ESIMENE PEATÜKK
Advokaat Calascibetta, kes oli avanud vihmavarju, kaitsmaks end 1924. aasta juulikuu kõrvetava päikese eest, kõndis väikese salga ees ja müristas: „Oleme ajas tagasi liikunud! Ma ütlen teile, oleme ajas tagasi liikunud!” Juba kolmandat korda olid reisijad teel Girgentist Sarracasse sunnitud bussilogu pardalt maha astuma, et sõiduk kehade raskusest vabastada. Õnnetult läksid nad jalgsi edasi mööda kivist teed täis auke ja konarusi nagu haavu, kinnitades oma ähkimisega Peppino Calascibetta kaebusi. Ta oli väljapaistev isik nii advokaadina kui ka kehakujult, küpses eas, aga endiselt jõuline mees, kes polnud seniajani minetanud kaheksa-aastase Pippineddu valju häält, millega ta, trumm rihmaga kaelas, valge- ja punasekirjud trummipulgad peos, hoogsalt rütmi tagudes rahvast kokku oli kutsunud. Nüüd sammus Calascibetta aeglaselt ja härdalt nagu matustel bussilogu taga ning siunas surnud Sitsiiliat, mis polevat suuteline saavutama autonoomiat ega olevat peale Bourbonide lahkumist edasi arenenud. Sitsiilia poleks kunagi pidanud ühinema Itaalia kuningriigiga, milles ta oli lahustunud nagu suhkur kohvis. „Bourbonid, igavesed röövlid sellised, vereimejad! Nagu ka kõik ülejäänud: inglased, hispaanlased, aragonlased, prantslased.” Rullikeeratud Sitsiilia Päevaleht ta pihus oli nagu püssitoru, millega ta sihtis nähtamatuid usurpaatoreid hukkamise eel. „Erinevate isikute kuriteokaaslus, vaat mis see oli! Nad kõik tulid, sõid kõhud täis ja läksid rasva.” Äkitselt minetas advokaadihärra oma kohtunikupoosi, temas lahvatas reedetud ja hüljatud saareelaniku Nagu mõruapelsin 25
raev: „Meie, sitsiillased, oleme andnud Piemonte maisipudru õgijatele rohkem raha kui kõik ülejäänud maakonnad! Aga milleks? Ei vähemaks ega rohkemaks kui ITAALIA KUNINGRIIGI asutamiseks! Eks näis, mis too härra Benito nüüd välja mõtleb! Ta on küll itaallane, aga Sitsiiliast ei tea ta tuhkagi!” See Sitsiilia tuhk, millest Mussolini midagi ei teadnud, oli tegelikkuses Calascibetta, aga mitte ainult tema ammune kinnis idee, mille teaduslik nimetus oli autonoomia, aga mida rahvakeeli kutsuti „Sitsiilia sitsiillastele”. Aplaus, torin, heakskiit, sigarisuits ja köhatused, teelisi saatis tolmupilv. Kaks püha õde kergendasid jalavaeva palvehelmeid sõrmitsedes. Daamid, kelle lokid olid sirgeks higistatud, kõndisid vaikivas liidus, lehvitades endale tuult ja tõmbudes teineteise poole nagu õlitilgad vees, seljad küürus, rinnad nagu kaelas rippuvad padrunikotid. Mehed seevastu kõndisid läbisegi, moodustades gruppe ainult siis, kui tundsid üksteist kas ameti või naabruskonna kaudu, mis tähendas tegelikkuses ühte ja sama. Madrused, paadiehitajad, kaheksajalakütid, mõrrapüüdjad ja soolakaevurid elasid ja töötasid Sarraca sadamas – meri oli nende amet, merelt rööviti nii palju kalu, et nende koorma all oleksid laevad peaaegu põhja läinud, aga meri oli ka koguja, kes neelas mehi oma lainetes, mis olid kõrged kui müürid. Kui mitte meri, siis andis eluks vajaliku maa – aadlikele, linnahärradele, renditalunikele, kubjastele ja põllumeestele. Olid viinamarja- ja oliivikorje ning viljalõikus, olid vankreid ja päevilisi täis põlluvaheteed. Linna ümber laiusid kollase- ja pruunilaigulised kuivad ja kõrbenud mõisamaad, mis ulatusid San Calogero mägedeni, kus nisu- ja kaerakõrsi mäletsevad lambad ja kitsed meenutasid valgeid pintslilööke idüllilisel maastikumaalil. Viimaks lõppes mäkketõus ja tee muutus jälle sõidetavaks, mootori mürisedes korjas bussilogu juba neljandat korda läbi avatud uste pardale rahulolematud reisijad. 26 Milena Palminteri
Nood samas nautisid oma rahulolematust, sest teisi tümitada oli palju lihtsam kui iseennast takka sundida. Nagu kõikjal Sitsiilias, nii oli ka Sarracas elu kehv ja rahva pilk rippus mineviku küljes kinni, sest „parem kuri tuttav kui lahke võõras”. Advokaat Peppino Calascibetta silmitses leebelt oma noort reisikaaslast Stefano Dameliot, keda kutsuti parunivõsukeseks. Poisi isa oli Sarraca kõrgeauline esindaja parun don Rosario. Nooruk polnud reisi algusest peale oma istmelt liikunud: sügav uni oli ta ülejäänud maailmast eraldanud ja ta polnud bussist lahkunud isegi mitte bussijuhi valjuhäälse käsu peale. Advokaadihärra tundis vastupandamatut soovi noormeest äratada, kõditada ta aristokraatlikku nina taskurätiga, mis nooruki rinnataskust ülbelt välja piilus ning millel ilutsesid paruni nimetähed ja suguvõsa vapp, kuid ta loobus oma kavatsusest. Selle asemel koputas ta noormehele õlale, ja kui Stefano lõpuks silmad avas, siludes oma tumedaid kiharaid, kihistas advokaat naeru: „Eks ta ole! Lihtrahvas käib jala, parunid sõidavad tõllaga!” Stefano, Girgenti kuningliku kolleegiumi värske diplomeeritu, kes naasis kodulinna Sarracasse, pahandas sellise ebameeldiva äratuse üle, ent võttis süü seisusele kohase viisakusega omaks: „Härra advokaat, kurnatud õpilase unevõlg!” Advokaat lisas nöögates: „Oh, don Stefano! Tõde on, et teid ei liiguta miski! Ei rikkad ega vaesed, ei ujujad ega uppujad, peaasi, et te ise pinnal püsite!” Stefano naeratas viisakalt ja teeskles, et tukastab taas, kuigi ümberringi käis lõualõksutamine ja kõlas naer. Bussi loksumine hällitas teda ja ta tukastas päriselt; taas kajas ta kõrvus temas esimese nooruskire sütitanud talutüdruk Sabedda peibutav laul. Lihavõttepühad, suguvõsale kuuluv maamaja San Marcos, pidusöömingu ettevalmistused, kutse mahajäetud sõjaväekasarmusse … Sabedda, kes laseb end suudelda, puikleb Nagu mõruapelsin 27
vastu, aga laseb end ikkagi katsuda, tüdruku pringid rinnad, soojad reied. Jah, tüdruk tahab teda, rabeleb ja ütleb ei, aga samas ohkab mõnutundest. Tüdruku võtmiseks ei kulu poisil rohkem kui üks hetk, siis jääb Sabedda vaikseks, tihub nutta. Aga naised nutavad ju kogu aeg. Stefano ei suuda unustada väikest kasvu ja tumedapäise tüdruku süsimustade silmade tulist pilku, noori kikkis rindu, mis meenutavad mäetippe, peenikest pihta ja ümaraid puusi. Aga ta unenäos häirib naudingut üks asjaolu, kellegi kohalolek sunnib teda ärkama, et ängistustundele lõpp teha: tumedasse mantlisse mähitud kuju hobusel, pahaendeline apokalüpsise ratsanik. Taas aitab ta ärkvele Calascibetta, kelle suust sajab sõnu nagu oavarrest: fašism, tsensuur, maa talupoegadele, poolt ja vastu, ja kõik muud poliitikaasjad sinna otsa. Tõde seisnes selles, et kuigi esiti vaatasid sitsiillased fašismile vallutustega harjunud meretaguse rahva kahtlustava pilguga, olemata eriti võlutud, paistsid nad kõik peale aprillivalimistel saavutatud võitu soovivat vankrile hüpata ning haarasid piltlikult öeldes nende väheste kuuesabadest, kes olid algusest peale taibanud, kustpoolt tuul puhub. Vahepeal oli jutuvadinast kihav buss jõudnud Riberasse, viimasesse vahepeatusse paar kilomeetrit enne Sarracat. Juht õhutas reisijaid maha minema ja kutsus uusi peale tulema, soovides võimalikult kähku kohale jõuda – lõunatund oli ammu käes. Inimtühi haudvaikne väikelinn ägas kuumuse käes: oleandrite tolmused lehed, malmist purskkaevu kuivanud suu, jahedama õhu ootuses pärani lükatud rõduuksed. Pühad õed väljusid bussist palveid pomisedes. Stefano hõõrus Sabedda mälestusest uimasena silmi, aga läks ähmi täis, kui nägi unelmate tüdruku isa ennast bussi peale astuvat: Bartolo Messina, päikesest põlenud, nurgelise näo ja harjashabemega mees, kelle särk ja püksid olid higist kõvaks kuivanud. 28 Milena Palminteri
Ta tuli istekohta otsides mööda vahekäiku edasi, kandes käes rasket kotti apelsinidega. Stefano ja Calascibetta juurde jõudes tervitas Bartolo parunivõsukest lätut kergitades. Stefano tõmbus advokaadi selja taha ja vastas tervitusele kogeledes, nagu oleks Bartolo talle peale sattunud just sel hetkel, mil ta kiresööstuga Sabedda vastupanu murdis. Advokaat muigas poisi nihelemise peale: „Mis lahti, parunihärra? Kas süda läigib?” „Ei, advokaat, ere päike pimestab silmi.” „Küllap on sind pimestanud hoopis mõni kaunis naine, mitte see päikesenatuke!” Nende sõnade peale pahvatas terve bussitäis naerma, kaasa arvatud tagumised read, mis olid kirjutamata seaduse järgi reserveeritud daamidele. Bartolo Messina ei hoolinud lõõpimisest. Bussisõit maksis talle kümme liiri ja ta polnud kindel, kas parunid Dameliod selle talle kinni maksavad. Aastate eest lesestunud talupoeg elas koos tütre Sabeddaga San Marco mõisas, parun Rosario ja ta õe Rosetta suveresidentsis. Saatuse tahtel olid nii parun kui paruness lesestunud – esimene Stefano ja Silvia kogenematu isana, teine oma ainsa poja Carlo eemaloleva emana. Bartolo tegi kümne hektari suurusel põllul, mis suutis, aga viinamarjakoristuse, viljalõikuse ja mandlikoorimise ajal tuli tal päevilisi appi võtta; just sellepärast ta oligi Riberas käinud ja sõitis nüüd tagasi Sarracasse, olles kümmekonna mehega jutule saanud, kaasas sõpruse märgiks antud kotitäis hiliseid apelsine. Järsus kurvis kaldus buss ohtlikult kiiva, reisijad ahmisid õhku, aga juht läbis katse hiilgavalt, keerutades rooli kergelt nagu kunstnik pintslit. Bartolo kandam seevastu andis järele, koti sisu veeres bussi põrandale laiali ja apelsinid alustasid võidujooksu. Seda nähes kuulutas advokaat Calascibetta, kellest oli jälle saanud väike trummilööja, võistluse pidulikult avatuks: „Jeesus Nagu mõruapelsin 29
Kristus! Püüdke need kinni, püüdke kinni! Bartolo apelsinid panevad plehku!” Kohe hakkasid reisijad apelsine korjama, kuigi talupoja kätte tagasi jõudsid neist vaid pooled: korjajad kasutasid olukorda ära ja õhku täitis tsitruseliste aroom. Tee ronis mäkke, mis asetas õrnema soo eelisolukorda ja kuhjas apelsinid bussi tagaotsa, päästes valla mitte ainult naiste keelepaelad, vaid ka nende maiad mokad. „Bartolo, su apelsinid on hõrgud, kas viid need parunessile?” Bartolo Messina võpatas, tundes teiste seas ära oma perenaise donna Rosetta langu emand Bastiana hääle, mis teda sugugi ei rõõmustanud. Ta vihkas neid kõiki, nii peremehi kui nende sugulasi. Nad olid kõik ühesugused: tööd jagasid ohtralt, aga raha näpuotsaga. Viisakusest vastas ta, et apelsinid olid ta sõprade kink. Advokaat Calascibetta lehvitas endale Sitsiilia Päevalehega tuult ja teatas: „Vend Bartolo, sääraseid sõpru ei tohi kaotsi minna lasta, võtke mind kuulda, hoidke neid ja ärge neist kunagi lahti laske.” Bussi naisteosakonnas kooris emand Bastiana parasjagu apelsini ja murdis viljaliha sektoriteks nagu lilleõie, loetud ajaleht pritsmete eest kaitseks rinnal, mis oli lopsakas nagu barokkajastu rõdu. Teised Sarraca naised, ta kaasreisijad, vahtisid Bastiana Aricòd, keda tunti kui kullerit, kahtlustava pilguga, kadestades ta pehmet ja puhvis keha, mis meenutas kohupiimakookide ja sõõrikute kuhilat kandikul, ta kauneid täidlasi puusi, mis olid nagu täispuhutud purjed peenutseva taftkleidi all. Loomulikult andis ta kõigile teada-tuntud amet alust eksi arvamusteks ja vihjeteks. Aga kõige enam õhutas kuulujutte ootamatu õnnejuhus, mille läbi ta ühiskondlikul redelil seisuse võrra ülespoole oli kerkinud: ta tütrest Nardinast oli saanud seaduslik paruness läbi abielu donna Rosetta poja Carlo Cangialosiga, kes oli paruni tiitli pärinud oma isalt. 30 Milena Palminteri
Bastiana elu oli keelepeksjatele ja tagarääkijatele ainest andnud juba enne ta tütre muinasjutulist abielu. Üle kolmekümneselt oli ta otsustanud mehele minna ühele Burgiost pärit noormehele, kes oli ametilt veeotsija; aga see vesi, mille ta vitsaga sügavalt maapõuest maapinnale meelitas, tegi temast üleloomulike võimetega isiku, mistõttu paljud talle aukartuse ja ebausu tõttu rahas tasuda ei julgenud. Bastiana väsis võltsimedest ja rahapuudusest ning pani oma mehe juhtima väikest pudupoodi, mis talle tollal kuulus. Mees oli ilus ja viisakas ning juhatas poodi väga hästi. Bastiana, kes vajas raha nagu õhku, valis kulleri elu ning hakkas rändama mööda Sitsiilia külasid ja linnu, ajades Sarraca rahva palvel kõikvõimalikke asju. Ta teadis väga hästi, et tema pakutavate teenuste ebamäärasus õhutas kaasmaalaste fantaasialendu, aga ta ei hoolinud kurjadest keeltest, eelistades mõõta kilomeetreid ja koguda raha. „See on eriti hõrk, emand Bastiana, maitske ise!” Maruzza Gulino sõrmede vahel tilkus veripunase apelsini mahlakas lõik. Bastiana ei öelnud sellest ära. Maruzza oli ametilt pagar, keda hüüti emand Giuggiulenaks mustade seesamiseemnete pärast*, mis katsid ta ahjus küpsetatud valgeid saiu, ja kelle pagaripoes võis saada põhjaliku ülevaate kõigest linnas kõmuainet pakkuvast. „Bastiana, kas käisite jälle reisil? Kas säärane vurri moodi ringi tiirutamine ja asjaajamine ära ei väsita?” Bastiana kortsutas ajalehe kokku ja pühkis suu värskest magusast apelsinimahlast kuivaks, andes mõista, et talle pole emand Giuggiulena sõbrutsev jutt mitte meelt mööda. „Õeke, minu amet on delikaatne, see pole labane tainasõtkumine. Inimesed usaldavad mulle oma dokumendid ja raha, et ajaksin nende eest asju, mida Sarracas ei saa ajada. Minu kunded * Giuggiulena on Sitsiilia traditsiooniline jõulumaius, mille peamiseks koostisaineks on seesamiseemned. – Toimetaja märkus. Nagu mõruapelsin 31
on tähtsad isikud – ametnikud, aadlimehed ja maaomanikud, mitte mingid kalamehed, pudupoodnikud ega teenijad!” „Muidugi, iseenesest mõista, kuidas te muidu oleksite saanud oma Nardinakese donna Rosetta Damelio pojale mehele panna? Parun Carlo oli parim partii! Teie tütar on kenake … eks ka kaasavara pidanud kenake olema!” Naiste hääled olid tooni võrra kerkinud ja nüüd oli neid kuulda ka esimesse istmeritta. Advokaat itsitas habemesse, kujutledes donna Rosetta Damelio ja emand Bastiana vahelist sõnasõda, mis naised olid pidanud maha pidama, jõudmaks kokkuleppele oma võsukeste Carlo ja Nardina abielulepingu igas punktis. „Õde Giuggiulena, oleksin Nardina mehele pannud ka ilma kenakese kaasavarata, selles ei pea te kahtlema!” Bastiana ei taganenud. Advokaat õhutas oma reisikaaslast: „Parunihärra, kuulake, kuidas teie sugulane võitleb!” Stefano, kelles Dameliote perekonna uus liige emand Bastiana piinlikkust tekitas, oli suurest palavusest lipsu kaelast võtnud ja hakkas seda nüüd näppude vahel keerutama. Bartolo tema selja taga, lössi vajunud kott süles, silitas kandamit nagu kassi ning kadestas teravat keelt, millega taevas naisi oli õnnistanud ja millega võis meresid ületada. Õde Giuggiulena, kellele Bastiana jutt oli vastukarva, lisas õli tulle, kuulutades kulleri suhkrust häält ahvides: „Võib-olla tasuks teil lihtsalt daami mängida, näha on, et see tuleb teil hästi välja.” Lõpuks õel torge: „Aga lapsed? Kas Nardinal veel lapsi tulemas pole?” Bastiana pistis nimetissõrme kauni kullast kaelakee vahele, mis teda äkki pooma oli hakanud. „Ei ole jah,” tunnistas ta, „aga nad on ainult kaks aastat abielus olnud. Aega veel on, Nardina on noor, alles kahekümneaastane.” 32 Milena Palminteri
Giuggiulena ihkas iga hinna eest võitu ja kuulutas: „Naiste puhul loeb iga mööduv aasta! Teate omast käest, et naised peavad noores eas lapsi tegema, mitte nagu mehed, kes kõlbavad selleks ka vanas eas!” Nüüd rõkkas kogu bussitäis naerda ja togis üksteist küünarnukkidega. Advokaat nägi end vaimusilmas juba klubis, etendamas sõprade meelelahutuseks seda teatrit, mille Bastiana ja Giuggiulena olid korraldanud. Ta sõrmed trummeldasid põlvedel ja madal hääl kerkis tooni võrra, kui ta ümises: „Keelepeks on pehme tuul, kena kerge õhuvoog …” Stefano tundis, kuidas veri ta soontes tardub mõtte juures, et ühel päeval võib ka tema elu olla avalikkuse lahata nagu ta tädipoja, Nardina abikaasa Carlo oma. Tema! Noorparun Damelio. Kui ta järgiks oma unelmaid noorest Sabeddast, saaks temast tolle Bartolo väimees, kes istub praegu ta selja taga! Ta perekonna kõrge seisus, maavaldustega võrdväärselt piiritu rikkus, hobused, jahipidamine, pidustused … Visata see kõik maha kirepuhangust külatüdruku vastu, kelles pole muud ahvatlevat kui prink ja merevaigune ihu ning erutav trotslikkus. Ei, ei … ükski naine ei kaalu üles muretut elu ja ohtraid naudinguid! Parem juba surra kui pärandist ilma jääda ja rahva naerualuseks sattuda. Selsamal hetkel mõtles Sabeddale ka neiu isa Bartolo, kes oli kahe naise juttu pealt kuulnud ja küsis nüüd endalt, kes ta oma tütre naiseks võtaks. Kaasavarata ja metsik nagu tüdruk oli, jääb ta kindlasti eluks ajaks isa õlule. Ta mõlgutas mõtteid ja loendas apelsine, mida oli kotipõhja jäänud õnnetuseks esialgsest palju vähem. Sõnavahetus Giuggiulenaga torkis emand Bastiana hinge, nagu istunuks ta okaskroonil, ja ta soris oma suures kotis, otsides pärlmutrist sangadega prille, mis olid nii ilusad, et isegi ta aadellikku verd lang donna Rosetta hakkas neid nähes nihelema. Ta pani prillid ette ja hakkas postiametniku usinusega kotist võetud pabereid sorteerima. Nagu mõruapelsin 33
Bussis sosistati edasi ülesvõetud teemal: lastest, keda ei oodatud, üle neljakümneste naiste ootamatust rasedusest, eakate, aga mitte piisavalt elutarkade isade üllatuseks sündinud lastest. Kui paberid said korda, vaatas Bastiana igavuse peletamiseks bussiaknast välja. Aeglasel kiirusel sõites said nähtavaks suve annid: kõrge küps vili, aprikoosid, ploomid, virsikud, mandlid, mis lõhki kuivanud koore vahelt häbematult välja piilusid – kõik näis olevat võimeline sigima, välja arvatud tema tütar. Õigupoolest oli ka Bastiana ise oma esimestel abieluaastatel olematute järglaste pärast kannatanud: tal polnud millestki puudus, linnarahva poolt talle külge poogitud hüüdnimi kuller oli ta elukutse ja rikkuse allikas, Beniamino oli ilus ja tubli, hoolitses poe ja vahel isegi kodu eest, täismängust oli puudu vaid laps, kes aga kuidagi tulla ei tahtnud. Ühel mahedal aprillikuu hommikul, mil Sarracast sõitis läbi Sitsiilia jalgrattatuur, võttis taevas nõuks appi tulla. Lõhkenud rattakumm sundis üht kena Veneetsia poissi peatuma viimases kurvis enne linna. Emand Bastiana, kes juhtus parajasti äriasjus seal olema, ei suutnud ratturi helesinistele silmadele ja meelitavale jutule vastu panna. Mehe tehtud kompliment, naise teeseldud häbelikkus, sobilikult tihe ja lopsakas oliivisalu, mille varjus aset leidnu sundis lõpuks Nardinat taevast alla maa peale tulema. Kallis Beniamino ei tulnud suurest sõjast tagasi, Bastiana ja väike Nardina jäid kahekesi. Sel hetkel tungis Bastiana vibunöörina pingul mõtetesse üks idee, mis tabas sihtmärki nagu nool. Otsides võimalust, kuidas keerata suu lukku oma tüütul, häbematul langul ja kogu ülejäänud Sarracal, kes tema üle naeris, hakkas kulleri peas kuju võtma üks plaan, mida iga arukas naine oleks pidanud kuritegelikuks. Ta ei pidanud hankima oma tütrele lapsendamiseks orbu, vaid muretsema talle poja, päris poja jumala ja inimeste palge ees koos kõige selle juurde kuuluvaga, raseduse ja sünnitusega, 34 Milena Palminteri
mis pidi ka ta väimehe Carlo Cangialosi uskuma panema, et laps on tema oma. Aga mismoodi siis? Kas ta sai minna küla peale last küsima? Kas ta salaplaanil võinuks olla kaasosaline? Bastiana hakkas mõttes läbi käima kõikvõimalikke teid. Vahepeal jõudis reisiseltskond Sarracasse. Noorparun Stefanole näis, nagu oleks see reis lõputu. Hommikueine kõrvale joodud piim ei püsinud enam kuidagi maos. Advokaat Calascibetta seevastu tõmbas portfellist välja pruuni rasvaplekilise paberi, torkas salvräti särgikrae vahele ja lõi hambad vorstivõileba. „Parunihärra, ehk annate mulle andeks, aga ma olen diabeetik! Pean sööma tihti ja vähe korraga. Soovite maitsta?” Stefano ei jõudnud talle vastata: ta kummardus bussiaknast välja ja lasi kogu hommikul joodud piimal välja voolata. „Ei, aitäh,” vastas ta näost kahvatuna, püüdes viisakalt naeratada, ning vajus tagasi oma istmele. „Ma ei taha oma söögiisu ära rikkuda.” Bastiana, kes oli pähe torganud saatanliku mõtte tõttu elevil ja ühtlasi mures, kuivatas oma apelsinilõhnaliste rindade vahelt higi ja ootas istudes bussi peatumist, aga eelkõige seda, et Giuggiulena läheks maha tema ees. Pagariproua seisis istmetevahelises koridoris püsti ja tormas bussist välja niipea, kui uksed avanesid, põledes soovist pagariäris oma kõmuajakirjaniku oskustega hiilata. Stefano Damelio soovis Bartolost võimalikult kaugele hoida ja viivitas pagasiga, kuni talunik bussist väljus ja nende poole hüvastijätuks lätut kergitas, alles siis hakkas noorparun korralikku pikivahet hoides tema kannul minema. Advokaat, kelle pilgule ei jäänud miski märkamata, kuulutas: „Eks igaühel ole siin ilmas oma koht!”
TEINE PEATÜKK
Bartolol tuli oma reisi lõpp-punkti jõudmiseks veel paar tundi muula seljas sõita. Ta läks üksi ja vaikides kuni Collegio kirikuni, mille ette rõngaga kivi külge oli ta sidunud looma, kes nüüd rõõmsalt kapja vastu maad tagus. Aga Bartolo mõtted pöördusid tagasi tütre ja oma elu juurde. Ta ei saanud muuta ei ühte ega teist. Oleks Sabedda vaid veidi kuulekam olnud! Võib-olla oleks ta siis juba mehel olnud, sest sõnakuulekas ja aupaklik kaasa on rohkem väärt kui kaasavara, ja Bartolo ise oleks lõpuks olnud vaba, oleks võinud don Rosariole ja donna Rosettale hüvasti jätuks keelt näidata ning otsida endale päris oma koha. Kasvõi tagasihoidliku, kus maatükk poleks suurem vihmaveelombist, maja ehtekarbist, ja kes teab, võib-olla isegi ühe omasarnase lese. Päike seisis alles kõrgel, kuumus võidutses varjude üle. Minnes edasi mööda sadama kohal kõrguvat teed, tuli talunikule meelde mõni päev varem aset leidnud ebameeldiv kõnelus ühe isikuga, don Calogero Licataga, kes oli ametilt kubjas, aga lisaks sellele veel palju muud. See mees valvas aadlikele ja linlastele kuuluvate maade ja inimeste, popside ja renditalunike üle. Tema alluvusse mahtusid kõik don Rosario ja donna Rosetta valdused, kaasa arvatud San Marco mõis ja Bartolo Messina ise. Don Calogero, alles noor ja tugeva kehaehitusega mees, oli kõigi vastu ühtemoodi abivalmis, olgu nad vaesed popsid või rikkad mõisnikud, kaitses ühtesid halva kohtlemise ja võimu kuritarvitamise, teisi väljapressimise ja kättemaksu eest. Asjaolu, et ta selles omamoodi kohtumõistja rollis tegutses omaenda 36 Milena Palminteri
seaduste järgi ja omakasu silmas pidades, oli asjade möödapääsmatu kaasnähe, mis ei häirinud kedagi. Don Calogero oli Bartolole korduvalt kinnitanud, et on tema teenistuses, kui selleks vajadus peaks tekkima, ning iga kord mõtles talumees endamisi: „Hoiaks jumal selle eest!” Ta tundis kubjast hästi: see mees tegutses pimeduse katte all, liigutas kive, peatas jõgede voolu, tõstis maade piire ümber ja muutis inimsaatusi, aga sellest, mismoodi ta seda tegi, räägiti üksnes legende. Tema nime lausuti sosinal ja sõna „mafiooso” tähendust ei tundnud päriselt keegi. Polnud ühtegi inimest ei Sarracas ega terves Sitsiilias, kes oleks võinud seda sõna seletada. See polnud amet ega ka seadusevastane tegutsemine, ka mitte patt. Pigem oli see hoiak, enesekindlus, imetegija kuulsus. See oli nii süütu sõna, et tüdrukute meelitamiseks kutsuti neid mafioosadeks, ülistades nende ilu, aga samas ka tahtejõudu ning uhket iseloomu. Nõnda siis otsustaski Bartolo, kes elas ühelt poolt donna Rosetta õeluse ja teisalt don Rosario Damelio ülbuse haardes nagu tangide vahel, suutmata täide viia oma maaomaniku unistust, ühel järjekordsel meeleheite hetkel, kui parun teda lojuseks oli sõimanud ja oma sõnu jalahoobiga kinnitanud, võtta vastu don Calogero korduvalt pakutud abi, kuigi ta teadis, et kui ta seda teed läheb, tuleb tal ühel hetkel tasuda lõivu. Kubjas, kes teiste meeleheitest kasu lõikas, ei lasknud juhusel käest libiseda ning kutsus Bartolo mere äärde Caricatore koopasse, kus ta iga päev videvikutunnil ootas, valmis ära kuulama kõiki, kel ta teeneid tarvis. Bartolo võttis kupja kutse vastu. Mere ääres seisid soolvalged majad tihedasti üksteise kõrval; müüridele kuivama riputatud kalavõrgud meenutasid suuri musti ämblikke. Kuupaisteta õhtuvaikuses saatis Bartolo mõtteid muula kabjaklõbin niisketel siledaks uhutud trepiastmetel, mis viisid linnaväljakult alla sadamasse. Loom vaarus libedal Nagu mõruapelsin 37
teel, kandes turjal peremehe ärevuskoormat eelseisva kohtumise ees. Tänaval kõiksugu mahajäetud kraami vahel oli vaevumärgatav uks, mis viis koopasse. See koobas oli iidne matmispaik ja araablaste teraviljaladu, aga kui võõrad ja vallutajad olid lahkunud, oli koobas maha jäetud ja unustuse hõlma vajunud. Teatud isikutele ja teatud tegudeks oli see ideaalne varjupaik, mille olemasolu ja otstarvet linnas kõik teadsid, aga kui mõni võõras palus endale sinna teed juhatada, siis laiutati käsi, manati näole süütu ilme ja kõige lõpuks kinnitati veel sõnalise pitseriga: „Püha müristus! Uskuge mind, ma ei tea sellest midagi.” Koopa uksel seisis üks don Calogero käsilastest, jässakas ja päikesest põlenud poiss nagu jaanileivapuu. Bartolo astus sisse ja süütas tiku, liikudes edasi mööda maapõue viivat pimedat käiku, kus kivi oli ajahambast ja kobavatest kätest siledaks kulunud. Sügavamal hargnes käik koobasteks nagu avatud vihmavari. Talumees kohkus esiti, kui märkas seal teisi inimesi, aga siis võttis julguse kokku ja jäi oma korda ootama. Ta teritas hämaras silmi ja kikitas kõrvu, et mõista, kas ka teised kohalviibijad olid vaesed ja õnnetud nagu tema. Enamik audientsi ootajaid ei teadnud, mis hinda kubjas neilt teenete eest küsib, ja suurem osa inimesi väljus koopast ilma, et neilt oleks midagi vastu palutud. See oli mafioosode puhul tavapärane meetod: lahkelt pakkusid nad asjakohase lahenduse probleemidele, mis muidu, eelkõige seaduslikke teid pidi, näisid olevat lahendamatud. Aga tegelikkuses võtsid vastutasuks plankveksli, mida kutsuti allumislepinguks ja mis kehtis määramata ajaks ega vajanud allkirja. Edasi hoiti abisaanul silma peal, oldi kursis tema äritegevusega, sissetulekute ja väljaminekutega, sõprade ja vaenlastega, lähedaste ja kaugete sugulastega, armastatud ja vihatud isikutega. Õigel 38 Milena Palminteri
hetkel osutusid need vajalikeks ja veenvateks vahenditeks, millega kõik alistunud lambad lauta tagasi ajada. Koopas seisid laud ja kaks tooli, vestlused olid lühikesed ja neid saatis haudvaikus, niivõrd lähestikku asetsesid rääkija suu ja kuulaja kõrv. Don Calogero oli nagu preester pihitoolis. Kui Bartolo kord kätte jõudis, tervitas ta don Calogerot ülistades ja võttis ta käe, nagu sooviks seda suudelda. Kubjas lasi kõigel sündida pilku tõstmata. Ta oli küll uudishimulik ja tahtis teada, miks Bartolo oli temalt kohtumist palunud, aga esimest sammu ei pidanud tegema tema. Abipaluja näppis oma lätut, mis kattis ta pead nii suvel kui talvel, teadmata, kust alustada. Kubjas päris ta tütre Sabedda käekäigu kohta. „Kuidas tal läheb? Ta on neiuks sirgunud! Alles see oli, kui ta ema suri, mäletan hästi, kuidas te tüdruku San Marco mõisa tõite!” Bartolo manas näole üllatunud ilme, selline ootamatu ja veider viisakusavaldus ajas ta segadusse ning ta otsustas asuda kohe oma visiidi põhjust selgitama, et kohtumine rutem lõpeks ja ta kiiremini koju saaks. Talumees hakkas oma tulekut juba kahetsema, pimedas koopas tundus see mees talle kahemõttelise ja salapärasena, ta ise oli aga kõigest üks vaene õnnetu hing, kes oli eluaeg teiste heaks tööd rüganud ja kel polnud mingit lootust oma olukorda parandada. „Hästi, mu tütrel läheb hästi.” Tekkis paus, aga siis, otsekui oleks talle kamaluga julgust jagatud, pahvatas Bartolo ühe hingetõmbega: „Don Calogero, kui aitaksite mul leida maja ja maalapikese, ehk oleks mul siis kergem vananeda peale kõiki neid aastaid, mis olen tööd rüganud …” „Kas sa oled talle mehe leidnud?” „Kellele?” „Oma tütrele! Kellest me siis veel räägime?” Nagu mõruapelsin 39
„Ahsoo! Veel mitte, ta on alles nooruke.” „Kas sul raha on?” „Et tüdrukut mehele panna?” „Kuule, Bartolo, ärka üles! Ikka maja ja maalapi tarvis!” Don Calogero oli ärritusest häält tõstnud ja kohalviibijate seast kostis uudishimulik pomin. „Ei ole, aga te teate alati, mida teha … oskate aidata, kui soovite …” Isegi lätu Bartolo näpus higistas. „Muidugi, teie arvates olen ma Sitsiilia Pank või koguni jumalik ettehooldus.” „Ei, ei, seda ei saa korraldada … ma tean küll. Aga ma pole kunagi teile tüli teinud. Paluge minult ükskõik mida … Võin isegi oma tütrest mööda astuda, aga teist mitte iialgi.” „On su tütar kuidagi asjasse segatud?” „Ei, seda mitte! Ma lihtsalt niisama suusoojaks … ta on mu perekond!” „Aga sina tahad endale maja ja maalappi!” „Just, tahan ise peremees olla.” Viimased sõnad olid ainsad, mis Bartolo lausus ilma, et ta hääles kõlanuks hirm. Aga kubjas kuulis ta südamelööke, mis kõlasid koopas nagu trummipõrin ristitee protsessioonil. Don Calogero jättis Bartologa lubadusi andmata hüvasti, ta näos ei liikunud ükski lihas. Bartolo väljus koopast veel mustemas meeleolus, kui oli sinna sisenenud, sest ta oli nüüd alla kirjutanud lepingule, mille sisu ta veel ei teadnud. Teised abipalujad, keda kohutas Bartolole tehtud valjuhäälne peapesu, vaatasid lahkujale järele ja sosistasid: „Vaene mees, vaeseke!” Bartolo oli mures, ta oli usaldanud end mafiooso kätesse, pakkunud talle oma kaitsetut külge, oma paljast ihu. Tal oli selline tunne, nagu oleks ta üle noatera pääsenud mafiooso käsilaste, nende omamoodi sõjaväelaste küüsist, kes ei saanud 40 Milena Palminteri
kunagi puhkust ja olid maffia soosikutena sunnitud andma viimasele kas praktilist abi või lihtsalt tuge igas selle kuri tegelikus aktsioonis. Võimalus ülesannetest vabastust saada oli välistatud, sagedamini lõppes karjäär „ärasaatmisega”. Enamasti musta mulla alla. Nüüd muula seljas kodu poole minnes, bussireisist väsinuna, pärastlõunasest päikesest kurnatuna, oma häbiväärset kohtumist kahetsedes ning selles pettununa nokkis Bartolo ükshaaval äsjasest vestlusest naha alla pugenud pinde. Jälle ärritas teda don Calogero huvi ta tütre vastu. Too tüdruk! Mis huvi võis nii tähtsal mafioosol tolle plika vastu olla? Bartolo ei suutnud oma küsimusele vastust leida, kuigi teadis, et too mees ei sülita sõnu ilma neid eelnevalt kaalumata. Nagu veerevad kivid kõlasid ta kõrvus taas sõnad: „Kuidas tal läheb? Temast on neiu sirgunud! Kuidas tal läheb? Temast on neiu sirgunud …” Bartolo kadunud naine Angioletta oli samuti Sabedda vanune, kui Bartolo … Minevikule mõeldes oli Bartolo end juba lunastanud. Jah, tõsi küll, ta oli Angioletta jõuga enda omaks teinud, aga pärast oli see ka naisele endale meeldinud, selles polnud kahtlust! Ta oli liikumatult lamanud ja lasknud mehel tegutseda, pea kõrvale pööranud, et mitte talle otsa vaadata, silmad kõvasti kinni pigistatud, et pisarad välja ei voolaks, aga naised arvavad ju alati, et see on patt. Bartolo oli ikkagi härrasmees, ta oli tüdruku naiseks võtnud, jumal küll! Aga don Calogero oli mafiooso, mis siis saab, kui ta nüüd ta tütre endale võtab, aga pärast maha jätab? Aga mis oleks, kui ta Bartolole vastutasuks maja ja maa annaks? Mõtted, mõtted. Bartolo polnud harjunud mõtlema ning ta pea valutas reisist ja väsimusest. Nagu mõruapelsin 41
Muula päitsete külge seotud kellukeste helin manas ta silme ette pildi oma teismelisest tütrest, kes tantsib vägeva don Calogeroga. Ta peletas selle kujutluspildi peast, ühe korra, kaks korda, viis korda, aga see tuli alati tagasi, seades end ta silme ees koduselt sisse. Olgu, mõtles Bartolo, tulgu sellest abielu, kooselu või ühekordne suhe, tema jaoks tähendas see ikkagi kullasoont. Mõtted voorisid Bartolo peas sisse ja välja nagu vesi kaevus, aga vahepeal oli ta jõudnud San Marco mõisa, ratsutanud läbi värava sisse ning keeras nüüd lühikesele sissesõiduteele, mis viis ta nagu kaheraudsest lastuna otse Dameliote häärberi ette. Päike oli juba silmapiiri taha laskunud. Bartolo märkas maja uksel Sabeddat, kes istus ja õmbles viimast videvikuvalgust ära kasutades. Talle meenus, kuidas ta oli tüdruku siia toonud peale seda, kui ta ämm, emand Maridda ära suri. Pärast Sabedda ema surma oli vanaema plika enda juurde võtnud, aga siis oli ka too vanamutt Bartolo reetnud ja siitilmast lahkunud, jättes talle Sabedda, kes polnud tollal veel seitsmenegi. Vanamuti matustel oli tüdruk talle meenutanud kärbest: tilluke ja üleni mustas. Ta kaks valge jäiga paelaga kinni seotud sirget patsi seljal olid täpselt nagu tiivad. Musta lindi ostmiseks polnud aega jäänud, vanaema oli alles eelmisel päeval kaltsunukuna kokku kukkunud, puhastades parajasti klaaskuplit, mille all seisis Püha Antonius põrsaga. Kui matuserongkäik kalmistule jõudis, nutsid linna- ja talunaised kadunut taga ja haletsesid ta lapselast. „Kes nüüd plika enda juurde võtab?” „Eks ikka isa, ta oma isa. Viib ta koju tagasi, ta on nüüd juba suurem ja võib majapidamises abiks olla.” „Vaene õnnetu lapsuke! Kõigepealt ema, siis vanaema … Requiem aeternam …” „Requiescant in pace …” 42 Milena Palminteri
„Amen …” Kui matuseteenistus lõppes, võttis Bartolo tüdrukul käest kinni. Aga Sabedda tõmbas käe pahaselt ära ja hakkas isa ees minema. Nõnda kõndisid nad vaikides ja teineteisest eemale hoides kogu tee kuni koduni. Isa ja tütre vahel polnud rahu. Mida teadis tema naistest? Mis seal üldse teada oligi? Naised teevad lapsi ja selleks, et lapsi teha, on neil vaja mehi. Bartolo oli sellele korduvalt mõelnud. Oma Angiolettaga oli ta elanud nii, nagu olnuksid nad kahelt erinevalt planeedilt. Naine oli kogu aeg sellise õnnetu näoga, laps süles, aga mehel ei lubanud tüdrukut kunagi puutuda. Aga äkitselt ühel päeval näis ta Sabedda täielikult unustanud olevat – lasi lapsel päevad läbi nutta, unustas teda toita ja pesta ja kükitas nurgas, kui mees õhtul surmväsinuna koju tuli. Bartolo oli teda mõnel korral klobinud, päris kõvasti kohe, aga see tähendas, et ta kannatus oli katkenud ja naine oli need hoobid ära teeninud. Ühel päeval heitis Angioletta voodisse, ei tõusnud sealt enam ega söönud ka midagi. Pole ime, et ta lõpuks ära suri! Milline õnnetu elu! Tal ei vedanud naistega! Ämm vajub ootamatult kokku, naine vaeseke on ka käte vahelt pudenenud, ainus laps aga on tüdruk! Kui oleks sündinud poeg, oleks Bartolo nüüd ainult ühest silmast pisaraid valanud. Saaks vähemalt Sabedda mehele või leiaks kellegi, kes ta siit minema viib … Bartolo oli lõpuks kohal, pea nõksus suurest mõtlemisest ja väsimusest, ta ei soovinud muud kui veidi süüa ja klaasi veini, et siis sügavalt uinuda ja mitte unenägusid näha.