NEVERMOOR

P RO L O O G

Esimese aasta kevad

Ajakirjanikud saabusid enne, kui kirst kohale jõudis. Nad kogunesid öö jooksul värava taha ja koidikuks oli neid seal koos summ. Kella üheksaks terve parv.

Keskpäev oli peaaegu käes, kui Corvus Crow* kõndis maha pika tee oma maja uksest kõrgete raudvarbadeni, mis reportereid tagasi hoidsid. „Kantsler Crow, kas see mõjutab teie plaane uuesti kandideerida?” „Kantsler, kui ruttu matused toimuvad?” „Kas president on kaastunnet avaldanud?” „Kui suurt kergendust te täna hommikul tunnete, kantsler?”

* Crow ingl „vares”

7

„Palun,” ütles Corvus vahele, tõstes nahkkindas käe üles, et neid vaigistada. „Palun, ma soovin oma perekonna nimel ette lugeda pöördumise.”

Ta võttis oma peene musta ülikonna taskust paberi. „Me soovime tänada teid, meie vägeva vabariigi kodanikke, toetuse eest viimase üheteistkümne aasta jooksul,” luges ta ette selge mõjusa häälega, mille oli omandanud kantslerina aastate jooksul korda nõudes. „Meie perel on olnud raske aeg ja pole kahtlustki, et meie kannatused ei lõpe veel niipea.”

Ta jäi vait, et häält puhtaks köhida, ja tõstis korraks pilgu haudvaikseks jäänud kuulajaskonnale. Talle säras vastu uudishimulike silmade ja fotoaparaatide objektiivide meri. Pidevad sähvatused ja klõpsatused. „Lapse kaotus on ränk,” jätkas ta pilku uuesti paberile suunates. „Mitte ainult meie perekonna, vaid kõikide Jackalfaxi linna elanike jaoks, kes, nagu me teame, meie leina jagavad.”

Vähemalt viiskümmend kulmupaari kerkis kõrgele ja mõned kohmetud köhatused rebestasid hetkelist vaikust. „Kuid täna hommikul, kui me tervitame Wintersea vabariigi üheksandat ajastut, teadke, et hullem on möödas.” Äkitselt kostis pea kohalt vali kraaksatus. Õlad tõmmati kühmu ja näod olid heitunud, aga mitte keegi ei vaadanud üles.

Linnud olid seal tiirelnud kogu hommiku. „Kaheksas ajastu võttis minult mu armastatud esimese abikaasa, ja nüüd on ta võtnud ka mu ainukese tütre.”

Veel üks läbitungiv kraaksatus. Üks reporter pillas maha mikrofoni, mille ta oli kantslerile nina alla surunud, ja asus seda kobinal üles võtma. Mees läks näost roosaks ja palus pomisedes vabandust, kuid Corvus ei teinud sellest väljagi.

8

– E S I M E S E A A S TA K E VA D –

„Samas aga,” jätkas ta, „võeti ära ka oht, kahtlus ja meeleheide, mis tema lühikest elu vaenasid. Mu … kallis Morrigan” – ta vaikis hetkeks, et nägu krimpsu tõmmata – „on viimaks ometi leidnud rahu, ja see tuleb leida ka kõigil meil. Jackalfaxi linn – tegelikult lausa terve Great Wolfacre’i osariik – on taas väljaspool ohtu. Midagi pole vaja karta.”

Rahvahulgast käis läbi ebakindel mõmin ning fotoaparaatide sähviv rünnak paistis aeglustuvat. Kantsler vaatas silmi pilgutades publiku poole. Tema paber krabises kerge tuule tõttu või äkki hoopis värises tema käsi. „Aitäh. Küsimustele ma ei vasta.”

9

E S I M E N E P E AT Ü K K

Äraneetud Crow Üheteistkümnenda aasta talv (kolm päeva varem)

Köögikass oli surnud ja see oli Morrigani süü.

Ta ei teadnud, kuidas see oli juhtunud või millal. Ta arvas, et ehk oli kass öösel midagi mürgist söönud. Kassil ei olnud vigastusi, mis viidanuks rebase või koera rünnakule. Kui mitte arvestada pisut kuivanud verd suunurgas, paistis ta magavat, aga oli külm ja kange.

Kui Morrigan looma surnukeha nõrgas talvehommiku valguses leidis, kükitas ta, laup kipras, kassi kõrvale mullale.

Ta paitas loomakese musta karva pealaest kuni koheva saba otsani. „Nii kahju, köögikass,” pomises ta.

Morrigan mõtles, kuhu looma oleks kõige parem matta ja kas ta ehk võiks vanaemalt mõnda ilusat lina küsida, et kassi selle sisse mähkida. Tõenäoliselt on parem seda mitte teha, otsustas ta. Ta võtab ühe oma öösärgi.

10

– Ä R A N E E T U D C ROW –

Kokk avas tagaukse, et eilse päeva toidujääke koertele anda, ja ehmus Morrigani sealviibimisest sedavõrd, et oleks äärepealt ämbri käest pillanud. Vana naine piilus surnud kassi poole ja tõmbas suu kriipsuks. „Parem tema kui mina, olgu taevased jõud tänatud,” pomises ta, koputades vastu puidust uksepiita ja suudeldes ripatsit, mida ta kaelas kandis. Ta heitis Morriganile silmanurgast pilgu. „Mulle meeldis see kass.” „Mulle ka,” sõnas Morrigan. „Oh jaa, näha on.” Koka hääles oli kibestunud toon ja Morrigan märkas, et naine taganes ettevaatlikult, toll tolli haaval. „Mine nüüd tuppa. Sind oodatakse tema kabinetis.”

Morrigan kiirustas majja ning jäi köögist koridori viiva ukse juures hetkeks seisma. Ta vaatas, kuidas kokk võttis kriiditüki ja kirjutas KÖGIKASS – SURND tahvlile pika nimekirja lõppu, kuhu viimasena olid lisatud ROISKUND KALA, VANA TOMI SÜDAMERABANTUS, ÜLEUJUTUSED PROSPERI PÕHJAOSAS ja SOUSDIPLEKKID KÕIGE PAREMAL LAUTLINAL.

„Võin Jackalfaxi piirkonnast mitmeid oivalisi lastepsühholooge soovitada.”

Uus sotsiaaltöötaja ei olnud oma teed ja küpsiseid puudutanud. Ta oli hommikul kaks ja pool tundi pealinnast rongiga kohale sõitnud ja rongijaamast vastikus uduvihmas Crow’ häärberini kõndinud. Naise märjad juuksed liibusid pead ligi ja mantel oli läbi vettinud. Morrigan püüdis tema õnnetule olukorrale välja mõelda paremat leevendust kui tee ja küpsised, aga näis, et naine pole sellest huvitatud.

11

„Mina teed ei keetnud,” lausus Morrigan. „Kui te selle pärast muretsete.”

Naine ei teinud temast välja. „Doktor Fielding on äraneetud lastega töötamise poolest tuntud. Olete temast kindlasti kuulnud.

Doktor Llewellyn on samuti kõrgelt hinnatud, kui teile meeldib õrnem, emalikum lähenemine.”

Morrigani isa köhatas kohmetult. „See ei ole vajalik.”

Corvusel oli vasak silm pisut tõmblema hakanud; seda tuli ette vaid nende kohustuslike igakuiste kohtumiste ajal, ning Morrigan mõistis, et isa vihkab neid niisama palju kui tema isegi. Kui süsimustad juuksed ja kõver nina kõrvale jätta, oli see isa ja tütre ainus sarnasus. „Morriganil pole nõustamist vaja,” jätkas isa. „Ta on piisavalt mõistlik laps. Ta on oma olukorrast igati teadlik.”

Sotsiaaltöötaja riskis heita pilgu Morriganile, kes istus tema kõrval diivanil ja püüdis mitte niheleda. Need külaskäigud venisid alati. „Kantsler, ma ei soovi küll ebadelikaatne olla … aga aega on vähe. Kõik asjatundjad on ühel meelel, et oleme jõudmas praeguse ajastu viimasesse aastasse. See on viimane aasta enne Loojakut.” Morrigan vaatas mujale, aknast välja, otsides midagi, mis mõtted mujale viiks, nagu ta tegi alati, kui keegi L-tähega sõna mainis. „Te mõistate ometi, et see on tähtis üleminekuperiood …” „Kas teil on nimekiri kaasas?” küsis Corvus mõningase kärsitusega. Rõhutatult vaatas ta kabineti seinal rippuva kella poole. „Mu-muidugi.” Naine võttis vaid õige pisut värisedes kaustast paberilehe. Ta saab üsna hästi hakkama, mõtles Morrigan, arvestades, et see on alles tema teine visiit. Viimane sotsiaaltöötaja oli vaevu sosistanud ja ilmselt arvanud, et Morriganiga 12

– Ä R A N E E T U D C ROW –

ühel mööbliesemel istudes kutsub ta endale ise kurja kaela. „Kas loen selle valjusti ette? Sel kuul on nimekiri üsna lühike – tubli, preili Crow,” lausus naine jäigalt.

Morrigan ei teadnud, mida öelda. Ta ei saanud tegelikult vastu võtta tunnustust millegi eest, mida ta ei saanud kontrollida. „Alustame vahejuhtumitest, mille eest nõutakse kompensatsiooni: Jackalfaxi linnavalitsus nõuab seitsesada kredi lehtla rahekahjustuste eest.” „Me ju leppisime kokku, et ekstreemset ilma ei saa enam minu tütrega seostada,” sõnas Corvus. „Pärast seda, kui too metsapõleng Ulfis osutus süütamiseks. Mäletate?” „Jah, kantsler. Kuid meil on tunnistaja, kes on viidanud, et antud juhul on süü Morriganil.” „Kes?” nõudis Corvus. „Mees, kes töötab postkontoris, kuulis pealt, kuidas preili Crow mainis vanaemale, et Jackalfaxis on viimasel ajal väga ilus ilm olnud.” Sotsiaaltöötaja vaatas oma märkmeid. „Rahesadu algas neli tundi hiljem.”

Corvus ohkas raskelt ja nõjatus vastu tooli seljatuge, saates Morriganile ärritunud pilgu. „Heakene küll. Jätkake.”

Morrigan kortsutas kulmu. Ta ei olnud elu sees maininud, et „Jackalfaxis on viimasel ajal väga ilus ilm olnud”. Küll aga mäletas ta, et oli tol päeval postkontoris vanaema poole pöördunud ja öelnud: „Palav, onju?”, aga see polnud ju üldse sama asi. „Üks kohalik mees, Thomas Bratchett, suri hiljuti südamerabandusse. Ta oli …” „Meie aednik, ma tean,” pistis Corvus vahele. „Kohutavalt kahju. Hortensiad on kannatada saanud. Morrigan, mida sa sellele vanale mehele tegid?” „Mitte midagi.”

13

Corvuse näol oli skeptiline ilme. „Mitte midagi? Üldse mitte midagi?”

Morrigan mõtles hetkeks järele. „Ütlesin talle, et lillepeenrad on ilusad.” „Millal?” „Umbes aasta tagasi.”

Corvus ja sotsiaaltöötaja vahetasid pilke. Naine ohkas vaikselt. „Tema perekond on selles asjas väga suuremeelne.

Nad paluvad vaid, et tasuksite matusekulud ja tema lapselaste ülikoolihariduse ning teeksite annetuse tema lemmikule heategevusorganisatsioonile.” „Kui palju lapselapsi tal on?” „Viis.” „Öelge neile, et maksan kahe eest. Jätkake.” „Jackalfaxi … Oih!” Naine võpatas, kui Morrigan kummardus küpsist võtma, kuid paistis rahunevat mõistes, et tüdruk ei kavatse temaga füüsilist kontakti luua. „Ee … jah. Jackalfaxi erakooli direktor on viimaks ometi põlengukahjude eest arve saatnud. Kaks tuhat kredi peaks kulud katma.” „Ajalehes seisis, et kokatädi jättis pliidi ööseks sisse,” ütles Morrigan. „Õige,” ütles sotsiaaltöötaja, pilk enda ees olevale paberile naelutatud. „Samuti seisis seal, et ta oli eelmisel päeval Crow’ häärberist möödunud ja teid aias märganud.” „Ja siis?” „Ta ütles, et vaatasite talle silma.” „Ei vaadanud.” Morrigan tundis, kuidas ta veri keema hakkas. See tulekahju ei olnud tema süü. Ta ei olnud kunagi kellelegi silma vaadanud; ta teadis reegleid. Kokatädi luiskas, et pahandusest pääseda.

14

– Ä R A N E E T U D C ROW –

„Politsei aruandes on kõik kirjas.” „Ta on valevorst.” Morrigan pöördus isa poole, kuid too keeldus talle otsa vaatamast. Kas isa tõesti uskus, et süüdi on tütar? Kokatädi oli ju tunnistanud, et oli pliidi sisse jätnud!

Olukorra ebaõigluse tõttu hakkas Morriganil seest keerama. „Ta valetab, ma pole kunagi …” „Nüüd aitab!” nähvas Corvus. Morrigan lasi end toolil lösakile ja surus käed rinnal vaheliti. Isa köhatas taas ja noogutas naisele. „Võite arve mulle edasi saata. Lugege palun nimekiri lõpuni. Mul on terve päev kokkusaamisi täis.” „Ne-need kõik on seotud rahaga,” sõnas naine, vedades väriseva sõrmega paberil järge. „Sel kuul peab preili Crow ainult kolm vabanduskirja kirjutama. Ühe kohalikule naisele, proua Calpurnia Maloufile, murtud puusaluu pärast …” „Ta on kohe kindlasti liiga vana, et uisutada,” pomises Morrigan. „… ühe Jackalfaxi Moosiühingule halvaks läinud marmelaadilaari eest ja ühe Pip Gilchresti nimelisele poisile, kes eelmisel nädalal Great Wolfacre’i osariigi õigekirjavõistlusel kaotas.”

Morrigani silmad läksid kaks korda suuremaks. „Ma soovisin ju talle ainult edu!” „Täpselt nii, preili Crow,” lausus sotsiaaltöötaja, ulatades nimekirja Corvusele. „Te oleksite pidanud targem olema.

Kantsler, nagu ma aru saan, te otsite uut koduõpetajat?”

Corvus ohkas. „Mu assistendid on rääkinud kõikide agentuuridega Jackalfaxis ja isegi mõne pealinna omaga. Tundub, et meie oivalises osariigis on tõsine eraõpetajate põud.” Ta kergitas kahtlevalt kulmu. „Mis juhtus preili …” Sotsiaaltöötaja uuris märkmeid.

15

„Linfordiga, eks? Kui me viimati rääkisime, siis te ütlesite, et ta sobib kenasti.” „Nõrk naine,” sõnas Corvus pilkavalt muiates. „Ta pidas vaevu nädala vastu. Lihtsalt lahkus ühel pärastlõunal ega tulnudki tagasi, keegi ei tea, miks.”

See polnud tõsi. Morrigan teadis, miks.

Preili Linfordi hirm needuse ees takistas tal õpilasega ühes toas olemast. Morrigan pidas kummaliseks ja alandavaks olukorda, kus keegi hõikab sulle, kuidas grommiši keeles tegusõnu pöörata, teiselt poolt ust. See oli Morrigani üha rohkem ärritanud, kuni viimaks oli ta katkise sulepea lukuaugust läbi toppinud, selle otsa suhu pistnud ja preili Linfordile musta tinti näkku puhunud. Ta oli valmis tunnistama, et see ei olnud just tema kõige ilusam tegu. „Meil on registriametis lühike nimekiri õpetajatest, kes soostuvad äraneetud lastega töötama. Väga lühike nimekiri,” ütles sotsiaaltöötaja õlgu kehitades, „aga äkki on seal keegi, kes …”

Corvus tõstis käe, et teda vaigistada. „Ma ei näe selleks vajadust.” „Kuidas palun?” „Te ütlesite ise ka, et Loojak on varsti käes.” „Jah, aga … selleni on veel aasta …” „Ikkagi. See on antud hetkel aja ja raha raiskamine, kas pole?”

Morrigan tõstis pilgu, isa sõnade peale käis temast läbi ebameeldiv jõnksatus. Isegi sotsiaaltöötaja paistis üllatunud olevat. „Kogu austuse juures, kantsler – Äraneetud Laste registriamet ei pea seda raiskamiseks. Me usume, et haridus on iga lapsepõlve tähtis osa.”

16

– Ä R A N E E T U D C ROW –

Corvus tõmbas silmad kissi. „Aga hariduse eest maksmine tundub üsna mõttetu, kui kõnealune lapsepõlv üsna pea läbi saab. Mina isiklikult arvan, et me poleks pidanud sellega üldse vaeva nägema. Mõttekam on jahikoeri kooli saata; nende oodatav eluiga on pikem ja nad on mulle palju kasulikumad.”

Morrigan hingas järsult ahhetades sisse, nagu isa oleks talle just nüüdsama väga suure tellisega kõhtu virutanud.

Seal see oli. Tõde, mida Morrigan pidevalt alla surus, midagi, mida ta võis eirata, aga mitte kunagi unustada. Tõde, mida tema ja kõik teised äraneetud lapsed sügaval sisimas teadsid ja mis oli neile südamesse kirjutatud: ma suren Loojaku õhtul. „Olen kindel, et mu sõbrad Wintersea parteist nõustuksid minuga,” jätkas Corvus sotsiaaltöötajale otsa põrnitsedes, märkamata Morrigani rahutust. „Eriti need, kes otsustavad teie väikese osakonna rahastamise üle.”

Tekkis pikk vaikus. Sotsiaaltöötaja kiikas silmanurgast Morrigani poole ja hakkas oma asju kokku korjama. Morrigan märkas naise näol haletsust välgatamas ja vihkas teda selle pärast. „Hea küll. Ma teavitan ÄLR-i teie otsusest. Head päeva, kantsler. Preili Crow.” Sotsiaaltöötaja kiirustas tagasi vaatamata kabinetist välja. Corvus vajutas kirjutuslaual nuppu ja kutsus oma assistendid.

Morrigan tõusis toolilt. Ta tahtis isa peale karjuda, aga tema hääl hoopis värises ja kõlas arglikult. „Kas ma peaksin …” „Tee, nagu tahad!” nähvas Corvus kirjutuslaual olevate paberite seas sobrades. „Ainult ära tüüta mind.”

17

Tere, proua Malouf!

Mul on kahju, et te ei oska korralikult uisutada.

Mul on kahju, et teie meelest oli hea mõte uisutama minna, kuigi te olete miljoni aasta vanune ja teil on haprad luud, mis võivad isegi kerge tuulega murduda.

Mul on kahju, et teie puusaluu minu pärast katki läks. Ma ei teinud seda meelega. Loodan, et paranete kiiresti. Palun võtke mu vabandus vastu ja saage ruttu terveks.

Tervitades Preili Morrigan Crow

Morrigan oli kõhuli teise elutoa põrandal ning kirjutas paar viimast lauset uuele paberile korralikult ümber, pistis kirja ümbrikusse, kuid ei kleepinud ümbrikut kinni. Osalt sellepärast, et Corvus tahtis kirja enne selle ärasaatmist kindlasti üle kontrollida, ja teisalt arvestades juhuga, kui Morrigani sülg peaks suutma äkksurma või pankrotti põhjustada.

Tõtakad kõpsuvad sammud koridoris panid Morrigani paigale tarduma. Ta vaatas seinal olevat kella. Keskpäev. See võib olla vanaema, kes tuleb sõprade juurest hommikuteed joomast. Või kasuema Ivy, kes otsib kedagi, keda süüdistada lauahõbedale kriimu või kardinasse rebendi tekitamises. Teine elutuba oli tavaliselt hea koht, kus end peita; see oli maja kõige süngem ruum, kuhu ei paistnud peaaegu üldse päikest. Mitte kellelegi peale Morrigani ei meeldinud seal.

Sammud kadusid. Morrigan oli hinge kinni hoidnud, nüüd hingas ta pahinal välja. Ta sirutas käe raadio poole ning keeras 18

– Ä R A N E E T U D C ROW –

selle väikest messingist nuppu, kuni leidis vilisevate ja sahisevate raadiolainete vahelt jaama, kust edastati uudiseid. „Iga-aastane lohejaht jätkub sel nädalal Great Wolfacre’i loodenurgas, kus Ohtlike Metsloomade Hävitamise Jõud on sihikule võtnud üle neljakümne hulkuva roomaja. OMHJ on saanud üha enam teateid, et lohesid on kohatud Deepdown Fallsi spaa lähedal, mis on populaarne puhkusesihtkoht …”

Morrigan lasi uudistelugeja peenel nasaalsel häälel taustal sumiseda ning alustas järgmise kirja kirjutamist.

Tere, Pip! Mul on kahju, et sa arvasid, et SIIRUP kirjutatakse ühe i-ga.

Mul on kahju, et sa oled idioot.

Mul on kahju kuulda, et kaotasid hiljuti õigekirjavõistlusel, sest sa oled idioot. Palun võta vastu mu suurimad vabandused kõikide hädade eest, mis ma sulle võisin põhjustada. Luban, et ei soovi sulle enam kunagi edu, tänamatu selline.

Lugupidamisega Morrigan Crow

Nüüd rääkisid inimesed uudistesaates kodudest, mille nad olid Prosperi osariigi üleujutustes kaotanud, ning nutsid taga lemmikloomi ja lähedasi, keda nad olid näinud veega minema uhutavat, kui tänavatest said jõed. Morrigan tundis kurbusetorget ja lootis, et Corvusel on õigus ja halb ilm ei ole tema süü.

19

Lugupeetud Jackalfaxi Moosiühing!

Palun vabandust, aga kas te ei leia, et elus on ka hullemaid asju kui riknenud marmelaad?

„Järgmisena eetris: kas Loojak võib olla lähemal, kui arvame?” küsis diktor. Morrigan tardus. Jälle see L-tähega sõna. „Samal ajal kui enamik asjatundjaid on ühel meelel, et praeguse ajastu lõpuni on veel jäänud aasta, usub väike hulk neile vastanduvaid kronolooge, et saame Loojaku õhtut tähistada palju varem.

Kas nad on teinud põrutava avastuse või on lihtsalt põrunud?”

Mööda Morrigani kaela hiilis üles tibatilluke judin, kuid ta ei teinud sellest välja. Põrunud, mõtles ta trotslikult. „Kuid kõigepealt: pealinnas toimusid täna taas rahutused, sest kuuldused peagi kätte jõudvast vunderi nappusest levivad jätkuvalt,” jätkas nasaalse häälega uudistelugeja. „Squalli tööstuse esindaja vastas murele avalikult tänahommikusel pressikonverentsil.”

Mehehääl kõneles üle taustal pomisevate ajakirjanike vaikselt. „Squalli tööstuses pole mingit kriisi. Kuuldused energiapuudusest vabariigis on täiesti väärad, ma jõua seda piisavalt rõhutada.” „Rääkige valjemini!” karjus keegi taustal.

Mees kõvendas veidi häält. „Vabariik on vunderit täis nagu ikka ja me lõikame sellest ohtrast loodusvarast endistviisi kasu.” „Härra Jones!” hõikas üks ajakirjanik. „Kuidas kommenteerite teateid arvukatest energiakatkestustest ja vundermasinate riketest Southlighti ja Far East Sangi osariikides? Kas Ezra Squall on neist probleemidest teadlik? Kas ta loobub oma eraklikust elustiilist, et seda küsimust avalikult arutada?”

20

– Ä R A N E E T U D C ROW –

Härra Jones köhatas hääle puhtaks. „Ma kordan: tegemist on pelgalt hirmu külvamise ja tobedate kuulujuttudega.

Meie tipptasemel jälgimissüsteemid ei näita mitte mingisuguseid märke vunderi nappusest ega vunderseadmete riketest. Riiklik raudteevõrgustik toimib täiuslikult, samuti energiavõrgustik ja vunderlik tervishoiuteenistus. Mis puutub härra Squalli, siis ta on igati teadlik sellest, et riigi ainukese vunderi ja selle kõrvalproduktide pakkujuna lasub Squalli tööstusel suur vastutus. Me oleme endiselt pühendunud …” „Härra Jones, käivad spekulatsioonid selle kohta, et vunderi vähesus on kuidagi seotud äraneetud lastega. Kas oskate kommenteerida?”

Morrigan pillas sulepea käest. „Ma … ma ei saa päris hästi aru … Ma ei saa päris hästi aru, mida te silmas peate,” kogeles härra Jones jahmunult.

Ajakirjanik jätkas. „Noh, Southlightis ja Far East Sangis on osariigi registrisse kahepeale kokku kantud kolm äraneetud last – erinevalt Prosperi osariigist, kus ei ole hetkel ühtegi äraneetud last ja mis on vunderi nappusest puutumata jäänud.

Ka Great Wolfacre’is on registreeritud äraneetud laps, prominentse poliitiku Corvus Crow’ tütar; kas järgmisena tabab kriis seda osariiki?” „Veel kord, mingit kriisi ei ole …”

Morrigan oigas ja keeras raadio kinni. Nüüd süüdistati teda juba milleski, mis polnud veel isegi juhtunud. Kui palju vabanduskirju peab ta järgmisel kuul kirjutama? Tal tõmbus käsi juba üksnes selle mõtte peale krampi.

Morrigan ohkas ja võttis sulepea kätte.

21

Lugupeetud Jackalfaxi Moosiühing!

Palun marmelaadi pärast vabandust.

Teie M. Crow

Morrigani isa oli Wintersea vabariigi neljast osariigist suurima, Great Wolfacre’i kantsler. Ta oli väga toimekas ja tähtis ning tavaliselt jätkas tööd isegi neil harvadel juhtudel, kui ta õhtusöögiks koju tuli. Tema vasakul ja paremal pool istusid alati Vasak ja Parem, tema assistendid, kes kogu aeg ta juures viibisid.

Corvus lasi alalõpmata oma assistente lahti ja palkas uusi, nii et ta oli nende pärisnimede selgeksõppimisest loobunud. „Saada kindral Wilsonile memo, Parem,” ütles ta, kui Morrigan samal õhtul laua taga istus. Tüdruku vastas oli tema kasuema Ivy ja kaugel laua teises otsas vanaema. Mitte keegi ei vaadanud Morrigani poole. „Nad peavad esitama uue välihaigla eelarve kõige hiljemalt varakevadeks.” „Jah, kantsler,” lausus Parem siniseid kanganäidiseid üles tõstes. „Ja milline neist läheb teie kabineti uueks mööblikangaks?” „Vist see taevasinine. Räägi sellest mu abikaasaga. Tema on sedasorti asjades ekspert, eks ole, kallis?”

Ivy naeratas säravalt. „Lillakassinine, kallim,” ütles ta heliseva, muretu naeruga. „See klapib su silmadega kokku.”

Morrigani kasuema ei sobinud välimuse poolest üldse Crow’ häärberisse. Tema kuldsed juuksed ja päikesepruun nahk (mälestus suvest, mille ta äsja oli „stressi maandades” Kagu-Prosperi võrratutel randadel veetnud) mõjusid Crow’de süsimustade juuste ja kahvatu, haiglase jume keskel kohatult. Crow’d ei läinud kunagi pruuniks.

22

– Ä R A N E E T U D C ROW –

Morrigan mõtles, et äkki sellepärast Ivy ta isale nii väga meeldibki. Ta ei olnud üldse teiste pereliikmete moodi. Nende sünges söögitoas istudes nägi Ivy välja nagu mingi eksootiline kunstiteos, mille Corvus oli puhkusereisilt kaasa toonud. „Vasak, kas 16. laagri leetripuhangust on teateid?” „See on kontrolli alla saadud, härra, aga energiakatkestusi tuleb neil endiselt ette.” „Kui sageli?” „Kord nädalas, mõnikord kaks korda. Piirilinnades ollakse rahulolematud.” „Great Wolfacre’is? Oled sa kindel?” „Ei midagi sellist nagu märatsemine Southlighti slummides, härra. Lihtsalt kerge paanika.” „Ja nad arvavad, et selle taga on vunderi nappus? Jaburus.

Meil pole siin mingeid probleeme. Crow’ häärberis sujub kõik paremini kui kunagi varem. Vaata vaid neid lampe – need põlevad eredalt kui päev. Meie generaatorid on küll pilgeni täis.” „Jah, härra,” lausus Vasak ebalevalt. „See … ei ole avalikkusele märkamata jäänud.” „Ah, muudkui üks viu ja ving,” kraaksatas hääl laua teisest otsast. Vanaema oli õhtusöögiks pidulikult riides nagu ikka: pikas mustas kleidis, ehted kaela ja sõrmede ümber. Tema karmid terashallid juuksed olid pealaele seatud muljet avaldavaks krunniks. „Mina ei usu, et vunderit napib. On vaid muiduleivasööjad, kes pole energiaarveid tasunud. Mina ei süüdistaks seda Ezra Squalli, kui too neil kraanid kinni keeraks.” Vanaema lõikas kõnelemise ajal oma praelihalõigu tillukesteks veristeks tükkideks. „Tehke mu homne graafik tühjaks,” ütles Corvus assistentidele. „Ma külastan piirilinnu, raputan seal mõnel mehel kätt.

See peaks neil suu kinni panema.”

23

Vanaema naeris õelalt. „Hoopis nende päid tuleks raputada.

Sul on selgroog olemas, Corvus – äkki õige kasutaksid seda?”

Corvuse nägu läks hapuks. Morrigan püüdis mitte naeratada.

Ta oli kord kuulnud, kuidas üks teenijatüdruk oli sosistanud, et vanaema on „metsik vana röövlind daami riietes”. Morrigan oli sisimas temaga ühel meelel, kuid täitsa nautis seda metsalist, kui vanaema just temast endast ei rääkinud. „Homme … homme on pakkumiste päev, härra,” ütles Vasak. „Te peate kohalikele pakkumiste jaoks kõlbulikele lastele kõne pidama.” „Püha jumal, nii on vist jah parem.” (Eips, mõtles Morrigan porgandeid lusikaga taldrikule tõstes. Ta on Vasak.) „Milline tüütus. Ma vist ei saa sel aastal kõnet jälle ära jätta. Kus ja millal?” „Raekojas. Keskpäeval,” ütles Parem. „Sinna tulevad lapsed St. Christopheri koolist, Mary Henwrighti akadeemiast ja Jackalfaxi erakoolist.” „Hästi.” Corvus ohkas rõõmutult. „Aga helista Chronicle’isse. Vaata, et keegi tuleks seda kajastama.”

Morrigan neelas saiasuutäie alla. „Mis on pakkumiste päev?”

Nagu Morrigani kõnelemise ajal sageli juhtus, pöörasid kõik tema poole veidi üllatunud näo, justkui oleks ta lamp, millele on äkitselt jalad alla kasvanud ja mis nüüd toas stepptantsu vihub.

Hetkeks olid kõik vait ja siis … „Äkki me võiksime raekotta kutsuda ka heategevuskoolid,” jätkas isa, nagu keegi poleks rääkinudki. „Alamate klasside kaasamine on hea reklaam.”

Vanaema oigas. „Corvus, taeva päralt, sul on fotol poseerimiseks ainult ühte idioodist last vaja ja sul on sadu, kelle hulgast valida. Võta neist lihtsalt kõige fotogeenilisem, suru tal kätt ja mine ära. Pole vaja asju keeruliseks ajada.”

24

– Ä R A N E E T U D C ROW –

„Hm,” sõnas Corvus noogutades. „Seda küll, ema. Ulata palun soola, Vasak.”

Parem köhatas arglikult hääle puhtaks. „Tegelikult, härra … äkki polegi vähem privilegeeritud koolide kaasamine nii halb mõte. Selle abil võime esiküljele jõuda.” „Teie reitingule kolgastes kuluks turgutus ära,” lisas Vasak, tõtates teisest laua otsast soola tooma. „Pole vaja nii peenetundeline olla, Vasak.” Corvus kergitas kulmu ja heitis silmanurgast pilgu tütrele. „Minu reitingule kulub igal pool turgutus ära.”

Morrigan tundis imepisikest süümevärinat. Ta teadis, et isa suurim katsumus elus oli püüe püsida Great Wolfacre’i valijate soosingus, samal ajal kui tema ainuke laps oli valijate kõikide õnnetuste põhjustajaks. See, et ta saab sellise takistuse kiuste juba viiendat aastat olla osariigi kantsler, oli Corvus Crow’ jaoks igapäevane ime, ning küsimus, kas ta suudab oma uskumatut õnne veel aasta alal hoida, ajas teda iga päev ärevusse. „Aga emal on õigus, ärme tee seda üritust liiga rahvarohkeks,” jätkas Corvus. „Otsige mõni teine viis, kuidas ma esiküljele pääseksin.” „Kas see on oksjon?” küsis Morrigan. „Oksjon?” nähvas Corvus. „Pagana pihta, millest sa räägid?” „Pakkumiste päevast.” „Oh taeva päralt.” Isa tõi kuuldavale kärsitu häälitsuse ja asus taas oma pabereid uurima. „Ivy. Selgita.” „Pakkumiste päev,” alustas Ivy end tähtsalt sirgu ajades, „on päev, mil teise kooliastme lõpetanud lapsed saavad pakkumise haridusteed jätkata, kui neil on piisavalt õnne.” „Või raha,” lisas vanaema.

25

„Jah,” jätkas Ivy vahelesegamise üle veidi pahandades. „Kui nad on väga targad või andekad või kui nende vanemad on piisavalt rikkad, et kellelegi pistist anda, siis tuleb auväärt isik mõnest heast õppeasutusest neile pakkumist tegema.” „Kas kõigile tehakse pakkumine?” küsis Morrigan. „Taevake, ei!” Ivy naeris ja heitis pilgu teenijannale, kes oli tulnud kastmekannu lauale tooma. Ta lisas valjult sosistades: „Kui kõik oleksid haritud, kust siis teenijad tuleksid?” „Aga see pole õiglane,” protesteeris Morrigan ja jälgis kulmu kortsutades, kuidas teenijanna näost punasena toast välja kiirustas. „Ja ma ei saa aru. Mida nad pakkumise eest saada tahavad?” „Privileegi lapse hariduse eest hoolitseda,” segas Corvus läbematult vahele, vehkides näo ees käega, nagu ta püüaks jutuajamist minema pühkida. „Au kujundada homseid hiilgavaid päid ja nii edasi. Lõpeta pärimine, see ei puutu kuidagi sinusse.

Vasak, mis kell ma neljapäeval põllumajanduskomisjoni esimehega kokku saan?” „Kell kolm, härra.” „Kas ma tohin ka tulla?”

Corvus pilgutas mitu korda silmi, kurrud ta laubal läksid sügavamaks. „Miks sa tahad tulla kohtumisele põllumajandus…” „Ma mõtlen pakkumiste päevale. Homme. Raekojas toimuvale tseremooniale.” „Sina?” lausus ta kasuema. „Ja lähed pakkumiste päeva tseremooniale? Milleks küll?” „Ma lihtsalt …” Morrigan vaikis ja oli äkki ebalev. „Noh, mul on sel nädalal sünnipäev. See võiks olla mu sünnipäevakink.” Perekond põrnitses teda endistviisi tühja pilguga, mis kinnitas Morrigani kahtlusi: nad olid unustanud, et ta saab 26

– Ä R A N E E T U D C ROW –

ülehomme üksteist. „Mõtlesin, et see on ehk lõbus …” Ta jättis lause lõpetamata, vaatas taldrikusse ja soovis kogu hingest, et poleks üldse suud lahti teinud. „See pole lõbus,” pilkas Corvus. „See on poliitika. Ja ei, sa ei saa kaasa tulla. Ei tule kõne allagi. Naeruväärne mõte.”

Morrigan vajus toolil allapoole, tundes end löödult ja rumalana. Tõepoolest, mida ta oli siis oodanud? Corvusel oli õigus, see oli naeruväärne mõte.

Crow’ pere sõi mitu minutit pinevas vaikuses õhtusööki, kuni … „Tegelikult, härra,” ütles Parem kõhkleval häälel. Corvuse söögiriistad langesid kolinal taldrikule. Ta puuris assistenti ähvardava pilguga. „Mis on?” „N-noh … kui te – ja ma ei ütle, et peaksite seda tegema – aga juhul kui te oma tütre kaasa võtate, aitaks see ehk teie kuvandit leebemaks muuta. Mingil määral.”

Vasak väänas oma käsi. „Härra, arvan, et Parema mõte on … noh, parem.” Corvus põrnitses talle otsa ja Vasak kiirustas närviliselt juttu jätkama. „M-ma mõtlen seda, et küsitluste põhjal peavad Great Wolfacre’i inimesed teid veidi … noh, kaugeks.” „Reserveerituks,” pistis Parem vahele. „Teie toetusreitingule ei tuleks kahjuks, kui tuletaksite neile meelde, et teist saab varsti … l-leinav isa. Ajakirjanduslikust vaatevinklist võib see sündmusele isegi ainulaadse, noh, huvipakkuva tahu lisada.” „Kui ainulaadse?” „Esiküljevääriliselt ainulaadse.”

Corvus vaikis. Morriganile tundus, et ta vasak silm tõmbleb.

27

T E I N E P E AT Ü K K

Pakkumiste päev

„Ära räägi kellegagi, Morrigan,” pomises isa sel hommikul sajandat korda, kiirustades raekoja kivitrepist üles pikkade sammudega, millele tüdruk vaevu järele jõudis. „Sa istud minuga koos laval, kus kõik sind näevad. Saad aru? Ära mitte üritagi midagi … teha. Ei ühtegi murtud puusaluud ega … ega herilasparve ega kukkuvat redelit ega …” „Hairünnakut?” pakkus Morrigan.

Corvus pööras end tema poole, nägu täis tulipunaseid laike. „Kas see on sinu meelest naljakas? Raekojas jälgivad kõik, mida sa teed ja kuidas see mind mõjutab. Kas sa püüad sihilikult mu karjääri rikkuda?” „Ei,” lausus Morrigan, pühkides näolt vihaseid tatipritsmeid. „Mitte sihilikult.”

Morrigan oli raekojas käinud mitu korda, tavaliselt siis, kui isa populaarsus oli kõige madalam ja tal oli vaja avalikult 28

– PA K K U M I S T E PÄ E V –

näidata oma perekonna toetust. Kivisammastega ääristatud ja tohutu suure rauast kellatorni varju peitunud sünge moega raekoda oli Jackalfaxi kõige tähtsam hoone. Aga kellatorn – kuigi Morrigan tavaliselt püüdis selle vaatamist vältida – oli palju põnevam. Taevakell ei olnud mingi tavaline kell. Sellel puudusid seierid ja tunde tähistavad jooned. Oli vaid ümmargune klaasist sihverplaat, mille sees oli tühi taevas, mis ajastu kulgedes muutus: Puhtel oli see kahvaturoosa, Lebel säravkuldne, Päevasulal päikeseloojanguoranž ja Vidul hämar, aina tumenev sinine.

Täna – nagu igal muul selle aasta päeval – näitas kell Vidu.

Morrigani teada tähendas see, et üsna pea ilmub Taevakellale tsükli viies ja viimane värv: tintjas, tähti täis pimedus, mis tähistab Loojakut. Ajastu viimast päeva.

Aga sinnani oli veel aasta jäänud. Morrigan raputas selle mõtte peast ja läks isa kannul trepist üles.

Tavaliselt rõõmutus vastu kajavas saalis oli tunda elevust.

Mitusada last kõikjalt Jackalfaxist olid sinna saabunud oma pühapäevarõivais, poistel juuksed pead ligi silutud ning tüdrukud punupatside, lehvide ja kübaratega. Nad istusid tikksirgelt tooliridadel president Wintersea tuttava range pilgu all – tema kõiki jälgiv aukartustäratav portree rippus vabariigi igas kodus, poes ja valitsushoones.

Lärm muutus jutusuminaks, kui Morrigan ja Corvus poodiumi taga laval kohad sisse võtsid. Kõikjal, kuhu Morrigan vaatas, nägi ta endale suunatud vidukil silmi.

Corvus asetas käe kohmetult ja võltsi vanemliku kiindumusega ta õlale, samal ajal kui mõned kohalikud ajakirjanikud klõpsisid neist pilte teha. See sobib kindlasti esiküljele, mõtles Morrigan – hukatusele määratud tütar ja tema õige pea leinav 29

isa, vingelt traagiline paar. Ta püüdis eriti meeleheitel näida, mida polnud fotoaparaatide pimestavate sähvatuste keskel kerge teha.

Pärast Wintersea vabariigi hümni võidukat refrääni (Edasi! Üles! Kaugemale! Hurraa!) avas Corvus tseremoonia väga tuima kõnega ning tema järel astusid üles koolidirektorid ja kohalikud äriinimesed, kes kõik pidid sõna sekka ütlema. Seejärel – viimaks ometi – tõi Jackalfaxi linnapea välja poleeritud puidust kasti ning hakkas pakkumisi ette lugema. Morrigan istus oma toolil sirge seljaga, tundes ärevusvõbinat, mida ta ei osanud päris hästi selgitada. „„Proua Honora Salvi Silklandsi balletikompaniist,”” luges linnapea esimeselt ümbrikult, mille ta oli välja tõmmanud, „„soovib pakkumise teha Molly Jenkinsile.””

Kolmandast reast kostis rõõmukiljatus, Molly Jenkins hüppas toolilt püsti ning tõttas lavale, et kniksu teha ja pakkumiskirja sisaldavat ümbrikut vastu võtta. „Tubli, preili Jenkins. Minge pärast tseremooniat mõne abilise juurde seal saali tagaosas, kullake, ja nad juhatavad teid edasi vestlusruumi.”

Ta õngitses kastist veel ühe ümbriku. „„Major Jacob Jackerley Poisonwoodi sõjakoolist soovib pakkumise teha Michael Salisburyle.””

Michaeli sõbrad ja perekond hõiskasid, kui ta pakkumise vastu võttis. „„Härra Henry Sniggle, Sniggle’i maoturu omanik, soovib Alice Carterile teha pakkumise herpetoloogia selli kohale” – heldeke, kui põnev!”

Pakkumisi loeti ette peaaegu tund aega. Lapsed saalis jälgisid ärevusega, kuidas kastist aina uusi ümbrikuid välja tõmmati.

30

– PA K K U M I S T E PÄ E V –

Igale teadaandele vastasid pakkumise saaja ja tema vanemad rõõmuhõisetega ning kõik teised pettumusohkega.

Morrigan hakkas nihelema. Pakkumiste päev oli tõttöelda veidi uudsust kaotanud. Tüdruk oli arvanud, et üritus on põnev. Ta ei olnud arvestanud tuima näriva kadedusega, mis tema kõhusopis tekkis vaadates, kuidas üks laps teise järel napsas ümbriku, millest igaühes peitus särav tulevik, millesarnast Morriganil ei saa kunagi olema. Tema peas kõlasid Ivy sõnad: Ega sa ometi endale pakkumist oota? Oh heldus.

Morriganile meenus Ivy naer ja ta tundis, kuidas tal veri näkku sööstis. Ta püüdis alla suruda ootamatut meeletut tungi saali lämmatavast palavusest põgeneda.

Esireas rõkati, kui Cory Jameson sai pakkumise proua Ginnifer O’Reillylt prestiižsest Wintersea akadeemiast, pealinna riigikoolist. Ta sai juba teise pakkumise; esimese oli teinud geoloogiainstituut Prosperist, vabariigi kõige rikkamast osariigist, kus kaevandati rubiine ja safiire. „Oh sa poiss!” lausus linnapea oma paksu kõhtu patsutades, kui Cory teisele ümbrikule järele tuli ja seda publiku seas istuva perekonna veel valjemate rõõmuhüüete saatel pea kohal lehvitas. „Kaks pakkumist! On see vast põrutav. Jackalfaxis pole juba mitu head aastat kahte pakkumist tehtud. Tubli poiss, tubli poiss. Teil on tähtis otsus langetada. Ja nüüd … ahaa, meil on anonüümne pakkumine … preili … preili …”

Linnapea vaikis, heitis pilgu sinnapoole, kus istusid kõige tähtsamad külalised, ja siis jälle enda käes olevale kirjale. Ta köhatas. „Preili Morrigan Crow’le.”

Maad võttis vaikus. Morrigan pilgutas silmi.

Kas ta oli seda ette kujutanud? Ei – Corvus kergitas end pisut toolilt ja põrnitses linnapead, kes abitult õlgu kehitas.

31

„Preili Crow?” ütles mees teda enda juurde viibates.

Otsekohe vallandus publiku seas sosinakoor nagu ehmunult lendu tõusnud linnuparv.

See on eksitus, mõtles Morrigan. See pakkumine on mõeldud kellelegi teisele.

Ta vaatas lapsi täis ridade poole; seal olid vaid torssis näod ja talle suunatud sõrmed. Kas raekoda oli äkitsi kaks korda suuremaks läinud? Kaks korda valgemaks? Tal oli tunne, nagu talle oleks prožektor otse pähe suunatud.

Murelikult ja kärsitult kutsus linnapea teda taas enda juurde. Morrigan hingas sügavalt sisse, sundis oma jalgu püsti tõusma ja edasi kõndima, iga samm lavalaudadelt piinavalt vastu kõmisemas. Ta võttis ümbriku oma värisevate käte vahele ja vaatas linnapea poole, oodates, et too naerab talle näkku ja napsab ümbriku tagasi. See ei ole sulle mõeldud! Kuid mees lihtsalt vaatas talle otsa, sügav murekurd kulmude vahel.

Morrigan pööras südame pekseldes ümbriku ringi ning sinna oli elegantses kursiivis kirjutatud tema nimi. Preili Morrigan Crow. See oli päriselt ka talle mõeldud. Hoolimata saalis suurenevast pinevusest oli Morriganil sisimas kergem olla. Ta võitles kiusatusega naerma hakata. „Tubli, preili Crow,” sõnas linnapea teeseldud naeratusega. „Istuge nüüd oma kohale ja minge pärast tseremooniat mõne abilise juurde saali tagaosas.” „Gregory …” ütles Corvus hoiatavalt. Linnapea kehitas jälle õlgu. „See on traditsioon, Corvus,” sosistas ta. „Enamgi veel – selline on seadus.”

Tseremoonia jätkus ning jahmunud ja vaikiv Morrigan võttis taas istet. Ta ei julgenud pakkumist lahti teha. Isa 32

– PA K K U M I S T E PÄ E V –

istus täiesti liikumatult ja heitis iga paari sekundi järel pilgu elevandiluukarva ümbrikule, otsekui tahtes seda tütre käest ära napsata ja põlema pista. Morrigan peitis ümbriku igaks petteks oma kleiditaskusse ja hoidis sellest kõvasti kinni, kui veel kaheksa last oma pakkumisel järel käisid. Ta lootis, et tseremoonia ei kesta enam kaua. Ehkki linnapea tegi vapraid katseid naljatada, nagu midagi poleks juhtunud, tundis Morrigan endiselt, kuidas mitusada silmapaari teda põletava pilguga vaatas. „„Proua Ardith Asher Devereaux’ daamide kolledžist” – ma pole sellest kunagi varem kuulnud! – „soovib pakkumise teha …”” Linnapea jäi vait. Ta võttis taskust ninarätiku ja pühkis laubalt higi. „„Preili Morrigan Crow’le.””

Seekord publik ahhetas. Morrigan liikus nagu unenäos, et oma teist pakkumist vastu võtta. Ta isegi ei vaadanud, kas sellel on päriselt ka tema nimi, ning pani ümbriku – roosa ja magusalt lõhnava – taskusse teise juurde.

Vaid mõni minut hiljem hüüti Morrigani nimi välja kolmandat korda. Ta tõttas vastu võtma pakkumist kolonel van Leeuwenhoekilt Harmoni sõjaväeakadeemiast ning kiirustas oma kingi otsustavalt silmitsedes tagasi nii kärmelt, kui sai. Ta püüdis mitte välja teha liblikaparvest, mis ta sees pillerkaaritas.

Oli raske naeratust tagasi hoida.

Kolmandast reast tõusis üks mees püsti ja hüüdis: „Aga ta on äraneetud! See ei ole õige.” Mehe abikaasa tõmbas teda käest, püüdes teda vaigistada, aga seda polnud võimalik teha. „Kolm pakkumist? See on ennekuulmatu!” Publiku seas levis nõusolev mõmin.

Morrigan tundis, kuidas rõõm hakkas temas võbelema nagu hääbuv gaasituli. Sellel mehel oli õigus. Morrigan oli äraneetud.

33

Mida on ühel äraneetud lapsel kolme pakkumisega peale hakata?

Tal ei lubata neid kunagi vastu võtta.

Linnapea sirutas käed vaikust paludes välja. „Härra, me peame jätkama või me jääme siia kogu päevaks. Olge nüüd palun kõik tasa ja ma uurin selle äärmiselt ebatavalise sündmuste pöörde kohta pärast tseremooniat.”

Kui linnapea lootis rahu taastada, siis pidi ta pettuma, sest kui ta järgmise ümbriku kastist välja võttis, seisis sellel: „„Jupiter North soovib teha pakkumise” … Oh, ma ei suuda seda uskuda. „Morrigan Crow’le.””

Raekojas läks lahti möll, nii lapsed kui ka vanemad hüppasid püsti, karjusid üksteisest üle ja tõmbusid näost küll roosaks, küll lillaks, nõudes, et keegi seda hullust selgitaks. Neli pakkumist! Kaks oli ebatavaline ja kolm täiesti harukordne, aga neli?

Ennekuulmatu!

Avaldada oli veel kaksteist pakkumist. Linnapea vuristas need ette, kusjuures tema higisele näole ilmus kergendus iga kord, kui etteloetav nimi ei kuulunud Morriganile. Viimaks kobas ta kastipõhjas ja tõmbas välja tühja käe. „See oli viimane ümbrik,” sõnas linnapea, sulgedes tänulikult silmad. Tema hääl värises. „Pa-palun kõigil pakkumise saanud lastel minna saali tagumisse otsa ja … ee … meie abilised juhatavad teid vestlusruumidesse, kus te … ee … kohtute oma võimalike patroonidega. Kõik teised … olen kindel, et te kõik … teate küll. See ei tähenda, nagu te poleks kõik väga võimekad ja … nojah.” Linnapea viipas kergelt publikule ja sellesse suhtuti kui lahkumise märguandesse.

34

– PA K K U M I S T E PÄ E V –

Corvus vandus, et võtab midagi ette, kaebab kellegi kohtusse, kangutab linnapea tema kohalt – aga meer nõudis protokolli järgimist. Morriganile tuleb võimaldada kokkusaamine pakkujatega, kui ta seda ise soovib.

Ta soovis seda väga.

Loomulikult teadis Morrigan, et ta ei saa kunagi ühtegi pakkumist vastu võtta. Tegelikult ta teadis, et kui need salapärased võõrad avastavad, et on pakkumise teinud äraneetud lapsele, võtavad nad selle tagasi ja tõenäoliselt jooksevad väga kiiresti minema. Aga oleks ebaviisakas nendega isegi mitte kohtuda, mõtles Morrigan. Nad olid ju nii kaugele tulnud.

Mul on kahju, harjutas Morrigan oma peas, aga ma olen äraneetud laste registris. Ma suren Loojakul. Aitäh, et tulite ja minu vastu huvi tundsite.

Jah. Viisakas ja asjalik.

Ta juhatati lagedate seintega tuppa, kus oli laud ja selle kummalgi pool üks tool. See meenutas ülekuulamisruumi … ja Morrigan oletas, et mingil moel see nii ka oli. Patrooni ja lapse kohtumise mõte oli anda lapsele võimalus esitada nii palju küsimusi, kui ta soovis, ja patroon pidi neile ausalt vastama.

See oli üks väheseid asju, mis talle oli isa igavast pakkumiste päeva kõnest meelde jäänud.

Mitte et tema mingeid küsimusi esitama hakkab, tuletas Morrigan endale meelde. Aitäh, et tulite ja minu vastu huvi tundsite, kordas ta mõttes kindlameelselt. Ühel toolil istus udusulgi meenutavate pruunide juustega mees, kes ümises endamisi ühte viisi. Tal oli seljas hall ülikond ja ees traatraamidega prillid, mida ta ninalt oma kahvatu peenikese sõrmega üles lükkas. Ta naeratas rahulikult ja ootas, et Morrigan istet võtaks.

35

„Preili Crow. Minu nimi on härra Jones. Aitäh, et tulite minuga kokku saama.” Mees kõneles vaikselt ning korralike nappide lausetega. Tema hääl oli tuttav. „Ma esindan oma tööandjat. Ta sooviks teile sellikohta pakkuda.”

Harjutatud kõne haihtus Morrigani peast. Väike võbelus tuli tüdruku kõhtu tagasi. Üks tibatilluke optimistlik liblikas oli äsja kookonist välja pugenud. „Millist … sellikohta?”

Härra Jones naeratas. Tema tumedate väljendusrikaste silmade nurkadesse tekkisid pisikesed kurrud. „Sellikohta tema ettevõttes, Squalli tööstuses.” „Squalli tööstuses?” kordas Morrigan kulmu kortsutades. „See tähendab, et te töötate …” „Ezra Squalli juures. Jah. Vabariigi kõige mõjuvõimsama inimese juures.” Mees pööras pilgu lauale. „Õigemini mõjuvõimult teisel kohal oleva inimese juures. Esimene on meie austatud president.” Äkki jõudis Morriganile kohale, kus ta oli seda häält kuulnud. See oli toosama mees, kes oli raadios rääkinud vunderi nappusest.

Ta nägi välja täpselt selline, nagu pidi, mõtles tüdruk – tõsine ja korralik. Maitsekas. Valged peenikesed käed enda ees kindlalt ristatud, nahk nii kahvatu, et see oli peaaegu läbipaistev.

Ta ei olnud kohutavalt noor. Aga ta ei olnud ka vana. Temas polnud midagi korratut, mitte midagi, mis tema laitmatult klanitud välimust rikuks, kui välja arvata vasakut kulmu poolitav peenike valge arm ja hõbehallid juuksed meelekohtadel. Isegi tema liigutused olid täpsed ja kaalutletud, nagu tal ei jätkuks tarbetute liigutuste jaoks energiat. Täiuslikult vaoshoitud mees.

Morrigan tõmbas silmad kissi. „Mida mõjuvõimult teine mees vabariigis küll minust tahab?”

36

– PA K K U M I S T E PÄ E V –

„See pole minu asi öelda, miks härra Squall tahab seda, mida ta tahab,” lausus härra Jones, haakides oma käed korraks teineteise küljest lahti, et taas prille kohendada. „Mina olen üksnes tema assistent. Mina viin tema soove ellu. Praegu soovib ta, et teist saaks tema õpilane, preili Crow … ja tema pärija.” „Tema pärija? Mida see tähendab?” „See tähendab, et ta soovib ühel päeval näha teid enda asemel Squalli tööstuse eesotsas; oleksite rikkam ja mõjuvõimsam, kui suudate ka oma kõige pöörasemates unistustes ette kujutada, ning juhiksite kõige vägevamat, tähtsamat ja tulusamat ettevõtet, mida on iial nähtud.”

Morrigan pilgutas silmi. „Kodus ei lubata mul isegi ümbrikuid kinni kleepida.”

See paistis härra Jonesile nalja tegevat. „Ma ei usu, et te ka Squalli tööstuses ümbrikuid kinni kleepima hakkate.” „Mida ma seal siis teeksin?” Morriganil polnud aimugi, mis teda sellist küsimust esitama sundis. Ta püüdis meenutada, mida oli ennist öelda kavatsenud. Midagi selle kohta, et ta on äraneetud … Aitäh, et tulite … „Te õpite impeeriumit valitsema, preili Crow. Ja te õpite seda parima käest. Härra Squall on hiilgava mõistusega ja andekas mees. Ta õpetab teile kõike, mida teab, asju, mida ta pole ühelegi elavale hingele õpetanud.” „Isegi mitte teile?”

Härra Jones naeris vaikselt. „Eriti mitte mulle. Selliõpingute lõpus hakkate teie juhtima Squalli tööstuse kaevandamise, masinaehituse, tootmise ja tehnoloogia sektoreid. Rohkem kui sadat tuhandet töötajat üle terve vabariigi. Kes kõik annavad aru teile.”

Morriganil läksid silmad suureks.

37

„Iga kodanik ja majapidamine siin riigis on teile tänu võlgu.

Teist saab nende päästeingel – see, kes annab neile soojust, energiat, toitu, meelelahutust. Iga nende vajadus, iga soov … kõik need sõltuvad vunderi kasutamisest ja täidetakse Squalli tööstuse tublide inimeste abil. Teie abil.”

Mehe hääl oli muutunud nii vaikseks, et see oli peaaegu sosin. Morrigan kummardus lähemale. „Ezra Squall on rahva suurim kangelane,” jätkas mees. „Enamgi veel – ta on nende helde jumal, nende kõikide mugavuste ja õnne allikas. Ainuke elav inimene, kes oskab vunderit kaevandada, jagada ja hallata. Meie vabariik sõltub täielikult temast.”

Härra Jonesi silmadesse oli tekkinud fanaatiline läige. Üks tema suunurk kerkis kummaliseks muigeks. Morrigan tõmbus tagasi. Ta mõtiskles endamisi, kas härra Jones armastab Ezra Squalli või kardab teda või tahab ise Ezra Squall olla. Või kõike kolme korraga. „Kujutage ette, preili Crow,” sosistas mees. „Kujutage ette, mis tunne on olla niivõrd armastatud. Niivõrd austatud ja vajatud. Ühel päeval, kui olete usin ja teete nii, nagu härra Squall õpetab … võite see teie olla.”

Morrigan suutis seda ette kujutada. Ta oli juba ette kujutanud, sadu kordi, mis tunne oleks inimestele meeldida, mitte neis hirmu äratada. Näha inimesi naeratamas, mitte võpatamas, kui ta tuppa astub. See oli üks ta lemmikunistusi.

Aga see on ka kõik, ütles Morrigan endale, pühkides endalt õhulossid peast. Unistus. Ta ajas end sirgu ja hingas sügavalt sisse, jälgides, et ta hääl ei väriseks. „Ma ei saa teie pakkumist vastu võtta, härra Jones. Ma 38

– PA K K U M I S T E PÄ E V –

olen äraneetud laste registris. Varsti ma … Varsti ma … noh, teate küll. A-aitäh, et tulite ja …” „Tehke see lahti,” lausus härra Jones, peaga osutades Morrigani käes oleva ümbriku poole. „Mis seal on?” „Teie leping.”

Morrigan raputas hämmeldunult pead. „M-mu misasi?” „See on standardleping.” Härra Jones kehitas kergelt õlgu. Ühte õlga. „Iga laps, kes alustab sponsitud õpinguid, peab lepingule alla kirjutama, ja samuti peab allkirja andma üks vanem või eestkostja.”

Nojah, nii palju siis sellest, mõtles Morrigan. „Mu isa ei kirjuta sellele kunagi alla.” „Las meie muretseme selle pärast.” Härra Jones võttis kuuetaskust hõbedase sulepea ja asetas selle lauale. „Teie peate vaid alla kirjutama. Härra Squall hoolitseb kõige eest.” „Aga te ei mõista, ma ei saa …” „Ma mõistan väga hästi, preili Crow.” Härra Jones vaatas teda teraselt, tumedad silmad puurimas Morrigani omi. „Aga teil pole vaja muretseda needuste ega registrite ega Loojaku pärast.

Teil pole enam kunagi vaja millegi pärast muretseda. Mitte siis, kui olete Ezra Squalliga koos.” „Aga …” „Kirjutage alla.” Härra Jones näitas sulepea poole peaga. „Kirjutage alla ja ma luban: ühel päeval võite osta ja müüa kõiki inimesi, kes on teid õnnetuks teinud.”

Mehe säravad silmad ja rahulik salapärane naeratus panid Morrigani uskuma – vaid hetkeks –, et härra Jones ja Ezra Squall näevad tal tulevikku, mida ta ise polnud kunagi võimalikuks pidanud.

39

Morrigan sirutas käe sulepea järele, seejärel lõi kõhklema.

Tal oli veel viimane põletav küsimus, kõige tähtsam küsimus üldse. Ta vaatas härra Jonesi poole. „Miks mina?”

Kostis vali koputus. Uks läks lahti ja vaevatud väljanägemisega linnapea komberdas sisse. „Mul on kohutavalt kahju, preili Crow,” sõnas ta taskurätti laubale surudes. Tema ülikonnal olid higiplekid ja ta vähesed juuksed olid peas püsti. „Näib, et keegi on teie arvel julma nalja teinud. Meie kõigi arvel.” „N-nalja?”

Linnapea järel astus sisse Corvus, suu kriipsuks tõmmatud. „Seal sa oledki. Me läheme ära.” Ta haaras Morriganil käsivarrest ja tõmbas ta toast välja. Morrigani tool kukkus kolinal ümber. „Mitte ükski teie niinimetatud pakkumiste tegijatest ei ole saabunud,” sõnas linnapea, püüdes neile koridori järgnedes hinge tõmmata. „Ma süüdistan iseennast. Oleksin pidanud taipama. Harmoni sõjaväe misiganes, Devereaux’ daamide värk … mitte keegi pole neist kuulnud. Väljamõeldised, mõistate.” Ta vaatas kordamööda Morriganile ja tema isale otsa. „Mul on kohutavalt kahju, et sa pidid sellist asja taluma, Corvus, vana sõber. Loodetavasti sa ei pea viha?”

Corvus põrnitses linnapeale otsa. „Aga oodake …” alustas Morrigan. „Kas sa ei saa aru?” lausus ta isa külma, vihase häälega.

Ta kahmas tüdrukult ümbrikud käest. „Mind on lolliks tehtud.

Kellegi meelest oli see kõik nali. Milline alandus! Minu enda valimisringkonnas!”

40

– PA K K U M I S T E PÄ E V –

Morrigan kortsutas kulmu. „Tahate öelda, et neid, kes mulle pakkumise tegid …”

Linnapea murdis käsi. „Pole tegelikult kunagi olemas olnud.

Sellepärast ei ilmunudki ükski neist kohale. Mul on kahju, et pidite ootama.” „Aga ma püüan teile öelda, et üks neist ilmus kohale.

Härra Jones esindab …” Morrigan katkestas lause poole pealt ja tormas tagasi vestlusruumi.

Mehe tool oli tühi. Laual polnud ei sulepead ega lepingut.

Härra Jones oli kadunud. Morrigan vaatas tühja ruumi suu ammuli. Kas härra Jones oli välja lipsanud sel ajal, kui nad vaidlesid? Kas ta muutis meelt? Või oli ka tema Morriganile lihtsalt tünga teinud?

Reaalsus jõudis kohale kiiresti nagu jalahoop kõhtu.

Muidugi oli tegemist naljaga. Miks peaks vabariigi kõige mõjuvõimsam ja tähtsam ärimees teda endale selliks tahtma?

Pärijaks? See mõte oli üdini naeruväärne. Hilinenud häbilaine mattis Morrigani enda alla ja ta põsed läksid roosaks. Kuidas oli ta saanud nii kergeusklik olla? „Aitab sellest mõttetusest,” lausus Corvus. Ta rebis ümbrikud tibatillukesteks tükkideks ning Morrigan vaatas nukralt pealt, kuidas need nagu lumi põrandale heljusid.

Läikiv must tõld viis Morrigani ja tema isa raekoja juurest ära.

Corvus oli vait. Ta oli juba keskendunud dokumendipatakale, mida võis alati tema nahkportfellist leida, püüdes järelejäänud tööpäevast päästa, mis päästa annab. Nagu hommikust äpardust poleks kunagi juhtunud.

41

Morrigan pööras end ringi, et vaadata, kuidas elevil laste ja vanemate voog lobisedes ja pakkumiskirjadega vehkides hoonest tänavale valgus. Ta tundis äkitselt teravat kadedust.

Vahet pole, ütles ta endale. Ta pilgutas kiiresti silmi, neis kipitasid pisarad. See kõik on tobedus. Vahet pole.

Näis, et rahvasumm ei lähegi laiali. Tänavale kogunes hoopis nii palju inimesi, et tõld jäi täiesti seisma. Tõllasistujaist kiirustas mööda rahvahulk, kes suundus raekoja poole ja vaatas taevasse. „Lowry!” haugatas Corvus, koputades vastu lage, et kutsarile märku anda. „Miks me seisame? Aja need inimesed tee pealt eest.” „Ma püüan, kantsler, aga …” „See on käes!” hüüdis keegi. „See algab!” Rahvas hõiskas vastuseks. Morrigan ajas kaela õieli, püüdes näha, mis toimub.

Tänavad olid täis inimesi – mitte ainult pakkumiste päevalt tulnud lapsi – kõik vilistasid ja huilgasid ja loopisid mütse õhku. „Miks nad …” alustas Morrigan, kuid jäi siis vait ja kuulatas. „Miks kelli lüüakse?”

Corvus vaatas talle kummalise pilguga otsa. Paberid libisesid isa käest tõllapõrandale laiali, kui ta ukse avas ja tänavale hüppas. Morrigan järgnes talle ja nägi üles vaadates, mille poole kõik olid jooksnud.

Kellatorni.

Taevakella sihverplaat oli muutumas. Morrigan jälgis, kuidas tuhm videvikusinine muutus sügavaks safiirsiniseks, seejärel tumesiniseks ning lõpuks süngeks, hoomamatuks mustaks.

Taevas oli nagu tindipott. Nagu must auk, mis tuli maailma endasse neelama.

Kellad kuulutasid Loojaku saabumist.

42

– PA K K U M I S T E PÄ E V –

Tol õhtul lebas Morrigan pimedas ärkvel.

Kellad olid helisenud keskööni, pärast seda asendas neid ootamatult saabunud rõhuv vaikus. Kellad olid olnud hoiatus, märguanne kõigile, et Loojak on saabumas … aga pärast keskööd ei olnud neid enam vaja lüüa. Loojak oli käes. Ajastu viimane päev oli alanud.

Morrigan teadis, et ta peaks olema hirmunud ja kurb ja murelik – ja ta oligi, ta tundis seda kõike. Aga eelkõige oli ta vihane.

Teda oli petetud. Ajastu pidi kestma kaksteist aastat. Nii olid öelnud kõik: Corvus, vanaema, kõik Morrigani sotsiaaltöötajad, kronoloogid uudistesaates. Kaksteist eluaastat oli niigi vähe, aga üksteist?

Nüüd, kui Taevakell oli mustaks tõmbunud, tõttasid kõik asjatundjad ütlema, et nad olid seda ammu kahtlustanud, märke lugenud, just kavatsenud avalikult teada anda, et nende meelest on see aasta, see talv, ajastu viimane.

Mis seal ikka, ütlesid nad kõik. Ju siis see ajastu kestab üksteist aastat. Kõik teevad vigu ja üks aasta ei muuda suurt midagi.

Ainult et see muutis kõike.

Palju õnne mulle sünnipäevaks, mõtles Morrigan õnnetult.

Ta pistis pehme mängujänese Emmetti endale kaenlasse, kus too oli tüdruku mäletamist mööda maganud kõik ööd, pigistas teda kõvasti ja püüdis uinuda.

Aga ta kuulis mingit heli. Väga vaikset heli, mis oli vaevu kuuldav – nagu kerge sosin või õhu liikumine. Morrigan klõpsas tule põlema ja tuba sai valgust täis.

Ruum oli tühi. Morrigani süda lõi kiiremini. Ta hüppas püsti ja vaatas enda ümber ringi, kiikas voodi alla ja tõmbas riidekapi ukse lahti – mitte midagi.

43

Ei. Ei olnud mitte midagi.

Midagi ikka oli.

Tumedate põrandalaudade taustal torkas silma väike valge ristkülik. Keegi oli ukse alt sisse libistanud ümbriku. Morrigan korjas selle üles ja lükkas ukse kääksudes lahti, et koridori piiluda. Seal ei olnud kedagi. Ümbrikule oli keegi paksu musta tindiga lohakalt kirjutanud: Jupiter North Vunderlaste Seltsist soovib teha pakkumise preili Morrigan Crow’le. Uuesti. „Vunderlaste selts,” sosistas Morrigan.

Ta rebis ümbriku lahti ja võttis välja kaks paberilehte. Üks neist oli kiri, teine leping – trükitud ja ametliku moega, kaks allkirja all. Sõna PATROON kohal oli Jupiter Northi suur ja segane allkiri. Teisest allkirjast, mis oli sõnade LAPSEVANEM VÕI EESTKOSTJA juures, ei lugenud Morrigan midagi välja, see oli talle täiesti võõras. Kohe kindlasti ei olnud see tema isa käekiri.

Kolmanda allkirja koht sõna KANDIDAAT kohal oli tühi.

Ootel.

Morrigan luges kirja täielikus hämmingus.

Lugupeetud preili Crow!

Palju õnne! Üks meie liige on valinud teid Vunderlaste Seltsi liikmekandidaadiks.

Palun võtke teadmiseks, et pääs seltsi ei ole garanteeritud. Seltsi liikmete arv on äärmiselt piiratud ja igal aastal võistlevad sajad lootusrikkad kandidaadid koha eest meie õpilaste seas.

Kui soovite seltsiga liituda, palun kirjutage alla kirjaga kaasas olevale lepingule ja tagastage see oma 44

– PA K K U M I S T E PÄ E V –

patroonile hiljemalt üheteistkümnenda aasta talve viimaseks päevaks. Tuleproovid algavad kevadel.

Soovime teile edu.

Lugupidamisega Vanem G. Quinn Proudfoot House Nevermoor, VO

Lehe allserva oli musta tindiga kribatud lühike, kuid elevust tekitav sõnum: Ole valmis.

– J. N.

45