Nüüd Teine jõulupüha, detsember 2016
O
len alati nautinud vabalangemist magamise ja unest virgumise vahel. Noid väheseid poolteadvusetuid sekundeid, enne kui avad silmad, kui tabad end uskumas, et uni võib olla sama hästi ka tõelus. Hetk lõputut õndsust või valu, kuni meeled taas käivituvad ja annavad sulle teada, kes ja kus ja milleks sa oled. Sest nüüd, veel viivu võrra kauem, mõnulen tervistavas meelepettes, mis lubab mul mõelda, et võin olla kes tahes, et võin olla kus tahes, et võin olla armastatud. Tajun laugude taga valgust ning tähelepanu koondub plaatinast võrule sõrmes, mis tundub raskem kui tavaliselt, see justkui rõhuks mind. Üle minu on tõmmatud lina, mis lõhnab harjumatult, ning ma kaalun võimalust, et viibin hotellis. Vähimgi mälestus sellest, mida olin unes näinud, hajub. Püüan püsida pinnal, üritan olla keegi ja kusagil, kus ma pole, ent ei suuda. Olen ikka vaid mina ise ning olen siin, kus ma juba tean, et ei soovi olla. Luud-liikmed valutavad ja ma olen nii väsinud, et ei taha isegi silmi avada – kuni meenub, et ma ei saagi seda teha. Mind läbib paanika justkui jääkülm judin. Kordan neid kolme asja peas, klammerdun kõvasti nende külge, nagu võiksid need mind päästa, kuid olen teadlik, et osa loost on puudu, et viimased lehed on välja rebitud. Kui mälestused on nii täielikud kui võimalik, peidan neid peas, kuni nad on küllalt vagurad, et lasta mul mõelda, tunda, püüda kõiges selgust luua. Üks mälestus keeldub kuuletumast, trügib vägisi esile, aga ma ei taha seda uskuda.