nulli lahedal

INTRO. Teie, teie, teie ja teie, inimesed, lõvid, kotkad ja põldpüüd, kas kõik leidsid endale koha, kas kõigil on aega? Kas kõik on valmis? Kas kõigil on mugav? Kas kõigile on kõik hästi näha? Nii et kõik näevad hästi tühja ruumi, kuhu siseneb kaks klouni, enter two clowns*, kaks ebadelikaatset komejanti, teravkeelset koomikut, oma ala meistrit – aga nende amet on lihtsalt nöökida ja ülbitseda, ärritada ja naerutada –, ning muide, kui vaja, on nad valmis mängima nii tragöödiat kui ka pastoraali või ka midagi ebamäärast. Nad täidavad avara tühjuse iseenda ja oma sõnadega ning jutustavad sajatuhandendat korda oma sõnadega ümber neid mõningaid lugusid, neid klassikalisi raamatuid, mis on loodud ammu enne teid ja mida te peate igavusse mässitult kuulama, peate kuulama ikka ja jälle uutes ümberjutustustes, rõvedais ja mitte nii väga rõvedais, sest mis teil kõigil ikka teha on ja millega ennast * siseneb kaks klouni (inglise k). Autor 7

lõbustada ja mis endaga peale hakata, kui teistsugused lood on mõeldamatud, teistsugused raamatud on võimatud; kõik sõnad olid juba enne olemas, teie aga eksisteerite ju pärast, peale sõnu.

Sisse astub kaks klouni; nende nimed on Bim ja Bom, Yin ja Yang, Aadam ja Eeva, Taira ja Minamoto, Vladimir ja Estragon, On ja Off, Nietzsche ja Pustota, Maša ja Karud. Ent need pole päris nimed, sest päris nimesid neil polegi, on vaid rollid. Nüüd pajatavad nad teile mustaraamatumees Jegori ülimalt õpetliku loo päris iidsetest aegadest, kui ei teatud veel, mis on www, ajast enne praegusi helgeid nullindaid aastaid.

Ja kui neile saab osaks au pälvida teie tähelepanu – mida vähemat, seda kallimat ja hinnalisemat –, kujutavad nad sündmusi oma suutlikkust mööda, kohustudes mõlgutama kõrgelennulisi mõtteid ning üksnes äärmisel vajadusel ja kõige mõõdukamal moel tarvitama ebanormatiivset sõnavara, lubades niivõrd kui võimalik kärpida seksi- ja vägivalla­ stseene, aga positiivsete kangelaste õpetlikke monolooge rõõmuga teie ette igasse nelja ilmakaarde laiali laotada, ja jutustavad teile Jegori ja Plaksa uskumatu seikluse loo.

8

01. „Kas tähemärke on palju?” „Mitte eriti.” „Siis lugege.” „Pealkiri on „Karjäär”. Kuulake. „Viktor Olegovitš ilmus Moskvasse tugeva nelja-viiemehena kuskilt kolkast, pürgis Lomonossovi-nimelisse, ent sai sisse ainult mingisse suvalisse kõrgkooli, misjärel talle kangastus aga selline lohutu töölesuunamine säärasesse pärapõrgusse, et ta kiirustas abi­elluma – enda arvates arukalt, aga tegelikult tobedalt – Moskva sissekirjutusega.

Sissekirjutus osutus mitte enam nooreks naisterahvaks, hruštšovka kahetoalise kiimaliseks ja täitmatuks valitse­ jannaks, kelle juurde kuulusid ootamatult veel paralüütikust mees (endine, aga ikkagi armastatud ja siinsamas elav) ning juba eakas poeg (joodik, aga ikkagi armastatud ja siinsamas elav).

Sissekirjutatud Viktor Olegovitš osutus jalge alla tallatuks ja täielikult orjastatuks. Ta rabeles kahel töökohal, tegi kodus kõike, toitis oma haisvat kolleegi-paralüütikut, kes meheks pidas ennast, aga Viktor Olegovitši sõimas maamatsiks, sai kolki oma võimsa kasupoja käest ja vaevles abikaasa eksootilistele seksuaalsetele tungidele alludes.

9

Sellised olmetingimused kurnasid Viktor Olegovitši täiesti välja. Pole siis ime, et ükskord, kui ta saabus ühele oma töökohtadest ja üks arvukatest ülemustest ta oma kabinetti kamandas, kus talle sai osaks alandav peapesu mingisuguste segiaetud aruande- ja saatelehtede pärast, mis olevat põhjustanud asjaajamise katastroofilise kokkuvarisemise, puhkes ta valjusti nutma ja läks hulluks.

Viktor Olegovitši hullumeelsus oli lootustandev. Kõigepealt sai talle selgeks, et ta on Berthold Schwarz. Ta leiutas sealsamas püssirohu ja laskis oma töökoha õhku, ning loomulikult sattus meditsiinilise personali haardesse.

Meditsiiniline personal veenis Viktor Olegovitši füüsiliste ja keemiliste mõjutusvahendite abil küllaltki kiiresti, et ta ei ole B. Schwarz ja et püssirohu leiutas ta ilmaasjata.

Viktor Olegovitš andis survele järele, nõustus, et ta ei ole Schwarz, kuid samas ei tunnistanud ennast ka Viktor Olegovitšiks. Ta siirdus literaatide leeri, kirjutas kahe päevaga romaani „Auk” (mida ta muide polnud kunagi varem lugenud) ja hakkas esinema kirjanik Platonovina.

Siis hakkas asjaga tegelema professuur. Romaan tunnistati andekalt kirjutatuks, kuid ajakohatuks. Viktor Olegovitš sai oma meelehärmiks teada, et Platonov on ammu surnud, olles enne jõudnud kirja panna täpselt samasuguse teksti ja palju muudki, millest järeldus, et kirjanik Platonoviks ei saa Viktor Olegovitš ennast kuidagi pidada.

Patsient andis taas järele, ent Viktor Olegovitšiks ennast ikkagi ei tunnistanud. Ta laskis end kiiresti haarata maalikunstist ja hommikul säras palatiseinal kohutavalt kohatu Raffaeli „Madonna”.

10

Raffaeli väljaajamisele kulus kuu aega. Viktor Olegovitš leebus. Ta sai aru, et oli püüdnud liiga kõrgele lennata. Hakkas valima tagasihoidlikumaid rolle. Isegi kauples professuuriga, anudes luba olla kas või patsient H. kaheksandast palatist. Aga professuur ei läinud kompromissile. „Kummaline haige,” lausus professuur meditsiinilise personali poole pöördudes. „Ta on valmis olema kes tahes, ainult mitte tema ise. On aeg see lõpetada.”

Ja jätkas, juba Viktor Olegovitši poole pöördudes: „Viktor Olegovitš, te olete Viktor Olegovitš. Ja rohkem mitte keegi.

Ja selle alusel kirjutan ma teid kategooriliselt välja.”

Välja kirjutatud Viktor Olegovitš lonkis piki tänavat nii norumeelselt, et ringi jalutav tundmatu limitšik* otsustas teda lihtsalt kaastundest õllega kostitada. Õllekas oli umbne ja palav. Varsti puhkes kõrval arusaamatul põhjusel kaklus, mis haaras kaasa ka Viktor Olegovitši tundmatu soosija, kes läks karvupidi kokku kellegi üliõpilasega. Tudeng oli limitšikust väiksem ja, kartes tollele alla jääda, tõmbas välja noa. Siis haaras limitšik Viktor Olegovitši ja paiskas ta tudengi pihta. Viktor Olegovitš tundis hetke jooksul kahemõttelist naudingut vabast lennust ja tabas siis tudengit otse pähe. Üliõpilase pea ragises. Viktor Olegovitš kaotas teadvuse. * Limitšikud – Moskva suurtele tööstusettevõtetele seoses tööjõupuudusega antud limiidi alusel ettevõtte ühiselamusse sisse kirjutatud isikud. Mingi aja pärast võis „limitšik” saada korteri koos alalise sissekirjutusega, kui ta aga enne teatud tähtaja möödumist ettevõttest töölt lahkus või vallandati, kirjutati ta ühiselamust välja, jäi registreeritud elukohata ja pidi linnast ära sõitma. Tõlkija 11

Meelemärkusele tuli ta miilitsajaoskonnas. „Te olete osaline inimese tapmises,” teatas miilits. „Mina ei tapnud,” hakkas Viktor Olegovitš värisema. „Nojaa, teie ei tapnud, aga teiega tapeti,” tõi miilits asjasse selgust ja lubas Viktor Olegovitšil oma teed minna.

Aga tema ei läinud. Ennast vanglas sisse seadnud, pidas ta ennast viisakalt üleval, andis meelsasti tunnistusi. Eriti meeldis talle uurimiseksperiment, kui limitšik, näidates, kuidas kõik oli olnud, võttis Viktor Olegovitši, tõstis ta üles enda kohale ja laskis aeglaselt sinna, kus teatud hetkel oli seisnud üliõpilane, nüüdne kadunuke.

Pärast toimus kohus, mille käigus üliõpilase kilesse mässitud nuga, lõhutud tool, keskendunud Viktor Olegovitš ja katkine õllekann esinesid asitõenditena. Limitšik sai kaheksa aastat. Viktor Olegovitšil tuli hüvasti jätta vangikongi ja asitõendi mugava ametiga.

Kohtusaalist väljunud, loobus Viktor Olegovitš naasmast Moskva sissekirjutuse kahetoalisse despootiasse ja asutas end elama ringtee taguses vähenõudlikus metsatukas.

Seal elutses ta esialgu filosoofina, kuid pakase ja marjatoidu kasinuse tõttu metsistus aja jooksul üha enam ning hakkas sooritama ümbruskonnas rüüsteretki lihakraami hankimiseks. Pikkade talvede kõige süngematel öödel ei põlanud ta ära ka inimliha. Sellise kuritarvituse tagajärjel kasvasid talle sarved, kihvad ja lopsakas karvkate, mõningail andmeil aga ka saba. Selliste andidega õnnistas Viktor Olegovitši issand, kes oma headuses hoolitseb kõiksuguste olendite eluspüsimise eest meie talumatus kliimas.

12

Issand saatis sellisel moel loomastunud Viktor Olegovitšile ka vahendi kõige võimsama maise vajaduse rahuldamiseks, lastes tal ära tõmmata ja metsa tassida kõrvalises maakohas asuva raudteejaama viljakas eas koristaja. Koos emasolendiga hakkas Viktor Olegovitš otsekohe katastroofiliselt paljunema.

Juba paari aasta pärast ulatus viktor olegovitšide populatsioon saja isendini. Nende ablaste olendite mobiilsed hordid laastasid Moskva-lähiseid piirkondi, põhjustades aianduse ja köögiviljakasvatuse täieliku hävingu.

Lõppude lõpuks kuulutasid võimud roheliste protestidest hoolimata jahipidamise viktor olegovitšidele lubatuks.

Kogu maailmast kohale sõitnud jahimehed korraldasid pealinna lähistel rohkem kui ühe verise sesooni. Nad saavutasid märkimisväärset edu, nii et nüüd on seal raske näha kas või ühtainustki viktor olegovitši – vältides kohtumisi inimestega, peituvad nad kõige tihedamaisse metsapadrikuisse, koduloouurijate väitel aga on nende eksisteerimise fakt iseenesest juba pigem suvilafolkloor kui klassikalise loodusteaduse tõsiasi.”” „See on kõik?” „Nojah.” „Aga mis teil seal torus kogu aeg piiksub?” „Patarei hakkab mul tühjaks saama. No ja annab märku.

Kuidas meeldis?” „Patarei? Teil?” „Selles mõttes, et telefonis.” „Aa, mina mõtlesin, et südames, selline stimulaator ehk, või siis peas. Aga jutustus on muidugi nii, nagu see on.

13

Justkui hallitanud. Sissekirjutus on seal ja limitšik. Pole ju ammu enam mingit sissekirjutust. Vana režiimi aegne jutuke.

Ega ma paha pärast.” „Muutke ära, pange registreerimine. Ja ongi nagu uus.” „No kui registreerimine … Kui palju selle eest tahate?” „Jutustus on hea. Kirjutasin enda jaoks. Kui olin veel tudeng ja kirjanik. Ja poeet, ja filosoof, aastat kakskümmend tagasi. Nii et hallituse suhtes on teil mõnevõrra õigus. Kakskümmend viis tuhat. Ja rokkmuusik olin ka.” „Tean, tean. Olite, olite. Nüüd on teised. Ja siis olid ka teised. Teie ju olite ja ei olnud ka. Ei löönud läbi. Olite seal kuskil omade keskel. Aga suures mastaabis jäite varju. Kahekümne viie eest ma ei võta.” „Siis rublades.” „Siis võtan. Aga miks te nii kergesti järele andsite?” „Ei ole minev kaup. Asjaarmastaja jaoks. Teate isegi, praegu võetakse kas täiesti üle mõistuse käivat või hoopis paska. Aga selliseid on mul palju. Oma sada tükki. Enne aasta lõppu saadan need kõik teile kohale. Voh, lugege siis kokku.” „Mispärast saadate?” „Sellepärast, et teile meeldivad. Kas publitseerite ise või peab aitama?” „Avaldage Obozrenijes.” „Tuleb enne kuu lõppu välja. Arvustused, vastukajad?” „Kui palju?” „Vaismanilt positiivne, Vaisbergilt negatiivne. Tuntud jalgpallur ütleb intervjuus, et luges, ei saanud käest ära panna.

Teles keskmise kaliibriga poliitikult positiivne vastukaja. No ja internet muidugi. Sinna peldikusse läheb kõike mis tahes, 14

palju ja odavalt. Ühesõnaga standardpakett. Kakskümmend viis.” „Loodan, et dollarites.” „Noo.” „Kui eurodes, siis ma ei võta.” „Mõelge ise. Vaisman, Vaisberg, jalgpallur. Oma kolm miljonit hakkavad teid kiitma, aga teie siin mingisuguste eurode pärast.” „Võtan. Kui teeme dollarites.” „Hea küll, võtke. Vaismani jaoks pole see põhiline sissetulekuallikas. Elab üle.” „Tehke ära. Pseudonüüm on ikka seesama.” „Kas ikka jälle? Kuidas saab avaldada avaldamiskõlbmatu pseudonüümiga?” „Ma olen selle all juba enam-vähem tuntud. Rebränding tähendaks tarbetut lisakulu, no ja riski ka.” „Siis visake viis juurde. Obozrenije oli tookord vaevu nõus.

Peatoimetaja on seal rindemees ja ortodoks.” „Mis rindemees? Ta pole ju kolmekümnenegi.” „Kolmkümmend kaks. Kaukaasia sõjas. Mehisuse orden ja puha.” „Kui kangelane, siis lisame kümme. Aga selle eest, et on pede, trahvime üheksaga. Kokkuvõttes pluss üks, rohkem ma ei anna.” „Kust te teate, et ta on lilla?” „Te ise ütlesite.” „Mina?” „Just praegu. Rindemees ja seesamune.” „Ortodoks!”

15