1. PEATÜKK
Maailm on lõpmata imeline, arutult kummaline, äraütlemata mõistatuslik. Iseäranis mõtlevale vaimule, kes tahab kõike teada, kes aina lahendab, et muudkui läheneda millelegi kristallselgele, pimestavale. – Ning tardub siis ühel kevadisel keskhommikul oma õhutamiseks avatud aknaga töötuppa naastes tulvil hämmastust, nagu ei võiks nähtu kujutada endast tühipaljast juhust, pelka kokkusattumust. Ats teadis, ta oli ju bioloog, kuigi tegeles juba ammu valdavalt kirjandusega, et tema töölauale maandunud lind on kõige tavalisem kodutuvi – Columba livia rustica. Mõne nädala eest oli hakanud oma pool tosinat tuvi istuma tema viienda korruse neljatoalise korteri põhjakaarde avaneval köögilodžal – selle uksest vasakule jääva suurema, köögis viibijaile nähtamatu poole, päeviti trepikoda valgustava aknakese ees tsinkplekil. Ent ta ei taibanud, miks just või alles sel aastal, mitte juba paaril-kolmel varasemal aastakümnel. Ta oli pidanud seda juhuseks, polnud näinud selles midagi müstilist, kaldumata vähimalgi määral okasionalismi. Kuni avastas, taevale tänu, viimasel hetkel midagi, mida jällegi seniajani polnud juhtunud. Ta oli unustanud läinud sügisel rõdu –7–