ohtute ang

Marieke Lucas Rijneveld Õhtute äng

„Rahutus annab kujutlusvõimele tiivad.“ Maurice Gilliams

I osa Kirjutatud on: „Ma teen kõik uueks!“ Kuid kokkulepped on kurbuse pesunöör, Nugateravad iilid murravad usu Sellel, kes tahab põgeneda sest halastamatust algusest.

Jäävihm piitsutab õied klaasjaks pudruks, Tõbras raputab oma karva vägivallas tolmkuivaks. „Kogutud luuletused“.

Jan Wolkers (2008)

1

Olin kümneaastane ega võtnud enam jopet seljast. Tol hommi­ kul määris ema meid külma eest ükshaaval udarasalviga sisse, see oli kollases Bogena plekkpurgis ja harilikult kasutati seda üksnes lõhede, mõhnade ja lillkapsataoliste mügarike vastu lüpsilehmade nisadel. Purgi kaas oli nii rasvane, et selle sai lahti keerata üksnes köögirätikut appi võttes; salv lõhnas nagu hautatud udar*, mis teinekord paksude viiludena ning soola ja pipraga üle puistatult pliidil potis puljongi sees podises ja mida ma jälestasin, samamoodi nagu seda lehkavat salvi oma nahal.

Ja ikkagi muljus ema enda jämedate sõrmedega meie nägusid nagu juustu, mida ta katsus ja millele koputas, et näha, kas koorik küpseb. Meie kahvatud palged läikisid kärbsemustaga * Hautatud udar (hollandi keeles uierboord) oli kuni 1950ndateni Hollandis väga populaarne, kuna teisejärgulise tapasaadusena oli see odav ja nii said kõik siiski liha lauale panna. Vahepeal vajus see toit unustusse, kuni muutus taas populaarseks Rotterdamis. Praegu loetakse seda toitu mõnes paigas delikatessiks. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused 9

kaetud köögipirni valguses. Juba mitu aastat oli plaanis lambi­ vari osta, ilus, lilleline, kuid alati, kui külas mõnd niisugust nägime, tahtis ema veel veidi ringi vaadata. Seda oli ta nüüd teinud juba kolm aastat. Tol hommikul, kaks päeva enne jõule, tundsin ikka veel ta rasvaseid pöidlaid oma silmakoobastes ja olin korraks hirmul, et ta vajutab nii tugevasti, et mu silma­ munad justkui klaaskuulikesed pealuusse veerevad. Ja et ta ütleb: „Vaat, mis juhtub, kui su silmad alati ringi ekslevad ja sa pilku paigal ei hoia, nagu teeb üks õige usklik, kes üles Jumala poole vaatab, justkui võiks taevas iga hetk avaneda.” Aga taevas avanes siin üksnes, et sajaks alla sahmakas lund – ei midagi, mida totakalt vahtima jääda.

Keset hommikusöögilauda seisis roost punutud leivakorv, mida kattis jõuluinglitega salvrätik. Inglid hoidsid trompeteid ja puuvõõrikuoksi kaitsvalt oma nokude ees; isegi salvrätti vastu lambivalgust hoides ei näinud ma, millised need on – ma oletasin, et rullikeeratud keeduvorstiviilude moodi. Ema oli saia kenasti pabersalvrätikutele sättinud: sai, mooniseemnetega täisterasai ja jõulukeeks. Keeksi krõbedale pinnale puistas ta sõelaga ettevaatlikult tuhksuhkrut, nagu esimest kerget lund, mis täna hommikul heinamaal valgepeade selgadele langes, enne kui me nad lauta ajasime. Saiakoti klamber lebas alati kuivikukarbi peal, muidu läinuks see kaotsi, ja ema meelest ei olnud kotisõlm ilus vaatepilt. „Kõigepealt soolast ja alles siis magusat,” ütles ta nagu alati.

See oli reegel. Siis kasvame suureks ja tugevaks, niisama suu­ reks kui hiiglane Koljat ja sama tugevaks nagu Simson piiblist.

10

Peale selle pidime kindlasti ära jooma suure klaasi värsket piima, mis oli enamasti juba paar tundi pütist väljas seisnud ja leige, mõnikord kattis seda veel kollakas koorekiht, mis suulae külge kleepus, kui liiga aeglaselt juua. Kõige parem oli kogu klaasitäis kinnisilmi alla kulistada; ema ütles selle kohta, et see on lugupidamatu, kuigi piiblis pole midagi öeldud piima kii­ resti või aeglaselt joomise või lehma ihu söömise kohta. Võt­ sin leivakorvist saiaviilu ja panin selle tagurpidi taldrikule, nii et see nägi välja täpselt nagu kaks kahvatut põngerjakannikat, eriti kui sellele poolest saadik šokolaadikreemi määrida, see tegi mulle ja mu vendadele alati nalja ja iga kord küsisid nad: „Lakud aga jälle mõnuga sitast perset?” Aga enne kui tohtisin šokolaadikreemi võtta, pidin esmalt soolast sööma. „Kui kuldkalad liiga kauaks pimedasse tuppa jätta, muutu­ vad nad valgeks,” sosistasin Matthiesele ja asetasin saia peale kuus viilu keeduvorsti nii, et need katsid saiaviilu servast ser­ vani. Sul on kuus lehma, kaks neist süüakse ära. Mitu lehma jääb järele? Kuulsin õpetaja häält oma peas iga kord, kui midagi sõin. Miks seotakse need tobedad ülesanded toiduga – õunad, koogid, pitsaviilud ja küpsised –, seda ma ei teadnud, kuid igatahes oli õpetaja kaotanud lootuse, et ma ükskord arvuta­ mise selgeks saan, et mu vihik on kunagi lumivalge, ainsagi punase kriipsuta. Kella õppimine võttis mul ka terve aasta – isa istus minuga tundide viisi köögilaua taga kooli õppe­kellaga, mille ta mõnikord meeleheites põrandale virutas, nii et selle mehhanism välja kargas ja see tobe asjandus katkematult heli­ sema kukkus – ja veel nüüdki muutusid osutid mõnikord 11

vihmaussideks, mida me lehmalauda taga sõnnikuhargiga mul­ last välja kaevasime, et kalale minna. Nad vingerdasid meele­ tult, kui neid nimetissõrme ja pöidla vahel hoiti, ja alles pärast paari nipsu jäid korraks paigale, lebasid peopesal ja sarnanesid Van Luiki kommipoe magusate punaste maasikanööridega. „Seltskonnas ei ole ilus sosistada,” ütles mu väikeõde Hanna, kes istus söögilauas Obbe kõrval minu vastas. Kui miski talle ei meeldinud, liigutas ta oma huuli vasakult paremale. „Mõni sõna on sinu väikeste kõrvade jaoks veel liiga suur, ei mahu sealt sisse,“ ütlesin täis suuga.

Obbe segas tülpinult sõrmega klaasis piima, tõstis tükikese piimanahka üles ja pühkis selle siis ruttu laudlinasse. See kleepus lina külge nagu valkjas tatitükk. Seda oli vastik vaadata ja ma teadsin, et homme võib sissekuivanud piimanahk sattuda minu kohale, kui laudlina teistpidi keeratakse. Siis keeldun ma oma taldrikut lauale panemast. Me kõik teadsime, et salv­rätikud olid laual üksnes kaunistuseks ning ema silub need pärast hommiku­ sööki sirgeks ja paneb tagasi köögikapi sahtlisse, et need ei ole mõeldud räpaste sõrmede ja suude pühkimiseks. Omamoodi oli mul inglitest isegi kahju, kuna võisin nad lihtsalt oma rusi­ kasse pigistada nagu sääse, nii et nende tiivad purunevad, või nende valged inglijuuksed maasika­moosiga kokku mäkerdada. „Pean õue minema, sest ma olen hirmus kahvatu,” sosistas Matthies. Ta naeris ja torkas noa äärmiselt keskendunult Duo Penotti purki valge šokolaadi sisse, et see ei puutuks kokku pruuni kreemiga. Duo Penottit saime ainult vaheaegadel.

12

Olime seda juba mitu päeva oodanud ja nüüd, mil jõuluvahe­ aeg oli alanud, oli aeg lõpuks käes – parim hetk oli see, kui ema kaitsepaberi purgilt maha tõmbas, purgiservad liimijääkidest puhtaks tegi ja meile siis pruune ja valgeid laike näitas, justkui vastsündinud vasika ainulaadset mustrit. Kel sel nädalal koolis kõige paremad hinded olid, võis purgist esimesena võtta, mina olin alati viimane.

Nihutasin end toolil taha- ja ettepoole, mu varvastel jäi õige pisut põrandast puudu. Kõige meelsamini oleksin tahtnud hoida kõiki toas, laotada nad nagu keeduvorstiviilud mööda maja laiali. Seitsmenda klassi õpetaja ei öelnud eile nädala kokku­ võtet tehes ilmaasjata lõunapooluse kohta, et mõned pingviinid lähevad kala püüdma ega pöördu enam kunagi tagasi. Ja kuigi meie ei elanud lõunapoolusel, külm oli siin ikkagi. Nii külm, et järv oli kinni külmunud ja lehmade joogi­nõud jääd täis.

Hommikusöögitaldrikute kõrval oli meil kõigil kaks helesinist külmutuskotti. Tõstsin ühe üles ja heitsin emale küsiva pilgu. „Sokkide peale panemiseks,” ütles ta naeratusega, mis tõi talle lohud põskedesse, „siis jääb soojus sinna sisse ja jalad ei saa mär­ jaks.” Vahepeal valmistas ta hommikusööki isale, kes aitas leh­ mal poegida; pärast iga lõiget libistas ema nuga pöidla ja nime­ tissõrme vahel, kuni või jäi ta sõrmeotstele ja kraapis selle sealt siis tera nüri küljega maha. Isa istus nüüd arvatavasti lehma kõr­ val lüpsipingil, et vasikat vastu võtta, pilved aurava selja kohal.

Hinge­õhk ja sigaretisuits. Märkasin, et tema taldriku kõrval külmutuskotte ei olnud, tema jalad olid arvatavasti liiga suured, 13

eriti vasak jalg, mis oli moonutada saanud kombaini­õnnetuses, kui ta oli umbes kahekümneaastane. Ema kõrval laual oli väike hõbedane juustupuur, millega ta hommikul tehtud juustude maitset hindas. Enne juustu lahtilõikamist torkas ta juustu­ puuri keskelt läbi plastikihi, keeras kaks pööret ja tõmbas selle siis aeglaselt välja. Ja samamoodi nagu ta kirikus armulaualeiba sõi, niisama pühendunult ja vagalt sõi ta tükikest köömnejuustu, aeglaselt ja tardunud pilgul. Obbe naljatas kunagi, et Jeesuse ihu on ka juustust ja sellepärast tohtisimegi seda päevas ainult kahele leivaviilule panna, muidu saaks Tema liiga kiiresti otsa.

Kui ema oli lugenud hommikupalve ja tänanud jumalat „puuduse ja külluse eest; kui paljud mureleiba söövad, meid Sina lahkelt, hästi toidad“, nihutas Matthies oma tooli taha­ poole, riputas mustad kiiruisud kaela ja pistis jopetaskusse jõulu­kaardid, mille ema oli tal paari tuttava postkasti käskinud viia. Matthies oli ennegi järvel käinud, ta osales paari sõbraga poldrisõidul. See oli kolmekümnekilomeetrine rada ja võitja sai sinepiga udaravõileiva ning kuldmedali aastanumbriga 2000.

Kõige parema meelega oleksin talle külmutuskoti ka ümber pea pannud, et tal kogu aeg soe oleks, kinnitus tihedalt ümber kaela kinni surutud. Hetkeks sasis ta mu juukseid, silusin need ruttu tagasi, pühkisin paar puru oma pidžaamalt. Matthies kandis juukselahku alati keskel, geel tukalokkides. Need olid justkui kaks võilaastu, mida ema alati jõulude ajal tegi, sest või niisama toosis ei olnud tema meelest pidulik, see oli tavaliste päevade jaoks. Ja Jeesuse sünd ei olnud tavaline päev. Kuigi see juhtus igal aastal uuesti, sama moodi, nagu ta igal aastal 14

uuesti meie pattude eest suri; minu arvates oli see veider ja ma mõtlesin selle kohta tihti: vaene mees on juba ammuilma sur­ nud, küllap nad on selle ära unustanud. Aga ma ei ütle parem midagi, muidu ei saa šokolaadipräänikuid ja keegi ei jutusta enam jõulujuttu kolmest kuningast ja koidutähest.

Matthies läks esikusse peegli ette juukseid kontrollima.

Kuigi need muutuvad pakase käes niikuinii kivikõvaks ja jää­ vad sirgelt ta otsaesisele rippuma. „Kas ma tohin kaasa tulla?” küsisin. Isa oli toonud pöö­ ningult mu puu-uisud ja sidunud pruunid nahkpaelad mu kingade ümber. Ma olin juba paar päeva uiskudel läbi maja kõndinud, käed seljal ja kaitsmed teradel, et põrandakattele liiga palju jutte ei jääks, siis ei pea ema tolmuimeja lameda otsaga minu igatsust uisuretke järele vaibast välja imema. Mu sääremarjad olid kõvad. Olin nüüd küllalt harjutanud, et ilma klapptoolita jääle minna. „Ei, ei tohi,” ütles Matthies. Ja siis vaiksemalt, et ainult mina seda kuuleks: „Sest me läheme teisele kaldale.” „Ma tahan ka teisele kaldale,” sosistasin. „Kui suuremaks saad, võtan sind kaasa.” Ta pani oma vil­ lase mütsi pähe ja naeratas, nägin tema siniste siksakmustris kummi­niidikestega hambaklambrit. „Ma olen enne pimedat kodus,” hõikas ta emale. Ukseavas pööras ta veel korraks ümber ja lehvitas mulle, stseen, mida ma hiljem oma peas ikka ja jälle läbi mängisin, kuni tema käsi enam ei kerkinud ja ma kahtlema hakkasin, kas me üldse olime hüvasti jätnud.

15

„... ma palusin jumalat, et ta palun ei võtaks mu küülikut, vaid hoopis mu venna Matthiese: „Aamen.““

Kümneaastasel Jasil on ainulaadne viis tajuda ümbritsevat maailma läbi kehaliste aistingute: udarasalvi rasvasus talvekülmast karedal käenahal, kärnkonna roheka selja tüükalisus vastu seda silitavat sõrme, kuumatunne põskedel pärast „punastamissõnade“ lausumist.

Kui traagiline õnnetusjuhtum perekonna justkui õmblustest lahti rebib, kaldub üksildase tüdruku uudishimu üha häirivamate fantaasiate keerisesse, avades hingepimeduse, mis ähvardab hävitada kõik.

Sensatsiooniline „Õhtute äng“ on radikaalne debüütromaan leinast ja hüljatusest, rahvusvaheline menuk, milles on omapärase keelekasutusega kirjeldatud lapsepõlve metsikut ja vägivaldset ilu.

postimehekirjastus.ee