seiklejad ja araneetud loss

E s i m e n e p e at ü k k

Suvevaheaja algus

On kummaline, et viimane koolipäev enne suve on kõigi sellega seotud inimeste jaoks täielik aja ja energia raiskamine.

Viimasel koolipäeval on reeglid lõdvemaks muutunud, pole enam oluline, et su valge koolipluus on üleni sinise markeriga täis plökerdatud ning su kodutöö Charles Dickensi ja viktoriaanliku Londoni kohta mõjub pigem nagu „Eastendersi“ värskeima osa tutvustus. Ainus reegel, mida järgitakse, on see, et keegi ei õpi, kedagi ei õpetata, mitte midagi niisugust ei toimu.

Lara Jacobs tõstis pilgu kellalt ja oigas. Tundus, nagu ei lõpeks tema esimene aasta Swindlebrooki põhikoolis kunagi. Tema röötsakile vajunud klassikaaslased vaata­ sid dokumentaalfilmi paberivabrikust. Mõned trummel­ dasid rahutult sõrmedega ja võdistasid jalgu, samas kui 9

teiste jaoks oli see kõik liiga tüütu ja nad olid langenud näoli lauale, justnagu nad oleksid koomas.

Pärast tervet igavikku sai kell pool neli. „Mida sa sel suvel teed, Lara?“ küsis Daisy Duncley, püüdes sõbraga sammu pidada. „Ma ei tea veel … Ema pole meile tegelikult midagi öelnud, ainult seda, et ta räägib meile täna õhtul ühest ülla­ tusest,“ vastas Lara. „Minu ema ütles, et su nõbu tuleb siia,“ ütles Daisy.

Lara aeglustas tempot ja ohkas. „Jah,“ ütles ta, „ta elab meie vanaema ja vanaisa juures.

Nad lähevad kruiisipuhkusele, nii et ta on meil kaelas.“ „Miks ta nendega ei lähe?“ küsis Daisy. „Sa ei küsiks nii, kui oleksid temaga kohtunud.“ Kui Lara Daisyle head aega ütles ja mööda teerada maja ukseni kõndis, tundis ta, kuidas rasked vihmapiisad talle pähe langevad. „Rufus!“ röögatas ta oma nõole, kes istus puu otsas ja talle roostes kastekannust vett pähe valas, endal nägu laial naerul. „Su ema käitub imelikult,“ märkis Rufus, kui oli puu otsast mürtsuga alla hüpanud ja Lara järel majja kõmpis. „Ütleb poiss, kes istub puu otsas ja valab inimestele vett pähe. Millest sa räägid?“ „Ta on terve päeva oma kabinetis salajasi telefonikõnesid pidanud.“ „Pole mingit saladust,“ ohkas Lara silmi pööritades. „Ta töötab kodust. Et sinu järele vaadata, kuna sind löödi koolist minema.“

10

„Mind ei löödud minema,“ vaidles Rufus. „Ma tahtsin sealt pääseda ja nad lasksid mu varem tulema.“ „Räägiti, et sa pöörasid klassis kõik tagurpidi, kaasa arvatud toolid, lauad, joonistused ja õpetaja arvuti,“ ütles Lara käsi rinnale risti pannes. „Ja siis seisid selle kõige keskel pea peal.“ „Noh, õpetajad muudkui rääkisid mulle, et ma pean oma elus pöörde tegema. Nii ma siis tegin.“ Õpetajad olid tõepoolest Rufuse kohta tublisti tagasi­ sidet andnud. „Püüda Rufusele midagi õpetada on nagu ehitaks rannale liivalossi,“ kirjutas üks õpetajatest kooli aruandesse. „Midagi edeneb, aga järgmiseks päevaks on kõik minema pühitud ja unustatud.“ „„Pühendunud“, „keskendunud“ ja „hoolas“,“ kirjutas teine, „on need kolm sõna, mida kunagi Rufuse kirjelda­ miseks kasutada ei saa.“ Samal õhtul hiljem läks proua Jacobs Lara ja Rufusega õhtusöögile pitsarestorani. Lara vaatas õudusega, kuidas tema kõhetu nõbu rekordkiirusel toitu hävitab. Proua Jacobsi pitsalõik vedeles puutumatult tema taldrikul. Ta köhatas ja tegi algust teadaandega, mida lapsed terve päeva oodanud olid. „Nii, mul on uudis. Ma pean sel suvel Egiptusesse reisima.“ Nii Lara kui ka Rufus pillasid oma pitsalõigud plärtsti taldrikule. „On leitud mõned väga tähtsad artefaktid ja need tuleb dokumenteerida,“ ütles proua Jacobs. „Kõik teised on

11

suviste projektidega seotud, nii et keegi teine ülikoolist ei saa minna.“ Lara suu avanes ja tõmbus vastikustundest viltu. „Mis meist saab?“ küsis ta. „Oh, meil pole häda midagi,“ avaldas Rufus arvamust; talle päris meeldis mõte süüa igal õhtul kuskil kiirtoidu­ restoranis – ja ka üleüldine vanemliku kontrolli puudu­ mine Lara majas viimasel paaril päeval. Poiss oli päris suure kergendustundega viieks nädalaks vanaema ja vanaisa kaela pealt ära tulnud, kuna vanaema oli temaga viimased paar kuud lakkamatult praganud. Väljavaade pääseda täiskasvanud sugulastest terveks suveks oli ootamatu ja vaimustav. „Me saame ise hakkama, tädi Sarah.“ „See ei tule paraku kõne alla,“ vastas proua Jacobs. „Ma pean mitu nädalat välismaal olema ja teie olete liiga noored, et ise enda eest hoolitseda. Kuidas teile meeldiks Carl Kristie lastelaagrisse minna?“ „Ema, neil said kohad juba mitu kuud tagasi täis,“ ütles Lara. „Daisy ei pääsenud sinna ka sel aastal. Pealegi, Rufust sinna nagunii ei võeta, mäletad?“ „Oh, jah,“ ütles proua Jacobs ja ta kulm kiskus kipra, kui talle meenus, kuidas Carl Kristie oli talle kaks suve tagasi ise helistanud ja öelnud, et Rufus oli varastanud aerupaadi ja mänginud, et on piraadilaeva kapten. Poiss oli ilma aerudeta kaugele järvele triivinud. Kõik tegevu­ sed oli tulnud peatada, kuni kaks laagri konsultanti said talle mootorpaadiga järele sõita ja ta kaldale pukseerida.

Isegi veel pärast seda, kui proua Jacobs oli poisi tagasi 12

tema vanavanemate majja sõidutanud, rääkis Rufus mitu päeva nagu mereröövel. „Surm ja põrgu!“ hüüatas Rufus, kelle vaimusilma ette kerkis äkki sama mälupilt. Lara pea vajus kätele. „Noh, siis tuleb plaan B,“ ütles proua Jacobs. „Te lähete oma vanaonu Herbi juurde.“

Te i n e p e at ü k k

Kes on vanaonu Herb?

„Kes on vanaonu Herb? Ja mis Barneyst saab?“ küsis Lara, mõeldes oma musta-valge- ja helepruunikirjule borderkollile. „Herb on vanaisa vend,“ seletas proua Jacobs. „Tal on ilus suur vana maja Cornwalli rannikul. Seal meel­ dib teile. Te saate iga päev ujuma ja kalale minna. Barney tuleb teiega kaasa.“ „Sa pole teda kunagi varem maininud,“ ei jäänud Lara rahule, pannes käed rinnale risti ja toetudes tooli selja­ toele. „Ma olen päris kindel, et ta pole mulle kunagi isegi sünnipäevakaarti saatnud.“ „Mulle ka mitte,“ nõustus Rufus, suu pitsat täis. „Üksteist sünnipäeva ja jõulupüha … see tähendab, et ta võlgneb mulle kolmkümmend kaks kingitust.“ Mõte talle võlgu olevate kingituste merest tõi poisi näole uneleva ilme.

14

„Kaks korda üksteist on kakskümmend kaks,“ paran­ das proua Jacobs teda. „Ja ära mängi oma õnnega.“ „Täiesti uskumatu, et sa kihutad meid täiesti võõra inimese juurde,“ kaebas Lara. „Ta ei ole võõras, ta on sugulane,“ kinnitas ta ema. „Kuule, Lara, sa teed sellest liiga suure numbri. Rufus ei löö selle pärast nii palju lärmi.“ „Noh, ta on harjunud, et teda teiste sugulaste juurde kihutatakse.“ Niipea kui ta seda öelnud oli, tundis Lara, kuidas tal kahetsusest kõhus keerama hakkas. „Lara!“ käratas proua Jacobs piinlikkust tundes.

Pärast lühikest vaikusehetke pomises Lara: „Anna andeks, Rufus!“ „Aga nii see on,“ nõustus Rufus vaikselt. „Mu ema ei taha mind ja vanaema ütleb, et ma olen ta närvid krussi ajanud.“ „Noh …“ proua Jacobsi hääl sumbus, kuna ta ei leid­ nud võimalust sellele väitele vastu vaielda. „Siin oled sa alati oodatud, Rufus, aga sel suvel ma lihtsalt pean töötama. Mul on kahju, mul on tõesti kahju, aga midagi pole parata.“ Sel õhtul suurt rohkemat ei räägitud ja proua Jacobs hoidis järgmisel hommikul omaette. Lara ja Rufus istusid mõlemad elutoas ja Barney pikutas Lara jalgade juures. „Kas sa tahad mu arvutis mängida?“ pakkus Lara, sest tal oli eelmise õhtu pärast endiselt häbi. „Mul on tegemist,“ ütles Rufus toolilt püsti karates ja ukse poole kõmpides.

15

„Tegemist? Millega?“ imestas Lara. „Su ema pani alumisel korrusel kõik uksed kinni ja läks üles oma kabinetti, see tähendab, et ta helistab kelle­ legi ega taha, et me kuuleksime,“ selgitas Rufus. „Teiste inimeste juttu ei ole ilus pealt kuulata,“ targu­ tas Lara pisut punastades, kuna talle meenus, kui palju kordi ta seda ise teinud oli. „Kas sa topid alati oma nina teiste inimeste asjadesse?“ „Ainult siis, kui on midagi huvitavat või kui see puudutab mind,“ ütles Rufus. „Või mõlemat,“ lisas ta võidurõõmsalt naeratades.

Lara pahameel ei suutnud tema uudishimuga võis­ telda; tüdruk läks kiiresti oma nõo järel trepist üles ja kössitas tema kõrvale väikese kabineti ukse taha. „Millal sa temaga üldse viimati rääkisid?“ kuulsid lapsed proua Jacobsit telefoni ütlevat. „Oled kindel, et tal pole midagi selle vastu, kui lapsed mõneks ajaks sinna lähevad? … Isa viib nad? Aga isa ei salli seda maja ja arvab, et Herb on pisut opakas, kuna usub ikka veel kogu seda lollust aardest ja needusest …“ Lara oli juba kuuldavalt õhku ahmimas, kui Rufus teda ribidesse nügis. „Homme?“ „Laseme jalga, enne kui ta meid näeb!“ sosistas Rufus Larale ja ronis tema järel tagasi trepist alla.

Sel õhtul käskis proua Jacobs lastel oma asjad pakkida, sest vanaisa tuleb neile hommikul järele.

Lara lonkis Rufuse tuppa vaatama ja nägi, kuidas Rufus kogu keharaskusega viskub liiga täis topitud kohvrile.

16

„Sa unustasid selle,“ ütles Lara ja võttis kätte raamatu pealkirjaga „101 vingeimat petuskeemi ja vempu“. „Ma loodan, et sa ei kavatse seda minu peal kasutada.“ Ta krimpsutas nina, nähes kaanepilti, millel olid konnad, maod ja karjuvad inimesed.

Proua Jacobs tuli ja aitas Rufusel kohvriluku kinni tõmmata. „Ema, mis selle aarde ja needusega on?“ küsis Lara. „Lara. Mitu korda ma olen sulle öelnud, et teiste inimeste juttu ei tohi pealt kuulata?“ „Ma ütlesin talle, et ta seda ei teeks, tädi Sarah,“ kinni­ tas Rufus ilmsüütult ja ajas Lara sellega üsnagi närvi. „Noh, see on lihtsalt tobedus,“ ütles proua Jacobs. „Räägitakse lugusid kaotsiläinud aardest kuskil selle maja juures … see kõik on muidugi täielik mõttetus. Kui see aare olemas oleks, oleks see praeguseks üles leitud. Herb on selle otsimisele aastate jooksul palju raha kulutanud ja ta pole leidnud mitte kui midagi. Vanaema paistab usku­ vat, et ta, jumal tänatud, on sellest nüüdseks loobunud.“ „Ja needus?“ päris Lara. „Pole mingit needust, selliseid asju pole olemas.“ „Aga sa ütlesid …“ „Lara, aitab küll, palun,“ ütles proua Jacobs ohates. „Ma ei saadaks teid mingisse äraneetud või hukatusele määratud või lihtsalt ohtlikku kohta! Onu Herb on pisut eba­tavaline, aga ta on täiesti kahjutu. Pole mingit aaret ega needust.“