1.
peatükk
August 1905 Hampshire, Inglismaa
Leedi Atherly ei söandanud abikaasa poole vaadata. Ta ei võinud end usaldada, et üle ei reageeri. Ja mida siis küll seltskonnas arvataks? Kunagi oli ta Williamit ülimalt nägusaks pidanud. Nüüd olid nad aga juba liiga palju aastaid koos elanud ja tema pidanud liiga pikalt taluma rahulolevat helki mehe pilgus. Niisiis vaatas ta otse enda ees keerlevaid kirevates riietes tantsijaid, kroonlühtri sära, mis veikles vastu daamide ehetelt, kleitide sädelevatelt kaunistustelt, läikima löödud põrandalt. Muusikud, kes olid nii head kui neid Londonist üldse võis leida, olid alustanud Lehári pala „Kuld ja hõbe“. Leedi Atherly ise eelistas Johann Strauss nooremat, sest mäletas veel korda, kui keerles Straussi „Viini vere“ saatel ühe hästirõivastatud kavaleri käte vahel ringi. Aga samas meeldisid talle kõik valsid, isegi see uus. Lõug valutas pingutusest, kui leedi Atherly üritas hukkamõistvat ilmet alla suruda. „Ma oleksin arvanud, et oled rahul, Frances.“ Rahul? Nii Williami moodi midagi sellist öelda. Tema rõõmust võis aru saada – mees oli saanud kõik, mida soovis. Pealegi, mis on abielul õnnega pistmist? Asi oli traditsioonis, sündsuses ja ellujäämises. Ja need kõik vankusid ohtlikult ühe noore kasvatamatu Ameerika tüdruku õlul. Kuidas ta võiks sellega rahul olla? 7