1. PEATÜKK
P
HYLLIDA BRIGHT OLI NÄINUD I MAAILMASÕJA AJAL OMAJAGU
laipu, nii et kui ta avastas põrandal siruli oleva surnud mehe, ei tulnud talle pähegi karjuma hakata. See ootamatu vaatepilt kutsus siiski esile vaikse üllatunud hingetõmbe ja seejärel muresööstu, millele järgnes kiiresti ärritus. Justkui mul ei oleks täna juba piisavalt tegemist, mõtles ta, kui tal rindeõe väljaõpe sisse lülitus ja ta põlvili laskus, tegemaks kindlaks, kas see mees ikka tõesti surnud on. Mees oli päris surnud – rääkimata sellest, et ta oli märkimis väärselt verine sulepea tõttu, mis tema kaelast välja turritas. Plekid raamatukoguvaibal vajavad kaht lisatundi tööd ja seejärel aega kuivamiseks, enne kui katte maha tagasi panna saab. Ja ta ei tahtnud isegi mõelda, kui kaua võtab aega vereplekkide mahaküürimine raamatutelt ja tapeedilt. Sellele vaatamata sulges Phyllida silmad ja soovis mõttes tolle vaese mehe hingele siiralt head teed, ning lisas siis tänusõna, et see, kes härra Waringu leidis, oli olnud tema, mitte Ginny – too kiledahäälne teenijatüdruk, kes raamatukogu eest igal hommikul hoolt kandis. See oleks olnud lihtsalt kõige tipp. Mõttes juba oma töötajate töögraafikut ümber korraldades, hoidmaks neid eemal raamatukogust ja selle lähedusest, aga ka selleks, et anda neile võimalikult vähe võimalust toa ootamatu sisu üle keelt peksta, tõusis Phyllida püsti, võtmed vööl meeldivalt kõlisemas, ja läks kirjutuslaual oleva telefoni juurde. Oodates, et operaator kõne ühendaks, pani Phyllida kirjutus laualambi põlema ja seadis otseks nikerdustega mahagonipuidust