OLIVER, kildhaaval
1. Oli ve r
Ootasin ägedamat reageeringut, kui ma teda esimest korda lõin. Ta lihtsalt lamas põrandal ja hoidis lõuga kinni. Jõllitas mind. Vaikides. Ta ei paistnud olevat isegi üllatunud. Mina olin üllatunud. Ma ei olnud kavatsenud seda teha. Tavaliselt pärinevad sellised lood 1950ndatest, purjus mees jõuab kõrtsist koju oma räpaka naise juurde ja teda ootab külm õhtusöök. Täitsa vastupidi, oli 12. november 2011, talvine laupäevaõhtu ühel Dublini lõunaosa tänaval ja Alice oli valmistanud hõrgu roa: lamba tagine, serveeritud kuskusi ja pita leivaga ning kõrvalroaks oli mündijogurt. Ehkki lammas oli selleks ajaks, kui ta seda pakkus, leigevõitu, ei olnud mul sellele tõesti midagi ette heita. Olin põhiroa järel joonud kaks klaasi Sancerre’i veini, kuni Alice vaarikarullbiskviiti lõpetas. Ma ei olnud kindlasti purjus. Aga nüüd, siin ta lamab, keha alumine pool peaaegu meie mahagonist söögilaua jalgade varjus peidus, käed, pea ja ülakeha küsimärgina kõverasse tõmbunud. Kuidas oli ta sellisesse asendisse kukkunud? Mu rusikas pidi teda tabama märkimisväärse jõuga. Kui mul oleks klaas käes olnud, kas ma oleksin aja maha võtnud ja selle 9
enne tema löömist käest pannud? Või oleks ma selle talle näkku virutanud? Kas see oleks tabades purunenud ja ta kahvatu naha puruks rebinud? Kas ma oleksin talle eluks ajaks armid näkku jätnud? Väga raske on seda teada. Pähe tuleb selline väljend nagu „olukorrad, mida me kontrollida ei saa“. Ma rõhutan sõna „me“, sest, ehkki ma ei oleks tohtinud seda teha, ei oleks ta tõesti tohtinud mind provotseerida. Telefon helises. Võib-olla oleksin pidanud vastamata jätma, aga see võis olla oluline kõne. „Tere.“ „Oliver. Moya siin. Kuidas läheb?“ Sellised retoorilised küsimused ärritavad mind. „Kuidas läheb?“, no tõesti. Anna andeks, Moya, ma virutasin just Alice’ile vastu vahtimist ja ta lamab põrandal. Ja meil oli imeline õhtusöök. Muidugi ei öelnud ma seda. Tegin mingi saamatu katse ennast välja vabandada ja kõne lõpetada. Ootasin, et ta mulle head aega vastu sooviks. Hetkeks valitses vaikus ja siis: „Kas sa ei tahagi teada, kuidas mul läheb? Kus ma olen?“ Vastasin lühidalt ja väga konkreetselt. „Ei.“ Taas vaikus. Ja siis, sosinal: „Oh hüva, hästi, kas Alice on seal?“ Käi minema, sa loll, ärritav naine. 10
Ma ei öelnud ka seda. Ütlesin talle, et praegu ei ole hea hetk. Ta püüdis mind vestlusse tõmmata, kiideldes oma uue eluga Prantsusmaal. Isegi selles keerises sain aru, et ta tahtis mind kadedaks ajada. Kuradi Moya. Lõpetasin vestluse viisakalt, kuid kindlalt. Mõtlesin, et minust oleks kombekas otsekohe kodust lahkuda. Mõistate, mitte jäädavalt. Mõtlesin, et tõenäosus, et Alice võiks põrandalt tõusta, kasvab, kui ma tema kohal ei kõrgu. Läksin, et võtta koridori nagist oma mantel. Nööpe kinni saada oli raskevõitu. Ootamatult tundusid mu käed kinnaste jaoks liiga suured olevat. Kaks tundi hiljem jõin ma Nashis oma kolmandat brändit. Nööpisin närviliselt särgi varrukanööpe kinni ja lahti. See harjumus pärineb lapsepõlvest, selline asi, mida ma häirituna teen. Isegi John-Joe pillas mind teenindades kommentaari mu rabeda oleku kohta. Brändi ei oleks mu tavaline valik. Aga saate aru, mind oli šokeeritud. Nüüd olin ma küll täis. Tahtsin Alice’ile helistada ja küsida, kas temaga on kõik korras, aga ma olin oma mobiili koju jätnud ja mõtlesin, et kelleltki telefoni laenamine puhuks asja suuremaks, kui olukord tegelikult nõudis. Ärge mõistke mind valesti, ma tean, et asi oli tõsine. Oli langetatud märkimisväärselt halb otsus. Ta poleks pidanud põrandal lõpetama.
11
Ma tean, et minuga pole just lihtne. Alice on seda mulle öelnud. Näiteks pole mul sõpru. Mul oli, paljude aastate eest, aga sellega läks nagu läks. Me kandusime üksteisest kaugemale ja ma lasksin neil minna – usun, et vabal tahtel. Sõbrad on lihtsalt inimesed, kes meenutavad sulle su ebaõnnestumisi. Mul on mitu tuttavat. Mul pole ka kõneväärt perekonda. Mitte sellist, mis oleks kuidagi oluline. Aastate jooksul ei ole Alice kunagi mu järel nuhkinud, pole kunagi olnud liiga uudishimulik. Tegelikult kirjeldaksin teda üldjoones kuuleka naisena, kes mässab ainult aeg-ajalt. Ma ei ole, pole kunagi olnud, vägivaldne. Läksin kõrtsi ja ostsin paki sigarette. Kangeid. Muretsesin, et mu käed värisevad ikka veel. Kas brändist ei peaks sellises olukorras abi olema? Või on see lihtsalt vananaiste loba? Vanad naised. Väljas „õlleaias“ (aias peasissekäigu kõrval, poole hoovini ulatuva katusega), süütasin üle aastate esimese sigareti. Barney Dwyer, naaber Villast, ilmus kõrtsist. Barney oli rohkem õlleaias kui kõrtsis sees. „Ma arvasin, et sa jätsid maha?“ urkis ta. „Jätsingi.“ „Issake,“ ütles ta häälevärinal Rothmansi imedes, „mind nad murda ei suutnud.“ Läheb lahti. Barney uhkeldas oma kaks-pakki-päevas tasemega. Kui suitsetamiskeeld jõustati, püüdis suurem osa meist kõigest väest maha jätta. Ütlen uhkusega, et 12
minul õnnestus see esimesena. Mind hakati pidama „raudse tahtejõuga“ meheks. Samas Barney ei püüdnudki. Kui Barney poleks kunagi suitsetanud, oleks ta sellega alustanud baarides suitsetamise keelustamise päeval. Üks vastaline nadikael, kui selliseid üldse leidub. Kitsas kolp, suured kõrvad. „Tere tulemast tagasi,“ ütles ta. „Ma ei ole tagasi, ma teen ainult ühe. Mul oli halb päev.“ „Issake, Oliver, kunagi ei saa teha ainult ühte. Sa hakkasid uuesti suitsetama. Tunnista seda.“ Ma viskasin oma peaaegu lõpuni tõmmatud sigareti maha. Astusin sellele peale. Viskasin üheksateistkümne suitsuga paki Barneyle. „Jäta endale,“ ütlesin. „Lase käia, tapa ennast nendega.“ Mu naine oli lõpuks minus halvima välja toonud. See oli täiesti ootamatu. Olin temasse alati kiindunud olnud, omal moel. Näiteks oskas ta suurepäraselt süüa teha, pärast kõiki neid gurmeekokanduskursuseid, kuhu ma ta suunasin. Samuti võis ta voodis väga sportlik olla ja see oli tore. Sellistele asjadele on nüüd kohutavalt kurb mõelda – arvestades tema praegust olukorda. Me kohtusime 1982. aastal tema illustreeritud raamatu esitlusel. Pidades silmas võimalust, et see naine võiks illustreerida lasteraamatu, mille ma olin kirjutanud ja mida agent parasjagu kirjastustele pakkus, tahtis 13
agent, et ma temaga kohtuksin. Mõte illustratsioonidest ei meeldinud mulle alguses. Arvasin, et need lihtsalt juhivad tähelepanu mu tekstilt kõrvale, aga mu agendil, möönan, oli õigus. Joonistused muutsid mu raamatud tunduvalt müügikõlbulikumateks. Meid tutvustati ja mulle meeldib mõelda, et otsekohe tekkis ... mingi asi. Säde pole õige sõna, aga teatav äratundmine. Mõned inimesed nimetavad seda armastuseks esimesest pilgust. Mina ei ole nii naiivne. Kumbki meist ei olnud verinoor. Usun, et olime mõlemad kahekümnendate lõpus. Aga ta oli leebel moel armastusväärne. Mulle meeldis tema tasasus ja ta nõudis minult väga vähe või üldse mitte midagi. Ta lihtsalt leppis selle tähelepanuga, mille ma tema jaoks leidsin, ja tõmbus ühegi kaebuseta tagaplaanile, kui ma tema kohalolekut ei soovinud. Jõudsime väga kiiresti pulmadeni. Jokutamisega polnud midagi võita. Tema habras ema ja pooletoobine vend seisid altari juures meie selja taga. Minu poolel, mõistagi, polnud ühtegi pereliiget. Me ei hakanud ennast vaevama peenutseva vastuvõtuga hotellis. Meil oli lärmakas pidu kesklinna söögikohas, mis kuulus endisest kolleegist sõbrale, Michaelile. Barney oli kohal. Toona ta päris meeldis mulle. Ta oli pulmas väga emotsionaalne, emotsionaalsem kui keegi teine. Usun, et seda ei saanud talle ette heita. Üürisime paar aastat Merrion Square’il ruumikat korterit. Ma nõudsin suurt elamist, sest ma vajan kir14
jutamiseks eraldatust. Saan kirjutada ainult lukustatud ukse taga. Need olid head ajad. Meil õnnestus pisut teenida, ajal, kui see kellelgi teisel ei õnnestunud. Rahalisest küljest oli loogiline, et me teeme küllaltki edukaks muutuva sarja juures koostööd. Päeval taandusime kumbki enda nurka töötama. Mina, oma raamatuid kirjutama. Tema, pilte nutikalt mu sõnadega sobitama. Ja ta tegi seda hästi. Tema töö kiitis minu omale kohaselt takka. Saavutasin kriitikuna ja aeg-ajalt nädalalõpulehtede kolumnistina üsna suure tuntuse ja mind kutsuti päris tihti külaliseks televisiooni jutusaadetesse. Tol ajal olid kõik enda saavutuste ja edu suhtes tunduvalt tagasihoidlikumad ja vaoshoitumad. Mitte nagu praegusel ajal – ma ei oska öeldagi, kui tihti mind viimasel kümnel aastal mõnesse tõsielusarja on kutsutud. Taevas halasta. Alice vältis seda kõike, ja see tõesti sobis mulle. Talle ei meeldinud tähelepanu keskpunkti sattuda ja ta alahindas enda panust mu raamatute edus, ta kinnitas, et minu töö on olulisem, et tema on lihtsalt joonistaja. Ta oli uje ega tahtnud isegi, et meie abielu teatavaks saaks, sest siis võib kellelegi pähe tulla „sundida teda televiisorisse minema“. See oli päris armas ja tähendas, et suure osa ajast sain ma oma elu jätkata pealtnäha vallalise mehena. See tasus teinekord ära. Tõtt-öelda ei oleks ta saanud kuidagi toetava jõuna veel parem olla. 15
Alice’i ema suri ootamatult 1986. aastal, meie neljanda abieluaasta lõpus. Jumal olgu tänatud. Ma ei suuda taluda vanu inimesi. Veel vähem suudan ma seda nüüd, kui minust hakkab saama üks niisugune. Leiutasin vabandusi, et pääseda talle küllaminekust, ta linikutega kaetud mööbli vahele. Kui ta meile külla tuli, teesklesin, et olen nendega koos õhtustamiseks liiga hõivatud. Ei olnud sugugi meeldiv olla tunnistajaks sellele, kuidas ta proteesidega võitles, pooletoobine tema kõrval ilatsemas. Tema surm oli ühtaegu nii õnn kui ka õnnetus. Me saime maja endale. Aga me saime ka Alice’i imbetsillist venna. Maja on igavene mürakas Pembroke Avenuel. Venna nimi on Eugene. Alice anus mind, et vend võiks meie juurde jääda. Kuni praeguseni oli see kõige häirivam asi meie abielus. Lapse saamine on niigi halb, aga antud juhul oli juttu kahekümne seitsme aastasest, sajakilosest tümikast. Lõpuks lasin ma ta, märkimisväärseid kulusid kattes, majutada hooldekodusse „vaimse puudega“ inimestele või „erivajadustega“ või kuidas seda praegusel ajal ka ei nimetata. Kui me kihlusime, tegin üheselt selgeks, et lapsi plaanis ei ole. Noh, ma ütlesin, et ma ei taha lapsi ja tema nõustus. Ma oleksin pidanud selle kirjalikult vormistama. Ta pidi olema minusse kõrvuni armunud, et minuga abiellumise nimel ohverdada midagi tema jaoks olemuslikult nii tähtsat. Võib-olla arvas ta, et suudab mu meelt muutma panna, sest paljud mehed paistavad seda 16
tegevat. Või ehk teadis ta, et kui ma ei abiellu temaga, siis abiellun järgmise ettejuhtuva taltsa naisega. Muidugi, kui me olime viis aastat abielus olnud, hakkas Alice virisema ja tegi seda iga kuuga järjest kimedamal toonil. Meenutasin talle meie kokkulepet. Ta väitis, et siis oli ka tema nii mõelnud, aga nüüd tahab ta kohutavalt last. Mina vähemalt pean oma sõna. Ma ei saanud loota sellele, et ta ise rasestumist väldib, seega haarasin ohjad. Panin alguse kombele juua enne magamaminekut kakaod, millesse segasin väikese pulbriks vajutatud tableti. Alice’i arvates oli see väga romantiline. Ma pole meie abielus olnud just pühak. Üldjuhul ma meeldin naistele ja ma ei tahaks sugugi neile pettumust valmistada. Naistele, kellest ei oskaks seda iialgi arvata. Jumal hoidku, isegi Moya. Lõpuks hakkan tõrjuma neid, kes püüavad klammerduda. Hilisemas eas olin hakanud ennast rahuldama mõne libuga, kes tegutsesid kanali lähedal. Mul ei ole kunagi nende vastu midagi olnud, isegi mitte siis, kui ma veel klient ei olnud. Nad olid minu jaoks huvitavad. Nad olid odavad ja meeleheitlikud, enamasti hoolitsemata kehade ja jubedate veresoontega sõltlased, aga minu vajaduste rahuldamiseks täiuslikud. Ma kamandasin nad enne igasuguse kontakti lubamist duši alla ja tõin neile alati uue hambaharja. Mõni neist pidas seda kingituseks. Kui hale. Nad olid tavaliselt liiga kõhnaks jäänud, et olla ilusad. 17
Võiks arvata, et nad pingutavad selle nimel, et ennast atraktiivseks muuta. Kahjuks müüvad nad ainult oma erinevaid õõnsusi; pakendil pole tähtsust. Aga ikkagi, nad olid minu jaoks külgetõmbavad. Lõppude lõpuks oli mu ema üks neist, või vähemalt ütles nii mu isa. Sel õhtul tagasi koju jõudes, kui Alice mu endast välja oli ajanud, kohmerdasin võtmega lukuaugu kallal. Läksin söögituppa. Jumal tänatud, ta ei olnud põrandal. Ta istus köögis, tema ees kruus teega. Ta hõõrus käega nägu. Ta vaatas mind ilma igasuguse tundeta. Märkasin, et ta lõug oli paremalt poolt üsna punane. Sinikat ei olnud. Veel. Vaatasin talle otsa. Naeratasin. Puidust karp, millesse ma olin lukustanud oma kõige süngemad saladused, oli avatuna koridorilaual, kaas pärani lahti, lukk murtud, sisus tuhlatud. „Valetaja!“ ütles ta, hääl murdumas. Oli ilmne, et ta kavatses mu hävitada. Kui ma Alice’it teist korda lõin, ma lihtsalt ei suutnud lõpetada. Mul on selle pärast tõesti väga kahju. Ma olen ennast alati valitsenud kaheksateistkümnendast eluaastast saati, ja enesekontrolli kadumine on läbikukkumine. Pole tarvis öeldagi, et mul ei lubata teda haiglasse vaatama minna. See on tegelikult tobe. On 2012. aasta veebruar, seega on praeguseks möödunud kolm kuud. Tema seisundis ei teaks ta nagunii, kas ma olen seal või mitte. 18
O L I V E R R Y A N on nägus, võluv ja edukas. Ta on juba pikka aega olnud abielus oma truu kaasa Alice’iga, kes on illustreerinud Oliveri kirjutatud menukaid lasteraamatuid. Nende ühine elu on kadestusväärselt muretu. Kuni ühel päeval, pärast maitsvat õhtusööki, tungib Oliver abikaasale nii elajalikult kallale, et naine kaotab teadvuse ja langeb koomasse. Pärast seda jahmatavat juhtumit, kui Alice kõigub elu ja surma vahel, püüavad paari sõbrad, naabrid ja tuttavad aru saada, mis küll võis Oliveri säärase õudse teoni viia. Kui tema lugu, kild killu, kiht kihi haaval lahti kooruma hakkab, avaneb sealt vaade elule täis häbi, kadedust, pettusi ja meisterlikke manipulatsioone.