

S

ee on jutustus, mille sarnast sa varem pole kuulnud. Meie lugu sai alguse ammu-ammu aega tagasi, sügavamast minevikust kui ükski teine jutt, mida eales vestetud. Et päris otsast pihta hakata, peame loendamatu arvu sajandeid – ja isegi rohkem – tagasi minema, otsima algust, aegade algust, mida olemaski pole.

Tol kaugel ja ammusel ajal elas, nii nagu oli alati elanud, jumal nimega Kaos. Ta oli täiesti üksi ja tema ümber polnud mitte kui midagi peale täieliku tühjuse. Noil aegadel polnud päikest ega valgust, maad ega taevast. Polnud midagi muud kui ainult kujutu tühjus ja kottpimedus, mis ulatus lõpmatusse. Ütlemata palju sajandeid veeres sel viisil mööda, kuni viimaks tüdines Kaos üksipäini elamisest. Siis tuligi talle mõte luua maailm.

Kõigepealt äratas ta ellu jumalanna Maa. Maa oli kirjeldamatult kaunis; tugev ja tulvil elu, ta üha kasvas ja laotus laiali ning haaras oma embusse hiigelsuuri alasid. Temale rajati meie maailm.

9

Kaosest luuakse maailm

Seejärel lõi Kaos hirmuäratava Tartarose ja musta Öö, ja kohe pärast neid lõi ta kauni ja särava Päeva.

Tartarose riik asus kujuteldamatult sügaval ja pilkaselt pimedas paigas, nii kaugel maa all, kui asus Kaos selle kohal. Kui kukutada sellest tühjusest alla rauast alasi, siis langeks see vahetpidamata üheksa päeva ja üheksa ööd ning jõuaks alles kümnenda päeva koidikul maa peale. Ja kui selle alasi teekond jätkuks, siis langeks see vahetpidamata veel üheksa päeva ja üheksa ööd maa pealt alla, ja alles kümnenda päeva koidikul jõuaks see Tartarose sügavustesse. Vaat nii sügaval maa sees asub Tartaros, sellepärast ongi sealne pimedus nii tihe ja must. Ja Tartaros on piiritu. Kes sinna satub, seda pillutab marutuul lopse jagades lõputult aina edasi, ei jõuaks seal aasta ajagagi teise otsa välja.

Otse selle jubeda valduse südames, mille ees tunnevad hirmu isegi surematud jumalad, kerkivad Öö sünged õued, mis on igaveseks mustadesse pilvedesse mähkunud. Siin istub Öö terve päeva ja laotub videviku saabudes üle maa.

Kaos oli teinud omajagu, nüüd oli jumalanna Maa kord maailma loomisel kaasa aidata. Tema tahtis alustada millestki hästi ilusast, sestap sünnitas ta jumalanna Armastuse, kes tõi maailma elu ilu. Seejärel sünnitas ta piiritu sinise Taeva, Mäed ja Mered. Kõik nad olid võimsad jumalad, aga kõikidest kõige võimsam oli Uranos, Taevas. Ja jumalanna Maa, kogu loodu ema, muudkui ehtis ja kaunistas maailma ning lõi seda rõõmuga juurde.

10

Vägevaim jumal maailmas oli Uranos, tema mähkis terve maa äärest ääreni oma sinisesse mantlisse. Ta istus majesteetlikul kuldsel troonil kesk mitmevärvilisi pilvi, sealt valitses ta tervet maailma ja kõiki jumalaid.

Uranos abiellus jumalanna Maaga ja too sünnitas talle palju surematuid lapsi. Laste hulgas oli ka kaksteist titaani, kuus neist mees- ja kuus naissoost.

Titaanid olid hirmuäratava jõuga hiigelsuured jumalad. Üks neist, Okeanos, oli lausa nii hiiglaslik, et laius üle kogu maa. Ta sai loendamatul arvul järeltulijaid. Kõik jõed siin maa peal olid tema lapsed, ja tal oli kolm tuhat tütart, okeaniidi, kes olid allikate ja ojade jumalannad. Naistitaan Theia sünnitas oma mehele titaan Hyperionile kolm kaunist jumalust: ereda Päikese, roosa­ sõrmse Koidu ja hõbedase Kuu. Noorim titaanidest oli riukalik ja auahne Kronos, ent temast räägime lähemalt hiljem.

11

Maailmavalitseja Uranos

Uranose ja maajumalanna laste hulka kuulusid ka vihased kükloobid, hiigelsuured jumalad, kel oli üksainuke silm ja see asus otse keset laupa. Kükloobid käsitsesid osavasti tuld ning valitsesid müristamist ja välku. Nad elasid keset kõrgeid mägesid ja ühe mäe tipus oli neil tuli, mis alati põles, hiigelsuur vulkaan, millel nad relvi ja turvistikke sepistasid.

Kükloobid olid aukartustäratavalt võimsad olevused ja kui nad mägede vahel ringi liikusid, panid välgusähvatused ja kõuekärgatused maa rappuma, nii et nende sammudest värises kogu maailm.

Aga Uranose kõige suuremad ja kohutavamad lapsed olid sajakäelised hiiglased, kolm olendit, kelle tugevus küündis sinnani, et nad suutsid mäesuurusi kive loopida ja terve maailma rappuma panna.

Nüüd oli ilmas juba rohkesti jumalaid, siiski valitses maailma ja pidas korda endiselt Uranos.

Tema võim oli mõõtmatu, tema viimne kui soov oli seadus ja tema käsku täitsid kõik. Uranose valitsus­ aastad olid õnnelik aeg, sest neil päevil polnud veel olemas surma, kurjust ega vihavaenu.

12

Aga kõigele tuleb kord ots. Ühel päeval sai Uranos oma laste, titaanide ja sajakäeliste hiiglaste peale kole vihaseks. Lapsed olid ta käsule vastu hakanud ja nii otsustas ta neid karmilt karistada. Maajumalanna langes Uranose raevu nähes põlvili ja palus lastele härdalt andestust. „Mu isand,” nuttis ta. „Terve maailma isand, ma palun sind, anna meie lastele andeks ja säästa jumalatesugu hirmsast õnnetusest!”

Uranos aga oli oma raevus kohutav. „Jumalate ema,” vastas ta, „kui lapsed ei austa enam oma isa, ärgu nähku nende silmad siis ka päevavalgust. Kui jätan nad karistamata, hakkavad nad mulle uuesti vastu ja võivad mu sedasi veel jumalate troonilt tõugata.”

Seda öelnud, avas ta maapõue ning kukutas titaanid ja sajakäelised hiiglased Tartarose pimedasse sügavikku, kus pole ei päevavalgust ega isegi mitte öö hämarat varju, vaid üksnes pilkane pimedus, sünk ja lõputa.

13

Kreekamaalt on pärit palju kauneid müüte. Vanad kreeklased punusid oma pajatused looduse ilust, armastusest elu vastu ja üldse kõigest, mis on kaunis.

Siinne kogumik tutvustab igas vanuses lugejale Olümpose jumalaid, keda iseloomustavad lisaks üleloomulikele võimetele ka inimlikud voorused ja vead.

Kreeklaste müütilised jumalad polnud kaugeltki täiuslikud, kuid ehk just tänu sellele on nende lood kõnetanud inimesi aastatuhandeid.

Müüdid on muhedalt ümber jutustanud Menelaos Stephanides ja kaunid pildid joonistanud tema vend Yannis Stephanides.

ISBN 978-9916-14-016-1

14