VÕIMESTUSKASVATUS: KUIDAS LASTEST RÕÕMU TUNDA

Lehte Hainsalu

OLLA ÜHEKSAVÄGINE

Autoriõigus: Lehte Hainsalu ja Petrone Print OÜ, 2018 Toimetaja: Tuuli Kaalep Kujundaja: Margit Randmäe Fotod: Lehte Hainsalu perekonnaarhiiv, Elmar Einasto, Johannes Feldbach, Asti Kuuse, Kati Kuuse, Sulev Kuuse, Harald Leppikson, Aivo Lõhmus, Alar Madisson, Eino Palmar, Erik Peinar, Margit Randmäe, Mati Sööt, Malev Toom, muis.ee lk 25, Tartu Linnamuuseum lk 19, 66 ISBN 978-9949-651-14-6 (trükis) ISBN 978-9949-651-16-0 (epub) ISBN 978-9949-651-15-3 (epub) Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

Trükk: OÜ Greif www.petroneprint.ee

Sisukord

Aegruumi vägi

9

Kirjasõna vägi

39

Armastuse vägi

51

Eluandmise vägi

83

Eneseületuse vägi

99

Vastupanu vägi

111

Looduse vägi

131

Taipamise vägi

141

Muutumise vägi

153

6

Kaduviku tagant vaatab meid kujutlus, mitte see mis oli, vaatan mina ise, ei tohi unustada, et seal pole kedagi peale minu.

(Ene Mihkelson)

7

Isa Elmar Hainsalu Ema Elsa

Ema, Lehte ja Juhan R annamäe

8

Aegruumi vägi

Kriimanis Männi talu köögipoolel valitseb paras paanika.

Perenaine Anna, muidu rahu ise, välgutab priskeid õhetavaid käsivarsi, nagu oleks tal neid vähemalt tosin. Aeg pressib peale, asjad pooleli puha või pole hakatustki saanud. Kui söökidega vast kuidagi jõuab, siis kambrid on veel kraamimata, perelaud ja pikad pingid küürimata, söögiriistad üle mõskmata, roostes noad-kahvlid tuhaga puhastamata, laudlinad ja paremad käterätid triikimata, ussaed pühkimata, lehm nüsmata, põrssad söötmata. Abikäsi läheks vaja! Mitte kõik tütred ja miniad pole pärale jõudnud, mõni hiilib ehk aameni ajaks, ning pereminia Elsa, noh too, mis temast nüüd.

Magusat auru pahvib seakartulipajast pliidi tagumises augus, selle taltsutamiseks on vägev puukaas veerandi jagu ära nihutatud, peal maokas raudkulp käepärast, et võta ja sega. Keskmises augus keeb süldipada, kerkivate ja lõhkevate leememullide vahelt pöörab end roosa seasõrg aeg-ajalt nähtavaks. Esimeses augus saavad kõrvitsad kohe valmis, pasteedipada juba ootab platsi. Pliidi tagumisel serval, savitatud seina ligi, nurrub kõhukas veekann, too on kuum küll, aga ei kee veel. Varsti võib vaja minna palju vett, peaks üles panema kasvõi tsinkpangega ja silmapesukausiga, aga kuhu. Ehk saab mõni auk vabaks, enne kui.

Nurgakambris seisab Elsa abielusängi jalutsi varjus köötsakil, hoiab mõlemast ilunupust kramplikult kinni, nii et sõrmenukid valged, ja õõtsutab ennast.

Elsa paneb täpselt tähele ja jätab igaveseks meelde: jaluts on tumepruuniks värvitud; nupud on siledad ja ümmargused; ühel nupul krobetab valgeks küntud vagu. Nagu Kalevipoja künnitöö. Lembit vaigistas siin hammaste tuleku 9

vaeva, seisis vanemate voodis püsti, nuttis ja sahkas nupupääd. Kõik hambad ei jõudnudki tulla.

Valuvahk sunnib Elsat hinge kinni hoidma. Ta iniseb tasa, omaette, läbi hammaste.

Uks kööki on paokil, sealt uhab leitset külmahigis ihule. Tuleb va Maali juba vai ei, kuulukse Hilda ütlevat. Keski tulebki, ongi vast Maali, ütleb Ida. Hilda Caroline ja Ida Alvine, Elmari uhked õed. Elmari! Valuhoog rebestab Elsat, sedakorda hinge.

Ei ole Maali, on Piirikraavi Ella lai hääl. Küsib, kuis on. Mis targemat, soiub eila õdagust pääle. Ella arvab, et peaks ehk Tartusse. Ei ole mul hobust anda, mehed teevad metsas palke, kostab Anna pahanenult ja nuriseb: Pole mul teda kuski panna, saunas ripub kesiku kere, aidas on kirst. Pidi lapsed välja kupatama, nüüd pole kedagi, kes ajaks hagu pliita alla.

Elsa kuuleb pealt ja mõtleb: no ei lähe mina sulle hagu ajama, ise viimse varba peal. Niipaljukest ikka võiks inimene iseenda päralt olla. Äkitselt jõuab olukorra tõsidus talle kohale – iseenda päralt ta kohe-kohe ongi, lapsega lesk, lindprii. Mine kus tahad, tee mis tahad. Väljakannatamata vaevas ronib Elsa sängi, tõmbab koduvillase teki üle pea, see lõhnab Elmari järele. Lõikav leselein justkui summutaks väitusvalu, emaka kokkutõmbed nagu kataksid kaasakaotuse kibeda. Samas need võimendavad teineteist, hämar õhtupoolik ujub kannatuse ookeanis. Suren nagunii ära, hää ongi, aga miks mind enne veel piinatakse, mõtleb Elsa. Ole siin nagu vanasti kurjategija ratta peal, ristluiest kistakse neljaks. Tema vanem õde Lonni Helene suri sünnitusel, kirst selgelt silma ees.

Kas läks meel peast või polegi aega möödunud, aga seal kostab köögist Kriimani Maali reibas hääl. Too nõuab endale kätepesuvett ja kukub õiendama, et olukorrale vaatamata seda nii pisut on. Mis süldikeet, visake üle läve, see ei kallerda teil nigunii selle lämmaga, meil on tähtsamat toimetada! – Mis peied ilma süldita, kus toda enne nähtud, rahvas hakkavad ütlema, on ämm südi.

Teistre Ella kohe seepeale: Jooksen kodu, teen tule pliita alla, muist padasid kolime meile üle.

Juba tulebki Maalikene tagatarre, kortsulised paled rõõmsad. No tere, latseke, kuis titetegu käib, kohe kaeme perra. Elsa oigab vastuseks. Käed, head jahedad, tulevad tulitavale ihule. Ole ei häda kedagi, kõik nigu kord ja kohus, oled tubli pool tööd ära teinud. Ei lähe nõnda pikalt kui Lembituga, ära ainult hinge kinni pea, aja suu ammuli ja võhkata, võhkata! Kergem sul ja tal.

10

Lõõtsutagu ta kuidas jõuab, ei saa nurganaisel kergem, kuuma ja külma hood käivad vaheldumisi üle ihu, enne kui ükskord kuuleb tite vääksu. Piinast pääsnud! Maali tõstab ilmatulnu kõrgele lae alla, pomiseb palvet nagu rõugutajad muistegi. Siis läheb keenud vett ja puhtaid palakaid nõudma.

Latskene, teatab Maali uudist köögirahvale. Ämma hääl: Jumal olgu tänatud, kuigi Elmar ootas nigu pärijat. – Leselnaisel on latskest kergem kasvatada kui poiskest, ütleb Maali rõõmsalt ja kolistab veetoobiga. Vai pärijat, imestab Elsa, küll siin pärijaid leidub, Elmaril vellepoegi rohkem kui tarre mahub.

Mis sa arvad, Maali, sugulased tulevad kokku, ristiks latse üksiti ära. – No ma ei tea, vanarahvas ei kiitnud toda heaks. Keelas lausa, kalmumärk jääb otsaette. – Too märk ju nigunii otsaees. Ristiks enne ära ja siis mataks.

– Vast siis jah. Kui todapidi. Eks te ise tea ja aru pea.

Maali tuleb, kaenlas parajaks rebitud vanad voodilinad ja süles veekauss; küsib: Mis nime sa oled mõtelnud? – Vanaaegset ei taha, vast siis Lehte. – Ah Lehte? Einoh, lehemineki kuu.

On 31. oktoober 1938, luterusepäev.

Elsa suigub rammestuses, ei märka maad ega ilma. Väikukene, puhastes nartsudes ja õndsa venna villases tekikeses, puhkab ema kõrval ilmatuleku vaevast, silmad pärani pehmesse pimedusse, milles aimuvad inglite ja vaimude heledad rüüd. Kõik Hainsalud, Kriegerbergid, Kriisbergid, kõik Jalased, Parksepad, Alevid on tulnud verejätkajat tervitama. Nad on elevil ja õnnelikud, täna on aasta kõige väekam päev vaimude elus, mil kõik võimalik.

Nad mõtestavad märke, annavad veel nimetule teada, mis ülesanded teda oota­vad. Et tuleb kasvada maailma muutjaks, nagu oli Martin Luther, kes täna aastal 1517 naelutas Wittenbergi lossikiriku uksele 95 vaidlusteesi, mis nõudsid tagasipöördumist algkristlaste puhtasse usku; et tuleb olla rahvuslane nagu oli Martin Luther, kes seisis rahvast rööviva võõrvõimu vastu ja emakeele au eest; et tuleb julgeda ja mitte karta, mitte peljata, mitte hirmu tunda; et tuleb uskuda hea ja kurja tundmise puud omaenda südames. Suure muudatuse märk on sinu sündimispäeva peal. Ristitakse sind hingedepäeval, see annab sulle esivanemate väe.

Väikuke, keda ema on Lehteks nimetanud, kohkub sootumaks.

Paigavaim ütleb: Sinu sünnitalu väravas oli hiigelmänd, mis andis talule nime. Kui see tuli maha raiuda, leiti selle õõnsusest kullast püss. Tuleb aeg, laadid selle hõbekuuliga ja tulistad Kurjuse pihta. Ja teine asi – su sünnitoa 11

aknast on näha Kalevipoja künnivagu, kakskümmend kaks meetrit sügav, just Kriimanis tõstis vägilane puruks läinud adra üles, sul tuleb edasi künda, et teistel oleks, mida lõigata.

Kas seda pole liiga palju tahetud? Ühelt, kes mõni minut vana?

Ehk tohin tagasi minna? Ma tahan tagasi! Ja kohe! Ära mõtlegi, ütleb Elmar. Lutheri sünnipäeva number vanas kalendris ja minu surmapäeva number on üks – 29. See peab midagi tähendama, küll näed.

Enne kolmandat kukelaulu tõuseb Männi talupere jalule, hakkab kibekiiresti talitama. Rühmatakse sügava pimedani, ja ime küll – kõik saab keedetud, küpsetatud, kraamitud, mõstud, küüritud, triigitud, viimsed kui koduloomad lepitatud, krantski kammitud. Teie nõdrausulised, muigab majavaim. Elsa kah ajab end püstipidi, laotab taldrikuid perelauale ja lõikab leiba-saia lahti.

2. novembri varavalgest hakkavad hobused peielistega saabuma. On rohkesti üllatust, et tuldi matustele, aga satuti katsikule ja ristjatsile, koguni vaderiks; on nuttu ja naeru, kahetsust ja õnnesoove, pisarad tilguvad, kallistatakse kohmakalt, pole harjutud õrnutsema, sõnu ei leita üles.

Rahvast jagub kolme kambrisse, arutatakse Elmari surma. Kümnendat korda tuleb üle kõnelda kõik asjad – et jäi metsas puu alla, va pedajas kaldus tuulega valele poole ja pitsistas sae lõikepilusse kinni; et hea saag oli, Elmar läks seda päästma, teised karjusid, et saag, saag, aga pedajas keeras langedes vindi peale, nii et Elmar jäi õnnetult alla; et viidi küll Tartu kliinikusse, aga seal polnud enam parata.

Ristimistalitusest ei jää Elsale midagi meelde, ta pea käib nõrkusest ringi, Elmarit pole kõrval, nagu oli olnud Lembitut ristides. Ta komberdab sängi ja ütleb ämmale, et temast küll pole kabeliaeda minejat. Kuis nii, rahvas hakkavad ütlema, muretseb Anna. Elsa taipab, et ämm pelgab kuulujuttu, nagu oleks Elmar olnud kuri mees, mis ta ju purjus peaga juhtus olemagi ja millest kõneldi.

Võndu on oma seitse versta, äkki põrutab vered lahti, vabandab Elsa. – Olgu, ära istu kirstule aukohale, paneme sulle esimesse vankresse hästi pehmed õled ja padjad, vedruvankre anname, meelitab Anna. Liisu juba tuli, enda titt kaasas, tissitab sinu oma ka, ära pelga. Lats ju ristitud, nimi pandud, midagi kurja ei juhtu.

12

Elsa ei aima, et Kriimanist üle Hammaste Võnnu vanasse kabeliaeda ei sõida ta enam kunagi. Küll sumpab ta seda teed jalgsi läbi jõulueelse lume seitse nädalat hiljem. Mul ei ole sulle hobust anda, ütleb ämmamamma, kui Elsa teatab, et hakkab nüüd minema. – Eks siis saab jala mindud. – Hullvaim, seitse versta, mis parm sind hammustab. – Ükskord peab see ju sündima. – Oota või kevadeni. – Siis tüdruk suur, ei jõua tassida.

Elsa astub ja astub, ei vaata kurale ega heale. Kalevipoja adravao põhjas räägitakse voolavat Terviseallikas ja Raudläte, need jäävadki temast nägemata, liiga lühikeseks kujunes abielu. Kuni surm teid lahutab. Jah, lahutab peräkõrd ka kodust ja suguvõsast, mõtleb Elsa ettenägelikult. Tõesti, kunagi enam ei tule ta mehekodusse, koguni kaasa toodud asjakesed, anumad ja sängitarbed jäävad maha, mööblitükid nagunii, ei tule ta neile järele ega too ka mehepere neid Võndu ära. Nii ta astub, riidehilbud ja lapselapid valges linases kotis nööriga üle õla, kallisvara mitmesse salli mässitult vastu rinda surutud, et tuul sellele lumeudsut silma ei puhuks.

Elsa ei nuta, ta on trotsi varbaotsani täis. Noort ja vihast trotsi. Mul ei ole su lehmale heina anda, ütleb meheema noorikule tervituseks, tookord kui kõrb mära kraamikoormaga Männi lauda ette seisma jääb, Punik kablaga järel.

Elsa on olnud kogu tee uhke, et Hainjärve põlistalu viimane tütar nii rohke kaasavaraga Kriimani asundustallu elu elama tuleb.

Elmar on Elsast neli aastat vanem, Olevi koolivend. Ma tahan näha sinu õde, kes on minuga samal kuupäeval sündinud, olevat Elmar ütelnud, enne kui Olevile jõuluks külla tuleb. Sealt see algab, Olev ja Elmar saavad tihti kokku, mõlemad pillimehed nagu nad on. Olev tõmbab lõõtsa Elsa meelest vägevamini, aga või Elmarilgi mõni pidu käimata jääb, Olev Koorveres ja Elmar Kriimanis. Elmar on – oli – kena kitsa näoga poiss, kõrget kasvu, juuksed lokkis, jutt lobe jooksma.

Meheemal võis õigus olla – heinalisa ei ole kuskilt teha, talu on vaid kaks hektarit suur. Aga Elsa ootas, kuidas Anna tuleb teda avakäsi tervitama, silitab ja kiidab Punikut, teeb ennast loomaga tuttavaks. Küll me sulle ka sööta leiame, ostame kas vai, oleks ta võinud ütelda. Muidu on ta ju tubli inimene.

Mis tal tookord võis ometigi olla. Suure pere ema, vast oli villand, et üks tuleb veel leivale ja varsti tal teadagi titerida järel. Või pole Elmar kõige armsam laps.

Või vaatas pojale valmis mõne teise. Mida ei tea, seda ei tea, teadmata jääbki.

Elsa kahetseb, et nad kenamini lahku ei läinud. Aga on siis Annal tarvis ütelda, et mis parm sind äkki hammustab, nagu ei näeks, et nüüd kus Ruudi oma perega päriselt sisse kolib ja kuue õe-venna pered on tihedasti koju 13

käimas, nüüd ei sünni nad kolme väheldasse kambrisse kuidagiviisi. Kas ta ei märka, et Ruudi kipub vennanaise eest hoolt kandma, on see ju kunagi Elmarile ütelnud, et sinu oma on ilusam kui minu oma.

Elsa mõtleb: Elmar läks kurjaks, kui viina oli võtnud, pillimehele ju pakutakse, ja viina ta võttis, siis kui Ruudi minuga tantsis. Ruudi ei julgenud enamat kui pihta pitsitada,aga mis teda nüüd peataks.

Elsa saistub korraks, kohendab kandamit, üht õlal ja teist kaenlas, lükkab tanuserva väetikese silmapilult kõrvale. Äkki tunneb, nagu oleks keegi teda hõlmast sikutanud, nagu nõuaks Lembit sülle, jõud otsas. Lembit oleks praegu kaks aastat vana, vaeseke ei näinud esimestki sünnipäeva. Pilt silma ees: Ruudi lapsed saadetakse pärast sarlakeid Männile kosuma, käivad ringi ja muudkui nokivad nahka sõrmedelt, neil oleks nagu katkiste, tagasi rullitud sõrmeotstega kindad käes. Kõik vendade lapsed saavad nakkuse, põevad läbi, aga Lembit on väike, heidab hinge.

Hirmus, hirmus on last suretada.

Elsa jääb teist korda seisma äkilise äratundmise ajel – Lapse kaotas ju Anna ka! Elmar, juba täiskasvanuks kasvatatud, kuid ikkagi oma laps, ja nüüd kaotas veel lapselapse kah! Ei heitnud meelt. Kriimani Anna on tugev inimene!

Elsa nii tugev pole, Elsa ütleb kahte kätt kuusikule sõnaselgelt: Aga Lehte jääb elama! Ei ole tal miskit kalmumärki otsaees!

Endelise sahinaga vastab teeveerne kuusk, lumekoorem veereb õõtsuvatelt õlgadelt, päästes kõrged rohelised oksad priiks. Sellest märgist saab astuja samm jõudu. Palju, palju on tal minna. Saaks Hammastest läbi, hakkaks Võnnu kiriku torn paistma! Siis oleks vaid kolm verstakest veel, leerimajast mööda, kirikust mööda, mäekundist alla, Petersoni tuuleveski tiivad paremat kätt tiirutavad või, kes teab, puhkavad, tollest mööda, alla vasakule kasetukka – ja seal see Tatriku on, Võnnu Anna kodu.

Mis nad praegu teevad, topivad ehk jõuluvorste, mõtleb Elsa.

Täpselt nii ongi. Õde Anna hoiab ühe käega seasoolikat ja teisega suurt lehtrit, kuna Krolli Miili surub puupulgaga verist tanguputru läbi lehtritoru.

Oi hullu, kust sina nii äkki sadasid, imestab Anna, näet ei saa kättki anda, küünaspääd kah verega koos. Elsa vaatab, kuhu titt panna, perelaud vorstivabrikut täis, viib tagatarre sängi pääle, hakkab päälisrõivaid maha koorima.

Anna ja Miili, käed puhtaks lobistatud, tulevad last tunnistama.

Kelle näkku on läinud? – Elmari näkku, ristjatsil juba kaesin. – On jah 14

Elmari näkku. – Isa näkku latske saab õnnelikuks, ja ema näkku poiske. Elsa ütleb: Lehte on iseoma näkku.

Anna vaatab kahtlustavalt vööruse ukse poole, küsib: Kas teised tarre ei tulegi? – Ah mis nemad, noil omad asjad, ütleb Elsa ruttu. Hakka nüüd külanaise kuuldes seletama. Anna seletab endale ise: Läksid omatsite manu. Küll nad jõuavad tulla, kui sind pääle võtavad. Hää ongi, ei ole midagi pakkuda, laud kah ligane mis hirmus.

Jõuluvorstid keema pandud, kahmab Miili suurräti ümber ja teeb minekut – kodus kõik lohakil, varsti võõraid oodata. Anna toimetab tiidsalt ja Elsa ei tihka teda oma halva uudisega ehmatada. Aga kui Aleksander veskilt koju jõuab ja valjult imestab, et reejälgi pole näha, naiseõde on vist tiivuliseks ingliks hakanud, siis pole Elsal pääsu.

Tuppa sigineb sügav vaikus Kas õde ei annagi talle aset? Kas Aleksander võiks tõesti vastu olla?

Aleksander läheb võtab kasuka põuetaskust sigaretid; kasukas ripub vööruse uksepiita löödud naela otsas; suur nael on vasakule pisut kõver, ei tahtnud tihkesse puitu sisse minna; kasukas on pööratud lambanahast, karvane pool kraeks. Seda kõike paneb Elsa täpselt tähele oma saatust oodates. Aleksander kükitab pliidisuu ette, võtab oksarao ja hangib suitsule tule. Kas too asi nüüd nii hull oli, kui sulle paistab, aga siin on omad ümber ja katus pää kohal. Ela ja ole, küll elu näitab, ütleb Aleksander.

Elu on igal pool ühesugune, olgu isatalus Hainjärvel või mehekodus Kriimanis või vendade kodus Koorveres ja Kiidjärvel või nüüd siin õekodus Võnnus. Üks töö ajab teist taga ja vahel on korraga kolm käsil. Tubased talitused, laut ja karjamaa, õueaed, nurmed ja metsad. Lehm ja vasikas, mära ja varss, emis ja põrssad, uted ja talled, kukk ja kanad, kassipojad ja koeratütred.

Elsa toimetab sedavõrd kui laps lubab. Hää laps, vagane, saab ruttu jalad alla, vahib mõnd sitasitikat või kanapasalille omaette ja räägib sellega üleilmses keeles. Ohtusid muidugi on – kooguga kaev, vett täis joomakünad, virtsane laudaesine, nõgesed sauna taga, aiaväravad, mille rõhtlattide vahelt läbi mahub. Kuid õueingel on hoolas.

Seatud ajal sünnib tädi Annale kolmas poeg. Nüüd on neid neli – kümnene Albert, kaheksane Arnold, kahene Lehte ja Aarend null. Kõik oleks nagu hästi, aga miski reedab Lehte ärevust või ilmajäetust või üksildust – ei saa Lehte läbi lutita, see peab tal olema kas suus või kramplikult pihus, ja pilkajatele külatädidele vastab tõreda altkulmupilguga. Mis mõnu sel ometi peaks olema, 15

imestab Elsa ja maitseb kord tütre kalliasja. Kumm mis kumm, kui just mett peale ei määri, aga näe mis vigur välja mõeldud. Väiksel Hainjärve Elsal oli olnud riidenutsak, leivapala sees, selle lutsimine lohutas küll pärast nuttu või enne uinumist, sellega ei mindud ometi rahva silma alla, kus selle häbi ots! Ühel kevadisel päeval, kui tare tühi, saab Lehte Singeri-masina suhvlist käärid kätte ja lõikab lutil otsakese ära, õige natuke. Sõber ei sobi enam, seda nagu polekski, kuigi on endist nägu. Lehte lippab lauta ja kurdab: Ei lututa, ei lututa! Tädi Anna, poodist uus! Tädi Anna naerab lehma varjus, aga Lehtel on nutt varuks. Näita, kas tõid? küsib ta läbematult, kui Anna poest tuleb. Lutid olid otsa saanud, ütleb Anna, aga vaata, mis ma sulle tõin! See on šokolaad.

Paberist koorub midagi ilgelt pruuni, sokulaad, nimigi vastik. Lehte silmab küll, aga suhu ei võta, pitsitab huuled kokku ja raputab kõigest väest pead. No maitse ikka, see on kõvaks läinud mesi, meelitab ema. Lehte taganeb oma sängi peale ja kügeleb seal kogu õhtu.

Hommikul näeb Lehte aknast kaubaautot sõitmas. Lutikoolem tuli! Lutikoolem tuli! hõiskab ta läbi tubade tantsides. Lutivabrik pandi kinni, lutte ei tehta kogu maailmas enam, aasib Albert ja Arnold aitab irvitada. Lehte vaatab Aarekese lutti, vaatab ja ohkab südame põhjast. Ta vist on hoobilt suureks saanud.

Elsal läheb üks mure nüüd kaelast ära, aga või sellest piisab lesknaisele, kes tunneb end manulisena võõra – ehkki oma õemehe – katuse all. Ajad ka ärevad, kuskil maal käib sõda ja tapetakse inimesi, meie maal on baasid sees.

Raadiot pole ja lehed Tatrikule ei käi, aga Aleksander toob külast uudiseid.

Need on aina hirmsamad. Arvatakse, et hirmsamaks minna enam ei saa, aga saab ikka. Iial ei või teada, mis venelane teha võtab. Mis see venelane on? mõtleb Lehte. Ühel päeval tormab Krolli Miili Tatrikule hea sõnumiga – kirikumõisas kohtuhoones on koristaja koht vaba, Elsa võiks seda tahta! Elsa ei lase niisugust asja kaks korda öelda, läheb ja tahab ja saabki. Nüüdsel ajal on iga rahakopik kallis ja nõnda tunneb inimene ennast iseseisvana. Lehte tuleb muidugi kaasa võtta. Laps tantsib ja laulab ümber maja, kuni ema sees põrandaid peseb. Peaukseni on paar trepiastet, laudadest mademel on sammaspiire, seal hea turnida. Tore on pea postide vahele pista ja uhuu hüüda. Postid on klaverijalgade sarnased, keskelt paksud, nii et alt sisse pistetud pea ei pruugi enam kättesaadav olla. Lehte kriiskab nagu põrsas aia vahel, sõna otseses mõttes.

Kohtukirjutaja tuleb välja, päästab hädalise ikkest ja nad otsivad ema üles.

16