MEIE KÜLA EIDED LA GOMERAL

Ave Nahkur

© Meie küla eided La Gomeral (2017)

Tekst ja illustratsioonid: Ave Nahkur Fotod: Piret Pakler, Imre Toltsberg, Krista Kivisalu Toimetaja: Krista Kivisalu Kujundaja: Külli Kuusik Projektijuht: Lia Virkus Kirjastus Hea Lugu Kõik õigused kaitstud.

Trükitud trükikojas Print Best ISBN 978-9949-589-93-7

Saateks

Aasta algul, kui hoidsin Ameerikas Portlandis ühes majas kaht kana ja kolme kassi, sündis mul mõte Ave äraminekust raamat teha. Et tahaks kirjutada midagi värvilist ja julget nagu Ave ja Imps! Oleme kord juba koostööd teinud – 2011. aastal, kui panime kokku meie küla eitede kokaraamatut. See tuli äge välja ja mina oleksin küll tahtnud sellele järge! Pealegi tundus raamatutegu hea põhjus oma ilmarännakutel La Gomeralt läbi sõita.

Paraku teatas Ave muretult, et ah, ta juba kirjutab oma äraminemisest raamatut ja Piret teeb pilte. Nojah. Püüdsin siis niisama tema juures päeva, uitasin mägedel ja metsas. Ja siis sügisel, kui olin tagasi Eestis, helistas projektijuht Lia ja küsis, kas ma tahaksin Ave raamatut toimetada. Ja Ave helistas ka ja ütles, et sa ju oled meil käinud, tead seda meie saare vägevat aurat ja oskad aidata seda raamatusse sisse punuda.

Nii tuli see raamat ise minu juurde ja sai oma vormi Ave ja minu pikkades rahvusvahelistes kõnedes, meilides ja sõnumites. See on julgemise ja usaldamise, äraminemise ja äraootamise raamat.

Krista Kivisalu

Nagu kõik head asjad elus, oli meie kohtumine Avega väikeses toidupoes Tenerifel täiesti juhuslik. Ja samapalju oli see ilmselt ette määratud. Enne seda olin vaid kuulsa kunstniku nime kuulnud ja pärast seda on mu elus toimunud palju muutusi.

Enamik eestlastest ei tea vana maailma veerel asuvast pisikesest La Gomerast suurt midagi. Ei teadnud ka meie, kuni Ave meile õhinal oma avastusest rääkis.

Ilmselt oli tal selleks hetkeks peas juba krõks käinud – otsus kolida Raudoja kõrtsist 3000 kilomeetri kaugusele La Gomerale.

Seda tüüpi inimesed mulle meeldivad – vahetud, natuke hullud ja ühiskonna norme trotsivad. Ave ei lase end niivõrd juhustest kanda, vaid haarab neist ise innukalt kinni. Kola kaelast ära, pugeda koos Imre ja kribu külakrantsi Milviga pisikesse Toyota Yarisesse, kimada ühe hingetõmbega diagonaalis läbi Euroopa, sealt laevale ja potsatada Kanaari saartele – see on väga Avelik!

Pilte olen klõpsinud kõigil Gomera-reisidel, raamatusse mahtus neist vaid väike osa.

Piret Pakler

Ă„raminemine

Kanaarid – koerte vabariik Angelita koertel sündisid talvel pojad ja ma küsisin ühe endale. See meie Kaliima on kohalikku tõugu, nn kanaari koer. Kanaari koera määrav element on tiigritriip. Koeri on igasuguseid, suuremaid ja väiksemaid ja karvasemaid ja siledamaid, aga kõigil lööb see vana triipkood ikka välja. Angelita väidab, et kohalik koeratõug on kunagi olnud ilma sabata, suur nagu mastif ja muidugi musta triibuga. Küllap on ajaga koerad kokku kuivanud ja praegu on küla peal ringi jooksvad penid pigem kääbused kui suured.

Võibolla on seesama tuul, mis siin aedu kuivatab, ka koerad krimpsu kuivatanud, nii et lõpuks saavad neist chihuahuad. Nagu viinamarjadest saavad rosinad.

Igatahes oli siis, kui me kohale jõudsime, küla peal klähvimist jube palju, eriti öösiti.

Meil oli tunne, et ka meie hakkame täiesti kanaarikoerastuma, sest naabritädiga kokku oli meil mingil ajal kuus koera! Meil Kaliima ja Milvi, tädil Nukinuki, ZekhMekh, Tito ja Isis. Kui turistid majast möödusid, saatis neid koerteansambel! Imps tegi meie galeriile isegi uue sümboli, kanaari koera. Kanaari saared muide tähendavad koerasaari. Imelik on see, et ka kohaliku televisiooni ilmatädid on natuke koera nägu – jumala lahe oleks, kui kanaari koer loekski hommikul telekast ilmateadet!

Osad penid, kes siin eriti kõva lärmi löövad, on jahikoerad, neid hoitakse puurides.

Vahepeal oli Arures selline kamp penisid ka, kes kippusid ründama. Praegu on küla peal haukumist vähemaks jäänud, Angelita ütles, et suvel käisid siin koerapüüdjad.