Issuu

Tagasi hotelli jõudnud, tammusin ringiratast ümber tatami ja püüdsin otsusele jõuda. Üks osa minust tahtis kiirustada tagasi Oregoni, näidised ära oodata ja otsekohe uue äriettevõtte kallale asuda. Samuti piinas mind üksindus, see, et olin ära lõigatud kõigest ja kõigist, keda või mida tundsin. Aeg-ajalt visatud pilk ajalehele New York Times või ajakirjale Time tõi mulle klombi kurku. Olin heidik, 44

midagi tänapäeva Robinson Crusoe taolist. Tahtsin koju tagasi. Nüüd kohe. Ja ikkagi. Endiselt põletas mind uudishimu maailma vastu. Tahtsin ikka veel näha ja avastada. Uudishimu võitis. Sõitsin Hongkongi ja kõndisin mööda hullumeelsuseni kaootilisi tänavaid, vapustatud vaatepildist, mida pakkusid käsitud-jalutud kerjused, poris põlvitavad vanad mehed ja almust paluvad orvud. Vanamehed vaikisid, kuid lapsed korrutasid oma hüüdu: Hei, sina, rikas mees, hei, sina, rikas mees, hei, sina, rikas mees. Misjärel nad nutsid või tagusid maapinda. Isegi kui olin andnud neile kogu raha, mis mul taskutes leidus, ei lakanud nad hüüdmast. Läksin linna serva, ronisin Victoria Peaki tippu, vaatasin kaugusse, sinna, kus oli Hiina. Kolledžis olin lugenud Konfutsiuse tarkuseraamatut – Inimene, kes liigutab mäge, alustab kivikeste kandmisest – ja nüüd tundus mulle kindlalt, et mul ei tule eales

võimalust seda mäge liigutada. Eales ei pääse ma lähemale tollele müüriga eraldatud salapärasele maale, ja see pani mind end tundma seletamatult kurvana. Mittetäielikuna. Sõitsin Filipiinidele, kus oli samasugune hullumeelne kaos nagu Hong Kongis ja veel poole rohkem vaesust. Kõndisin aeglaselt, justkui õudusunenäos, mööda Manilat, läbi loendamatu rahvahulga ja lõputu liiklusummiku hotelli poole, kus kindral MacArthur oli kunagi luksusnumbris peatunud. Mind lummasid kõik suured väejuhid alates Aleksander Suurest kuni kindral George S. Pattonini välja. Vihkasin sõda, kuid armastasin võitlusvaimu. Vihkasin mõõku, kuid mulle meeldisid samuraid. Ja kõigist ajaloo suurtest võitlejatest oli MacArthur minu jaoks kõige mõjuvam. Nood Ray-Banid, too tõlvikukujuline piip – sel mehel juba enesekindlusest puudu ei tulnud. Oivalise taktiku ja meisterliku motivaatorina juhtis ta ka USA Olümpiakomiteed. Kuidas võisin teda mitte armastada? Muidugi oli tal tõsiseid puudusi. Aga ta teadis seda. Sind mäletatakse, ütles ta prohvetlikult, reeglite põhjal, mida sa rikud. Tahtsin broneerida öö tema kunagises sviidis. Aga ei saanud seda endale lubada. Ühel päeval, kinnitasin endale. Ühel ilusal päeval tulen tagasi. Läksin Bangkokki, kus liuglesin teibaga juhitavas paadis läbi süngete soode turuplatsile, mis nägi välja nagu Tai versioon mõnest Hieronymus Boschi maalist. Sõin linnuliha ja puuvilju ning köögivilju, mida ma polnud kunagi varem näinud ega ka näe enam kunagi. Põiklesin kõrvale rikšade, motorollerite, motorikšade ehk tuk-tuk’ide ja elevantide eest, et jõuda Wat Phra Kaeo templini, kus asub Aasia üks austatumaid pühakujusid, tohutusuur kuuesaja-aastane ühestainsast nefriidikamakast vestetud Buddha. Tema rahumeelse palge ees seistes esitasin küsimuse: miks ma siin olen?

Mis on minu eesmärk? Ootasin. Ei midagi. Või ehk oligi vastuseks vaikus. Läksin Vietnami, kus tänavad kihasid Ameerika sõdureist ja kumisesid hirmust. Kõik teadsid, et sõda on tulemas ja et see tuleb väga kole, väga uutmoodi. Et sellest tuleb Lewis Carrolli tüüpi sõda, kus USA ohvitser kuulutab: Küla päästmiseks tuli meil see hävitada. Paar päeva enne 1962. aasta jõule saabusin Calcuttasse ja üürisin surnukirstu-suuruse toa. Seal polnud ei voodit ega tooli; ruumi ei jätkunud. Üksnes võrkkiik rippus kihiseva augu – käimla – kohal. Mõne tunni jooksul jäin haigeks. Tõenäoliselt oli see õhu kaudu leviv viirus või siis toidumürgitus. Ühe terve päeva uskusin, et ei tule sellest välja. Teadsin, et suren. 46

Aga kuidagimoodi ma siiski toibusin, sundisin end rippvoodist välja ja järgmisel päeval liikusin juba ebakindlal sammul tuhandete palverändurite ja kümnete pühade ahvide seas järsku treppi mööda alla Varanasi templisse. Trepiastmed viisid otse kuumust õhkava Gangese jõeni. Kui vesi mulle vööni ulatus, tõstsin pilgu – miraaž? Ei, keset jõge toimusid hoopis matused. Või õigemini, mitu matusetseremooniat. Vaatasin, kuidas leinajad sumasid jõevoolu ja asetasid oma lähedase surnukeha kõrgele puust raamile, mille nad siis põlema süütasid. Vähem kui kahekümne meetri kaugusel supeldi rahulikult. Teised kustutasid sellesama veega janu. Upanišadides öeldakse: Ebatõelisest juhata mind tõeni. Niisiis põgenesin ebatõelisest. Lendasin Katmandusse ja matkasin jalgsi mööda kriitvalget Himaalaja mäestikumüüri. Laskumisel tegin peatuse rahvarohkel turuväljakul ehk chowk’il ja kugistasin sisse kausitäie pooltoorest pühvliliha. Märkasin chowk’il, et tiibetlastel on jalas punasest villriidest ja rohelisest flanellist, ülespidi puust

ninadega, üsna kelgujalaste moodi saapad. Siis järsku märkasin kõigi jalanõusid. Läksin tagasi Indiasse, veetsin aastavahetuse Bombay tänavaid pidi ekseldes, põigeldes härgade ja pikasarveliste lehmade vahel, tundes, kuidas kohe-kohe algab tohutu migreen – mürad ja lõhnad, värvid ja pimestav valgus. Suundusin Keeniasse ja tegin pika bussireisi kaugele kõnnumaale. Hiiglaslikud jaanalinnud püüdsid bussist mööda joosta ja rotveileri mõõtu kured lendasid otse bussiakende kõrval kaasa. Iga kord, kui juht kusagil pärapõrgus seisma jäi, et võtta peale mõned Masai sõdalased, püüdsid ka paar paaviani sõidule saada. Bussijuht ja sõdalased kihutasid nad siis matšeetede abil minema. Enne bussist välja hüppamist heitsid paavianid ikka pilgu üle õla ja vaatasid mulle haavunult otsa. Vabandust, vanapoiss, ütlesin mõttes. Oleks see vaid minu teha. Reisisin Kairosse, Giza platoole, ning seisin koos kõrbenomaadide ja nende siidtekiliste kaamelitega Chephreni sfinksi jalamil, kus me kõik ülespoole, tema igavesti avatud silmadesse kõõritasime. Päike tagus lagipähe, seesama päike, mis oli nuhelnud tuhandeid mehi, kes kord need püramiidid ehitasid, ja miljoneid külastajaid, kes saabusid hiljem. Mitte ühtki neist aga ei mäletata, mõtlesin. Kõik on edevus, ütleb Piibel. Kõik on praegu, ütleb Zen. Kõik on põrm, ütleb kõrb. Käisin Jeruusalemmas, kalju juures, kus Aabraham seadis end poega tapma ja kust algas Muhammadi teekond taevasse. Koraanis on kirjas, et kalju tahtis Muhammadiga kaasa minna, kuid Muhammad surus jala vastu kaljut ja sundis selle paigale. Tema jalajälg olevat tänini nähtav. Oli ta paljajalu või kandis kingi? Sõin kohutava lõunasöögi pimedas kõrtsis, ümberringi nõgiste nägudega töömehed. Kõik näisid surmväsinud. Nad mälusid aeglaselt, hajameelselt, nagu zombid. Miks küll peame nii kõvasti tööd rügama?

mõtlesin. Pange tähele lilli väljal ... ei näe nad vaeva ega ketra. Ja ometi ütles esimese sajandi rabi Eleazar ben Azariah, et meie töö on pühim osa meist. Kõik on uhked oma oskuste üle. Jumal räägib oma tööst; kui palju enam peaks rääkima inimene. Läksin Istanbuli, jõin end Türgi kohvist pilve, eksisin Bosporuse-äärsetel käänulistel tänavatel ära. Peatusin, et visandada kumavaid minarette ja kõndisin mööda kuldlabürinte Ottomani sultanite kodus, Topkapi palees, kus nüüd on hoiul Muhammadi mõõk. Hoidu ühel ööl uinumast, kirjutas kolmeteistkümnenda sajandi Pärsia luuletaja Rūmī. Siis tuleb kõige soovitum su juurde. Soojendatuna seesmisest päikesest, saad näha imet. Sõitsin Rooma, redutasin päevade kaupa tillukestes trattoria’tes, vohmisin kuhilate kaupa pastat, vahtisin seninähtuist kauneimaid naisi ja kingi. (Caesari-aegsed roomlased uskusid, et parema kinga 48

jalgapanek enne vasakut toob heaolu ja õnne.) Uurisin Nero magamistoa rohtukasvanud rususid, Colosseumi imekauneid varemeid, Vatikani hiigelsaale ja tube. Valmis massilisteks rahvahulkadeks, olin alati juba koidikul uksest väljas, kindla sooviga olla järjekorras esimene. Aga järjekordi polnudki. Linna oli tabanud erakordne külmalaine. Kõik oli täiesti minu päralt. Isegi Sixtuse kabel. Üksi Michelangelo lae all, ma lihtsalt ei suutnud seda uskuda. Lugesin reisijuhist, et Michelangelo oli oma meistriteost maalides õnnetu. Tema selg ja kael valutasid. Värvi tilkus talle pidevalt juustesse ja silma. Ta ei suutnud töö lõpulejõudmist ära oodata, rääkisid ta sõbrad. Kui isegi Michelangelole ei meeldinud ta töö, mõtlesin, mis lootust on siis meil ülejäänuil? Sõitsin Firenzesse, veetsin päevi jahtides Dantet, lugedes Dantet, seda morni pagendatud misantroopi. Kas inimpõlgus oli enne – või pärast? Oli see tema viha ja eksiili põhjus või tagajärg? Seisin Taaveti kuju ees, vapustatud raevust tema pilgus. Koljatil polnud mingit võimalustki.

Sõitsin rongiga Milanosse, suhtlesin Leonardo Da Vinciga, silmitsesin tema ilusaid taskuraamatud ja mõtisklesin tema iseäralike kinnisideede üle. Üheks tähtsamaks neist oli inimjalg. Insenerimõtte meistriteos, ütles ta selle kohta. Kunstiteos. Kes olin mina, et vastu vaielda? Viimasel õhtul Milanos käisin La Scalas ooperietendusel. Tuulutasin pisut oma Brooks Brothersi ülikonda ja kandsin seda uhkusega, minu ümber uomini rätsepatööna valminud smokingites ja donne justkui selga valatud kleitides, mida ehtisid kalliskivid. Me kõik kuulasime imetlusega ooperit „Turandot”. Kui Calaf laulis „Nessun dorma” – Vaadake, tähed! Koidikul, ma võidan, võidan, võidan! – valgusid mul pisarad silmi ja kui eesriie langes, kargasin püsti. Bravissimo! Käisin Veneetsias, veetsin paar tujutut päeva, kõndides Marco Polo jälgedes, ja seisin, ma ei teagi kui kaua, Robert Browningi palazzo ees. Kui üksnes lihtsat ilu täheldad, siis Looja loodust näed ehk parimat. Aeg hakkas täis saama. Kodu kutsus mind tagasi. Kiirustasin Pariisi, laskusin Pantheonis sügavale maa-alusesse krüpti, puudutasin kergelt Rousseau – ja Voltaire’i – sarkofaage. Armasta tõde ja andesta vead. Võtsin toa viletsavõitu hotellis, vaatasin, kuidas talvine vihm uhub kitsast põiktänavat mu akna taga, palvetasin Jumalaema kirikus, ekslesin Louvre’is. Ostsin mõned raamatud kuulsast Shakespeare and Company raamatupoest ning seisatasin paigas, kus oli peatunud James Joyce, samuti F. Scott Fitzgerald. Siis jalutasin aeglaselt piki Seine’i kallast, tehes cappuccino-peatuse kohvikus, kus Hemingway ja Dos Passos üksteisele Uut Testamenti ette lugesid. Viimasel päeval lonkisin mööda Champs-Élysées’d, järgides Pariisi vabastajate teekonda ja mõeldes samal ajal kindral Pattonile. Ära ütle inimestele, kuidas asju teha; ütle, mida teha ja las nad üllatavad sind oma tulemustega.

Suurtest kindralitest mõtles tema kõige rohkem jalanõudele: kingades sõdur on vaid sõdur. Aga saabastes muutub ta võitlejaks. Lendasin Münchenisse, jõin kannutäie jääkülma õlut Bürgerbräukelleris, kus Hitler paugu lakke tulistas ja kogu selle asjaga pihta hakkas. Püüdsin külastada Dachau koonduslaagrit, kuid kui teed küsisin, siis pöörati pilk ära ja väideti, et ei tea seda. Sõitsin Berliini ja näitasin end Checkpoint Charlie piiriületuspunktis. Rasketes sinelites lamedanäolised Vene piirivalvurid uurisid mu passi, otsisid mind läbi, küsisid, mis asju mul kommunistlikus Ida-Berliinis ajada on. „Ei mingeid,” vastasin. Kartsin hirmsasti, et nad saavad kuidagiviisi teada, et olen Stanfordis õppinud. Just enne minu saabumist olid kaks Stanfordi üliõpilast püüdnud üht teismelist Volkswagenis üle toimetada. Nad olid ikka veel vangis. Kuid valvurid viipasid, et võin minna. Kõndisin pisut maad ja jäin 50

seisma Marx-Engels-Platzi nurgal. Vaatasin ringi, igasse suunda. Ei midagi. Ei ühtki puud, ei poode, ei mingeid elumärke. Mõtlesin vaesusele, mida olin näinud Aasias igas nurgas. See siin oli teistsugune vaesus, kuidagi isemeelsem, välditavam. Nägin kolme last tänaval mängimas. Kõndisin lähemale, tegin neist pilti. Kaks poissi ja tüdruk, kaheksa-aastased. Tüdruk – punane villane müts, roosa mantel – naeratas mulle otsa vaadates. Kas ta võiks mul kunagi meelest minna? Või tema kingad? Need olid valmistatud kartongist. Käisin Viinis, selles olulise tähtsusega kohvilõhnalises paigas, kus elasid Stalin ja Trotski ja Tito ja Hitler ja Jung ja Freud, kõik selsamal ajaloolisel hetkel, veetes aega ühtedes ja samades aurustes kohvikutes, pidades plaani, kuidas maailma päästa (või hävitada). Jalutasin tänavakividel, millel oli kõndinud Mozart, ületasin elegantse Doonau mööda kauneimat kivisilda, mida olin eales näinud, peatusin Püha Stephani toomkiriku kõrguvate tornide ees – seal avastas Beethoven, et on kurt. Ta vaatas üles, nägi linde kellatornist välja lendamas ja avastas õudusega, et ... ei kuule kellade helinat.

Siis lõpuks lendasin Londonisse. Käisin kiiresti Buckinghami palees, Hyde Parki kõnenurgas, Harrodsis. Alamkojas lubasin endale pisut enam aega. Kinnisilmi kujutlesin suurt Churchilli. Te küsite, milline on meie eesmärk? Ma võin ühe sõnaga vastata. See on võit, võit iga hinna eest, võit hirmust hoolimata, võit ... ilma võiduta ei ole ellujäämist. Tahtsin kangesti Stratfordi bussi hüpata, et näha Shakespeare’i kodumaja. (Elizabeth I aegsed daamid kandsid kummagi kinga ninal punast siidroosi.) Aga mu aeg oli otsas. Veetsin viimase õhtu reisile tagasi mõeldes, päevikusse ülestähendusi tehes. Küsisin endalt: milline oli tipphetk? Kreeka, mõtlesin. Kahtlemata. Kreeka. Oregonist lahkudes hoidsid kaks asja mu reisiplaanis mind kõige rohkem elevil. Tahtsin jaapanlastele oma Hullumeelse Idee teatavaks teha. Ja tahtsin seista Akropoli jalamil. Mõni tund enne tagasilendu Heathrow’lt manasin selle hetke taas silme ette, pilgu üles nende jalustrabavate sammaste poole, seda elektrilöögi sarnast tunnet, mille võib saada, kogedes erakordset ilu, segatud võimsa ... äratundmisega? Kas ma üksnes kujutasin seda ette? Lõppude lõpuks seisin ju Lääne tsivilisatsiooni sünnikohas. Võib-olla ma lihtsalt tahtsin, et see tuttav tunduks. Aga arvan, et see polnud nii. Mõtlesin väga selgelt: olen siin varemgi viibinud. Siis, mööda heledakspleekinud trepiastmeid üles kõndides tuli järgmine mõte: see on koht, kust kõik alguse saab. Minust vasakul oli Parthenon, mille valmimist terve arhitektide ja tööliste meeskonna käes oli jälginud Platon. Mu paremal käel oli Nike tempel. Kakskümmend viis sajandit tagasi, kui mu reisijuhti uskuda, oli seda ehtinud jumalanna Athena imekaunis friis; Athenat seostati võiduga, kreeka keeles „nike“. See oli üks paljudest Athena õnnistustest. Ta premeeris ka edu-

kaid vahendajaid. „Oresteias” ütleb ta: „Ma imetlen ... veenvat pilku.” Ta oli mõnes mõttes ka läbirääkijate kaitsja. Ma ei tea, kui kaua seal seisin, ammutades endasse tolle epohhiloova paiga energiat ja jõudu. Tunni? Kolm tundi? Ma ei tea, kui kaua pärast seda päeva leidsin enda jaoks Aristophanese näidendi, mille tegevus toimub Nike templis ja milles sõdalane kingib kuningale paari uusi kingi. Ma ei tea, millal sain teada, et tolle näidendi pealkiri oli „Rüütlid” – inglise keeles Knights. Tean aga seda, et lahkuma pöördudes märkasin templi marmorfassaadi. Kreeka kunstimeistrid olid seda kaunistanud mitme kummalise kujuga, millest kuulsaim kujutab jumalannat teadmata põhjusel alla kummardumas ... et kingarihma kohendada.

24. veebruar 1963. Minu kahekümne viies sünnipäev. Kõndisin Claybourne Streetil uksest sisse, juuksed õlgadeni, habe kolm tolli pikk. Ema karjatas. Õed pilgutasid silmi, justkui ei tunneks mind ära või poleks arugi saanud, et olin ära olnud. Kallistused, hõiked, naerupahvakud. Ema pani mind istuma, valas mulle kohvi. Ta tahtis kõigest kuulda. Aga ma olin surmväsinud. Jätsin kohvri ja seljakoti esikusse ning läksin oma tuppa. Vahtisin uimasel pilgul siniseid linte. „Härra Knight – mis on teie firma nimi?” Tõmbasin end voodis kerra ja uni langes mu peale nagu eesriie La Scalas. Tund aega hiljem ärkasin ema hõike peale: „Sööma!” Isa oli töölt tagasi ja embas mind, kui söögituppa astusin. Ka tema tahtis kuulda iga viimast kui üksikasja. Ja ma tahtsin talle rääkida. Aga kõigepealt tahtsin teada üht. „Isa,” küsisin. „Kas mu jalavarjud tulid?”