Kirsti Piperal NAD KUTSUSID
MIND PÄRDIKUKS ja siis läks asi pööraseks Pildid joonistas
Karin Jakobson
© Kirsti Piperal ja Rahva Raamat, 2026 Illustratsioonid © Karin Jakobson, 2026 Toimetaja Katrin Streimann Korrektor Stella Sägi Kujundaja Mai Grepp Trükikoda Tallinna Raamatutrükikoda ISBN (trükis): 978-9916-14-789-4
SISUKORD
1. Ootamatu lahkumine ema juurest
6
2. Ma pole sündinud just õnnerattana
9
3. Milline neist on mu vanaema?
12
4. Mul on pere
17
5. Nad hakkavad mind märkama
23
6. Kui pärdik, siis päriselt
27
7. Saan teada, kus vanaema end peitis
34
8. Tüdruk okstelt annab intervjuu
39
9. Tähtsad ninad saavad lüüa
44
10. Sellist tulevärki poleks keegi uskunud
46
Autorilt 54
5
1 Ootamatu lahkumine ema juurest Ühel hommikul koputas Tomme meie uksele ja astus vastust ära ootamata kohe tuppa. Tomme nägu oli tõsine. Ma polnud teda kunagi nii tõsisena näinud. Ta vaatas mind isegi veidi hirmunult – nagu näeks mu ninal ämblikku. „Su ema on haiglas,“ ütles ta. „Keegi ei tea, millal ta sealt välja saab. Sa pead minema oma vanaema juurde.“ „Aga mul ei ole vanaema!“ ütlesin Tommele. Olin just kassi sülle võtnud ja panin ta nüüd nii ettevaatlikult maha, nagu oleks ta tehtud munakoortest. „On küll. Sa pole teda lihtsalt veel näinud!“ sõnas Tomme. „Mis vanaema see selline on?!“ olin päris pettunud. „Kus ta siis kõik need aastad end peitis? Miks ta mind vaatama ei tulnud?“ Olin juba kuueaastane ja oskasin küsimusi esitada.
6
Tomme andis mulle vastuse asemel kaks piletit: ühe bussile ja teise laevale. „Laevale?! Kas vanaema elab merel?“ „Väikesel saarel,“ ütles Tomme. „Kõlab nagu kummitusfilm!“ võdistasin õlgu. Võib-olla peaksite teadma, et elasin emaga sotsiaalmajas. See on nii, et kui mõned ei saa endale kodu lubada, siis linn annab neile suures majas voodi ja naabri nagu Tomme. „Rataste vahele jäänud,“ öeldi meie kohta. Kindlasti ei olnud need õnnerattad. Tomme oli endine tuletõrjuja, kes kaotas kord tulekahjus silma ja jäi tööta. Riik pani ta meile naabriks. Nii me tutvusimegi. Tommel polnud perekonda ega lapsi, kuid ta passis aeg-ajalt mind, kui sai aru, et minu ilusal emal on tuhat muud tegemist, selle asemel et oma tütrel silma peal hoida. Nüüd aga pühkis Tomme silmi ja ütles: „Kuumus tahab korralikud inimesed ära tappa!“ Nii öeldes peitis ta oma kurbust ja tilkuvat nina, teeseldes, et pisarad on palavusest. „Aga ma ei taha minna, ma pissin äkki voodisse,“ pahvatasin välja oma elu suurima saladuse, lootes, et see peatab kogu lahkumise jutu. Tomme silitas mu pead. „Vanaemad on selliste asjadega harjunud!“ „Mitte minu oma! Ta pole ju mulle küllagi tulnud!“ vaidlesin vastu. 7
Tomme pühkis jälle silmi, teeseldes palavust, tellis takso ja viis mu bussijaama. „Aga ma ju lonkan!“ püüdsin leida veel põhjuseid, miks mind ei saa ema juurest ära saata. Minu kõndimine kõlas nagu katkise metronoomi tiksumine: „Kõps-kõps-KLÕTS!“ Olin sündinud väikese puudega, nii et üks jalg oli teisest alati pool sammu maas nagu õigest ajast maha jäänud kell. Tomme vaid naeratas endamisi. Ta rääkis bussijuhiga paar sõna ja ma sain kaela sildi „Vanaema juurde“. Vanaema, kelle nimegi ma ei teadnud. Vanaema, keda mul polnud kunagi olnud. „Pea meeles, et see on nii ainult hea pärast,“ ütles Tomme. Ta lehvitas bussile järele nii kaua, kuni muutus lõpuks täpiks kauguses.
8